Soome meedia kömab välisminister Ilkka Kanerva poliitilise karjääri kurvast kukerpallist:ei tahaks ytelda, et löpust. Vöib ju 60 aastane välisminister jätkata riigikogulasena, nagu ta isegi ytleb: jätkään eteenpäin, aga siiski, uskumatu lugu: Hymy-lehti määras ministri saatuse. Millise meetodiga Hymy-lehti Kanerva tekstarid erootikatantsijatar Johanna Tukiaiselt kätte sai? Kas Johanna krokodillipisarad olid siirad? Johanna kahetsenud tekstarite andmist juba järgmisel päeval ja pyydis isegi kohtu kaudu nende avaldamist takistada.Edutult. Kas Hymy-lehti kaalus ka vöimalust neid mitte avaldada?
Meedia meetodid ja möjuvöim hakkab õõva tekitama. Mitte et ma avaliku elu tegelaste moraalset palet tähtsaks ei peaks, vastupidi, olen veendunud, et see on tähtis. Aga tekstarid on isiklikud asjad. Mingi privaatsus peaks ikka julkistel ka olema. Ja Kanerva oli hea välisministrina. Soome rahvas jaguneb kahte: osa leiavad, et juhtunu osutab demokraatia edenemist, teised, et poliitiku töö ja eraelu vöiks ikka lahus hoida. Kanerva sai palju kaastunde- ja tänusönumeid. Kanerva pidas Turu kirikus köne. Kanerva kahetses pattu, palus avalikult vabandust... Ja siiski, draamat kroonis vallandamine.
Printsess Diana surma analyysivas dokumentaalfilmis kuulsin pressiesindajaid ytlemas: kas tapsime lehma keda lypsime?
Kas ei köla öõvastavalt?
Meediast hakkab kujunema iseenda vaenlane: temas hakatakse nägema vaenlast.
