Sex Addicted

Eile juhtusin nägema huvitavat telesaadet teemal seksisöltuvus. Kena habras yle kolmekymnene, 2 korda lahutatud 3 lapse ema otsib abi oma probleemile. Tal diagnoositakse seksisöltuvus. Seks on talle kinnisidee. Ta kannatab selle söltuvuse all, mis ähvardab neelata normaalse elukäigu. Vestluses terapeudiga tulebki välja, et algus on nagu ikka lapsepölves. Isa ja ema lahutasid tytre olles 8aastane ja tydruk jäi isa juurde elama. Isal oli yle päeva eri intiimsöbranna. Porno vedeles lapsele kättesaadavalt. Isa ei teinud seda tahtlikult. Ta lihtsalt ei märganud tytre segadust. Lapsel tekkisid vastuolulised tunded. 17aastaselt otsustas ta syytuse kaotada vöhivöörale. Nii see läks. Abielud jooksid karile, sest ta ei suutnud luua tugevat suhet. Ta tundus tundelise inimesena,sugugi mitte hoorana. Terapeut oli väga huvitav, eriti pikkade juustega(kandadeni) naine. Abiotsiv naine aga isegi ei märganud tema juukseid, niivörd kinni oli ta oma sisemises hädas. Depressioonis inimene tihti ei märka ymbritsevat. Ta avanes terapeudile ja oli hetki, kus ta puhkes nutma. Tal oli sygav alaväärsuskompleks tegelikult. Teraapia oli väga huvitav:hobustega suhtlemine. Terapeut seisis körval ja tölgendas iga detaili hobusega suhtlemisel. Mingi sygav stress selles naises kindlasti vabanes, ta puhkes tihti nutma. Terapeudi nöuanne oli:1 aasta ilma seksita.
Minule see saade oli väga huvitav, aga ma juhtusin seda vaatama koos abikaasaga. Tema sai palju nalja teemal: sina paneksid mu haiglasse, sest tahan seksi vähemalt 2 korda nädalas ja kyll oleks tore selline seksisöltlane naine. Ha-ha-haaa. Mehed ei saa ikka naistest yldse aru.

Kes on kurdid?

Kurdid on suur(yle 45 miljoni) ja kummalise saatusega rahvus, kellel pole olnud (1 erand, sellest hiljem)ega ole ka praegu oma riiki. Praegu on Iraagis kyll Kurdistani alal autonoomia ja Iraagi president Jalal Talabani on kurd, aga vastuolu Iraagi araablastest ja kurdidest elanikkonna vahel pysib. Tyrgis elavate miljonite kurdide olukord on veel hullem, sest Tyrgi valitsuse ametlik seisukoht on Lausanne rahulepingust lähtuvalt(24.07.1923) selline, et kurde pole olemas.Ja kui neid pole olemas, siis ei saa neil olla ka autonoomiat ega inimöigusi.Tyrgi ida osas on tegelikult 18 kurdi linna, sealhulgas suur linn Diyarbakir. Tyrgi EUga liitumise projekt on kyll toonud kurdi probleemi ja koos sellega ka nende olemasolu, pinnale, kuid selles kysimuses tammutakse juba aastaid samal kohal ja viimased uudised on hoopis hullud: Tyrgi koguni ryndab Iraagi kurde. Veel elab kurde Iraanis ja väike osa elas-elab endise NL nyydse Georgia alal(yle poole miljoni)ja Syyrias(yle 2 miljoni). UNPO (Esindamata rahvuste organisatsioon) nimekirjas on nii Iraagi kui Iraani Kurdistan.Ja Saddam Husseini verise massimörva poliitika eest pagenud kurde on kogu maailmas, kokku miljoneid. Eestlased ehk mäletavad 1996 aasta sygisel meedias ilmunud teadet kurdi pögenikest. Kuna Eesti ei olnud tollal valmis pögenikke vastu vötma, saadeti kogu seltskond Soome. Nende hulgas oli ka minu praegune abikaasa Bahadin, kellega tutvusin Lahtis. Lahtis elab sadakond kurdi. Mu mehe tuttavaid kurde leidub igas maailma nurgas: Saksas, Hollandis,kus elab ka ta exnaine ja tytar,Kanadas,Rootsis jne.jne.
Mu mees vördleb kurde indiaanlastega. Kurdid olevat iidsetel aegadel välja rännanud praeguse Saksa alalt ja elanud kunagises Mesopotaamias. 19. sajandil asetses Kurdistan, sellal 16 vyrstiriigina, Otomanide impeeriumi (endine Tyrgi) ja Pärsia(Iraan) piiril. Otomanide sultan ja pärsia shahh södisid omavahel ja liitusid aeg-ajalt yhe vöi teise kurdi vyrstiga, aga yldiselt elasid kurdid mägedes muust maailmast eraldatud elu. Euroopas puhkenud rahvusromantika kurdideni ei jöudnud. Kurdi rahvuseepos Mem u Zin(Memi(mees) ja Zini(naine) armastuslugu)ilmus juba 1695 aastal.Ehmede Xani kirjutas suulise pärimuse yles samal viisil kui hiljem Elias Lönnrot koostas Kalevala. Kurdid töusid aegajalt mässule, aga nad suruti alati maha ja järgnenud karistusoperatsioonid hävitasid massiliselt kurdi elanikkonda.
Ainus kunagi eksisteerinud kurdiriik rajati 1946 NL toel Kurdistani Iraani alale. See oli Mahabadi Vabariik.Vaid aasta pärast riigi rajamist jöudsid Stalin ja Iraani shahh omavahelistes probleemides kokkuleppele ja NL löpetas kurdide toetamise. Mahabadi juht Qasi Mohammed poodi 31.3.1947. Tema ausammas seisab praegugi Suleimania linnas Iraagi Kurdistanis.
Kommunism on kurdide seas mönel määral praegugi levinud, kohtasin Lahtis ka kommunistist kurdi. Ma pyydsin talle seletada, miks kommunism ei toimi, aga ma ei tea, kas ta sai aru. Vene keel ja ka kirjandus paistab kurdidele lähedane olevat. Ka mu abikaasa oskab vene keelt. Ka mitmed ta söbrad räägivad vene keelt ja see kölab nende suus kuidagi loomulikumalt kui soome keel. Ilmselt vene keel on lihtsalt kurdi keelele lähedasem. Möned sönadki, nagu tshai(tee), zhen(naine) jne on sarnased vene keelele.Pärsia keel on lähedane kurdi keelele. Kurdid oskavad tihti ka araabia keelt, kuigi nad araablasi ei salli.
Saddam Hussein tahtis kurdid massimörvata ja 16.3.1987 kasutas Saddam Hussein Pöhja-Iraagis Halabja väikelinnas gaasirelva. Rynnakus suri kohe 5000 elanikku ja tuhandeid said kannatada. Ellujäänud ei ole saanud humanitaarabi ega rehabiliteeerivat arstiabi ja ei ole tehtud uurimust, kuigi Halabja oli inimlaboratoorium uurimaks gaasirelva toimet inimesele. Helsinkin Sanomates oli artikkel Halabjast pääsenud rasedast naisest, kes elab nyyd Helsingis. Ta kirjeldas ilmekalt, kuidas ta rasedana oli eriti löhnatundlik ja kuidas ta keldris pidi gaasi sisse hingama. Ometi pääses ta mingi ime läbi Soome.

1988 viisid Saddami vöimud läbi Anfall-kampaania: Iraagis peeti kinni 180 000 kurdi, kes jäid teadmata kadunuks. Oletatavasti neid kasutati toorainena bioloogilist relva tootvates tehastes. Saddami kuritööd kurdide vastu on vörreldavad Hitleri juudivaenuga. Hiljuti ilmus Soomes kurdi Riadh Mutana raamat (koostöös soome islamiuurija Marko Juntuneniga kirjutatud) tema teekonnast Saddami vangla surmamöistetute osakonda ja sealt Soome Varissuole, kus ta nyyd oma perega elab. Raamatu pealkiri on "Abu Graib-Varissuo". Abu Graib on Saddami vangla ja Varissuo paik Turu lähistel. Raamatust vöib lugeda Saddam Husseini valitsusaja elust. Selgub,et Saddam tegi ka yhtteist positiivset, eriti kirjaoskamatuse kaotamises ja tema sotsiaalpoliitika ehk polnudki halb, aga köik hyved olid ainult neile, kes olid tema poolt, kuulusid Baath-parteisse. Kes ei olnud tema poolt, oli kohe tema vastu ja kuulus hävitamisele kogu suguvösaga. Seega ehtne diktatuur. Yhes telesaates räägiti Saddami elust. Öpetaja iseloomustas teda kui keskpäraste vöimetega auahnet ja fanaatilist isikut. Ta oli hea pereisa. Ta uskus, et vöitleb öige asja eest. Ja temast kujunes julm diktaator. Kui ta kohtupingis olles väitis, et tema pole tapnud alaealisi, saatis too sama Riadh Mutana, kes kohtuistungit kodus satelliidikanalilt jälgis nagu köik kurdid ja ka mu mees, kohe faksi teele 16aastase vanglakaaslase nimega, kelle tapmise tunnistajaks ta isiklikult oli. Faksile ei saabunud vastust.
Jah, Saddam Hussein oli araablane ja mitte kurd. Kurdidele on islam araablaste poolt peale surutud nagu ristiusk eesti paganatele, geograafiline asend juba tingis islami pealetungi ja see oli vägivaldne. Kurdid olid algselt zarathustralased (tule kummardajad) ja osa neist on jeziidid(eriti Georgias asuvad kurdid).Jeziidid kummardavad Paabulind-Inglit, kes pattu kahetsenud langenud inglina taaslöi vahepeal katkenud maailma. Iraagis on praegu ka kyllaltki suur kurdi kristlaste kogukond. Kurdidel on ilusad värvilised rahvariided, naiste vesti kyljes vöib rippuda kilode kaupa kulda ja naised tantsivad paljapäi. Nende uus aasta saabub 31. märtsil , see on nn. neuroz, kus syydatakse tuled, hypatakse yle tule, tantsitakse kurdi rivitantsu ja lauldakse, peetakse piknikku. Kurdide vanemal pölvkonnal on islami nimed , nagu Ali, Muhammed jne, noorem pölvkond hakkas oma lastele panema vanu kurdi nimesid nagu Kani(allikas), Trifa(kastetilk),Azad(vaba) jm. Nyyd pannakse lastele ka euroopa nimesid nagu Mary jm. Kurdid on kyllaltki heleda nahaga, juuksed on helepruunist mustani. Nende kultuur on kyll islamist möjutatud, aga nad pole muslimid, usuline fanatism ei ole neile omane. Nad hindavad pereelu ja erootika kuulub nende ellu loomuliku osana elust. Alkohol on neile millegipärast kauge, alkohoolikust kurde peaaegu pole. Suitsetajaid kyll leidub meeste hulgas, ma ei tea yhtegi suitsetavat kurdi naist.Vööraste keeltega saavad päris hästi hakkama, haridustase on muidugi söjaoludest tingitult madal. Saddami rezhiimi ajal soodustati ka öpinguis ainult Baath-partei liikmeid. Teisitimötlejaile tehti nii palju takistusi, et öpingud kaotasid mötte. Televisioonis(kurdidel on palju omakeelseid satelliidikanaleid) esineb ka läänes körgema hariduse saanud kurde nagu näiteks dr. Barhan, kes on Ameerika kodakondne ja tegutseb nyyd Iraagi valitsuses körgel kohal. Kurdidel on palju meeslauljaid, kes esinevad televisioonis romantiliste videodega, sageli rahvariietes.Kurdi jalgpallimeeskond tuli sel aastal Aasia meistriks. Kurdid on söbraliku suhtlemisviisiga paljukannatanud ja tulevikult palju lootev rahvas. Nad on oma rahvuskultuuri kangekaelselt säilitanud ja unistavad iseseisvusest.

Ema, isa ja laps.

Soome meedias kohtasin mötlema panevat sönapaari:riittävä vanhemmuus. Onko vanhemmuudesi riittävä? Kas oled piisavalt lapsevanem? Kas täidad lapsevanema rolli ikka piisavalt ja igakylgselt?
Tänapäeval saab lapsevanem olla mitmel viisil. Saab olla nädalalöpuisa näiteks, kui ollakse lahutatud ja lapsed veedavad teatud nädalalöpud ja vaheajad yhe ja teise vanema juures. Saab olla ka ainult maksev isa, selline, kes lapse elust osa ei vöta, on vaid korraliku kodanikuna valmis maksma vöimude poolt määratud elatusraha. Möni vanaema on vallaslapsest lapselapsele rohkem kui vanavanem, nagu teine vanem sageli. Peale selle saab olla lapsevanem ja elada lapsest eraldi kasvöi töö töttu. On ka igat sorti ristivanemlust: ristilaps vöib olla hea söbra laps vöi ka tundmatu vaese riigi orb. Kasuvanemlust on igat sorti: abikaasa lapsed, adopteeritud lapsed, hoolduspered jne. Pilt on kirju ja samas ka köigile järjest enam tuttav.
Ja kui vaatamegi vaid bioloogilisi lapsi, ka neile saab olla rohkem ja vähem lapsevanem, pealiskaudsem vöi sygavam, materiaalsem vöi hingelisem saab seegi suhe olla. Kuigi vanema-lapse suhe on elupikkune, tuleb kord ka see hetk, kus tajud:seegi suhe on alguse ja löpuga ja möödub öieti kahetsusväärselt kiiresti. Väikesest lapsest saab suur laps ja kord lendab ta pesast välja. Ja on suur saavutus,nii vanema kui lapse oma, kui tiivad ikka kannavad. Vahel need ei kanna. Muidugi, laps jääb vanemale ikka lapseks ja neid lapsi, keda tiivad yhel vöi teisel pöhjusel ei kanna, armastatakse ikkagi. Sygav lapsevanemlus tajub ära ka selle hetke, kui lapsel tuleb lasta minna omadele radadele. Kui tuleb lahti lasta ja elada ise ja lasta lapsel elada. Liigne klammerdumine ei ole hea. Seda juhtub tihedamini peredes, kus on vähe lapsi. Ja isegi kui vanem on piisavalt arukas andmaks lapsele eluruumi, kui vanem ei lämmata last oma armastusega, mida ta ise armastab, ka siis: mis on need ymmarguselt 18 aastat, mille argipäeva veedetakse koos, igaviku, kosmilise elutsykliga vörreldes? Vaid hetk.Vaid alguses paistab ees olev tee pikana.Ja seda hetke ei tohiks mööda lasta minna argimurede ja tylpimuse-väsimuse katte all. Laps on kallis kylaline. Aeg on arm.
Esimestest yhistest hetkedest synnitusmaja voodil 18 aastase synnipäevani - mu vanem tytar sai sygisel 18 - kui kiiresti see on möödunud. Tema synniks ei olnud ma materiaalselt yldse valmis, olin pennita ja koduta, oskusi ei mingeid, ometi oleme hakkama saanud,käinud yhise tee. Ma ei tea, kas olen olnud piisavalt ema, olen sipelnud omades probleemides ja tema on olnud vaikselt mu körval, ja kasvanud täiskasvanuks probleemses keskkonnas. Nyyd elame kolmekesi: mina, tema ja väike öde. Ja me oleme koos önnelikud.
Pyhapäevane EteläSuomen Sanomat kirjutab Venemaa abordiprobleemist. Venemaa valitsus pyyab vähendada massilisi aborte, millest 20% löpeb surma vöi viljatusega. Venemaa seadustas esimesena maailmas abordid aastal 1920. 1935 aastani, mil Stalin keelustas abordid, löppes 60% rasedustest abordiga. Stalini ajal öitsesid nurgatagused abordid. Hrushtshov seadustas abordid aastal 1955. 1964 tegid NL naised maailmarekordi: 5.6 miljonit aborti aastas! 1987 vöeti kasutusele n.ö. sotsiaalabort, mis lisas aborte veelgi. Selle seaduse järgi vöis vallaline naine, paljulapseline ema, lesk vöi vangi naine teha aborti ka 28 rasedusnädala möödudes(hiline abort).Margaret Tatcher avaldas perestroika aegu imestust, miks NLs tehakse nii palju aborte! Tänapäeva Venemaal saab hilist aborti teha vaid vägistatud vöi verepilastuse ohvriks sattunud naine. Venemaa valitsus on vötnud tarvitusele abinöud. Naistenöuandlates töötavad psyhholoogid ja papid, kes vestluse abil pyyavad anda naisele teise valiku:laps. Kui naine siiski keeldub synnitamast, peab ta alla kirjutama paberi, et on teadlik vöimalikust ebaönnestumisest. Valitsus tahab tulevikus keelata erakliinikute abordid, kus klientideks on enamasti koolitydrukud ja kus aborte tehakse medikamentide abil, mis pöhjustavad verejookse ja muid kurbi tagajärgi. Vene naised vastavad kysimusele enamasti yhel viisil: kyll synnitaks, kui elu oleks kergem materiaalselt.
Jah. Eks Nikita seadus ole puudutanud ka eestlasi. Meie, 60ndail syndinud, oleme väikestest 1-2-3lapselistest peredest. Suuri peresid oli vähe.Meie vanemad seevastu olid suurtest peredest(4-7-10last), seega on meil palju onusid-tädisid. Abordi moraalsuse yle palju ei juureldud.(See pähkel jäi järgmisele sugupölvele lahendada!) Kui on riigi poolt lubatud, siis on öige asi! Kiriku söna sellal ei kostnud. Keegi ei tundnud end abordi pärast kurjategijana ega ebamoraalsena. Rasedusvastaseid vahendeid ei olnud ka olemas. Niisiis, töötav nöukogude naine tegi vahel aborti, see oli tavaline. Ka gynekoloogid ei vastustanud aborte, kyllap see oli ka hea sissetulekuallikas, ja isegi esimest korda rasedale pakuti arsti vastuvötul köhklemata esimese vöimalusena aborti. Ei yhtegi psyhholoogi aitamas noort segaduses olevat yliöpilasneidu näiteks tegema rasket otsust.Viisnurk löikas läbi kosmilise kanali, elu ei nähtud laiemast filosoofilisest aspektist. Yks eesti ravitseja ytles mulle, et tema juures ravil käis naine, kes oli teinud yle 30 abordi.See oli 80ndate keskpaik. Kui naisele yteldi, et tema bioväli on sellest kui must auk ja tema haigus on sellega seotud, sai ta pahaseks: kas ma oleksin siis pidanud kodus lasteaia avama, 30 last? Ta ei saanudki aru, et tal ei oleks olnud 30 last. Ehk ainult 4-5. Kui niigi palju. Elu pyydis teda yles äratada, saates lapse, tema aga ei ärganudki, jooksis muudkui aborte tegama.
Olgu väline systeem ja yldlevinud arusaam milline tahes, jumalik arm on siiski alati olemas. Hingeline tarkus ei kadunud päriselt ka kummistuslikul kommunismiajal. Ka siis oli neid, kes teadsid elu pyhadust.Paljulapselisi emasid koheldi kui ullikesi.
Syndimata jäänud lapsega on tegelikult palju raskem elada kui syndinud lapsega. Syndimata laps ei ela edasi mitte ainult ema vöimaliku neuroosina, ta on kirjas ka ema meditsiinilisel kaardil ja möjutab ema tervist ja selle kaudu ka piltlikult öeldes ödede-vendade tervist. See, mis mehele on unustuse prygikasti visatud seik, jääb naisele alati kaasa. Igal gynekoloogi vastuvötul vastab naine kysimusele:mitmes rasedus, mitmes laps. Mehelt ei kysita kunagi, mitu korda ta on viljastanud munaraku.Mees ei jää "yhisest" abordist viljatuks. Mees sageli ei peatu isegi mötlema, mis see abort on. Naine käis mingil meditsiinilisel protseduuril ja köik.Mees tellis vaid takso. Kas selline ongi mees?
Vahel (tihti) on nii, et laps synnib vallaslapsena. Ema tahab last, aga lapse isa miskipärast ei taha. Kas emal on öigus laps isast ilma jätta? Kas isal on öigus ennast lapsest, ehkki soovimatust, ilma jätta? Need on löputud ja vastuseta kysimused. Kas ema peab aborti tegema, kui isa miskipärast ei suuda vastutust vötta? Muidugi ei pea.

Elu on elu, iga päev katkestatakse rasedusi ja iga päev synnib lapsi. Lapsest loobutakse enne ja pärast syndi. Vanemaks olemise kingitust ei vöeta alati vastu. Meeltesegadusest? Hirmust? Usu puudumisest? Ja ometi tahame me köik ise vastu vöetud saada, tahame elada.

Piiririik ja inglite seeme.

Tönu Önnepalu alias Emil Tode romaan Piiririik (1993) sai Juhani Salokanneli soomekeelses tölkes pealkirjaks Enkelten siemen (1994). Mina ei oska seda pealkirjavalikut pöhjendada.Inglise keelne pealkiri on Border State. Romaani on eriti palju tölgitud, rohkem kui 16 keelde. Piiririiklus on saanud metafooriks.
Raamat on pyhendatud Jimile, koosneb pihtimusest Angelole ja jutustab armu(?)loost Franziga,mörvast, Ida ja Lääne Euroopast ja Eesti metsaservast. Idaeurooplane uudistamas talle uut vana maailma ja rääkimas oma teistele tundmatust maast.Endise idabloki vabanenud kodanik saabub kunagisele unistustemaale, Pariisi, mis peaks olema Täitumuse ja Önne paik, ja kohtab reaalsust, tolmust, higist, ebasöbralikku turistikyla, ja polegi enam millestki unistada. Pealegi peetakse sotsialismimees kasvanud inimest nende öigete lääneeurooplaste poolt, kes arvavad ennast köike teadvat, lolliks lapseks ja käitutakse kui hooraga. Ja idaeurooplane peab köigega nöus olema, sest ta ju tahab saada samasuguseks demokraatliku yhiskonna liikmeks nagu nemad seal juba on. Idaeurooplase tunded on vastuolulised. Teist idaeurooplast ei taha ta seal,läänes, isegi kohata. Ta vördleb end teiste muulastega, näiteks tömmude löunamaalastega. Meie, eestlased,olgu see nyyd välja öeldud, oleme ju nii
arenenud. Meie oleme palju lugenud. Meie maksame kaardiga ega hoia raha sukasääres nagu möni läände eksinud must.Meie oskame vööraid keeli. Meil on körge kultuur. Pole meie syy, et okupatsiooniaastad meid, meie potentsiaali, alla surusid. Pole meie syy, et meie maal pole lääneeurooplase jaoks isegi nime. Eesti? Estonia? Estland? Vahel eestlane ei jaksa seletada, mis maa see on, kust ta tulnud, ja mängib naljaviluks rootslast. Vördlus kannatab, oleme pikad-sihvakad-heledad, annab skandinaavlase möödu välja kyll. Meie oleme tundmatust maast ja puust. Metsaservalt.Metsavendade maalt. Piiririigist. Sellepärast polegi meid näha, ei yhelt ega teiselt poolt. Oleme piiril. Meil on piiril olemise kogemus, mida neil seal vanas stabiilses maailmas pole, aga nemad seda ei tea. Nemad tulevad meile öpetama, kuidas elada, ja meie peame olema köigega nöus, sest tahame ju uutvanamoodi edasi elada. Ja me öpimegi. Ega tihka välja öelda, mis tegelikult meie ajuolluses liigub. Meie oleme kylmalt maalt. Meie vanaemad olid Siberis. Seal on veel palju kylmem kui meie maal. Meie emad käisid tehastes tööl ja neil polnud aega kodus saiu kypsetada. Seda polnud ka vaja, sest sai maksis 11 kopikat ja seda jaksas igayks osta. Nii oleme kasvanud kooliöpikute taga ja me pole harjunud olema armastatud. Meile tundub lapsik see lääne I love you.So much. Aga me ei ytle seda. Piiririigi minategelane ei ytle midagi. Ta tapab Franzi nagu Mauriaci Therese, valades topeltannuse sydamerohtu. Ta ei jää oma kuriteoga ka vahele. Loeb lehest, et Franz on surnud sydameatakki. Aga see mörv (syzhee)pole romaani väärtuse seisukohalt yldse oluline. Olulisem on see, mida jutustaja räägib oma maast neile seal. Luuletaja romaan see ju on. Tönu Önnepalu sai 2007 Juhan Liivi luulepreemia. Lugedes jääd tahtmatult peatuma mönel löigul, mis on nagu luuletus. Romaan löpebki vabavärsilise luuletusega Esquibienini pöllust ja igavesest otsingust. Ja pole vahet, on see pöld Prantsusmaal vöi Eestis.

Taas jõulud

16 aastat Eesti iseseisvust on peale palju muu meisse tasapisi aasta-aastalt immutanud ka traditsioonilised läänelikud jöulud jöulukardinate ja ostuhullusega.Minu pölvkonna jaoks lisab jöuludele vyrtsi seik, et NL lapsel jöule n.ö. polnud. Oli kuusepuu ja kingitused ja shampanjavahune Kremli kellade helin sydaööl telkari ees. Ei olnud nii vaest peret, kus lapsed poleks näärivanalt kinke saanud. Ja mina deklameerisin 8 aastase tösise patsikandjana : Tere Taat.Sa tunned vast/ seda väikest mudilast/ kes su habet ykskord paitas/kes sul koti selga aitas/Nyyd ma pole enam väike/paremini oskan köike/ aga kui saan päris suureks/sputnikuga viin sind Kuule! Kosmose vallutamine kajastus ka lasteluules.
Minu 8 aastane tytar esines eile kooli jöulupeol jöuluinglina jöuluevangeeliumis. Ei mingit sputnikut, hoopis 2 aastatuhande tagune söim vastsyndinud Vabastajaga. Nii on ajaratas ringi käinud.
Kui ma mötlen Jeesusest, ei tea ma, mida möelda. Esimesena tuli minu juurde vanaema Jeesus. Ema sai alati arusaamatult pahaseks, kui vanaema Jeesusest rääkis. NLs ei tohtinud Jeesust olemas olla. See ainult kyttis mu huvi. Ma kuulasin vanaema jutte Jeesusest ja vötsin heldinud vanaemalt vastu postkaarte Jeesuse pildiga, neid on mul veelgi alles ja rohkem kui Jeesust meenutavad need lahkunud vanaema. Vanaema töi mulle ka ajakirja "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik" ja piibli töi mulle ka vanaema. See oli NL välismaalt sala toimetatud piibel.Olen uhke oma vanaema Elli Alfriede Kiissa yle, et ta mulle oma Viru-Nigula kirikust selle piibli töi!
See köik tundus mulle siiski vaid vana armsa asjana, sygavat seesmist usku Jumalasse siis veel ei ärganud. Kordasin möttes Jaan Kaplinski värsirida:jumalapoeg kas ka sina/oled ainult muistne legend/ ja keegi ei kanna me koormat/ja keegi ei ohverda end.(Luulekogust "Uute kivide kasvamine").
Jaan Kaplinski kirjutas möödunud aasta lihavötte ajal Etelä-Suomen Sanomates, kuidas ta lapsena nutma puhkes kuuldes, et Jeesus on surnud. Ka mina olen tihti möelnud: mida ylevat on ebaöiges kohtumöistmises ja syytu tapmises? Jeesus oleks pidanud elama pika elu ja öpetama palju aastaid. Jeesus oli Suur Öpetaja, uue nägemuse tooja, revolutsionäär, Puhastaja-Vabastaja. Ta raputas tolmu maha rabbide-variseride hallitanud ja vanaks jäänud konservatiivsetelt targutustelt. Uuendas-värskendas vana lepingut inimese ja Jumala vahel. See on selge. Ja Juudas ei tahtnudki Jeesust tappa. Ta tahtis ainult, et Jeesus väitleks öpetatud nöukogu ees, saavutaks intellektuaalse vöidu. Jeesus aga ei läinud seda teed. Tema tarkus oli sydames, mitte filosoofilistes sönaväänamistes. Kuna Jeesus keeldus öpetatud nöukogu ees ennast kaitsmast, ei jäänud vöimudel muud yle, kui langetada surmaotsus. Jeesus ootas kohtumöistjatelt sydame avanemist, aga seda ei syndinud.
Miks tundub kiriku öpetus tänapäeval sageli nii tyhjana, et täiesti möistan neid, kes otsivad abi Religiooni Ohvrite Yhendusest? Elasin hiljuti kaasa vestlussaatele, kus mormoonide peres kasvanud naine rääkis oma loo. Ta ytles, et köik ta mormooni lapsepölves ju polnud halb, olid rahvusvahelised suvelaagrid jms, aga 17 aastaselt ta tundis, et löpetab hulluris, kui ei pääse eemale oma perest ja kirikust. Tal jätkus otsustavust täisealiseks saades elada oma söltumatut elu ja ta sai abi Religiooni Ohvrite Yhendusest. Ka yks mees rääkis analoogse loo. Ta oli yksildane ja annetas palju raha kirikule,tagantjärele kahetseb, et ei kasutanud raha öpinguiks. Kirikuga liitumine viis ta ummikusse.
Eks ole tösi seegi. 2000 aastat aset leidnud suur syndmus on lihtsalt liiga vana, et toita löputult. Viga pole Jeesuses. Jeesus oli on ja jääb. Aga me ei pea nutma tema vere pärast, mida ta olevat meie heaks ohverdanud, ei, MEIL TULEKS VAID ARMASTADA LIGIMEST NAGU ISEENNAST SEST KÖRGEMAL YHENDVÄLJA TASANDIL OLEME ME YKS, ERALDATUS EI AITA MEID.
Jeesus teadis seda. Kirik ja usulised organisatsioonid miskipärast tihti ei tea. Vahepeal on nii palju toimunud ja kirik oma sissepoolepööratuses seda lihtsalt ei märka.
Yks minu söber käis Indias avataaride juures valgustatust saamas(kursusel). Ta ytles mulle, et Jeesus käis teda önnistamas, vaimus. Tema on siis Jeesust kohanud. Mul käis kylas inimene, keda Jeesus önnistas! Tajusin syndmuse reaalsust. Ehk önnistab Jeesus kunagi ka mind? Nii palju on mu syda elust kyll öppinud, et vihkamine pöördub bumerangina tagasi. Et elu on alati väärt armastust.

Sofi Oksaneni tragöödia "Puhastus" ("Puhdistus"), Vantaa 2007, esietendus rahvusteatris 7.2.2007

Jöhker lugu vägivallast ja armastusest, alandusest ja ajaloost. Tegevuspaigaks on Eesti kyla, taustalugu kulgeb Siberist Kanadani, seega yle maakera. Siiski on see lugu väikese Eesti suurest valust ja ajaloolise töe halastamatusest.
Lugu ise on lyhidalt selline: öed Aliide ja Ingel varjasid Ingeli metsavennast meest Hansu kodumaja keldripeidikus nöukogude okupantide eest nagu seda tegid paljud eesti pered. Yhel ööl "tuldi neile järele" nagu tuhandetele teistelegi. Ingeli 7 aastane tytar Linda ulatas sissetunginud soldateile puust mängupyssi, väites, et see on ainus relv, mis kodus leidub. Linda, Ingel ja Aliide viidi ylekuulamisele. Neilt kysiti Hansu asupaika. Meieeiteamidagimeieeiteamidagi,vastasid naised kooris. Järgnes kujuteldamatult jöhker piinamine. Aliidet sunniti piinama 7 aastast Lindat. Ja seda seksuaalselt häbistaval viisil. Viisil, pärast mida Aliidel oli vöimatu Lindale otsagi vaadata. Ingel ja Linda viidi Siberisse. Ingel kaotas rääkimisvöime, jaajaa oli ainus söna, mida ta ytles.
Aliide varjas Hansu edasi. Aliide Truu oli uskumatu naine. Ta abiellus kommunistist Martiniga, kelle ihulöhngi oli talle vastumeelt ja armastas metsavennast Hansu, sest "Hansu käed olid puhtad". Ta abiellus punaligase Martiniga, et ellu jääda. Ja Martini tööl olles söötis-pesi-hooldas peidikus poolsegaseks läinud Hansu. Aliide muretses Hansule passi ja tahtis ta valepassiga Tallinna saata ja unistas uuest elust koos Hansuga seal Tallinnas. Hans aga miskipärast ei saanud ainsa vöimaliku väljapääsuga, mille Aliide talle orgunnis, hakkama, ja naases "koju" haavatuna. Ta ei kuuletunud Aliide stsenaariumile. Nii ei jäänud Aliidel muud yle kui armastatud mees hellalt tappa, et mitte mölemad tapetud saada. Ta uinutas Hansu magama ja sulges siis peidiku öhuluugid, korraldas valutu surma. Nii vapper naine!
Aliide ja Martini tytar Talvi abiellus soomlasega ja emigreerus Soome. Martin kustus Tshernoböli järel öunapuu alla. Paadunud kommunistil hakkas Tshernoböli valgel ajudes valgenema, surmavalt.
Linda tytar Zara ei leidnud Siberis muud väljapääsu kui prostitutsioon välismaal, Kanadas. Sealt sattus ta Tallinna bordelli, kus mörvas jöhkra kliendi ja pögenes sutenööri kättemaksu eest. Sutenöör oli endine KGB ohvitser, kellest tuule pöördudes sai köige ehtsam maffioso. Ilmselt loogiline arengukäik. Zara satub enese teadmata pögenedes vanatädi öuele. Aliide varjab pögenikku. Järgneb mineviku klaarimine ja Zara paneb jöhkra vägivallaga(pea klosetti) vanatädi tunnistama. Ta tahab teada, miks tema vanaema Ingel rääkimise löpetas. Aliide räägib loo nagu lugu oli. Zarat jahtivad maffiosod jöuavad Aliide öuele ja yks pömmutab teise maha. Zara pääseb. Aliide pöletab maja koos enda ja maffioso laibaga jättes järele vaid kirja Lindale: maad tagastatakse, tulge tagasi koju ja vötke meie maad ja metsad. Need tagastatakse endistele omanikele!
Maad ja metsad saime tagasi, aga ikka veel on "luukered kapis". OLEME VAIT EHMATATUD RAHVAS. Soome teles räägitakse veelgi söjas karmistunud soome vaaridest ja sellest, et on lahti rääkimata asju, mis möjusid nende lastele ja edasi tänastele lapselastele. Eestlased ei taha minevikust rääkida. Minu onu Kaarel tegi 20 aastaselt enesetapu, sest tema ei tahtnud Siberisse saadetud saada. Iga kord, kui ema hakkab vennast rääkima, puhkeb ta nutma, nii ei olegi ma teada saanud, kuidas köik täpselt juhtus. Eestlasel on veelgi nii valus, et sellest ei saa isegi rääkida. Vabal maal Soomes kasvanud Sofi Oksanen räägib valusatest eesti asjadest. Kas annab distants talle julguse rääkida töde? Eesti kirjanduses on minu meelest liiga vähe ajaloo sirget selgust. Endised KGB tegelased kirjutavad juba memuaare oma niii huvitavast elust, aga keegi ei kirjuta ylekuulamistest ja nuuskimistest ja ettekannetest ja lahterdamisest, nagu seda poleks olnudki. Siberi teemat veel käsitletakse, aga Brezhnevi aegse eesti inimese elu KGB valvava silma all, miks sellest ei räägita? Olen Sofi Oksanenile ääretult tänulik selle näidendi eest.

Vihkamise absurd.

7.novembri syndmused Löuna-Soome väikelinna gymnaasiumis vapustasid soome yhiskonda juurteni. On ju Soome tuntud turvalise maana, mida ta kindlasti ka on. Meeldetuletus kinnistunud arusaamade petlikkusest tuli ootamatult tahult: täisealine(18!) öpingutes edukas kesklassi induviduaalmajas muusiku peres elav Pekka Eric Auvinen teostas ette planeeritud ja netis avaldatud demonstratiivse akti - surmas päise päeva ajal kooli 61 aastase naisrektori, kooli meditsiinitöötaja ja 7 kaasöpilast, neist 2 tydrukut ja 5 poissi. Ja löpuks lasi endale kuuli pähe. Surm saabus mörvar-noorukile hilisöhtul haiglas.
Sajad öpilased veetsid tunde (kuni 4 tundi) koolipingi all kabuhirmus pääsemist oodates-lootes. Alumistelt korrustelt hypati klassiakendest välja. Yks ema sammus siiras teadmatuses kooli sisse, minnes kokkulepitud kohtumisele lapse klassijuhataga, kohtas tyhjas koridoris väga närvis gymnaasiumipoissi, kes kysis: mida sina siin teed? Tulin öpetajaga rääkima,lausus naine. Täna see ei önnestu, teatas noormees. Siis alles märkas naine revolvrit närvilise noormehe käes ja pani padavai välisukse poole jooksu. Ja imestab tänini, et kuuli selga ei saanud.
Soome politsei tegutses kindlasti professionaalselt. Viimase lasu ja politseibrigaadi koolihoonesse sisenemise vahel oli siiski poolteist tundi. Ega politsei ju väljas teadnud, et viimane kölanud lask oli mörvari pähe. Kindlasti pole mina asjatundja ytlema, kas kedagi oleks saanud päästa,kuigi haavatud said abi alles poolteist tundi pärast haavata saamist.
Muidugi ruttas kirik avama kriisiabipunkti ja uudistes esinesid peaministrile lisaks tuntud kasvatusteadlased ja lapsevanematele soovitati lastega juhtunut käsitleda. Minugi lapsed (8 ja 18 aastased tydrukud) kuulasid kella kymneseid uudiseid koos minuga ja olime köik yhtviisi shokis.Järgmisel päeval oli linn leinalippudes. Atmosfäär tundus töepoolest röhuv.
Mönigi tuttav soomlane on syydistanud kaasmaalasi sekkumise loiduses. Et selline mentaliteet valitseb: pole minu asi, mida teised teevad-mötlevad. Pekka-Eric avaldas oma inimvihkavat filosoofiat netilehekylgedel ohtrasönaliselt. Ta kandis ka T-särki kirjaga:humanity is overrated (inimkond on ylehinnatud). Tema iidoliteks olid Hitler, Stalin ja lähikymnendi välismaalastest öpilasmörvarid nagu korealane Cho Seung-hui Ameerika tehnikaylikoolist.Ta avaldas veritöö eelsel ööl oma manifesti ja täpse tegutsemisplaani. Talle vastati foorumis: tee nii!, vöi: idioot! aga tösiselt teda keegi ei vötnud. Kas ta seda ootaski? Vöi lootis ta,et keegi ometi reageeriks ta sönadele, et teda takistataks? Ta palus "testamendis" mitte syydistada juhtunus vanemaid, öpetajaid, söpru, muusikat jne. Tegemist oli teadliku tahteavaldusega. "Viha, se on asia jota olen täynnä ja rakastan sitä," kirjutab ametlikult relvaluba omav laskmist harrastav noormees. Relvaloa saamisega kaasneb kyll psyhhiaatriline kontroll, aga Pekka-Eric oli niisiis tunnistatud vastutusvöimeliseks. Kaaslased iseloomustasid teda kui löbusat, kuid eraklikku eluviisiga intellektuaalset noormeest.
Olen täis VIHA ja ARMASTAN SEDA!!! Pekka oli loonud endale äraspidisest filosoofiast kaitsekilbi. Möni melanhoolne tytarlaps armastab samal kombel oma kurbust. Seal, kus peaks olema syda, oli Pekkal inimvihkav filosoofia. Ta kyttis nende mötete ja tekstide-videodega yles oma viha. Ta oli eksinud noor inimene, kes vajas abi ega saanud seda. Hingevigane. Ja meie -yhiskond, kaaskodanikud- ei näinud seda. Kuri oli ammu kohal, nyyd sai ta Pekka Auvisen näo, nii kirjutab yks Iltalehti ajakirjanik(Sirpa Kulonen). Olen temaga sama meelt. Nii arusaamatu kui noormehe tegu mulle ongi, ausalt endasse vaadates nägin ootamatut pilti: ka minul on olnud 18 aastaselt äraspidiseid mötteid. Noor inimene lihtsalt läheb kergemini eksi kui kyps inimene. Ja noor inimene ei lase kypsemaid sageli endale ligi, kasvatab kooriku ymber. Sisemine haavatavus lämmatatakse vihaga.
Soome lasteaedades öpetatakse lastele, et emotsioonid nagu viha, kurbus on loomulikud nagu röömgi, neid vöib väljendada. Kasvataja ylesanne on öpetada lastele negatiivsete emotsioonide öiget kanaldamist. Lapsi pyytakse öpetada teadvustama oma tegelikke emotsioone. Sinna maani oldi ka Pekka-Ericuga önnestunud. Ta teadis täpselt, mida tunneb. Ta leidis ka kanali(laskmisharrastus, internetimängud,ajaloouurimine jne.) - kahjuks kyll ohtliku ja vale kanali. Me ei tea, millist dialoogi ta pidas enda sees, kyll aga teame, et ta yritas pidada dialoogi yhiskonnaga (meediapakett!), saamata adekvaatset vastukaja.Tahaksin teada, kas ja millist dialoogi oli ta pidanud oma vanematega.
Viha tundub olevat "yleöigustatud" tänapäeval. Telefoni teel myyjale öpetatakse myygikoolitusel, et seda tööd tuleb teha "parajalt vihasena". Punktid ja boonused on vaja möneski yhiskondlikus aspektis viha toel maksimisse ajada. Kiire ja vihane inimene, naeratus näol ja asjakohaselt riietatud-friseeritud - selline on "edukas" inimene. Muusikast ja filmidest ei maksa rääkidagi - niiiii palju viha!!! Oleks justkui olemas ka elutervet ja isegi pyha viha. Ei tohi siiski unustada, et viha on viha ja tömbab ligi teist viha. Leebus, rahu, leppimine, austus köige elava vastu - kelle hooleks jääb nende omaduste kasvatamine järelpölves?

Kirjanik Anja Snellmann, kes on tundliku sotsiaalse närviga kirjanik ja kahe lapse ema, rääkis hiljuti teleintevjuus teemal, et vanemad peaksid ikka jälgima laste netitegemisi,kasvöi yle öla, kasvöi arvuti mälust. Kui "naelapea pihta" ta jälle tabas!
8ndal novembril 2007 ei osanud mina, 46aastane 2 koolilapse ema, kellest yks 18 aastane, muud: palusin jumalat, et ta räägiks nende hingedega, kes juba on Sealpool, aga siiski veel tuntavalt lähedal(astraalkeha surm toimub mönda aega pärast fyysilist surma, sellepärast tunnevad lähedased tihti matustel lahkunu lähedalolu); et Jumal räägiks Pekka-Eric Auvise ja nende teistega, kelle nimesid ma ei tea, kuid kes kindlasti on ootamatust surmast shokis, et ta veel räägiks nendega ja vötaks nad oma hoolde, igayhe viisil mida ta vajab. Et ta räägiks Pekka-Ericule, kui suur vöimalus on synd inimesena ja kui suur kaotus on tapetud inimene ja kui palju on väärt yks inimhing.

Mis on kirjandus?

Leid tänasest kirikulehest(Kirkonseutu, tasuta leht, mis postkastist sisse libiseb):just lugeja ja teose ainulaadses suhtes asetseb see, mida nimetame kirjanduseks. (Juuri lukijan ja kirjan ainutlaatuisessa suhteessa asuu se, mitä kutsumme kirjallisuudeksi.)

Luuleline essee läinud sajandi viimasest veerandist.

Tere!
Ma kirjutan Sulle, auväärt Mälestusteveski. Vanana, au- ja usaldusväärsena seisad sa taamal mäe peal, ajahallid sammaldunud laudseinad päikesest soojad, räästa all pääsupesa, tiivad pyydmas vähest suvesooja tuult. Taevas on sini-sinine ja pilvekiud säravvalged, maa rohetab ja sumiseb ja laulab. Önnemäel seisad Sa, vana lobudik, transtsendentaalses rahus, ja jätkad oma tööd. Sul on ylesanne, enamgi - missioon. Meie liivajooksnud unistused ja mörud mälestused jahvatad Sa uueks alustuseks, uudseleiva jahuks.

See oli läinud aastasaja viimasel veerandil, kui elati kummalist kopikaelu. Linnaliini bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt. Vaid kahe aastakymne eest jöustunud Hrustshovi abordiseadus heiastus ylekaaluliste naiste keemiliselt lokitatud peades ja löhnades "Bötj mozhet", "Mozhet bötj". Köik vöis vöibolla ka olemas olla ja olematus vöis ka olemas olla. Olla vöi mitte olla? Hollaa!!

Kevadised veed sulisesid Toomemäelt alla ja ylikooli sambad vabisesid noorte maailmavallutajate rebaste hull-ääretust tulevikuplaanide energiast.Körgharidus tasuta, stippigi vöib saada, köik noores elus kumamas ees. Botaanika-aia iga-aastane Luulekevad lisas romantikat atmosfääri.

Kui Liina Teoga fyssahoonesse jöudis, oli loeng minuti pärast algamas. Vudinal auditooriumi suunas kiirustava Liina peatas hallipäine yhiskonnaöpetuse naislektor seltsimees Kask.
"Teid oodatakse dekanaadis."
Mida??? Liina peas valitses tyhjus. Arusaamatu. Millega olen hakkama saanud? Hyvastijätupilk Teole ja Liina pöördus vastassuunda köndides öppejöu sabas, pilk kinni tema kulunud ebamäärast värvi villasel seelikul. Yhtki seletust sellele kutsele ei osanud Liina oletadagi.
Töötajatest tyhjas dekanaadiruumis tervitas Liinat korrektses ylikonnas noorepoolne meesterahvas, kuidagi liiga neutraalne olekult, ja näitas oma töötoendit: Rein Sepp. Rein Sepp, kordas segaduses Liina möttes, on ju olemas samanimeline luuletölk, kes elavat Lätis Eesti piiri lähedal. Rein Sepp on Eestis levinud nimi. Julgeolek. Mis jama. Provintsist ylikoolilinna öppima tulnud Liinale oli julgeolek siiani olnud sama kauge kui Kuu. Kuupealsena ta end nyyd tundiski. Rein Sepp pakkus Liinale galantselt istet.
"Miks just mina?
"Te paisitate silma oma eriliste huvidega, kirjutate luuletusi:"
"Kas Te olete neid lugenud?"
"Loodetavasti tulevikus loen."
Liina ei osanud midagi ytelda. Liigagi tihti ei osanud Liina midagi ytelda. Midagi polnud ka ytelda.
"Te ei vöi oma luuletusi anda igale, kes neid ehk kysima tuleb. Olete ehk kuulnud Pool-Päevalehest? Doris Kareva oli sellega seotud."
"Jah, olen kuulnud, Matti rääkis..."
" Matti suhtes olge ka ettevaatlik, Tartus elab igasuguseid veidraid kujusid, kellest on parem eemale hoida..."
" Ja meie vestlusest ärge kellelegi rääkige."
Hämmastusega see hämmastav dialoog löppeski.

Pärast loenguid kohtas Liina Teod yhikas ja rääkis hommikul juhtunust Teole. Yle Teo näo levis kummaline kaastundlik-köiketeadev irve, millest Liina aru ei saanud ja mis kohutas." Ah kontor tundis huvi... " ... "Sa oled nii kaitsetu sotsiaalsete nykete suhtes. Meie NLs on köik vöimalik mönedele, ka lövijaht Aafrikas..."
"Kes nyyd ENSVst Aafrikasse lövijahile pääseb . Minu ema, kes on AY esinaine, ei pääsenud isegi Soome turismireisile, kuna tema vend, minu onu, kannab juhtumisi vanglakaristust.Mu emal pole ometi venna tegemistes mingit osa."
"Minu ema käis Rootsis ja pöikas Stockist ka Pariisi."
".....?????"
"Ja hambaid, neid tuleb muidugi parteihaiglas parandada, seal kasvatatakse sulle tyhja koha peale uus hammas ka. Ja minu emal on Tallinna parim gynekoloog."
".....??????"

Jätkub ikka hämmastusi yheks päevaks, ohkas Liina.

Lohutus leidus nagu ikka luuleridades: ja olgu peale/armastus nii väike/aknad pimedad ja ymberringi pori/tuleb kevad/viskab imelise läike/ kodu harilikku halli koridori. V. Luik. Luule oli öieti ainus, mis NLs lootust sisaldas. Ehk ka teater, peidetud alltekst.Hermakyla.


Need kysimärgid jäidki öhku. Kakskymmend aastat hiljem said neist retoorilised.
Teo ja Liina olid koos seitse aastat. Ja köik need seitse aastat ei saanud Liina aru, kuidas Teo end tema kaudu vaimsetesse ringkondadesse pressib ja nn. teisitimötlejate kohta organitele ette kannab. Armastus tegi Liina pimedaks. Nii pimedaks, et pani teadmatuses ohtu oma kalleid, ja mis köige tähtsam, ausaid, söpru.Kas inimene saab alati ausaks jääda? Kas NLs oli vöimalik ausaks jääda? Kas köverpeeglis saab elada hulluks minemata?

Ja köige yle valvas nähtamatute jäsemetega ämblikmees, sala(k)aval organ.
SIIN ta valvas ja SEAL ta jälgis. Mida valvas, mida jälgis? Seda, mis oli SEAL, ei tohtinud olla SIIN. Aga SIIN seda oli ja rohkemgi veel. Siinne oli "sealsemgi" kohati. Keelatud vili on teatavasti oi kui magus. Ja elada SIIN nagu SEAL , no oli see vast elu. SEDA elu elasid valitud. Tösi, nad polnud SEDA ise valinud. Nad valisid vaid kahest halvast parema. Kui niigi saab ytelda, sest polnud ju HEA ja HALB teemaks ajal, kui ainus lubatud teema oli (äraspidine) ÖIGE ja VALE (mötlemine). Moraalne syrr. Sotsiaalne utopism.

Vöta vöi need Tallinna linnud-linnukesed. Need olid päris isesugust liiki. Ega kaugemast provintsist pealinna tulnud lihtsameelne hing neist teadnudki. Mitmes keeles nemad sädistasid ja pöhjapötru linnataksodes ohjasid. Soome markadest tehtud rublades nemad söid ja jöid ja organigi peale vilistasid. Sest organile nad tegelikult meeldisid, sugulaskeelt ja-meelt, paar parajaid, nad öigupoolest olidki. Organi kohus oli kyll linnukesi aeg-aljalt lendu ehmatada, et plats puhtaks teha, aga sörmevibutus löppes yldjuhul peasilitusega.
Olga oli yle Olympia lind. Tömmu kaunitar salapärast segapäritolu, isa armeenlane ja ema ukrainlanna. Tumedad kiskjasilmad ja keskpärane välimus tegid temast soositud prostituudi. Tal oli oma usaldusisik ehk ärikaaslane restorani kelneri näol, kes hoidis talle vöimalust mööda vaba lauda, kuhu saakloomi, enamasti soome ehitajaid, tuua. Kelner, kes oli peale "eraettevötja" Olga ka KGB usaldusmees, sai oma "palgalisa" ja prostitutsioon öitses linnakodanike silme all ja ometi sala, mingit stripiklubi polnud vaja. Ja keegi polnud keegi: kelner polnud seksiärimees, kuigi ta seda oli, ja Olga polnud prostituut,vaid koristaja (ta töötas poole kohaga kunstikooli koristajana), kuigi ta seda oli, restoran polnud seksiklubi, kuigi ta seda oli. Nii elati kopikamaal. Täiuslik varjumäng köigi silme all. Ja kelner, kes informeeris riigi julgeolekut riigis, kus prostitutsiooni polnud avalikult isegi olemas ja igasugune tulu peale seadusliku palga lubamatu kuritegu, elas kui täissöönud siga ja korralik nöukogude kodanik sotsiaalsetest nyketest kättesaamatus körguses. KGB jälgis lääne elu ja selle jäljendaminegi oli lubatud valituile.


Kuigi punasest roosakaks kulunud viisnurkne täht veel örnalt valgustas neid päevi, oli ometi pidevalt pöhjatult pime.Kuidas pöletada nooruse angsti, kui pole lootustki näha ja käega katsuda raudse eesriide tagust vabadust? Kui normaalne elu on kättesaamatuses? Kui oled syndinud vanglas, aga ellujäämise hinnaga pidid tegema näo, et elad paradiisis? Et mitte päriselt hulluks minna, harrastati karnevali. Maskid ees mängiti elu. Et oleks ometi midagi, mis vähemalt meenutakski elu. Igatsus elu järele, mida Soome TVst ka näha oli, sai vormi sellesse paraadi. Ja just vaba seks sai yheks protestivormiks ja leevendajaks totalitaarses ängis. Kui 1987ndal näidati soome TVs 1974ndal valminud erootilist Emmanuelle sarja, peatus kogu Tallinn filmi vaatama. Liiklus seiskus paariks tunniks ja baarideski valitses vaikus. Poeetilistes värvitoonides ja romantilise taustamuusikaga moefotograaf Just Jaeckini seksifilm Emmanuelle Arsani romaani järgi Sylvia Krysteliga peaosas möjus kui maagia viisnurkse infantiilse asketismi taustal. Nöukogude inimesel ju ei saanud olla ei seksuaalsust ega probleeme.


Muidugi leidus ka yllaid hingi, kes pimedusele vastu hakkasid. Don Quijote meelepuust. Yks selline oli vibalik Tiit, kes joonistas Tallinna taevale nöiamärke, energiat vabastavaid vigureid. Kusagilt kaugelt vanast Hiinast tema neid korjamas käis. Ja agaralt tema neid joonistas ja tahtjatelegi öpetas ja levitas. Tiidu könelemismissioon oli nii vöimas, et kultuurihuvilised ja mystikajanused linnaprouad vahel koguni minestasid Tiidu esikus, kuna Tiit ei suutnud oma loengut löpetada.


Kas nyyd nende märkide kutsel vöi mingil muul pöhjusel maandus yhel pimeda aastakymne syngel sygiskuul Tallinna Raekoja platsile ufolaev. Tiit nägi seda oma pilvelöhkuja-kodu aknast ja jäädvustas fotopaberile. Oodanud, kuni Tiit pildistamise löpetas ja oma tubaste toimingute juurde naases, avas laevaomanik arglikult ukse ja astus munakivisillutisele. Munakivisillutise aastatuhandete höng imbus ufoka varvaste kaude tema meelde ja vanad mälestused eelmistest eksistentsidest liigutasid rändurit. Nagu paljajalu kodu öuemurul! Ta istus Raeapteegi vastas asetseva nurgapealse maja trepile ja ymises Koidula luuletuse "Mu isamaa on minu arm" eestiaegset viisi. Raekoja kell löi 5 hommikul ja linnakodanikud pöörasid rahutult teist kylge. Isamaalaul valgus nende unedesse ja roosakast udust ilmus Hermanni torni sinimustvalge, siiras ja tösimeelne, aus eesti lipp. 70aastane vanaema puhkes liigutusest nutma.



Liigutus oli töepoolest suur. Muutus ja hingevärin, uskumatu IME. Kössutavast orjast sai jälle kord sirgeselgne vaba mees. Väärtused hakkasid tasapisi oma öigesse paika nihkuma. Tasapisi. Pole ju kerge ligi 50aastast rääma silmist pyhkida. Silmist ja sydamest. Ja aastakymneid kommunismitondiga hirmutatud aju töökorda seada, sellega oli tegemist. Oli ju töustud söjast, mis toimus varjatult kohvikulaua "lutikate" ja pealekaebamiste abil ylekuulamistel ja piinamistel. See varjatus andis enneolematu dimensiooni ja vastuhakkajad ei peitnud ennast metsades, vaid hulkusid kodutute hippidena pealinna tänavail. Nad olid öövalvurid, katlakytjad ja kunstikoolide modellid, määramatud ollused nomenklatuuriga vastandudes, ja nende peas kölas vaid yks viis :Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus....
Ent ... kuidas olla siis, kui "ainus eluvorm on vöimatus"(D.Kareva)


Önneks meil on meri. Oleme mereäärne rahvas, kykitame nurganukil, kahest kyljest merega piiratud. Merd ei saa meilt vötta. Suur Hall elab meie silmavaates ja vabadust vajavas meeles. Aili Vindi meremaalid 80ndate algusest tegid näitusesaalides oma hääletut tööd, töid meid tagasi algusesse. Samuti Kalju Pöllu soomeugriline graafika. Viisnurga teravad meelt löhestanud nurgad leidsid tugevama vastase kui olid oodanud. Eesti kunst ammutas alglättest ja tugevdas vaatajate töemeelt.
Ja meie rannad - pehme liivaga Kauksi rand ja kiviklibune Toila, Klooga ja Pärnu, Pirita ja Emajöe...Eesti rannad aitasid meid rasketest aegadest yle. Alati sai minna randa, ka siis, kui polnud kuhugi minna. Sai käia paljajalu veepiiril ja leevendada masendust. Ja vaadata vee ja taeva kohtumisjoont ja möelda, mis on sealpool. Totalitaarne riik ei saanud ju ehitada seina mere keskele. Raadiolaineid ei käsuta käskkirjaga. Köikvöimas KGBgi oli sunnitud Soome TV möju ees tallinlaste teadvuses käpad pysti töstma.KGB Eesti osakond pani Moskvale ette laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel katkestada,sest pea igal Tallinna perel oli oma "kodusoomlane", kuid Moskva ei suutnud tuluallikast loobuda.Meile eestlastele jäi alles tunne ja teadmine, et ykski poliitiline vöim ei saa meid muust maailmast eraldada. Me lihtsalt oleme osa Euroopat, sinna ei vöi miski.

SOMPA

on yks paik Eestis Ida-Virumaal. Sompa kyla, millest paar talu asula veeres olid veel 60ndail alles, on kindlasti palju vanem kui kaevandusasula Sompa, mis tekkis nöukogude perioodil kahe pölevkivikaevanduse, 4nda ja 6nda (Sompa kaevandus)lähistele. Sompa kaevandusest läks esimene vagunitäis pölevkivi teele 26.detsembril 1948. Arvan, et siis ehitati ka esimesed majad Sompa asulasse mäemeestele kodudeks. Seal oli tyypilisi Staliniaegseid maju paar tänavatäit ja hilisemaid hrustshovkasid - 4 korruseliste telliskividest karpmajade 2- ja 3toalisi tillukeste köökide ja vannituba-WCdega kortereid. Asula keskel olev kultuurimaja on tyypiline Staliniaegse arhitektuuri esindaja.
Mina sattusin Sompasse elama 3 vöi 4 aastaselt umbes aastal 1964. Enne seda elasin ma vanaema puumajas Kohtla-Järve vanalinnas, kus kahte tuppa ja suurde kööki mahtus terve suguvösa - vanaema ehk Kohtla-Vana, nagu me teda kutsusime, Kiissa-taat ehk vanaisa, mina koos isa-ema ja aasta noorema vennaga ja ema kaks nooremat venda. Seal oli väga rahvarohke. Minu isa, kes on Pärnumaalt Pööraverest pärit, oli löpetanud Tallinnas Mäetehnikumi ja loogiliselt polnud tal mujal oma haridust rakendada kui Ida-Virumaal, kus seda Eestimaa "kulda" leidus. Isale anti töö poolt korter Sompas, kui tal oli juba 2 last. Synnitusmajast olevat mind viidud Käva barakki, kus ema siis elas. Millegipärast tulid mu vanemad vanaema juurde elama ja mina olevat maganud laua peal, voodit polnud. Vanaema peeti titenduses asjatundjaks, oli ta ju 7 last synnitanud (kellest 3 surid noorena)ja kyla peal synnitustel abiks käinud. Ja vanaema juurest kolisime Sompasse 2toalisse korterisse Staliniaegses stiilis kivimajas, kus olid körged laed ja pikk koridor ja niisked seinad (tapeet tömbus niiskel kiviseinal nurkadest märjaks)ja puudega köetav vann. Enne kytteperioodi algust oli korteris kylm ja istusime sallid kaelas, kui ema masinal kududa vuristas. See korter Tshehhovi 5-9 oli kaua mu koduks. Lapsena ei osanud ma ytelda Tshehhovi, ytlesin Tshehvovi. Ka ei osanud ma ytelda "tydruk", mina olin "tigult".
Kui hiljem Eesti nöukogude okupatsioonist vabanes, muudeti tänavate nimed. Tänavad nagu Zhdanovi, Krupskaja said arusaadaval pöhjusel uued nimed, miks aga Tshehhovi tänavast sai Kanarbiku tänav, sellest ei saa ma aru ja see on öigupoolest kurb. Täiesti vöimalik, et kohalik ametnik ei tundnud kultuuri niigi palju, et oleks Tshehhovi kui maailmakuulsa kirjaniku, kellel pole mingit seost kommunistliku rezhiimiga, nime tänavale alles jätnud. Köik venelik asendati eestilikuga ega tehtud vahet, mis on mis ja kes on kes.
Sompa ongi sellepoolest haruldane kasvupaik, et seal oli töepoolest raske vahet teha, kes on kes. Oli ju Sompa vägagi erinevate rahvuste esindajate ja eri kultuuride kompott. Meiegi naaber kingsepp Aabram, kes parandas pere jalanöusid ja kes kaine peaga oli söbralik onu, lamas vahel väliskoridoris deliiriumis ja siis ta äkki ei rääkinudki eesti ega ka vene keeles...ta sonis soome keeles! Ma pelgasin purjus Aabrami, kes nägevat kuradeid, aga kui ma kuulsin ta suust soomekeelset sonimist, olin hämmeldunud...See oli esimene kord kui kuulsin soome keelt ja see tundus mulle nii tuttav... See oli, nagu oleksin ma saanud sönumi kosmosest: hei, teised maailmad on olemas, sa polegi maailmas yksi! Purjus punapäine Aabram töi mulle röömusönumi suletud systeemi ahistusse. Oli ta ju ingerlane, aga ingerlased vaikisid tol ajal oma rahvuse maha. Ka mu pikaaegse pinginaabri Kylli ema osutus ingerlaseks ja kui ma ylikoolis eesti keele ja kirjanduse körvalt ka soome keelt öppisin, alles siis sain teada, et too tädi Alma, keda eluaeg tundnud olin, ei olegi eestlane ja oskab soome keelt...Ja nyyd ta Soomes elabki.
Ylevalt naabrid olid valgevenelased. Peres oli oma 10 poega:Tolja, Kolja jne. Ja nad köik läksid yksteise järel nöukogude armeesse aega teenima. Ja igakord, kui yks vendadest söjaväkke läks vöi sealt naases, peeti selline kykktantsu pidu maha, et meie lagi rappus...ja ma ei saanud magama jääda. Ja keegi ei ytelnud mulle, et see on valgevene kultuur. See oli venelaste "pljaska". Aga see ju polnud seda. Nöukogude rahvaste söprus oli nii suur, et lämmatas rahvuskultuurid.
Teises korteris elasid juudid. Ema öpetas juudiprouale varrastel kudumist. Oskasid ju köik eesti emad lastele ja meestele sokke-kindaid-kampsuneid kududa. Ja minu Kauge-vanaema seal Pärnumaal, tema saatis meile pakitäie oma kootud kindaid ja salle ja kuivatatud öunu ja see oli jöulukink, millest paremat elades pole saanud!
Venelasi ja ukrainlasi ja valgevenelasi ja juute ja ingerlasi....keda köike elas tillukese asulas. Arvan, et nöuka ajal elas Sompas paartuhat elanikku. Ehk 5000. Katlamajakriisi ajal, umbes aastal 2000, kui asula jäi kylma, elas seal juba vähem, umbes 2000 elanikku. Nii on mulle AK uudistest meelde jäänud. See oli vist ainus kord, kui Sompa sattus ylevabariigilistesse uudistesse. Praegu elavat seal 97 inimest.(neti andmetel)
Kohalikus 8klassilises koolis, kus käisin 7 aastat, oli igal astmel 1 eesti klass ja 3 venekeelset klassi. Niiet venelasi oli rohkem. Kooli direktor oli ka venelane ja ma kartsin teda. Ta ei osanud eesti keelt. Vene tydrukud olid ilusad. Tihti imetlesin mönda eksootilise välimusega tydrukut. Mönel olid tumedad silmad ja pikad patsid. Ja nad laulsid kooli aktusel nii ilusasti. Vene poisid olid arusaamatud ja kiusajad. Ma kartsin neid. Eriti tihedat läbikäimist eestlaste ja venelaste vahel polnud. Eestlased mängisid ikka omavahel. Mängukaaslastest ei olnud puudust, köik eesti pered olid omavahel tuttavad. Pereisad töötasid enamasti kaevandustes, kes kaevuri, kes meistrina, kes osakonnajuhatajana. Minu isa oli mäemeister, algastme juht. Kaevurid, kes tegid tykitööd, said rohkem palka kui minu isa, kes sai kuupalka.Markantne näide tolleaegsest elustiilist on kaevur, kes käis Jöhvist Tallinna lennukiga ylikonnaproovil. Vahetustega töö jättis vähe vaba aega, nii ei jäänud mehel muud yle kui kahe vahetuse vahel kiiresti Tallinna ja tagasi lennata. Jöhvi lennuväli tegutses tollal ja minagi lendasin juba 2aastasena koos isaga Pärnu puhkust veetma. Isa palk oli selle aja standardi järgi siiski yle keskmise. Vöi, piima, leiva, vorsti, koolitarvete ostmine, yyri maksmine,puhkusereisid teise Eesti otsa sugulaste juurde, see köik ei olnud probleem. Samuti jätkus raha alkoholi jaoks. Arvan, et isa joomine oli sotsiaalsetest pöhjustest tingitud. Venelastest koosnev brigaad, keda ta juhtis, ei oleks teda teisiti omaks vötnud. Aleksandrovitsh, nagu teda mehed kutsusid, oli "oma mees", kuna temaga sai ka viina visatud. Ja viina visati vene kombe kohaselt "po stakanu". Ja ropendati ka vene kombe kohaselt. Mis teha, "kultuur" selline...
Kultuurimajas käis vilgas tegevus. Minagi jöudsin 6 aastaselt rahvatantsuringi, mida juhendas proua Ljubov Rahumäe. Särtsakas tantsuöpetaja oli töepoolest proua, tal oli puudlikoer ja tiibklaver väikeses korteris. Sompa kultuurimaja laulukoori juhendas poistekoori dirigent Hirvo Surva ema Surva Helga ja suur osa Sompa eestlastest käis kooris laulmas. Minu vanemad seal ei käinud, sest nad pole musikaalsed. Ilmselgele ebamusikaalsusele vaatamata pani ema mind akordioni öppima, sest ta ise tahtis nii väga musikaalne olla ja vanaisagi olevat kyla pillimees olnud. Minu muusikaöpinguist ei tulnud siiski midagi välja ja önneks sain ma ettevötmise lootusetusest umbes 12 aastaselt ise aru. Mul on kahju, et ma Jöhvi kunstikooli ei läinud, seal oleks mul ehk rohkem shansse olnud. Kunstiöpetaja Voskressenskaja ikka kiitis mu töid. Ta oli väga soe ja hea öpetaja. Samuti on pedagoogidest abielupaar Bernhard ja Eevi Uustalu (Bernhard oli emakeele ja kirjanduse ja Eevi ajaloo ja inglise keele öpetaja) köige intelligentsem paar, keda olen elus kohanud. Omal vaiksel ja möjukal moel avaldasid nad muljet ja avasid mulle ja paljudele öpilastele tee ja janu teadmiste järele. Nende vaikne rääkimisviis möjus tervendavalt veneliku lärmakuse taustal.
Sompas elas palju haritud inimesi. Öpetajasid, insenere. Ja palju kolme klassi haridusega tundmatust kultuurist lahti rebitud tööinimesi. Slaavlasi ja soomeugrilasi. Hoovipealsete puukuuride juures mängiti kambakesi kaarte. Need olid venelased. Eestlased käisid oma kooperatiivaiamaatykikesel rohimas ja marju korjamas. Minu ema ytles, et temal kyll pole aega öue peal niisama istuda ja juttu rääkida nagu vene naistel kombeks. Kodus ja aiamaal kulus töötava naise vähene vaba aeg.

Sompat nimetati ka Samoje Opasnoje Mesto Posle Ameriki. Selline oli kyllap esimene graffit, mida nägin. Kusagile Sompa lasteaia mängumaja seinale oli selline tekst kraabitud. Ega ta ju teabmis turvaline paik olnud. Vene poisid olid kaklushimulised, tihti loopisid möödakäijaid kividega.Sompa kinos oli nende käitumine eriti metsik. Pika kasvu töttu önnestusin mönigi kord vaatevälja varjama ja sain selle eest hoiatamata myksu kuklasse. Armustseen ekraanil kutsus esile metsikud huilged ja vilistamise. Ei löhnagi käitumistavadest. Minu kuum huvi inglise keele vastu viis mind Kohtla-Järvele keeltekooli, kus inglise keelt öpetas armeenlane, aga hiline kojutulek Kohtla-Järvelt Sompasse oli niipalju ohtlik kyll, et katkestasin kursuse.

Soome keeles tähendab söna "sompa" suusakepi röngast ja ka ymmargust vörguraskust, vörgukivi. Helsingi lähedal on Sompasaari ja olen kohanud ka Sompakatu Soomes.
Sompa alev tekkis ja öitses nöukogude ajal. Mujalt Eestist Sompasse sattunu oli hämmelduses. Nagu vene kyla. Igatahes teistsugune kui Mustamäe vöi Supilinn vöi Pärnu vöi Räpina...Sompalasel endal oli raske ennast määratleda. Sompa pole kyla ja pole ka linn. Olen ma kyla- vöi linnatydruk, kaevuritytar kaevandusasulast vöi kes? Möni tallinlane ei pidanud mind isegi öigeks eestlaseks, kuigi mu suguvösas pole mitu pölve olnud yhtegi muulast. Justkui oleks venelaste naabrus mind venelasemaks teinud. Sompa on Sompa.
2000 aastal läks Sompa katlamaja pankrotti ja inimesed ei suutnud kytte eest enam maksta. Paljud pered löikasid radiaatorid lihtsalt välja. Kes suutsid, kolisid mujale. Korterid, mis olid olnud koduks, jäid tyhjaks ja lagunesid, neid ei saanud ka myya. Ka aiamaad jäid laokile. Sompast oleks kui söda yle käinud. Ja kolmetoaline korter, mis näiteks Tallinnas maksaks varanduse ja mille eest oli aastakymneid tehtud rasket tervistkahjustavat tööd kaevanduses, jäi lihtsalt maha...Inimesed kaotasid neile kuulunud varanduse. Ja riigil on tähtsamat teha kui leida lahendus sompalaste murele.Sompalased olid yhtäkki muule Eestimaale sama head kui ufokad, arusaamatud naljakad nöukogude inimesed....Miks nad siis elavad seal? Aga kus peaks siis elama inimene, kes on eluaeg töötanud kaevanduses ja elanud Sompas?
Praegu vöib netist lugeda, et Hallelluujja! Sompa ärkab ellu. Ehk on see tösi. Aasta tagasi Sompast läbi söites kyll sellist muljet ei jäänud. 97 inimest seal siiski elab. Poes peavad nad siis Jöhvis käima. Elatakse ju mujalgi linna lähedal maal ja käiakse poes kilomeetrite taga. Ehk ärkab Sompa uuele elule. Pean siiski Eesti valitsuse jöuetuseks, et valitsuse tasandilt lahendust ja abi ei tulnud. Sompakad ei tahtnud oma kodukohast kusagile minna ja väikese Eesti iga paik on väärt kaitset. Katlamajakriisi oleks vaja riiklikul tasandil uurida, sest see näib majanduskuriteona ja ilma syyta kaotatud varandus kodanikele kompenseerida.
Kes kyll vötaks asja ette?
http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=print&sid=479

STASI materjalid.

Soome meedias on viimasel ajal kuum teema STASI materjalid ehk Rosenholtz-materjal, mis väidetavalt olevat SUPO (Soome politsei) käsutuses ja mille avalikustamist nöutakse ja mida millegipärast siiski ei avalikustata. Need on DDRi ehk Saksa Demokraatliku Vabariigi salateenistuse (STAS) dokumendid. Nimekirjades olevat ka soomlasi. Teadlane Alpo Rusi, keda syydistati riigireetmises , kuid kes vöitis kohtuprotsessi, nöuab eriti tuliselt materjalide avalikustamist. Ta väidab, et tema poleks syypinki kukkunudki, kui materjalid oleksid avalikud. Peaminister Matti Vanhanen kinnitas uudistes, et politseil on öigus salastatud materjalidele. Yks lugeja kommenteeris lugu hästi, öeldes, et kui on tähtsusetud materjalid, miks neid ei vöi siis avalikustada. Kogu loost jääb mulje, et midagi asja taga on, kuigi valitsuse tasandilt pyytakse rahvast rahustada, et midagi pole.Ka praegune politseiylem läheb pensionile ja väidetavalt tervislikel pöhjustel,aga...Pöhiline, mis nende materjalie kaudu vöiks välja tulla, et möni praegune poliitik on teinud kaastööd STASile ja kas Soomel oli NLga eriline salastatud koostöölepe. Sisuliselt ei ole KGB siit enam kaugel. Mönigi on arvamusel, et Soome on Kremli eeskoda...Tean autoriteetsest allikast, et DDRs oli yhe kodaniku kohta rohkem salateenistuse agente kui Eestis. Huvitav olekski teada, kui palju siis oli. Nii Saksas kui Eestis. Soome intelligents nöuab materjali avamist teadusliku uurimistöö jaoks. Kui eesti teadlased paluksid teadusliku uurimistöö jaoks luba tutvuda Venemaale toimetatud KGB materjalidega, kas nad saaksid selle? Ei iial.

Diana, igavesti printsess

Teade printsess Diana surmast jöudis minu körvu yhel argisel tööpäeva hommikul Tartu hooldekodus lihtsa hooldajana töötava eesti naise suust. Olin hämmeldunud siirast vapustusest, mida töökaaslane väljendas. Ma töepoolest ei teadnud, et too tagasihoidlik madalapalgaline naine on printsessi austaja. Kui massiteabevahendid täitusid traagilisest uudisest, registreerisin esimese faktina lady Diana synnipäeva-1.juuli 1961. Olen samal metall-pyhvli aastal syndinud.Pyhvli aasta Vähk oli Walesi printsess, kelle elutee löppes (vöi löpetati) 36 aastaselt. Ei usu, et keegi oleks valmis sellises vanuses surema. 36selt on köik veel ees ja lapsed veel lapsed.
Sellest sygisest alates olen lugenud köike kättejuhtuvat, mis puudutab Dianat ja ta lähedasi. Ka telesaateid pole vahele jätnud.
Muidugi ei pretendeeri ma töele. Keegi ei tea, mis ja kuidas tegelikult juhtus. Siiski tahan ma kujutada pilti, mis loetust jäi.
Diana oli aadlisoost ja tal oli kaks öde (Sarah ja Jane)ja vend Charles. Tundub, et vend oli talle hingelt lähim. On ju Diana vend avalikult syydistanud kuningakoda öe önnetus saatuses ja sellega kirjutanud end öukonnas ebasoosingus olevate isikute nimekirja. Päris öhust vöetud see venna vaatenurk ju olla ei saa.
Ödede seltsis tundis Diana end tihti Tuhkatriinuna, kes jäeti nöusid pesema ja koristama. Prints Charlesiga tutvus Diana oma öe kaudu ja ka abielu ajal vördles Charles tihti Dianat tema öega viimase kasuks. Charles nägi noores kaasas kuidagi liiga silmatorkavalt ainult vigu.
Diana oli nii välimuselt kui sisemiselt habras, örn ja lapselik. Ka täiskasvanuna oli tema toas diivan täis mömmisid. Ta oli kergesti haavatav ja kaitset vajav.Ta näris kyysi. Eelköige oli ta noor naine, kes kogu olemusega igatses armastust. Ta oli rohkem sydame- kui möistuseinimene. Ta oli täielik vastand ämm Elisabethile, kes olevat katseklaasilaps ja kes kunagi ei näita oma tundeid. Äkki tal lihtsalt pole neid? Kuninganna on yks köige rohkem reisivatest valitsejatest, aga mida ta ära teinud on? Diana visiidid olid palju möjukamad ja sisukamad. Diana syda oli kohal, kui ta kylastas vähihaigeid lapsi mönel arengumaal, see on fotodel näha, Elisabeth aga näib ringi kihutava kybarakarbina. Diana valis tihti oma riietusse möne detaili, mis seostus selle maa kultuuriga, kus ta visiidil oli. Need olid Diana väikesed vaimukad naljad ja austusavaldused teisele kultuurile. Islamimaades pani ta salli pähe ja Jaapanis oli ta kleidil kimono detaile. Elisabeth on aga ikka ja alati toon-toonis postament.
Diana nägi vaeva oma riietusstiili leidmisega. Tema teekond öukonnas algas fiaskoga. Nimelt ilmus ta kuninglikku seltskonda mustas kleidis, mis oli etiketivastane. Musta kantakse ainult matusel. Windsorid sisistasid ja sisimas pölastasid Dianat selle syytu apsu pärast. Ilmselt Diana lihtsalt ei teadnud, et must ei kölba. Ta ehk valis musta kleidi hetkemeeleolu möjul vöi eelaimusest. Kurvaks ta saatus öukonnas elades ju kujunes.
Ei usu, et Diana oleks olnud eriti edev naine. Noorena riietus ta tagasihoidlikult. Printsi kaasana tähelepanu orbiiti jöudes sai tema riietumine alguses kriitika osaliseks ja see töukas Dianat otsima stiili, mis oleks kooskölas nii positsiooni kui tema endaga ja ka elustiiliga. Töötava ja reisiva printsessina pidi ta yhendama elegantsi ja praktilisuse. Ei saanud ta ju astuda lennukist välja kortsus seelikus. Diana lemmikuks kujunes särkpluuskleit, mis oli nii asjalik kui esinduslik. Tal oli Pariisis oma lemmik moekunstnik Cathrine Walker.Nimes ei ole kindel.Viktor Edelstein oli teine ta riietaja. Diana oli alles hiljuti oma stiili leidnud ja saavutanud enesekindluse nii välimuselt kui sisemiselt kui...köik löppes.
Diana lapsepölve varjutas vanemate lahutus. Diana oli siis kuuene. Muidugi ei jäänud lapsed lahutuse järel hooleta, lapsehoidjad ja teenijad tegid oma tööd, kuid - all fun was gone. Öhkkond kodus ei saanud enam kunagi olla endine. Diana elas muutust raskelt yle. Ta oli jonnakas laps. Nagu härjad ikka on jonnakad kui tunnevad end ebamugavalt. Ka koolis polnud Diana sugugi priimus, öppimine ei haaranud teda. Diana valmistus algklasside öpetajaks. Lastega oli tal hea klapp. Soojuseta abielus olid lapsed päästvaks päikesekiireks. Diana nautis lastega veedetud aega. Ta oli lastega koos olles önnelik. Lapsed ei olnud talle koorem ega kohustus. Ebaönnestunud abikaasana ja miniana, teadis ta, et vähemalt yhes asjas tahab ta önnestuda - emana. Ja selles ta önnestuski. Printsid William ja Harry korraldasid tänavu ema synnipäeva auks suure heategevuskontserdi. Möistagi polnud kohal ei Charlesi, Camillat ega Elisabethi. Kuidas saakski see teisiti olla. Sest seal kus on syda, ei saa olla sydametud. Neil pole seal öhku.
Prints Charlesilt on teleintevjuus kysitud, kas tema pyydis oma abielu päästa. Ofcourse I tried, oli vastus. See ei olnud veenvalt öeldud. Charles vaeseke olevat olnud armunud Camillasse ammu enne abielu Dianaga. Camilla ei oodanud teda söjaväest ära, vaid abiellus printsi äraolekul ja sai 2 last. Millegipärast oli ka abielu ajal Dianaga Camillal Charlesi elus aktiivne osa. Dianat ärritas, et Camilla teadis alati Charlesi asju paremini kui tema. Mis asja oli Camillal yldse Charlesi lähedale kui Charles oli abielus ja pyydis saada abielu noore naisega önnestuma? Camilla koht oli oma pere ja laste juures. Anna Pasternaki raamatust "Armunud printsess" jääb mulje, et Camilla vöttis vöimu alati kui Diana ära oli ja et ainus, kes pyydis abielu päästa, oli siiski Diana mitte Charles. Charles tahtis säilitada välisfassaadi ja elada kaksikelu. Diana aga lootis pikka aega, lootis ka siis, kui lootust enam polnud, et ehk pöördub köik veel heaks. Diana lootis tegelikku lähenemist, mitte fassaaditagust valskust. On neid, kes väidavad, et Diana oli lapsik ja jonnakas ja et temaga polnudki vöimalik Charlesil elada. Kaldun arvama, et Dianal polnud vöimalik Charlesiga elada, sest Diana tahtis elada, Charles näida. Charles jättis Diana köigi oma probleemidega yksi. Ka siis, kui William sattus haiglasse, oli Diana yksi valvamas, Charles ei muutnud oma päevakava ka poja önnetuse pärast. Diana oli yksi oma söömishäirega, mis algas vahetult enne pulmi. Diana uuris öösiti oma keha ja arutles, miks abikaasa teda ei taha. Oli ta ju ilus noor naine, kes ootas palju ka armastuse fyysiliselt poolelt. Kui abialunaine kogeb päev-päevalt väikesi hylgamisi, ei ole ime, et psyyhika kannatab. Diana vöiski ju muutuda "imelikuks", kui temaga nii imelikult käituti. Ja oma "imelikkusega" jäeti ta yksi.
Diana leidis söbra James Hewitti näöl. James töötas kuninglikus turvateenistuses. Välimuselt sarnanes ta pisut printsile. Diana ehk ei pannud seda tähele, aga Jamesi valis ta oma söbraks ehk just selle välise sarnasuse ja sisemise erinevuse pärast abikaasaga. James oli toetav ja möistev kuulaja. Kannatanud piisavalt kaua abikaasa kylmust ja Camillat, toetus Diana Jamesile. Kellelegi pidi ta ju toetuma. Ta poleks seda iialgi teinud, kui Charles oleks vähegi käitunud armastava abikaasana mujal kui avalikkuse ees, milline silmakirjalikkus Dianat tylgastas. Camilla ja Charlesi suhe ei paljastunud Diana imestuseks pikkade aastate jooksul ajakirjandusele, tema ja Jamesi oma aga vaatamata mölemapoolsele ettevaatlikkusele tilkus läbi.
James kuulas ja hoolis, aga ometi oli selge, et neil polnud tulevikku. Pika peale sai Diana aru, et sydamepuistamine ei aita, et keegi ei aita, ainult ise saab ennast aidata. Diana käis tihti kirikus palvetamas. Löpuks sai ta vaimselt täiskasvanuks ja hakkas ennast n.ö. tykkidest kokku korjama ja vöitlema. Kindlasti ei olnud see kerge. Ta leidis tuge oma tööst ja huvitavatest inimestest, keda kohtas. Ta taipas, et maailm ei koosne ainult briti kuningakojast. Ta otsustas leida midagi ka endale. Kasvav populaarsus andis eneseusku. Diana käis näituste avamistel ja esietendustel,vöitles maamiinide, vaesuse ja haiguste vastu. Ta käis läbi piinarikka tee lahutuseni ja lootis elult veel uut lihtsat inimlikku önne. Ehk ka tytrekest, kes teab.
Tal oli armastuslugu islamimaast Pakistanist pärit sydamekirurgi Hasnat Khaniga. Ta tutvus ka mehe perekonnaga. Ajakirjanikud rikkusid loodetud önne. Info uuest suhtest jöudis liiga vara meediasse ja paanikas Diana pyydis olukorda parandada, eitades suhet meedias. Hasnat aga hoopis solvus sellest, et Diana nende suhet eitab ja jättis önnetu Diana maha. Usun, et sellest punktist hakkas Diana ajakirjanikke vihkama. Ta ytles ka avalikult välja, et mingi piir paparazzide ebainimlikule innule tuleks seada.
Varsti pärast sydamekirurgi ilmus mängu Dodi.Dodi isa lavastas neile kohtumise. Vöimalik, et kogu loo algpöhjus oli Muhammad Fayadi(Dodi isa) soov saada briti kodakondsus. Lugu jäi lyhikeseks ja me ei tea, kas Dodi oli lohutav söber vöi uus sööst önne poole.
Vöib ju oletada, et briti kuningakoda ei oleks röömustanud kui printsid oleksid saanud moslemist poolöe vöi -venna. Rassismi on maailmas rohkem kui me arvata oskame. Olen ka lugenud raamatut, kus briti kuningakoda syydistatakse satanismis. (David Ickke?)Seda ma isiklikult ei usu. Imestan , et selliseid raamatuid yldse trykitakse. Aga, mine tea?
Yhes filmis toimetas Diana salaja lindistatud pihtimusi usaldusajakirjanikule. Kas see on fiktsioon vöi töde? Kaldun arvama, et fiktsioon.
Töenäoliselt ei jätnud briti kuningakoda Dianat ei abielu ajal ega ka pärast lahutust valveta.
Siiski oleks liiga must stsenaarium selline, nagu oleks Diana tahtlikult mörvatud ja veel briti kuningakoja käsul. Seda ei suudaks uskuda. Usutavam on, et paparazzide käitumine tegi önnetuse vöimalikuks ja see nagu ei miski muu peaks olema hoiatuseks tänastele ajakirjanikele.
Köhedust tekitab ka ilmunud fakt, et Diana surnukeha miskipärast ei lahatud ja et ta toimetati Inglismaale grimeerituna. Kuningakoja viivitus avaliku surmateate edastamisel tundub kummaline. Kogu maailma telekanalid teatasid önnetusest, ametlik teade briti kuningakojast aga viibis. Spekuleeritakse ka Diana vöimaliku raseduse teemal.
Ja kui ta oligi rase, sellist fakti ei oleks iialgi avalikustatud.
Dodi miljardärist isa kyll jätkas uurimist, aga pole temagi kuhugi välja jöudnud.
Diana on ise ytelnud, et tundis end pulmapäeval ohvritallena. Kihluse ajal saatis Charlesi sekretär Dianale lilli, Charles ei näinud just palju vaeva. Kas prints töepoolest vöttis Diana vaid sellepärast, et too oli noor naine ja kölbulik synnitama kroonipärija? Prints vajas korraga neitsit lapsi synnitama ja kogenud voodikaaslast ja ei vaevud dilemma lahendamiseks ise midagi tegema? Oli ju Dianas erootilist potensiaali kui palju! Miks jäi Camilla Charlesi ellu ka siis kui mölemad olid teisega abielus? Tänaseks on ju prints avalikult tunnistanud, et pettis Dianat. Enne Camillaga abiellumist oli ta sunnitud patud yles tunnistama ja avalikult pattu kahetsema, et uuesti abielluda.
Kokkuvöte on see, et Charles käitus nagu tyypiline mees, aga Diana oli töeline printsess. Synnilt on Charles kuninglik, hingelt aga Diana.

Ilus luuletus, ei tea, kes kirjutanud.

BUDDHA

Köik olev on ju selline:
kui pilveloss, kui terendus,
kui unenägu, kummitus
ja omaolemuseta,
vaid tuntav omadustena.


Köik olev on ju selline:
kui selgest taevast paistev kuu,
mis peegeldumas järvevees;
kuid ometi ei ole kuu
ju iial järve laskunud.


Köik olev on ju selline:
kui kaja, mis on tekkinud
kas nutust, häälest, muusikast,
kuid kajal endal pole ju
ei heli, viisi - midagi.


Köik olev on ju selline:
mustkunstimeistri trikist kui
köik tulnud härjad, hobused
ja vankrid ja köik asjad muud;
ei ole miskit nii kuis näib.

Öpetlik luuletus Portia Nelsoni sulest

AUTOBIOGRAAFIA VIIES VAATUSES
1.
Ma könnin mööda tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ja sisse kukungi.
Ma olen eksinud... Mul pole lootust.
See pole minu syy.
Et välja rabeleda siit, mul kulub igavik.

2.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Teen näo, et ma ei näe.
Ja sisse kukun taas.
Uskumatu - jälle olen siin.
See minu syy ju pole.
Et välja rabeleda siit, taas kulub palju aega.

3.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma näen ju kyll,
kuid ikka kukun sisse..See on kui harjumus!
Mu silmad on nyyd lahti
ja tean, kus olen.
See on mu oma syy
ja kohe ronin välja.

4.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma lähen sellest mööda.

5.
Ma lähen teist teed.

Eestlasi

elab igal pool. Eestlusega kohtud välismaal kodu-eestlust laiendavate-täiendavate vaatenurkade all.
Imetlen ikka, et eestlane Ella Murrik kirjutas end möödunud sajandil soome klassikuks (Hella Wuolijoki)ja kujutas oma "Niskavuore naistes" soome ajalugu, hinge ja karaktereid nii töetruult, et autori eestlus välja ei paistnud.
Tänapäeval kirjutab ema poolt eestlane Sofi Oksanen lähiajaloo läbi kirjutamata teemadel päästva aususe, detailirikaste tähelepanekute ja analyysiga. Ta kirjutab just sellest, millest minu meelset peab kirjutama ja millest on raske kirjutada. Ja millest on liiga vähe kirjutatud. Romaan "Stalini lehmad" äratas mälestusi endagi läbi elamistest 80ndate aastate Tallinnas ja käsitles tegelikku elu ENSV löpukymnendil koos köigi poole sajandi taguste kajadega eestlaste eludes ja peades. Nädal tagasi töi Lahtis töötav eestlane mulle puhkusereisilt kaasa lugeda "Kultuur ja Elu" numbri 2/2007, milles Sofi Oksaneni essee "Valismiskabiinis olen ma eestlane". Selles numbris on muudki huvitavat eesti ajaloost, aga Oksaneni artikli ahmisin kohe ja teisel päeval lugesin syvenenult yle. Jah, ta puudutab olulist. Soovitan köigile lugeda. Ka mulle tundub, et tänapäeval ei taheta minevikku analyysida, kommunismi kuritegudest vaikitakse ja minnakse mööda, ja lääne inimestel ongi mulje, et NATSID SYMBOLISEERIVAD ABSOLUUTSET PAHA, NL LÄKS VAID VÄHE VILTU (S.O). Kommunismi kuriteod on ebamugav teema ja "NL rublad ei läinud töepoolest hukka soome haritlaskonna ajupesus, sest see törjub veelgi karmi töde" Töde on see, et vaid meie, kes elasime NLs, teame, mis seal tegelikult toimus. Soomlased ega ka kaugemad rahvad ei saagi seda iial teadma, kuigi "Gulaagi arhepelaag" ilmus 60ndatel paljudes lääne euroopa keeltes. Ma olen tihti imestanud, miks räägitakse ainult Stalini kuritegudest, aga vaikitakse inimöiguste rikkumistest 80ndatel? Kas see, et kohvikulauad toimisid "lutikate" pesadena; et vaesed tihti kodutud intelligendid elasid kui pögenikud oma synnimaal, peas kölamas yks viis "Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus..."; et luuletaja Ellen Niit andis yhe ainsa loodusluuletuse läbi tööd mitmele KGB agendile;et igal Tartu Ylikooli kursusel sai keegi sell 60rubla iga kuu kaaslaste taga nuhkimise eest; et välismaal ilmunud kirjandusajaloolise teose laenamine viis "huvitavate" vestlusteni teatud ametiisikutega;et ei saanud olla kes oled ja et ylepea polnud kus olla; et KGB usaldusmeestel polnud mingit tööeetikat, öigemini, töövötted olid lausa kriminaalsed; kas see köik kokku polnud siis söda? Ja sellest ei räägita. Endised KGB kaastöölised ei kandnud mingit vastutust oma tegude eest. Eestlased andsid köik andeks, sest tähtsam kui köik muu oli ja on eestlasele iseseisev riik ja vabadus ja jöupingutused tuli suunata iseseisva Eesti ylesehitamiseks. See on yllas ja öige. Siiski, nagu ytleb Oksanen, tulevikku ei saa ehitada minevikust keeldumisele,see pöhimöte on syydanud mönedki söjad. Kui töde ei selgitata, jääb vaid mälestus, mitte ajalugu. Kaldun siiski arvama, et vaikimise pöhjus Eestis on suures osas ka selles, et see KGBga seotud pölvkond ju elab veel. Need soliidsed vanahärrad, kes tahtes vöi tahtmata soostusid mängima seda meeste mängu, mida elu NLs pakkus ja millest kirjutab manalamees Lembit Lond mälestusteraamatus "Keelatud jobid", ei ole huvitatud avalikust patukahetsusest. Pensionile jäänud "maffioso" tipsib vaikselt konjakit ja elab vaikselt oma urus. Möni noorem endine KGBshnik kirjutab memuaare ega karda karvavördki kaasmaalaste hukkamöistu. Elasime ju köik samas supis nii hästi vöi halvasti kui oskasime. Vahel kyll imestan, miks mind ei värvatud? Oli siiski ka neid, kes iialgi yhelgi tingimusel kaastööga ei nöustunud. Lihtsaim viis sundvärbamise vältimiseks oli lolli mängimine. See oli alateadlik kaitseinstinkt. Lolliga pole ju midagi teha. Naisel oli see ehk lihtsam kui mehel.
Jah, olime katsejänesed puuris, ja valus on seda tunnistada. Soomes syndinud Sofi kirjutab ausalt tuginedes oma lapsepölvemälestustele ENSVs ja Soomes. Eesti kirjanduses ei ole teema avanemist veel kohanud. Eestlased mötlevad ikka veel Stalini ajast rohkem kui möödunud sajandi viimasest veerandist, kui elati kummalist kopika-elu. Bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt....

Mina ja 2M

See lugu on armastusest. Päris kindlasti.
Ehk oleks õigem pealkiri: 2M ja mina. 2M on siiski tähtsam isik kui mina. Anyway.
2M on köhukas habemik. Vähemasti enamasti on ta olnud selline. Vahel on ta ju ka habeme maha ajanud ja ka köhust sai ta yhtäkki lahti. Lihtsalt köhnus.Nagu temaga köik head ja halvad asjad lihtsalt juhtuvad, nii juhtus ka see tema kujumuutus. Teeb lausa kadedaks. Ei dieedi pidamist ega harjumuste remonti, ei soovi ega plaani, lihtsalt....Korraga oli ta köhn. Köhn 2M. Kui kysisin, kuidas ta seda tegi, vastas ta, et ölut jöi. Mystiline. Nagu paljud muudki aspektid 2M elus.
Tegelikult usun ma, et 2M ei olegi tegelikult 2M, kuulus linlane, kiimas kunstikahmaja, kulunud kukepykstes miljonär, tegelikult on ta bodhisatva, kunsti kaitselmus, väga vana ja valgustatusele väga lähedale jöudnud hing. Veel yks samm ja...2M lahtub Valgusesse.
Önneks on see samm veel astumata. Tal ei näi olevat ka kiiret piiri yletamisega.. 2M on önnelik oma praeguses maailmas. Ta rahmeldab päev otsa oma 2M tegemisi ja loeb öhtul enne magama jäämist öhtupalvet. On ju räuskav boheem 2M pärit siivsast luterlikust kodust.
Horoskoobilt on ta Kuke aasta Skorpion. Kiitlemine on ta eluvorm ja "kukekad" välisvorm. Kord viisime mina ja 2M hea naistuttav Maaja mehe pykse ostma. Valisime välja moekad normaalsed igapäevased praktilised taskutega pyksid. Et ta ometi neid "kukekaid" ei kannaks. 2M innustus meie suureks kergenduseks uute pykste ostmisest ja peagi olid tal korralikud pyksid jalas. 2M oli koguni uhke oma uues varustuses ja ka mina ja Maaja tundsime end kangelastena, olime enda arust lausa ajaloolise teoga hakkama saanud. Kui ta nyyd soostuks ka vesti ostma... Aga ei, siin seisis myyr. Vestid 2Mle ei meeldi ja vesti ta ei ostnud. Ja pyksidki olid tal juba möne nädala pärast sellise väljanägemisega, nagu oleksid need saja-aastased, auguliseks pölenud tubakasädemeist ja vöidunud. Samal pöhjusel, piibu töttu, ei pysi puhtana ka tema kirjutuslaud, see on alati nögine. Ja pyksid peavadki 2M meelest "kukekad" olema, siis ei saa ju otsad mustaks. Seega, ylimalt impulsiivne ja praktilistes asjades abitu 2M on oma veidral viisil ka praktiline. Ehk on see "kukekate" lembus seletatav sellega, et ta Kuke aastal syndinud on.
Me kohtusime yle kahekymne aasta tagasi. Ja nyydseks juba 26 aastat on 2M olnud osa mu elust. Milline osa? Kes on ta mulle ja kes olen mina talle? Ilmselt YKS PALJUDEST mölemas suunas, nii tema mulle kui mina talle. Ja siiski...YKS.
Number YKS on 2Mle Poetess nr.1. Teda Kättersaamatut Körgust on ta aastakymneid yritanud, teadagi asjata. Poetess on abielus. Punkt. Number KAKS on yks öbluke boheem, kes teda ei taha. Aga 2Mle meeldib ta keha. 2Mi ideaal on väike köhn pikajuukseline neidis. Seega , minul kyll shansse pole. Olen suurekasvuline naine. Kunagi olin köhn poisipea. Aasta tagasi olin lopsakas blond.
Nyyd olen vaskpunane paksuke.
2M on teinud meeleheitlikke katseid ykski naiolevus röngastada. Nöuka ajal kysis ta kord igalt oma tuttavalt, keda tal on palju, yhe ainsa rubla ja sai sel viisil sörmuste raha kokku. Avaldused olid sees, aga neiu X jättis perbyroosse tulemata. Ilmselt pidas kogu lugu pulliks. 2M puhul ongi nii, et köik muutub kätte pulliks naljaks. Kuigi köik on tegelikult ka tösine ja siiras. Kindlasti 2M tahtis väga perekonda. Kui ta minule 2003 suvel Pärnus näituse avamisel avalikult abieluettepaneku tegi, siis ta enam abielluda ei tahtnud. Ta oli jöudnud juba sellisesse etappi.
Me pidasime kellegi X inimese aias kihluspeo maha ja läksime lahku. Mina Soome ja tema tagasi koju oma hindamatu maalihunniku otsa.
2M on hariduselt raamatukoguhoidja ja kutsumuselt kunsti kollektsionäär. Ta on NÄHTUS. Tal on kuulsate eesti ja ka välismaalastest kunstnike töid. Nöuka ajal kogus ta Piiterist emigreeruvate juutide, kes ei saanud enamust oma töödest kaasa vötta, töid ja mönedki neist tollal algajatest on tänaseks läänes ilma teinud. Seega on tal töid, mis mönel oksjonil maksaksid ...ei tea... igatahes terve varanduse.Yks tippudest 2M kollektsioonis on muidugi Kabakov. Talle on kogemata ja ka teadlikult kingitud aardeid. Kui 2Mlt kusida, kuidas ta selle vöi tolle harulduse sai, hakkab ta jutustama umbes nii: ja siis ta ytles, kas ma vöin teile, härra, kinkida.... Geniaalne. 2M on nähtus, kel on anne saada kingitusi. See on tal vaimne anne. Imetlust äratab ka see, et ta on oma kollektsiooni töepoolest isiklikul lihasjöul kokku tassinud. Maalid on vahel vägagi suured ja autot 2Ml pole.
2M armastab kunsti ja kunstnikke ja nemad teda. Kindlasti suudaks ta magistritöö mönel lähikymnendite eesti kunsti teemal ära kaitsta. Tal on haruldane faktimälu ja peen esteetiline taju. Tema kollektsioon on 2M nägu. Kuulsate professionaalide tööde körval on seal ka väärtusetut, aga ometi on tajutav läbiv joon, 2M aura valgustab tema kogusse sattunud erinevate kunstnike töid. Ta oleks nagu pihiisa, kes vaatab kunstnike deemoneid ja sellega vabastab kunstihinged vaevast. Tänaseks on juba auasi olla 2M kollektsioonis esindatud kunstnik. 2M elutöö sai väärilise hinnangu 2003 kevadel, kui ta sai Aasta Mänedzheri tiitli naabrite lätlaste kunsti eksponeerimise eest Tartus. Mina koos tollal 4 aastase tytrega olin 2M kaaslaseks auhinna vastuvötul. Ma tean, et ta oleks meeleldi esinenud Poetess nr.1 seltskonnas, aga juhtus nii, et mina sattusin sinna. Oleks ta mulle vaid ytelnud, et ootab teist kaaslast! Aga ta ei ytelnud ja mul loksus alles hiljem kohale. See auhinna vastuvötmine oli vöimas. Kogu Vanemuise saal oli kui yks hing ja 2M lavastatud hyyd:Laine, aga mina! kajas veel kaua mu peas. See oli allusioonidega lavastus. Laine oli tollase linnapea eesnimi. Samas vihjas see hyye ka 2M legendaarsele purskkaevusuplusele raamatukogu ees (sealgi direktor Laine) ja yldse sellele 2Mle, kellesse vöimud aastakymneid kui ohtlikku ADHD lapsesse suhtunud. 2M ja KGB oleks veel omaette teema, aga sellel ma siin ei peatu. Ma kirjutan ju teemal mina ja 2M.
2M kinkis mulle kleidi. Tumesinise avara dekolteega ja sametpassega kleidi. Sobib mulle hästi. Ma olin yllatunud, kui vaadates filmi Modiglianist avastasin, et see kleit meenutab nii väga kleiti, mille Modigliani varastas ja kinkis Jeannele. 2M on eelmistes eludes kindlasti kunstiga seotud olnud.
2M kogub kunsti ja tema vanem vend mingit tehnilist jura, mingeid asju, millest ma ei tea, mis need on. 2M vanemate kolmetoalises räämas korteris, milles raamaturiiulid on ainsad korras asjad (on ju 2M elukutseline bibliograaf), on Manalasse vajunud vanemate abieluvoodi täis seda 2M venna jura. Muu korter on aastaid (ilmselt ema surmast saati) koristamata. Köikjal vedeleb kunsti. Ma pyydsin seal koristada, seinu pesta, aga vee arve läks nii suureks, et 2M kohkus ja loobus projektist. Juba ema elu ajal ei lubanud 2M teda äkki enam oma tuppa koristama. Ta saagis kushetil jalad maha ja magab nyyd pöranda lähedal jalgadeta kushetil. Ta teinud seda T. Vindi eeskujul, kes samuti harrastab oma kodus boheemlikku idamaist vooditut stiili. Öölauaks voodi körval on tal maalihunnik. Sellele viskab ta oma röivad. Ja sinna heidavad ka ta kaaslased oma kama, kui tal neid juhtub olema(öigupoolest on tal söbrannasid yllatavalt palju). 2M oli nöus minu koos tytrega enda juurde elama vötma, mul oli äsja Supilinna kodu maha pölenud, aga ta ei soostunud seda vanemate voodit koli alt tyhjendama ja arvas, et lapse peaksin panema magama maalihunniku otsa. Kuna 2Ml lapsi pole, siis ei tulnud ta möttele, et lapsel oleks oma voodit vaja. Nii me siis jölkusime yhe suve koos mööda näituste avamisi ja jöime palju punast veini ja armastasime teineteist, kuni ma sain tööotsa Soome.

SAATUS

KANNAB ENDAS VALLASVARA
VALLASLAPS JA VALLASEMA

ISA LAHKUS ISAMAALT
MIS SIIS SINNA TEHA SAAB

LAPS ON KANDAM KALLISVARA
HINGEPUUL ON ÕISI VAJA

LAULMA LOOJA KIITUSEKS
KATKEMATUS HIILGUSES

HUMANISM

ÜHEL EI OLE JUUKSEID
TEISEL EI OLE HAMBAID
ÜHEL JALGU EI OLE
TEISEL PUUDUB KÄSI VÕI SÕRM
ELU ON VÄGA ÕRN
ÜHEL MÄLU EI OLE
TEINE EI KUULE EI NÄE
PUUDE POOLE ON ELU
JA MITTE EI NÄE ÜLE MÄE
KES KÜLL ULATAKS KÄE
KINGIKS VALGUSE VÄE
PUUDUMINE ON ELU
PÄRATU PIMEDIK
AINULT SEE PÄRATU
PÄRALE JÕUDMISE OOTUS
KUI VÕLGU VÕETUD ÕNN
ELUST TEEB ET TA ON
PÜSIVA PÜÜDENA VERES
PAADINA MÕTETE MERES
PUUDUMINE ON ELU
PUUDEGA ELU ON ELU
ELU ON TÕESTI ÕRN
KUI AGA SÜDANT POLE
KALKUS KRIIBIB KUI SURM

ABIELULINE SÜRR

ABI ELU KUI NORM-ANOMAALIA
TUGIÕLG VÕÏ -KÄSI
TUGITOOL JA -HOOL
TEINE POOL
HÕBE JA KULD
KODU JA MULD
TERMINAALNE TEISIK
KAASHEIDIK
SÕRMUSE ÕRNUS JA KÕVADUS
LÕPLIK LÕPMATUS
ELUABI ANNA ABI

Seksist

Eile öhtul juhtusingi vaatama teemakohast filmi Sharon Stonega peaosas, kus seks,öud, privaatsus ja selle rikkumine, armastus ja sarimörvad hea visuaalse nivooga kompotis. Filmi nimi ei meenu, igatahes polnud see Basic Instinct, kuigi filmi kujundimaailm seda kordas.
Me TÄISKASVANUD INIMESED oleme seksuaalsed olevused. Meile, TÄISEALISTELE, on kasuks, et me ise oma seksuaalsuse teadvustame ja ennast möistame. Vastasel korral on meie psyyhika ohus. Tänapäeval oleme selles vallas kyll avatuseni jöudnud. Tänapäeval me teame, et seks on osa elust ja yhiskonnas on aktsepteeritud vägagi erinevad seksuaalsuse väljendused ja suhtumised. Homod ja heterod, prostituudid ja nunnad, seiklejad ja konservatiivid, traditsioonilised pereinimesed ja vallatud vallalised, köigil on vöimalus elada oma tahtmist ja valikut mööda. On vöimalik elada seksi esikohale seades ja ka seda teisejärguliseks pidades ja kasvöi sellest loobudes. Seksist loobumiseks ei pea tingimata kloostrisse minema. Seksist loobumine vöib olla ka yks periood elus. Nagu ka seksuaalse eksperimenteerimise ja eneseotsingu etapp. Yhiskond meid enam ei kohusta käituma nii vöi naa. Vähemasti lääne pool maakera. Oleme vabad. Ja siit algavad probleemid. Sest oma peaga elamine polegi nii lihtne. Peame olema suutelised kandma vastutust. Täiskasvanud inimkond yhtäkki polegi selliseks valmis. Haigused levivad ja kuritegevus kasvab. Kuigi leidub miljoneid naisi ja ka mehi, kes on vabatahtlikult valmis pidama maailma vanimat ametit, prostitueerima, myyäkse ikka veel alaealisi pettuse ja vägivallaga seksiorjadeks ja igati saadava seksi körval vöetakse mängu ka lapsed ja loomad. Arulage.
Soome kirjanik Anja Snellman rääkis kultuurisaates seksuaalsuse ja raha käsitluse muutumisest eri pölvkondade väärtusmaailmades ja pedofiiliast ja noorte netielu ohtudest. Ta on kahe tytre ema ja hiljuti avaldanud raamatu, oli vist "Lemmikkikaupan tytöt", kus teemaks lapsporno jms. See raamat on mu lugemiste nimekirjas järge ootamas kyll. Anja lapsepölves oli lits-naine ehk prostituut nagu saatuse ohver, ta oli ikkagi isiksus, kelle saatus oli viinud just sellisele teele. Tänapäeval aga teenivad intellektuaalsed neiud vahel stripates öpinguteks raha ja nad on endale selgelt määratlenud, et prostitueerin teatud aja ja siis pyhendun karjäärile. Keha on tänapäeval justkui hingest lahus ja nagu tööriist, vahend millegi saavutamiseks. Shoppailu on harrastus, mitte vajalik argitoiming. Tänapäeva 40pluss lääne naine on kasvanud möttega, et mina ise kamandan oma keha, seda ei puutu keegi, kui mina seda ei taha ja puutub ainult siis, kui tahan, ja lapsed synnitan siis kui tahan ja ei synnita kui ei taha jne. Ja ehk selle mötteviisi tagajärjeks ongi see, et meie teksapepu-tytardele, kes tahavadki olla teistega äravahetamiseni sarnased, on nende keha vahendiks, mille väärtus on toimivus. Kahjuks on aga nii, et keha siiski pole mallinukk, toimivusaspekte on teisigi kui seksuaalne kytkestavus, ka köige ihaldatavam naine pole kaitstud haiguste eest.Ka Pamela Andersson saab haigestuda C-hepatiitti ja Kia Marie Garang AIDsi. Keha on minu möistmist mööda siiski jumala tempel, hinge kodu, mille saame sellisena kui saame ja mille eest peame hoolt kandma ja siit maailmast lahkudes loovutama ta vöimalikult paremas korras ja puhtana. Sathya Sai Baba öpetusest tean, et inimese kohus on oma haigusega vöidelda nii hästi kui vähegi suudab. See on karma kysimus rohkem kui fyysilise heaolu kysimus. On ju haiges kehas ka vaim haigestumise ohus ja terves kehas terve vaim. Fyysilisel haigusel on vaimne algpöhjus.
Freud on väitnud, et ka lapsel on seksuaalsus. Nii kindlasti on. Lapsel on lapse seksuaalsus. Telekas näidati Vene lastekodust pedofiili poolt Ameerikasse adopteeritud tydrukut, kes sattus aastateks kaitsetusse olukorda pedofiilist "isa" majas. Ykski sotsiaaltöötaja ei siin ega sealpool ookeani ei näinud olukorda. Laps lootis, et Ameerikas ootab teda oma tuba, kuid kohapeal selgus selle unistuse illusoorsus. "Isa" mängis tydrukuga pulmatseremooniat ja edasi jätkus vägivaldne seksuaalelu. Tydruk käis koolis, aga oma häda kurta ei osanud vöi kartis. Kui ta murdeikka hakkas jöudma, hakkas "isa" teda näljutama, et naiselikud vormid ei saaks areneda. Hiljem selgus, et sama mees oli kasutanud ka oma tytart samal viisil ja pärast lahutust yksi jäädes otsustas adopteerida "tytre" Venemaalt. Löpuks see tydruk pääses ja ta adopteeriti yhte ameerika perre, kus ta sai oma toa. Tydruk ei osanud isegi syya iseseisvalt. Ta oli nagu 13 aastane beebi, apaatne ja röömutu, väsinud laps.
Anja jutu järgi jagunevad pedofiilid 3 ryhma: need, kes arvad, et 13 ja 29 on normaalne vanusevahe, et 13 aastane on vaimult sama täisealine kui välimuselt; vanemad mehed, kes on ahvatletud sellest kergusest, mida neti kaudu petmine vöimaldab, mängurid; ja need päris pedofiilid, kes kardavad kypset naist.
Seks eeldab ikka vaimset täisealisust mölemalt poolt. Vahel on ka aastatelt täisealine vaimselt laps psyyhika- vöi arenguhäire töttu. Vahel on yks pool kaitsetus seisundis ajutise meeltesegaduse vöi kasvöi joobe töttu. Siis peaks vastutuse vötma kyll see vastutusvöimelisem pool. Vähemalt ta peaks pyydma olukorda ausalt hinnata, mitte ära kasutada. Sest löpuks vöib ta olukorda ära kasutades osutuda ise ära kasutatuks.
Anna Merkulova ehk Paide Anna, ravitseja Paidest, kirjutab oma raamatus "Minu kylalised" tabavalt armumisest. Ta ytleb, et armumine on oma olemuselt astraalne nähtus. Esmakohtumisel armutakse kaaslase astraali. Objekt meeldib ja ei teata isegi, miks. See on armumine. Aga kui armastuse tuli on syttinud, peab keha oma söna sekka ytlema. Armumine on nagu völgu vötmine. Kui keha kaasa ei tule, on situatsioon sama, kui kytta katuseta maja. Kaua selline kesta ei saa. Keha maksab völga. Ja synnib(vöi ei synni) laps. Sellest suurest soojusest, armastuse energiast, leiab pesa uue ilmakodaniku hing. Ja kui jätkuvalt armatsetakse pillerite ja muude rasestumisvastaste vahendite toel, veel hullem , tehakse aborte vöi antakse laps muul moel ära, siis seegi kaua kesta ei saa, sest tekitatakse pingeid, mida ise ei suudeta hiljem taluda.
Kas seks on armastuse väljendus? Vahel on ja vahel mitte. Kas ta peaks seda olema? Vöiks ju olla. Liiga tihti on ta midagi muud. Kas siin on midagi valesti? Hea seks inimesega, keda ei armasta, vöi halb seks inimesega, keda armastad, ka need on vöimalused. Igatahes on öudne avastada, et oled seksinud ja armastanud kurjategijat, nagu juhtus Sharon Stone mängitud naisele eilses filmis. Ka minule on seda juhtunud. Kunagi pidasin orgastilist seksi armastuseks. Aastate distantsilt näen asja teises valguses. Orgasmiga osteti minult teavet minu teadmata. Mind kasutati ära ja seks oli töötav vahend keelepaelte vallandamiseks. Kes ei teaks neid hetki pärast head seksi, kui oled nii avatud kui olla saab ja räägid köigest nii vabalt?
Seksuaalse naisena on mul probleemiks see, et kui mehele vähegi näitad, et naudid seksi, hakkab mees oma liigiomases lihtsameelsuses arvama, et sa tahad alati ja vahetpidamata ja köike ja köigilt. Ja aru need pullid ei saa, et see pole sugugi nii. Mulle on tihti öeldud, et olen lehm. Suur, soe ja hea lehm. Mulle lehmad meeldivad. Kurb töde on see, et pigem olen orav kui lehm. Hyppan puult puule inimeste lähedal ja siiski ei anna end inimestele kätte. Olen pargiloom.
Miks naistele vahel tundub, et peale mehega magamise peaks selle eest ka midagi saama materiaalselt, raha vöi muid teeneid, head elu? Et mees peaks peale seksi nagu maksma naisele. See tunne ei liitu ainult prostitutsiooniga. Prostitutsioon on pigem sotsiaalne mäng. Mehelt nöuavad just abielunaised veel eriti palju. Mees peaks olema see tugevam pool, kes kaitseb ja katab ja hellitab ja annab. Naisel on selline tunne. Ta vajab önneks mateeriat. Ja mehel jällegi on tunne, et naine peaks ta sokke pesema ja syya tegema ja säästma meest pisiasjadega tegelemisest suuremate asjade jaoks. Need mölemad on ainult petlikult tunded, millest loobumine alles avab tee isiksuse arenguks ja eneseteostuseks.
Oluline on teada, et peaaegu iga naine saab end viie minuti jooksul orgasmini onaneerida. Olen telkarist näinud isegi onaneerimise vöistlust. Seksiks ei ole tingimata isegi kaaslast vaja, kui eksisteerivad vibraatorid ja isegi kyberseks. Ka ei eelda seks meest ja naist, seksitakse ju ka grupis ja samasoolistega.
Tänapäeva psyhholoogid ei pea masturbatsiooni haiguseks, sest ilma olemise neuroosi vältivana ja oma seksuaalsuse tunda öppimise vahendina on sel öigustus. Masturbeerimine muutub ohuks, kui seda järjepidevalt eelistatakse paarisuhtele, kui see hakkab arengut takistama. Naisi isegi öpetatakse kursustel masturbeerima. Siiski arvan, et liigne kliitori aktiveerimine on naisele ohtlik. Ta keha ja psyyhika ei ole selleks valmis. Möned naised ju ka ejakuleerivad. See muidugi ei tähenda, et kliitoriorgasmi yldse ei vöi harrastada.
"Ayurveeda naistele" raamatust lugesin (Robert Svoboda), et ayurveeda seisukohalt on soovitatav möödukus. Mehed ei peaks nagu härjad elama loosungi all, mida rohkem, seda vahvam, vaid peaksid kontrollima oma seksuaalenergiat. Kylmal ja kuumal aastaajal peaks vahekordade arv olema erinev. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli. Vist kylmal ajal kord nädalas ja soojal ajal 2-3. Eks see söltub, milline dosha on valitsev, vata, pita vöi kapha. Kes tahab, vöib R.Svoboda raamatust järele vaadata.
Nagu ytles "Vaprate ja Ilusate" queen Steffany: seks on ytlemata hea asi, kui see toimub täiskasvanute vahel. Nii ongi.

Religioonidest ja usust Jumalasse

Selle religiooni asjaga on maailmas midagi kohutavalt viltu läinud. Gandhi on öelnud: Olen Jumala olemasolus veendunum kui selles, et me kaks oleme praegu samas toas. Ma olen hetkel oma tütrega kahekesi kodus. Tema vaatab elutoas telkarit ja mina istun arvutis. Kas me oleme samas ruumis? Kindlasti ei ole me samas mõtteruumis. Ma isegi ei tea, kus tema meel uitab. Veel enam, ma ei tea sedagi, kus ise uitan. Aga jumala olemasolus olen siiski veendunud. Jumal on minu jaoks teadvuse seisund ja see "teadvus" ei hõlju kusagil ebamäärases sfääris, vaid jumal on meie teadvuse omadus, mille üksikud on teostanud ehk saavutanud endas. Selline isik oli kindlasti Jeesus. Indias nimetatakse neid Jumala kehastusteks ehk avataaradeks. Arvan, et köigile tuntud n.ö. staar-avataarade lisaks on elanud ja elab ka "varjul" avataarasid, kes lihtsalt nalja pärast vöi selleks, et inimeste tõetunnetust proovile panna, on end tavise ja vahel isegi "hullu" kujul näidanud. Arvan isegi, et Jumalaid elab igal ajastul, sest on ju maailmas alati 51% headust ja 49% kurjust, asjade teisiti olles meie maailm lihtsalt häviks.
Meil on vaja Jumal endas äratada. Jumala äratamine on pikk teekond. Religiooni praktiseerimise eesmärk peakski olema jumaliku teadvuse äratamine endas. Paraku on inimkonna "ahvimeel" selleski väärtuslikus aspektis asjad pahupidi pööranud. Minule on kõhedust äratav, kui nutetakse meie kõikide pattude pärast surnud Jeesuse pärast ja juuakse sakramendina Jeesuse "püha verd". Möte pühast verest ja selle rituaalsest joomisest on kummastav. Ja alati mötlen ma kirikus, küll on kahju, et Jeesus üldse tapeti. Jeesuse loo öpetussöna on minu jaoks selles, et me ei tohiks hukka möista ja veel enam, surma möista kedagi, kes toob uut nägemust, nagu tegid Jeesuse kaasaegsed vöimumehed. Tihti oleme isegi pimedusega löödud ega näe, kui keegi on meie jaoks nagu Jeesus, öpetab, aga me ei taju, saame vihaseks, viskame öpetuse prügikasti,oleme seega kui Pontus Pilatus. Tihti spekuleeritakse ideega, et Jeesus ei surnudki ristil, et ta elas edasi, et tal oli Maarja Magdaleenaga tütar Sarah-Maria, kes syndis pärast Jeesuse surma jne. Ei tea. Aga Jeesus kindlasti ei vaja usklike hüsteeriat ega ülistust. Ta tahtis ehk ainult üht meile öpetada:armasta ligimest nagu iseennast.... Sest me oleme körgemal tasandil üks. Selles on asi. Ligimest vihates suurendame ka enda kannatusi.
Ja usu nimel tapmisest ma ei räägigi. Iga lapski saab sellest aru, et usk on siin ainult kilp, mis varjab muud: vallutushimu, vägivaldsust, hullumeelsust...
Islam seostub lääne inimestele ainult harimatuse ja vägivallaga. Tegelikult on ka islami kaudu vöimalik jumalikke kvaliteete elavdada, aga miskipärast on vägivaldne pool vallale pääsnud. Vale "umbrohi" lokkab "tõe" eest võïtlevate islamistide teadvuses. Tundub, et vägivallatuse printsiip ehk ahimsa sanskriti keeles on Jumala juurde viiva tee esimene aste. Inimeseks olemine sisaldab nii jumalat kui deemoneid. Vötmeküsimus on, millist poolt endas oleme otsustanud toita.
Vanad veedad ütlevad:läbi puhtuse saabub edu. Kuigi igapäevane elu püüab meid igati ümber veenda, tuues löputult näiteid deemonlike omaduste abil saavutatud edust ja mammonast, sügavamalt uurides paljastub teemanttera, puhas soove täitev teadvus.

Dream

kui hinge allikatel käin ma janus joomas
sel maastikul mis tihti ilmub unes
sini-hõbeleva rohuga ja roosakuldses vines
ma kõnnin kergelt seal ja olen justkui toomas

üht salalaegast varjul võlurüü
mu kohal linnud loevad õnnistavaid loitse
laekas peidus on mu elu suurim süü
ja ma pean jõudma kuni elulill veel õitseb

kui peatun salu veerel eespool näha Maa
see kera kõiksuses ja korraga ma keerlen
päiksetuule teedel laekalt lendab kaas
mu süü saab sajuks poristel maanteedel

Tartu NAK

kuhu minagi ju kunagi kuulusin, 80ndatel, avaldanud kogumiku, PORNO teemadel. Lehest lugesin. Teema on muidugi laiem. Kaks, mis meelde jäid: Panin tallele. Laine heitis kai peale.
Keel on siiski vöimalusi pakkuv material.

Century

uus aastatuhat tuhatkordne uus
siin praegu elavail on vana tunne uus

meil köigil kes me kestnud löpuläbu
lootuses et uus on önnenägu

nagu igihaljas kuusk oh jöulupuu
kui armastus mis ehitud ja truu

kui kirjatuvi sealtpoolt sönum nokas
uskumatu rööm ja hirmuokas

yhes hetkes yhes helmes kees
see peegeldub ja viitab vöitja teed

vikerkaarel vaikib valguslind
vaikusega koju jutsub mind

Terminaalne

Need tunnid laevas
korduvad ja kaunid
meenutavad ehk

kui lähedal on taevas
maast ja pyhak klounist
kui vähe erineb

samad mötted samas laevas
iga kord on
siiski erinev

pallimeri löhnapood ja karaoke
ajaviide ajatuse keskel
laineid rebeneb

olla korraks kindlas piiris vaba
ohutuse raames
ohud sydames

laev on vaheaeg ja sadam lava
elulugu pilet haaval
löppu läheneb

Küsimine

MIDA SAAD ISE TEHA?
Lõngast kudumeid,
kangast kandameid,
savist südameid,
samblast jõuluilu.
Titesärki ja võlumärki,
nahast karpi ja
uhket torti...
Laulu lüüa
ja maja remontida.
Osta ja müüa ja pantida.

MIDA EI SAA ISE TEHA?
Teokarpi ja tumma tigu,
pärlikarpi ja pärli ilu,
elevanti ja seemneidu.

Elevust-põnevust-hingepidu.
Elu mis anti.
Lapsi kes leiti.
Surma mis sealtpoolt sätiti.