Uus aasta

Tuleb mis tuleb, head uut aasta!

Karjala

Soomes kohtab tihti Karjalast söja ajal sundevakueerunud inimesi, kellel see traumaatiline kogemus meeles ja keelel on. Televiisoris esineb teenekas kirjanik Eeva Kilpi ja tema ytleb oma targa vana naise häälega: mina tahan Karjalat tagasi. Bussi oodates jutlen sageli 80 aastase vanaprouaga. Temagi on Viiburis syndinud.Maailmakuulus skulptor Olli Lanu, nyyd juba töötegemise löpetanud vanahärra, räägib ikka oma evakkomatkasta. Ytlesin Ollile, et teie pääsesite evakueeruma, aga meie, eestlased, ei pääsenud. Tundus, et ta sai aru, jäi mötlema, kuigi Alzheimer vaevab. Karjalased evakueeriti Soome valitsuse toetusel Hämemaale ja mujale Soome, nad pidi alustama oma elu nullist. Kodu, varandus, söbrad, köik oli äkki vöetud. Ryssät! Pirkko Saisio on kirjutanud sel teemal näidendi "Omat koirat". Ei ole kyll teatrisse pääsenud, aga näidend kuuldavasti räägib hämelaste ja evakueerunud karjalaste elust yhe katuse all. Erinevad murded ja kombed pörkusid, aga saadi hakkama, sest hakkama pidi saama,venelastele tuli maksta arulagedat söjavölga, tuli teha tööd ja elada edasi. Sitke soomlane vandus ja töötas, kuni yhiskond töusis jalgadele.
Hiljuti jooksis teleris saksa ajakirjaniku dokument Karjalast ja Solovetski saarest. Vene mehelt kysiti: kas see on teie, venelaste maa? Venelane oli veendunud et see on venelaste maa. Miks mitte soomlaste, kysis reporter? Mu nainegi on soomlane, aga maa on meie, venelaste, jätkas mees. Reporter vestles kohalikega, kes meenutasid venelaste tapetud vanaisasid ja muid sugulasi hauaplatsidel. Noorem pölvkond teadis väga ähmaselt, mis nende surnud vanaisaga juhtus. Tuldi, viidi ja köik. Möni oli alles hiljuti teada saanud, et tal oli vanaisa venelaste tapetud. Neist asjadest siis, nöukogude ajal, ei räägitud. Solovetski saarel on Gulaagi muuseum kloostri körval. Inimesed rääkisid vangide ebainimlikust tööst kanali kaevamisel. Ja yks halli peaga mees ytles: meil on ju duumas tshekistid, president on tshekist, nad ei taha sellest, nöukogude vangilaagritest jms. rääkida. Saksa selgitas natsitaustaga arved, Venemaal seda aga ei tehtud, vastupidi, endised KGBlased ikka eesotsas.
Kas töesti see kommunistliku ideoloogiaga olemuslikult liituv ateism, mida siiski 60 aastat praktiseeritud, teeb seda, et ennast syydi tunnistada ja saati veel andeks paluda kohe kuidagi ei saa? Olgu ohvreid vöi miljoneid. Putin ytleb uhkelt, et maailm peab austama Venemaa ajaloo iga lehekylge. Nii et halbu lehekylgi ei ole. Nii ei saa kunagi olema ka lehekylge, mida vöikski austada...

Pisa torn

Ei-ei, ma ei käinud Itaalias Pisa linnas seda kuulsat viltust kellatorni toomkiriku veeres vaatamas. Istusin kodus issanda rahus ja vaatasin telekat. Ja sattusin taas pärli otsa prygikastis. Soome film 2006 aastast, rezhissöör Timo Koivusalo. Nimi ei ytle mulle midagi, aga aitäh talle igal juhul hea filmi eest. Peategelane oli hääli kuulev skisofreenik, mees 20-40eluaasta vahel. Veider könnak, ekslev pilk ja segane köne. Ja hääled peas. Mees on haiglas, eestikeeli seevaldis. Hooldaja väike tytar, 5-8 aastane, mängib haigla öuel ja korjab vöililli. Ta tuleb sisse ja annab igale haigele vöilille, mönele lamavale haigele paneb selle varvaste vahele. Köik haiged naeratavad selle peale. Kuni tydrul jöuab ema tööruumi.Ema ehmub, ma ei lubanud ju sul haiglasse sisse tulla. Tydrukul on vahva vanaema, kunagi baleriin olnud, röömus ja helge. Vanaema ja väike tydruk on haigla ehk ema töökoha öuel selle skisoga kergelt tutvunud. Vanaema vötab tydruku Itaaliasse kaasa. Itaalia on vanaema nooruse maa, seal elas ta noorena ja armastas. Skiso pögeneb haiglast ja söidab sama lennuga neile järele, samasse hotelli. Tal jäävad rohud vötmata ja siis juhtub temaga seal igasuguseid asju. Hooldaja saab teada, et skiso on Itaalias ja söidab järele, on mures, et rohud vötmata. Seal juhtub igasyguseid seiklusi aga film löppeb hästi ja skisol tuleb mälu tagasi, tervenemine algab. Filmi möte ongi, et see skisost mees leidis endale söpru ja hakkas paranema, mäletama, ta on nagu Pisa torn , kaldu, aga ikka pysti. Töesti hästi oli seda haigust kujutatud. Skiso tölgendab reaalseid olukordi vääralt ja hirmutab ise ennast. Ta ei ole kindel, mis ja kuidas juhtus. Hääled takistavad tegutsemist. Tal on raske yksi hakkama saada. Teistel on raske temaga hakkama saada. See baleriinist vanaema oli eriti möistev. Aga söprus, hingeline armastus on see, mis ravib.

Ortodokssed jöulud

Tänavu söitsin jöululaupäeva öhtuks kodunt kaugele. 4 tundi söitu Lahtist kesksoome suunas Iisalme, kus peatusinme Artos hotellis ja vötsime osa sealse öigeusu kiriku jumalateenistusest. Kirik oli hingematvalt ilus, kuplikujuline lagi täis piiblistseene ja ingleid. Sinine, Jumalaema värv, oli valitsev ja koorilaul kölas kui inglikoor. Hotelli personal pidas jöulupuhkust ja nii veetsimegi jöuluöhtu kolmekesi kaasapakitud vöileibadega kaetud laua tega. Keegi ei igatsenud jöulusinki. Teisel päeval kyll söime nii kui jöulu ajal kohale. Nimelt söitsime Kiuruvedele puhkekeskusesse nimega Sininen helmi (Sinine pärl) sööma. See oli vana puumaja, kus pakuti ehtsat traditsioonilist jöulusööki nagu kaalika- ja porgandi- ja maksahautised ja riisipuder jne. Maja peremees tääkis savo murret ja pyydis igati teenindada, sest on ju mu söbrad Tarja ja Olli tuntud kunstnikud Soomes, Olli ka välismaal oma skulptuuridega.Mulle meeldis eriti yks tuba selles kylalistemajas, kus olid vanaaegsed laudseinad ja vanu tööriistu ja vana ryyu ja kannel seinal. Meenutas mu vanavanemate rehetuba. Söömiseks valisime siiski nn. Katariina saali, kus oli klaver ja romantilisem stiil. Valge lillmustriga tapeet ja psyyzkattega toolid, nagu möisa saal. See miljöö äratas mälestusi lapsepölvest. Sinna tasuks suvelgi minna. Hästi töötav äriidee. Suvel oleks kindlasti pardid ja lehmgi ehk kylastajate röömuks väljavaadet kaunistamas.
Kuidagi sinised jöulud olid mul.
Löögastav reis. Ja hea seltskond.

Redisekoor.

Soome keeles retiisikerma. Arvake ära, mida see vöiks tähendada? Eesti keeles see ei köla nii hästi kui soome keeles. Ometi elas redisekoorekiht Eestis. Nöukogude Eestis. Pealt niiii punased ja seest niiii valgeverelised. Väljend on pärit Sofi Oksaneni romaanist "Stalini lehmad", eesti keelde tölgitud 2004. Retiisikerma ei andnud jutustaja-tegelase Anna emale andeks, et too soome ehitajaga abiellus ja Soome kolis. Kadedus ja viha segamini. Ise ju tahaks ka aga ei julge ju. Milline skisofreenia! Ja nyyd on see sama retiisikerma pealt sinimustvalge ja seest roosa mis roosa.

Soomekeelne debyyt.

Olen nyyd juba 4 aastat Soomes elades pyydnud ka soome keeles kirjutada.Sooritasin isegi Jyväskylä avatud ylikoolis kirjutamiskursuse.Hakkasin saatma kaastööd kirjandus-ja kultuurileht SÄRÖle.SÄRÖ korraldas unejutu vöistluse. Oli vaja kirjutada unejutt, mis on deklameeritav ja sobib nii täiskasvanuile kui lastele. Ma saatsin sellele vöistlusele 2 kaastööd. Ja unustasin kogu asja. Paar päeva tagasi sain teate, et minu töö on 8 äramärgitud töö hulgas. Osalejaid oli 100, anti välja 1. ja 2. auhind ja 8 tööd said soome keeles "kunniamaininta", eesti keeles "äramärgitud".Need ilmuvad SÄRÖ järgmistes numbrites ja esitatakse lastekirjanduse nädalatel Kotkas ja Porvoos. Täna kuulutati kogu lugu Kotkas välja, s.t. et info on avalik alates tänasest. Tahtsin kyll ise kohale söita Kotkasse ja oma silmaga näha zhyriid, aga kahjuks vöi önneks pidin hoopis tööle minema, ootamatu asendus vanadekodus.
Tahtsin need oma unejutud siia blogisse yles panna, aga siis tuli meelde, et SÄRÖ ei avalda blogis avaldatid tekste. Nii et panen need yles kunagi hiljem.
Siiski meeldiv yllatus, et suutsin soomlastega konkureerida.
Kuigi... see oli ainult näpuharjutus.
Ikkagi romaan painab meelt.
Aga ykski endine kgbshnik ei taha mulle intervjuud anda. Aga mul on romaani jaoks seda materjali vaja. Tahan et keegi räägiks mulle, kuidas see siis igapäevases elus välja nägi. Kellel oli juurdepääs toimikutele? Kuidas raporteeriti? Milliseid asju
pidi silmas pidama?
Ei endine Viru kelner ega ka punane ajaloolane taha minuga vestelda.
Ma ju tean et igal yhel olid oma pöhjused miks sellisele tööle sattus ja harva keegi vabatahtlikult sattus ja harva keegi ideeline oli.
Aga miks nad nyyd rääkida ei taha?
Kui neid ridu juhtub lugema keegi kellel oleks mulle rääkida oleksin eriti tänulik.

President Martti Ahtisaari

Nobeli rahupreemia laureaat, on saanud hulgaliselt nimekaime maades, kus ta on rahusobitajana tööd teinud. Väikesi tömmusid Marttisid jookseb röömsalt ringi Aafrikas.
Vene ajaleht "Pravda" mustab vastset laureaati arulagedalt, nimetades teda söjaöhutajaks ja arvab koguni, et kogu Ahtisaare tegevus on pöhjustatud soovist synnilinn Viiburg Soomele tagasi saada.

Uued söbrad.

Elu on imeline. Täna kylastasin kunstnikest abielupaari Olavi ja Tarja Lanu kodu ja teadsin kohe, et leidsin söbrad. Olavi ehk Olli on tuntud skulptor, tema hiiglaslikke figuure on Lahti linn täis pikitud. Huvi betooni vastu tekkis söja-aja kogemusest betoonpunkreid valades. Olli on Viiburist pärit, seega soome möistes pagulane. Nyyd ta enam kunsti ei tee, iga vötab vöimust. Tarja, tema abikaasa, on maalikunstnik ja disainiinstituudi öppejoud. Ta maalib ka ikoone ja juhendab ikoonimaali kursust. Imeline rahu ja söbralikkus höljus nende avaras vanas majas, mis on nii kodu kui ateljee.
http://www.phnet.fi/public/rope/lanu2002.htm# Lahti yks vaatamisväärsusi ongi Lanu skulptuuripark.
Tarja ja Olli tutvusid öpetaja-öpilane positsioonis. Tarja oli Olli öpilane. Nyyd on ta hoolitsev abikaasa.

Kai pildid

Kai, kes on teinud elus peaaegu köike, teeb nyyd pilte.
Ta läbis veedakunsti algkursuse Taanis Rörvigi rahvaylikoolis.
Kai liigitab oma pilte visionary art alla kuuluvaks.
Nii et nägemused. Sealpoolsest. Siiski kogemustena reaalsed.
Eriti meeldib see suguvösa pilt, kus on hallid varjukujud.

Veel ja veel Sofist

Sofi isegi igatseb juba uutele radadele,nyyd kus "Puhastuse" rängad inimsaatused ja ajaloo pimedad urkad on peavavalgele toodud ja teenitult auhinnatud. Romaanile ennustatakse suurimat läbimyyki Finlandia-auhinna saanud romaanide ajaloos. Eesti ajaloo teemat ta önneks päriselt jätta ei kavatse. Viimane teos, "High Heels Society" tähistab pöördumist proosast ja draamast luulezhanri poole.
Miks "Puhastus", mis alul valmis näidendina ja seejärel paisus romaaniks, on maailma muutev teos?
Sest selles räägitakse mahavaikitust, mööda nöukogude-narratiivist ja ka eurooppalik-demokraatlikust ajaloopildist. Eesti ajalugu käsitletakse rahva mälus elanud ja elava töe läbi, mida nöukogudeaegsed ajalooöpikud ja ametlik ajalookäsitlus pole suutnud matta. Ja nyyd on eurooplasel äratundmishetk:kokkulepe Staliniga viis siis kuhu?
Kui meie, baltlased ja idaeurooplased, seda ei räägiks, kes siis saaks teada?
Meie kohus on mäletada ja rääkida.
Sofi Oksanen tegi imetlusväärse töö.

Finlandia-preemia Sofi Oksanenile

Juba mitu kuud varem oli välja kuulutatud, et Sofi Oksanen tuleb 3nda detsembri öhtul Lahti raamatukokku lugejatega kohtuma.Ootasin seda päeva innuga. Hommikukohvi körvale lehte lugedes tuli pettumus:Sofi ei pääsegi Lahtisse. Järgmine päev töi uue yllatuse:Sofi saigi Finlandia auhinna! Röömustasin nagu oleksin ise auhinna saanud. Kirjutasin kommentaarigi Helsingin Sanomatesse. Kommentaare oli igasuguseid. Ka selliseid,et jälle yks friik vähemuslane näppas auhinna pärissoomlaselt jne.
Täna lugesin, et Sofit ei lasta isegi Venemaale luuleöhtule.
Miks ikkagi just töde tekitab hirmsasti mässu ja segadust?
Sofil oligi yks sugulane prototyybina, kes pärast ylekuulamist nöukogude vöimu poolt ei rääkinud elu löpuni muud kui:jaa-jaa. Ta ei jäänud fysioloogiliselt tummaks, ta jäi psyhholoogiliselt tummaks. Midagi sarnast on kaudselt juhtunud kogu eesti rahvaga. Me ei julge enam rääkida, sest see on liiga valus. Kui hakkad midagi valusat meenutama, vöid nutma hakata. Ja siis on piinlik. Ja sellepärast eestlane ei räägi. Aga muu maailm ei tea ju, kui meie ise ei räägi.
Kallid rahvuskaaslased! Rääkige mulle. Mina kuulan.
Aga keegi ei räägi. Mingit KGBd polnud yldse olemas. Mitte kedagi ei sunnitud kaastööle. Mitte kellelgi ei olnud "käsi sees". Mitte keegi ei olnud osaline.
Mitte keegi ei maitsnud magusat elu pealekaebamise palgana.
Me ei olnud yldse vangis. Vöi maksis 70 kopikat ja seda polnud vaja kokku hoida. Me ei olnud vaesed. Me ei olnud rikkad. Me olime mittekeegid.
Ja nyyd tuleb Sofi ja ytleb, et me elasime läbi hirmsa vägivalla. Meie? Meid alandati ja me ise ei jaksa sellest isegi aru saada enam.