Viimasel ajal näeb soome teles tihti eesti ajalugu käsitlevaid saateid. Mind vapustas dokument, kus rääkis Ylo Jögi. Tema ja Toomas Hellat ja Leo Talgre olid soomlase Aulio juhitud "Haukka" ryhma liikmed. Punaarmee tulles Eestisse saatsid nad oma pered ja kallimad laevaga Rootsi ja jäid ise maha teenistuskohust täitma. Soomlane Aulio, ylemus, jättis mehed hätta, laeva ei tulnud, ja mehed arreteeriti. Leo sai surma, Toomas läks kaastööle KGBga ja Ylo saadeti Siberisse, 25 pluss 5. 70ndatel naases kodumaale. Toomas teenis KGBd hotelli portjeena. Seda, kuidas Ylo Jögi rääkis, oli vapustav kuulata. Esiteks, ta ytles välja, et Aulio oli siga jättes alluvad hätta. Ei vöinud siis paati järele saata! Teiseks, see, kuidas ta Siberist tulles kohtus Toomaga linnas ja mölemad tegid näo, et ei tunne teineteist. Vöis see alles olla kohtumine!Hetk täis elektrit, sönadeta söda. Aga... Tooma matusele Ylo siiski läks. Olid nad ju kunagi olnud söbrad.
On ju selge ka Tooma seisukoht:kaastöö vöi surm. Sulev Kallas valis viimase. Igayks teeb oma valikud.
Ylo Jögi isikus töusis eesti mees minu silmis.
