Söprus on oluline osa elust. Selles on eri tasandeid. Söprustunne vöib olla sygavam ja pinnapealsem. Söprus synnib, syttib ja kustub, vahel ka kestab. Aastakymneid kestev söprus on juba midagi väärt. Seda hullem kui siis äkki kustub, kaob, pöördub muuks. Vahel on söprus ka petlik nagu armastuski. Igatahes liialt kiinduda on ohtlik.
Kes on öige söber? Kes on vale-söber? Mis on köige olulisem tunnus söber olemisele?
Söber on see, kellega pole piinlik vaikida. Söber on see, kes julgeb sind ka kritiseerida. Söber on see, kellel on sinu jaoks aega. Söber ei räägi sinu saladusi teistele. Söber ei jäta sind hätta.
Kui Eestimaal puhkesid korraga öitsele ravijad, juhtus kummalisi asju: inimesele, keda pidasid söbraks, muutusidki yhtäkki vaid patsiendiks palju patsientide seas. Ja mis veel hullem: söbrale vöisid sa olla eelmises elus ka vaenlane. Nägijatel-ravijatel nagu ei saaks olla söpru. Neil on patsiendid, kliendid, öpilased,jyngrid, völglased.Sellisegi asetusega harjub aja möödudes.
Ida kultuuris on söprus harras ja paljusönaline, lääne kultuuris asjalik.
Olen kogenud, et löunamaalik paljusönaline söprus veab alt: kui olin tööta, kysisin kurdist autopesula omanikult ajutist tööd. Kuna olen nende söbra söber, ei julgenud nad ära ytelda. Aga kui olin tööle minemas, oli kogu jutt unustatud. Ma ei hakanud seletama, et ma niiii lootsin, möttetu...Olime "söbrad" edasi.
Söprade juures yyrnik olla on täielik nonsens, sest siis pole sul mingit privaatsust.
Vahel tundub, et milleks neid yldse vaja, söpru... Löpuks ei saa sind keegi aidata ju. Ja keegi ei möista sind täielikult. Arst vöi muu ametiinimene vöib ameti poolest aidata, ta ei pea olema söber.
Söprus on yldse kahtlane asi nagu armastuski.
Kirglik töötegu on palju kindlam tugi.
Ametiga liituv söprus on hinnaline pärl.
