Päevi on igasuguseid: rutiinseid, röömsaid, väsitavaid, yllatavaid... Möni päev yllatab möttega vöi möttekäiguga. 12.dets HS kultuurilehekyljel ilutses trillerikirjanik Dan Browni foto ja Jyrki Petäjä intevjuu kirjanikuga. Viimati ilmunud "Kadunud symbol" käsitleb vabamyyrlaste möjuvöimu USAs. "Tegelikult on ka CIA pigem mingi salaliit kui ainuyksi luureagentuur" tödeb muusikust ja symboliuurijast kirjanik.
Selline mulje on mul jäänud ka nöukaaegsest KGBst. Eks elati sealgi ringkonnasisest eliitelu, läänelikumat kui lääs ise, mängiti yliinimest ja manipuleeriti tavakodanikku. Need olid eesti mehed ja naised, kes arvasid et on hästi targad kui on oma iskliku persealuse kahepalgse mänguga kindlustanud.Ja nad ytlevad: kui meie ei oleks seda teed läinud, siis oleks tulnud möni venelane ja SIIS oleks olnud veel hullem...Venelane ei oleks meile nii lähedale pääsenud. Ja nyyd on nemad isamaalised härrad kindlustanud end kinnisvaraga ja istuvad riigikogus. Ja nemad ei ole mitte midagi halba kunagi teinud... Sest nemad on oma kahepalgelises mängus kaotanud eristamisvöime ja mälu...Halleluuja. Aamen.
laupäev, 19. detsember 2009
laupäev, 22. august 2009
Täna 20 aastat tagasi
seisin mina Harjumaal Balti ketis. Ma olin 7ndat kuud rase. Mul polnud kodu. Mehest ma isegi ei unistanud. Ma olin löputult väsinud. Väsinud eelköige Tallinnas valitsevast silmakirjalikkusest: köik ajasid markasid taga ja hoidsid KGBga suhteid. Valetamise ja teesklemise vajadus yletas inimpsyyhika taluvuse piiri. JA NII SEE PLAHVATAS: LEIDUS "HULLE" EHK NORMAALSEID INIMESI, KES NIIMOODI ENAM EI SAANUD, KES PANID SINIMUSTVALGE LAUALE, KES LAULSID "Isamaad" KGBlaste istudes samas lauas, kes lihtsalt pidid hakkama tött rääkima, sest tajusid:veel yks vale, ja ma pole enam inimene...
Hing lämbub valetamises. Hing tahab hingata. Balti kett oli hinge spontaanne enesekaitse. Me ei tahtnud surra. Me vötsime käest kinni ja saime uueks, saime vöitmatuks.
Kaks kuud hiljem syndis mul tytar, kes sai eesti nime - Anni.
Tema ei oska vene keelt, kuigi siin Soomes elades seda temast ikka veel eeldatakse. Tema hakkas teinieast peale inglisekeelseid raamatuid lugema.
Tema ei teaks midagi Nöukogude Liidust, kui mina sellest vahel ei räägiks.
Tema reisis välismaale juba 5 aastaselt.
Tema ei tea mis on koolivorm.
Tema elu on hoopis teistsugune kui minul tema vanuses.
Tema on vabana syndinud, kuigi alguse saanud köige suuremas
KGB terroris.
Tema on Eesti Vabariigi kodanik, EUkodaniku elamisloaga Soomes.
Tema on vabaduse ja valguse laps.
Hing lämbub valetamises. Hing tahab hingata. Balti kett oli hinge spontaanne enesekaitse. Me ei tahtnud surra. Me vötsime käest kinni ja saime uueks, saime vöitmatuks.
Kaks kuud hiljem syndis mul tytar, kes sai eesti nime - Anni.
Tema ei oska vene keelt, kuigi siin Soomes elades seda temast ikka veel eeldatakse. Tema hakkas teinieast peale inglisekeelseid raamatuid lugema.
Tema ei teaks midagi Nöukogude Liidust, kui mina sellest vahel ei räägiks.
Tema reisis välismaale juba 5 aastaselt.
Tema ei tea mis on koolivorm.
Tema elu on hoopis teistsugune kui minul tema vanuses.
Tema on vabana syndinud, kuigi alguse saanud köige suuremas
KGB terroris.
Tema on Eesti Vabariigi kodanik, EUkodaniku elamisloaga Soomes.
Tema on vabaduse ja valguse laps.
reede, 14. august 2009
Minu tee iseendasse ja maailma.
Juuli löpul sain söbrannalt kutse osaleda Stokholmis toimuvas 3päevases seminaris. Ideena oli see ettepanek ju tore, aga tundus, et kohe päris vöimatu teostada. Esiteks: 3 vaba päeva töölt, kuidas selline asi korraldada? Vaatasin kalendrisse:ainult 6.august, seminari alguspäev, vaba. 7-8 aug.tööl. Ja hind: paarsada euri plus laevapiletid plus öömaja. EI, täitsa vöimatu enne kooli algust, kui on niigi palju kulusid.
Jalutasin siis nukralt toidupoodi ja näen: mesilane valge ristikututi sees nokkapidi, imeb nektarit. Ja korraga ma teadsin: see asfalt, millel mina könnin siin linnamajade vahel, see sinine suvetaevas, see rohelus- see ongi Jumala maailm, jumalik nektar on igalpool, jumal on köikjalviibiv. Ja mina könnin siin jumalamaal kui pyhitsetu kunagi. Selline kogemus oli.
Läksin siis tööle ja töökaaslane palus vahetust vahetada, tal venna 60 juubel. Olin nöus. Siis kysiti, millal tahan neid vabu päevi tagasi: 7-8 august, vastasin. Ja siis ma taipasin: ma lähen ju Stokholmi tolle 13 aastaselt valgustatuks saanud Samadarshini seminarile.
Vaatasin Viking Line pakkumisi. Oligi pakkumisel eriti soodne hotellipakett laevapiletite ja 2 ööga hotellis Stokholmi keskuses.
Maksin siis krediidiga arve ja otsus oli tehtud, hakkasin asju pakkima.
Ilmad olid eriti ilusad. Hotell Clarioni saali oli kogunenud paarsada (250) inimest eri rahvustest. Meid eestlasi oli 3 ja soomlasi 2.
Samadarshini astus 13 aastaselt Oneness ylikooli, mille rajasid avataarad Amma ja Bhagavan Indias. Amma ja Bhagavani poeg, kes on Samadarshiniga umbes yhevanune, andis talle deeksha ehk valgustatuse seemne. Noorelt valgustatuks saanud noor naine on nyyd Oneness ylikooli teadlane ja direktriss.
Väikesekasvuline habras ja särav öpetaja vallutas saali ainsa hetkega, köik olid temasse armunud. Töökaaslasena oli tal kaasas ka teine noor öpetaja, kelle nimi kahjuks ei jäänud meelde. Temperamendikas öpetaja temagi.
Käsitluse all olid universumi universaalsed seadused ja indiviidi suhted vanematega, lastega, partneriga jne. Ka tshakraid käsitleti ja aktiveeriti.
Palju sai nutta ja palju sai naerda ja eriti palju tantsida.
Saime Amma ja Bhagavani önnistuse.
Eks ole see ju iidne töde: ära tee teisele mida ei taha et tehakse endale sest jumala silmis me oleme yks: köik mis juhtub yhele meist juhtub köigile. See on oneness.
Nii leidsin mina valgustatuse Stokholmi hotellis.
Jalutasin siis nukralt toidupoodi ja näen: mesilane valge ristikututi sees nokkapidi, imeb nektarit. Ja korraga ma teadsin: see asfalt, millel mina könnin siin linnamajade vahel, see sinine suvetaevas, see rohelus- see ongi Jumala maailm, jumalik nektar on igalpool, jumal on köikjalviibiv. Ja mina könnin siin jumalamaal kui pyhitsetu kunagi. Selline kogemus oli.
Läksin siis tööle ja töökaaslane palus vahetust vahetada, tal venna 60 juubel. Olin nöus. Siis kysiti, millal tahan neid vabu päevi tagasi: 7-8 august, vastasin. Ja siis ma taipasin: ma lähen ju Stokholmi tolle 13 aastaselt valgustatuks saanud Samadarshini seminarile.
Vaatasin Viking Line pakkumisi. Oligi pakkumisel eriti soodne hotellipakett laevapiletite ja 2 ööga hotellis Stokholmi keskuses.
Maksin siis krediidiga arve ja otsus oli tehtud, hakkasin asju pakkima.
Ilmad olid eriti ilusad. Hotell Clarioni saali oli kogunenud paarsada (250) inimest eri rahvustest. Meid eestlasi oli 3 ja soomlasi 2.
Samadarshini astus 13 aastaselt Oneness ylikooli, mille rajasid avataarad Amma ja Bhagavan Indias. Amma ja Bhagavani poeg, kes on Samadarshiniga umbes yhevanune, andis talle deeksha ehk valgustatuse seemne. Noorelt valgustatuks saanud noor naine on nyyd Oneness ylikooli teadlane ja direktriss.
Väikesekasvuline habras ja särav öpetaja vallutas saali ainsa hetkega, köik olid temasse armunud. Töökaaslasena oli tal kaasas ka teine noor öpetaja, kelle nimi kahjuks ei jäänud meelde. Temperamendikas öpetaja temagi.
Käsitluse all olid universumi universaalsed seadused ja indiviidi suhted vanematega, lastega, partneriga jne. Ka tshakraid käsitleti ja aktiveeriti.
Palju sai nutta ja palju sai naerda ja eriti palju tantsida.
Saime Amma ja Bhagavani önnistuse.
Eks ole see ju iidne töde: ära tee teisele mida ei taha et tehakse endale sest jumala silmis me oleme yks: köik mis juhtub yhele meist juhtub köigile. See on oneness.
Nii leidsin mina valgustatuse Stokholmi hotellis.
laupäev, 1. august 2009
Lapsevanemluse kunst
mahub yhte lausesse:
eluaastad 0-6 kohtle kui kuningat vöi kuningannat
eluaastad 6-12 kohtle kui printsi vöi printsessi
eluaastad12-....kohtle kui head söpra
Printsess ja söber saabuvad ylehomme koju.
eluaastad 0-6 kohtle kui kuningat vöi kuningannat
eluaastad 6-12 kohtle kui printsi vöi printsessi
eluaastad12-....kohtle kui head söpra
Printsess ja söber saabuvad ylehomme koju.
pühapäev, 26. juuli 2009
reede, 24. juuli 2009
reede, 17. juuli 2009
Natalia Estemirova
Sofi Oksanen on ytelnud: mitte mina pole julge, julged on ajakirjanikud Venemaal.
Tshetsheenia söjaga seotud inimöiguste rikkumistest kirjutanud ja rahvusvaheliset auhinnatud ajakirjanik tapeti Tshetsheenias jöhkral viisil: koduukse eest autosse ja kaugemal kaks lasku lähedalt pähe.
Human Rightsi andmetel oli Estemirova uurimas vägagi tösist juhtumit.
Tema viimane raport 7.juulil teatas jöhkrast massimörvast Tshetsheenia kylas.
Öudust lisab see, et Estemirova kaastöölised Anna Politkovskaja ja jurist Stanislav Markelov(mörvati tänavu jaanuaris) mörvad on senini selgitamata.
Demokraatiavaje?
Möödub ajaga?
Kui SAAKS uskuda.
Tshetsheenia söjaga seotud inimöiguste rikkumistest kirjutanud ja rahvusvaheliset auhinnatud ajakirjanik tapeti Tshetsheenias jöhkral viisil: koduukse eest autosse ja kaugemal kaks lasku lähedalt pähe.
Human Rightsi andmetel oli Estemirova uurimas vägagi tösist juhtumit.
Tema viimane raport 7.juulil teatas jöhkrast massimörvast Tshetsheenia kylas.
Öudust lisab see, et Estemirova kaastöölised Anna Politkovskaja ja jurist Stanislav Markelov(mörvati tänavu jaanuaris) mörvad on senini selgitamata.
Demokraatiavaje?
Möödub ajaga?
Kui SAAKS uskuda.
teisipäev, 14. juuli 2009
kolmapäev, 8. juuli 2009
neljapäev, 2. juuli 2009
Abikaasaks Eiffeli torn.
See oli dokument inimestest, kes armuvad ja armastavad ja seksivad kummalisel viisil: inimkeha soojuse asemel naudivad need inimesed esemeid - betoonist, terasest, puust esemeid, väiksemaid ja hiigelsuuri.
Nasho on inteligentse välimusega noor naine. Tema esimene armastus oli vibu. Ta magas oma vibuga. Ta oli vibulaskmise meistersportlane. Kui kord tuli esikoha asemel kolmas koht, löppes ka armastus. Nasho armus Eiffeli torni. Eiffeli torn on talle naissoost. Ta abiellus Eiffeli torniga. Ta seksis Eiffeli torniga. Orgasm paistis näost.
Nashol on netivahendusel yhendus hingesugulastega. Yks neist abiellus Berliini myyriga ja vöttis perekonnanimeks Berliner Maurer.
Teine jälle armatses kirikuoreliga, keda nimetas Pauliks, ja altarikaidega. Ja nuttis sydamest, kui kirikuöpetaja tal selle löbu löpetas.
Aiad ja sillad on sageli esinevad seksuaalpartnerid.
Nasho vestles ukrainlannaga, kes kirjeldas nöukogudeaegset karmust ja stalinismi. Nasho väitis, et tema, kes on vanemate poolt hyljatud ja kasvas yles kasuperedes, kus teda poolvennad vägistasid, koges umbes sama kui inimesed nöukogudemaal, kus pered lahutati kyyditustes. Ukrainlanna ei olnud väitega nöus. Nasho ytles, et vanemad, keda Stalin lastest lahutas, armastasid oma last, aga teda pole armastatud ja ta ei möista: kuidas saab tuua ilma last ja jätta ta ilma armastusest nagu temaga juhtus?
Ukrainlanna oli muuseumi direktor ja ostis Nasholt Berliini myyri maketi. Esemefetishistid kasutavad makette kui ei saa olla armastatud objekti lähedal. Berliini myyr oli yks Nasho armastatutest.
Esemete ja ehitiste armastajad on siis polygaamid.
Nii haigeks vöib siis inimene jääda kui teda lapsena ei armastata.
Nasho on inteligentse välimusega noor naine. Tema esimene armastus oli vibu. Ta magas oma vibuga. Ta oli vibulaskmise meistersportlane. Kui kord tuli esikoha asemel kolmas koht, löppes ka armastus. Nasho armus Eiffeli torni. Eiffeli torn on talle naissoost. Ta abiellus Eiffeli torniga. Ta seksis Eiffeli torniga. Orgasm paistis näost.
Nashol on netivahendusel yhendus hingesugulastega. Yks neist abiellus Berliini myyriga ja vöttis perekonnanimeks Berliner Maurer.
Teine jälle armatses kirikuoreliga, keda nimetas Pauliks, ja altarikaidega. Ja nuttis sydamest, kui kirikuöpetaja tal selle löbu löpetas.
Aiad ja sillad on sageli esinevad seksuaalpartnerid.
Nasho vestles ukrainlannaga, kes kirjeldas nöukogudeaegset karmust ja stalinismi. Nasho väitis, et tema, kes on vanemate poolt hyljatud ja kasvas yles kasuperedes, kus teda poolvennad vägistasid, koges umbes sama kui inimesed nöukogudemaal, kus pered lahutati kyyditustes. Ukrainlanna ei olnud väitega nöus. Nasho ytles, et vanemad, keda Stalin lastest lahutas, armastasid oma last, aga teda pole armastatud ja ta ei möista: kuidas saab tuua ilma last ja jätta ta ilma armastusest nagu temaga juhtus?
Ukrainlanna oli muuseumi direktor ja ostis Nasholt Berliini myyri maketi. Esemefetishistid kasutavad makette kui ei saa olla armastatud objekti lähedal. Berliini myyr oli yks Nasho armastatutest.
Esemete ja ehitiste armastajad on siis polygaamid.
Nii haigeks vöib siis inimene jääda kui teda lapsena ei armastata.
Orav hooldekodus.
Olen esimest nädalat väikeses hooldekodus tööl ja teadmatuse ja oskamatuse pinged pole veel vaibunud. Esialgu alles öpin elanike nimesid ja nägusid ja korruseid yhendama ja meelde jätma.
Täna juhtus kummaline lugu. Töötasin paaris noore suvetööl oleva öpilase Zaraga. Maja eeskirjad näevad ette, et kui elanikku kodus pole, vöivad hooldajad korterisse siseneda ainult paariti. Igati möistlik seadus ju varguste ja arusaamatuste vältimiseks. Sisenesime Zaraga yhte korterisse, vist tabletti viima, ja yllatuseks leidsime magamistoast orava. Orav hyples piki kardinaid magamistoast vannituppa ja kusheti alt jälle kardinatesse. Pyydsime teda kinni pyyda käterätti peale heites ja plastmassämbrisse meelitades, aga tulemuseta. Pyydsin oravat vannituppa sulgeda, et oleks lihtsam pyyda, aga siis hyppas ta mulle pähe ja ma ehmusin poolsegaseks. Läbi häda ja önneks önnestus orav rödule juhtida. Sulgesime röduukse ja aknad ja hakkasime orava kakat koristama. Siis tuli proua koju ja ma ei tea kas ta yldse uskuski meie oravalugu.
Naljakas tööpäev.
Orav oleks vöinud ka hammustada. Ja möne sydamehaige proua haigeks ehmatada.
Lahtis on töesti palju oravaid. Piki korrusmajade seinu ronivad. Aga et tuppa trygivad seda nägin esimest korda.
Vöis ikka naljakas pilt olla: hooldajad oravat pyydmas. Fanny videos.
Täna juhtus kummaline lugu. Töötasin paaris noore suvetööl oleva öpilase Zaraga. Maja eeskirjad näevad ette, et kui elanikku kodus pole, vöivad hooldajad korterisse siseneda ainult paariti. Igati möistlik seadus ju varguste ja arusaamatuste vältimiseks. Sisenesime Zaraga yhte korterisse, vist tabletti viima, ja yllatuseks leidsime magamistoast orava. Orav hyples piki kardinaid magamistoast vannituppa ja kusheti alt jälle kardinatesse. Pyydsime teda kinni pyyda käterätti peale heites ja plastmassämbrisse meelitades, aga tulemuseta. Pyydsin oravat vannituppa sulgeda, et oleks lihtsam pyyda, aga siis hyppas ta mulle pähe ja ma ehmusin poolsegaseks. Läbi häda ja önneks önnestus orav rödule juhtida. Sulgesime röduukse ja aknad ja hakkasime orava kakat koristama. Siis tuli proua koju ja ma ei tea kas ta yldse uskuski meie oravalugu.
Naljakas tööpäev.
Orav oleks vöinud ka hammustada. Ja möne sydamehaige proua haigeks ehmatada.
Lahtis on töesti palju oravaid. Piki korrusmajade seinu ronivad. Aga et tuppa trygivad seda nägin esimest korda.
Vöis ikka naljakas pilt olla: hooldajad oravat pyydmas. Fanny videos.
teisipäev, 30. juuni 2009
Michael Jackson ehk Jacko 1958-2009
Nagu videolt näete, lubas Jacko juulis Londonisse tagasi tulla.
Nagu teate, juulikuu 2009 pöörleb juba ilma temata.
Nii lyhike oli tähelend.
50 aastat. Lapstähest invaliidistumiseni.
Muusikat ja tantsu täis elu. Valu ja kibestumist täis elu. Rikkust ja vaesust täis elu. Armastust ja yksindust täis elu. Yksindus luksushotellis. Vaesus ylemakstud yyrikorteris. Kuna Jacko ise rahaasjadest palju ei jaganud, maksis ta ka völgades sipeldes liiga palju, sest temalt kysiti liiga palju. Viimane yyrikorter oli tema laste hoidja hinnangul mitmekordselt yle makstud. Pop-kuningale juba "ei kingita". Sellised on inimesed.
Viimastel elukuudel ta justkui juba teadis vöi tundis:minul on parem surnuna, ytles ta.
Vaatamata köigele: Jacksonit pole kordagi pedofiilias syydi möistetud.
Tasub meelde jätta.
Mitte köik milles syydistatakse, pole tösi.
Lapsed on armastatud nii vaesuses kui rikkuses. Jacko jättis sadakond avaldamata laulu vaid oma lastele kuulamiseks. Töenäoliselt lähevad need siiski völgade katteks.
Mis juhtub inimesega keda armastatakse ja halvustatakse?
Mis juhtub inimesega kelle välimus on tööriist?
Mis juhtub lapsega kes teeb tööd täismehe eest?
Mis juhtub inimesega kes saab köik mida tahab aga peab "ostma" isegi lapsed?
Mis juhtub armastusega?
Mis juhtub muusikaga?
Mis juhtus Jackoga?
Ta lahkus.
Ta jäi.
Nagu teate, juulikuu 2009 pöörleb juba ilma temata.
Nii lyhike oli tähelend.
50 aastat. Lapstähest invaliidistumiseni.
Muusikat ja tantsu täis elu. Valu ja kibestumist täis elu. Rikkust ja vaesust täis elu. Armastust ja yksindust täis elu. Yksindus luksushotellis. Vaesus ylemakstud yyrikorteris. Kuna Jacko ise rahaasjadest palju ei jaganud, maksis ta ka völgades sipeldes liiga palju, sest temalt kysiti liiga palju. Viimane yyrikorter oli tema laste hoidja hinnangul mitmekordselt yle makstud. Pop-kuningale juba "ei kingita". Sellised on inimesed.
Viimastel elukuudel ta justkui juba teadis vöi tundis:minul on parem surnuna, ytles ta.
Vaatamata köigele: Jacksonit pole kordagi pedofiilias syydi möistetud.
Tasub meelde jätta.
Mitte köik milles syydistatakse, pole tösi.
Lapsed on armastatud nii vaesuses kui rikkuses. Jacko jättis sadakond avaldamata laulu vaid oma lastele kuulamiseks. Töenäoliselt lähevad need siiski völgade katteks.
Mis juhtub inimesega keda armastatakse ja halvustatakse?
Mis juhtub inimesega kelle välimus on tööriist?
Mis juhtub lapsega kes teeb tööd täismehe eest?
Mis juhtub inimesega kes saab köik mida tahab aga peab "ostma" isegi lapsed?
Mis juhtub armastusega?
Mis juhtub muusikaga?
Mis juhtus Jackoga?
Ta lahkus.
Ta jäi.
pühapäev, 24. mai 2009
neljapäev, 21. mai 2009
See teine, tundmatu holokaust
Tuglase seltsi "Elo" lehes ilmus Sofi Oksaneni artikkel, mida tahan lyhidalt refereerida.
(Tuglas-seuran jäsenlehti nro 3 2009)
Tuglase Selts palus Sofi Oksanenil rääkida kömu tekitanud artiklitekogu "Kaiken takana oli pelko" (Köige taga oli hirm) - mille ta yhistöös Imbi Pajuga koostas ja toimetas ja mis märtsikyyditamise 60 aastapäeval välja anti - saamisloost, autoritest ja rahvusvahelisest diskussioonist, kuhu teos värske sönavötuna liitub.
Pean mainima, et Soomes on raamat väga populaarne, enim laenutatud artikkel raamatukogudes. Kui möned päevad tagasi läksin seda Lahti raamatukogust laenutama, sain kuulda, et olen järjekorras 45es. Ka mu tuttav raamatukoguhoidja ytles, et ammu enam pole ykski raamat olnud niivörd nöutud.
Raamat on paks, töeline telliskivi, punaste kaantega, tuletab KP ajaloo öpikut meelde. Maksab yle 30€. Ootan, kuni hind langeb.
Raamtu vajalikkus tuli ilmi lugejatega kohtumistel, kui hakkas korduma kysimus: kas siis eestlased ise oma ajalugu ei uurigi. Soomes on ilmunud mitmeid soome autorite eesti ajaloo käsitlusi.Kysitavaidki nagu Martti Turtola ja Johan Bäckmani omad. Lugejatega kohtumistes selguski töik, et soome kirjastajad ei ole huvitatud taasiseseisvumise järgsete eesti ajaloouurimuste avaldamisest. Sofi ja Imbi vötsid siis tööks esitada soome lugejale värskeimat eesti ajaloouurimust. Mölemal toimetajal oli kohe meelde tulnud autoreid, teised ilmusid töö käigus. Tellitud artiklite puhul toimetajad ei teadnud ette, mida autor vötab kirjutada. Osa artiklitest on taas tölked juba ilmunud töödest. Möned jällegi on syndinud intervjuudest.
Kyyditamisest väidelnud Aigi Rahi-Tamm oli kindlate valitute seas. Tema tööde kaudu ilmsiks tulnud nöukogudevöimu kyyditusoperatsiooni kylmavereline systemaatilisus oli yllatuseks ka Sofile.
Ajakirjanik Jukka Rislak, kes on kirjutanud suurepärase raamatu "Tapaus Latvia"(2008),mis käsitleb Läti ajaloo vääristamist ja desinformatsiooni, oli asjatundjana samuti selge valik.
Iivi Anna Masso (eesti päritolu Soomes tegutsev ajakirjanik, yhiskonnateaduste doktor)essed Eesti Päevalehes olid äratanud tähelepanu. Professor Tauno Tiusasel taas on kogemus töövöimaluste kitsenemisest kylma söja ajal, kui Soomes valitses NL ees kyyrytamise taktika.
Leo Kunnas ja Vladimir Bukovski olid NL aegsed dissidendid, Kunnas istus patareivanglas 1980ndatel.
Toimetajate soov oli esitleda postsotsialistlike riikide ajaloo ja Gulaagi uurijaid, kelle töid ei ole soomendatud. Sellised on Anne Applebaumi "Gulag" ja Edward Lucasi "The new cold war".
Ameerika ylikoolide andmebaase sirvides leidis Oksanen Jehanne M Gheithi, Duke ylikooli slavistika abiprofessori, kes on 10 aastat intervjueerinud venelastest Gulaag-veterane ja kellel on uus originaalne lähtekoht Gulaagi uurimises. Gheithi meelest läänes ei ole vahendeid möistmaks Gulaagi, see on niivörd erinev köigest seni kogetust. Läänes ollakse harjutud teatud trauma-möistega, kuid sellega ei ole midagi peale hakata käsitledes Gulaagi liituvat katastrofaalset kannatust,mis ei meenuta midagi senituntut.
Loodetavasti need vahendid kunagi siiski leiduvad, tödeb Oksanen. Gulaag oli siiski yhine katastroof baltlastele lisaks ka soomlastele, sakslastele, idaeurooplastele.
Ka Gulaag-veteranid ise ei ole nöus sellega, et nende kogemust käsitletaks traumana. On see ju möistetav: nöukogude vöim tegi nendest inimestest "kurjategijad", miks peaksid nad tahtma veel ka hullu märki otsa ette? Trauma möiste läänes on sootuks midagi muud kui ekssovjettide arusaamises.
Soome vanem pölvkond teab siiski hästi, mida Siberisse saatmine tähendas. Rootsis taas 90protsenti noortest ei tea, mis on Gulaag ja pooled arvavad, et kommunism aitas kaasa vaesuse vähendamisele. Gheith märkas, et paljud intelligentsed öpilased saavad Gulaagist teada alles tema loengutel.
Teadmise Gulaagist on siiski oluline möistmaks endiste nöukogudemaade ajalugu,mis tähendab, poole Euroopa ajalugu. Gulaagi-uurimuse edendamine ja inimöiguste rikkumiste uurimine ei ole siis tähtis ainult sellepärast, et see oleks öiglane, vaid sellepärast, et ilma selleta jääks poole Euroopa ajalookirjutus selliseks, nagu nöukogudepropaganda on selle maalinud - ja mis sellisena ei ole äratuntav neile maile endile.
Sakslaste toimepandud holokaust lähtus rassismist, venelaste oma yhiskonna klassijaotusest. Esimene tahtis pääseda töupuhtasse maailma, teine klassideta maailma. Viimasena mainitud ajupesu kestis kauem ja selle tagajärgede likvideerimine vötab aega.
NL korda saadetud holokausti maha vaikimine johtub suuresti sellest, et NL oli vöitja poolel. Teiseks möjuriks on see,et kommunismiaateid ja vasakpoolseid ideid toetatakse läänes ka täna. Euroopa vasakpoolsed intellektuaalid sulgesid silmad NL kuritegude ees. Kolmandaks teadagi see, et NL arhiivid olid suletud ja Jeltsini vabama perioodi järel taas sulgumas. Venemaa ei soovi selgitada mineviku negatiivseid pooli ja on hakanud NL köigeti rehabiliteerima.
Kurb töde, aga lääne holokausti löpetamine tähendas ida holokausti lubatud jätkamist. Seda teadagi ei ole meeldiv tunnistada läänes ja nii on Gulaag-uurimus takerdunud. Vangileerikirjandust on siiski palju vörrelduna Gulaag-uurimusega, aga seegi on vähene holokaustikirjandusega vörreldes.
(Tuglas-seuran jäsenlehti nro 3 2009)
Tuglase Selts palus Sofi Oksanenil rääkida kömu tekitanud artiklitekogu "Kaiken takana oli pelko" (Köige taga oli hirm) - mille ta yhistöös Imbi Pajuga koostas ja toimetas ja mis märtsikyyditamise 60 aastapäeval välja anti - saamisloost, autoritest ja rahvusvahelisest diskussioonist, kuhu teos värske sönavötuna liitub.
Pean mainima, et Soomes on raamat väga populaarne, enim laenutatud artikkel raamatukogudes. Kui möned päevad tagasi läksin seda Lahti raamatukogust laenutama, sain kuulda, et olen järjekorras 45es. Ka mu tuttav raamatukoguhoidja ytles, et ammu enam pole ykski raamat olnud niivörd nöutud.
Raamat on paks, töeline telliskivi, punaste kaantega, tuletab KP ajaloo öpikut meelde. Maksab yle 30€. Ootan, kuni hind langeb.
Raamtu vajalikkus tuli ilmi lugejatega kohtumistel, kui hakkas korduma kysimus: kas siis eestlased ise oma ajalugu ei uurigi. Soomes on ilmunud mitmeid soome autorite eesti ajaloo käsitlusi.Kysitavaidki nagu Martti Turtola ja Johan Bäckmani omad. Lugejatega kohtumistes selguski töik, et soome kirjastajad ei ole huvitatud taasiseseisvumise järgsete eesti ajaloouurimuste avaldamisest. Sofi ja Imbi vötsid siis tööks esitada soome lugejale värskeimat eesti ajaloouurimust. Mölemal toimetajal oli kohe meelde tulnud autoreid, teised ilmusid töö käigus. Tellitud artiklite puhul toimetajad ei teadnud ette, mida autor vötab kirjutada. Osa artiklitest on taas tölked juba ilmunud töödest. Möned jällegi on syndinud intervjuudest.
Kyyditamisest väidelnud Aigi Rahi-Tamm oli kindlate valitute seas. Tema tööde kaudu ilmsiks tulnud nöukogudevöimu kyyditusoperatsiooni kylmavereline systemaatilisus oli yllatuseks ka Sofile.
Ajakirjanik Jukka Rislak, kes on kirjutanud suurepärase raamatu "Tapaus Latvia"(2008),mis käsitleb Läti ajaloo vääristamist ja desinformatsiooni, oli asjatundjana samuti selge valik.
Iivi Anna Masso (eesti päritolu Soomes tegutsev ajakirjanik, yhiskonnateaduste doktor)essed Eesti Päevalehes olid äratanud tähelepanu. Professor Tauno Tiusasel taas on kogemus töövöimaluste kitsenemisest kylma söja ajal, kui Soomes valitses NL ees kyyrytamise taktika.
Leo Kunnas ja Vladimir Bukovski olid NL aegsed dissidendid, Kunnas istus patareivanglas 1980ndatel.
Toimetajate soov oli esitleda postsotsialistlike riikide ajaloo ja Gulaagi uurijaid, kelle töid ei ole soomendatud. Sellised on Anne Applebaumi "Gulag" ja Edward Lucasi "The new cold war".
Ameerika ylikoolide andmebaase sirvides leidis Oksanen Jehanne M Gheithi, Duke ylikooli slavistika abiprofessori, kes on 10 aastat intervjueerinud venelastest Gulaag-veterane ja kellel on uus originaalne lähtekoht Gulaagi uurimises. Gheithi meelest läänes ei ole vahendeid möistmaks Gulaagi, see on niivörd erinev köigest seni kogetust. Läänes ollakse harjutud teatud trauma-möistega, kuid sellega ei ole midagi peale hakata käsitledes Gulaagi liituvat katastrofaalset kannatust,mis ei meenuta midagi senituntut.
Loodetavasti need vahendid kunagi siiski leiduvad, tödeb Oksanen. Gulaag oli siiski yhine katastroof baltlastele lisaks ka soomlastele, sakslastele, idaeurooplastele.
Ka Gulaag-veteranid ise ei ole nöus sellega, et nende kogemust käsitletaks traumana. On see ju möistetav: nöukogude vöim tegi nendest inimestest "kurjategijad", miks peaksid nad tahtma veel ka hullu märki otsa ette? Trauma möiste läänes on sootuks midagi muud kui ekssovjettide arusaamises.
Soome vanem pölvkond teab siiski hästi, mida Siberisse saatmine tähendas. Rootsis taas 90protsenti noortest ei tea, mis on Gulaag ja pooled arvavad, et kommunism aitas kaasa vaesuse vähendamisele. Gheith märkas, et paljud intelligentsed öpilased saavad Gulaagist teada alles tema loengutel.
Teadmise Gulaagist on siiski oluline möistmaks endiste nöukogudemaade ajalugu,mis tähendab, poole Euroopa ajalugu. Gulaagi-uurimuse edendamine ja inimöiguste rikkumiste uurimine ei ole siis tähtis ainult sellepärast, et see oleks öiglane, vaid sellepärast, et ilma selleta jääks poole Euroopa ajalookirjutus selliseks, nagu nöukogudepropaganda on selle maalinud - ja mis sellisena ei ole äratuntav neile maile endile.
Sakslaste toimepandud holokaust lähtus rassismist, venelaste oma yhiskonna klassijaotusest. Esimene tahtis pääseda töupuhtasse maailma, teine klassideta maailma. Viimasena mainitud ajupesu kestis kauem ja selle tagajärgede likvideerimine vötab aega.
NL korda saadetud holokausti maha vaikimine johtub suuresti sellest, et NL oli vöitja poolel. Teiseks möjuriks on see,et kommunismiaateid ja vasakpoolseid ideid toetatakse läänes ka täna. Euroopa vasakpoolsed intellektuaalid sulgesid silmad NL kuritegude ees. Kolmandaks teadagi see, et NL arhiivid olid suletud ja Jeltsini vabama perioodi järel taas sulgumas. Venemaa ei soovi selgitada mineviku negatiivseid pooli ja on hakanud NL köigeti rehabiliteerima.
Kurb töde, aga lääne holokausti löpetamine tähendas ida holokausti lubatud jätkamist. Seda teadagi ei ole meeldiv tunnistada läänes ja nii on Gulaag-uurimus takerdunud. Vangileerikirjandust on siiski palju vörrelduna Gulaag-uurimusega, aga seegi on vähene holokaustikirjandusega vörreldes.
esmaspäev, 11. mai 2009
Imeline inimene.
Maailmas elab imelisi körgelt arenenud vaimuga inimesi. Selline on telesaates nähtud briti naine Alex, kes on lapsendanud 7 raske puudega last. Praegu on tal 5 poissi, köik Downi tövega ja yks lisaks autist, yks Downi tydruk ja yks ajukasvajaga tydruk. Kolmas tydruk on hoiul, kuna puudega lapse vanemad vajavad puhkust. Päeval aitavad Alexit 2 riigi poolt palgatud hooldajat, öhtud ja ööd on ta täiesti yksi. Ta ei käi väljas,tal pole meest ega bioloogilisi lapsi, adopteeritud pere on tema elu. Ta väidab, et ei tahagi muud, et on niimoodi önnelik. Alexi ema oli hooldekodu juhataja ja juba väikese tydrukuna käis Alex ema töö juures ja kiindus haigetesse. Alguses plaanis ta kyll loomade talitajaks öppimist, aga öppis siiski eripedagoogikat ja öpetaski puuetega lapsi koolis, kuni pere kasvas nii suureks, et oli sunnitud koju jääma. Kodus tal ju tööd ööpäev ringi! Alex armastab ja möistab oma lapsi. Ta peab ylal suhteid ka laste bioloogiliste vanematega. Köik vanemad lihtsalt pole suutelised puudega lapsega hakkama saama, Alex on! Ta ytles, et kuigi on nyyd juba keskeas, on ta valmis adopteerima lisa,kui kohtab last, kes tema peresse sobib.
Lapsed armastavad Alexit. Ainult yks autist poiss ei anna vaatamata Alexi katsetele "myyrist" läbi murda vastukaja, aga see on tingitud autismist. Elab meil nagu yyriline, ytleb Alex. Teised näitavad oma armastust välja. Eriti vanim Down poiss on hea käitumisega, viisakas ja abivalmis, unistab oma perekonnast. Alex ytles, et poleks uskunud, et tydrukutega on nii palju raskem toime tulla kui poistega. Kui esimene tudruk 5 poisi järel tuli, arvas Alex algul, et tulemas on ainult lehvide sidumine jms, aga tegelikkus osutus hoopis raskemaks...
Ka sotsiaali ametnikega on Alex pidanud vöitlust.Ta ei lahkunud enne, kui jutule pääses...
Kuidas ta kyll jaksab?
Esimese adoptatsiooni järel olevat shokk sellest, et laps ongi nyyd täiesti ja ainuyksi tema vastutusel, siiski suur olnud. Hiljem kogemuste kasvades kasvas ka julgus... Need lapsed oleksid hooldeasutustesse vegeteerima jäänud...Alex andis neile kodu ja maksimaalse arenguvöimaluse. On ju teada, et ka raske puude puhul on areng teatud piirides vöimalik, kui selle nimel tehakse tööd.
Kust kyll tulevad sellised imelised inimesed?
Jumala önnistust Alexile!
Lapsed armastavad Alexit. Ainult yks autist poiss ei anna vaatamata Alexi katsetele "myyrist" läbi murda vastukaja, aga see on tingitud autismist. Elab meil nagu yyriline, ytleb Alex. Teised näitavad oma armastust välja. Eriti vanim Down poiss on hea käitumisega, viisakas ja abivalmis, unistab oma perekonnast. Alex ytles, et poleks uskunud, et tydrukutega on nii palju raskem toime tulla kui poistega. Kui esimene tudruk 5 poisi järel tuli, arvas Alex algul, et tulemas on ainult lehvide sidumine jms, aga tegelikkus osutus hoopis raskemaks...
Ka sotsiaali ametnikega on Alex pidanud vöitlust.Ta ei lahkunud enne, kui jutule pääses...
Kuidas ta kyll jaksab?
Esimese adoptatsiooni järel olevat shokk sellest, et laps ongi nyyd täiesti ja ainuyksi tema vastutusel, siiski suur olnud. Hiljem kogemuste kasvades kasvas ka julgus... Need lapsed oleksid hooldeasutustesse vegeteerima jäänud...Alex andis neile kodu ja maksimaalse arenguvöimaluse. On ju teada, et ka raske puude puhul on areng teatud piirides vöimalik, kui selle nimel tehakse tööd.
Kust kyll tulevad sellised imelised inimesed?
Jumala önnistust Alexile!
reede, 24. aprill 2009
Venemaal uued "imed"
Tänane Etelä-Suomen Sanomat toob teateid Moskvast. Partei "Yhtne Venemaa" kavatseb 9.mail ehk Vöidupyhal esitada riigiduumas seaduseelnöu, mis kriminaliseerib endise NL kritiseerimist ja kommunismi kuritegude esile toomist. Baltimaade okupeerimine NL poolt on siis juba väitena esitatava seaduseelnöu kohaselt kuritegu. Isegi vanglasse vöib sattuda erineva ajalootölgenduse töttu, lubatakse 3-5 aastat. Karistuse vöivad saada nii venelased kui välismaalased. Köik tölgendused väljaspool "nöukogude narratiivi" on siis karistatavad.
Eks ole uskumatu?
"Vabastajate" arusaam söna-, mötte- ja sydametunnistusevabadusest on uskumatult veider!
Eks ole uskumatu?
"Vabastajate" arusaam söna-, mötte- ja sydametunnistusevabadusest on uskumatult veider!
teisipäev, 14. aprill 2009
Valik, mida ei saa kahetseda!
Transtsendentaalset meditatsiooni on maailmas öpitud juba pool aastasada ja kuigi liikumise algataja ja hing Maharishi Mahesh Yogi lahkus meie hulgast möödunud aasta veebruaris olles täitnud oma missiooni edukalt jätkab liikumine töusujoones. Hiljuti andsid eksbiitlid Paul MacCartney ja Ringo Starr kontserti toetamaks TM öppijaid.
Ka Eestis on see ikka veel vöimalik!
TM-i sissejuhatav loeng toimub Tallinnas Hotelli Susi seminariruumis Jyri (Peterburi tee 48) neljapäeval 23.aprillil kl 18.30
Info tel. 7 111 028 ja 58365183
Meditatsiooni harjutamine annab organismile ja psyyhikale sygava puhkuse ja on seega ammendamatu energia allikas!
laupäev, 28. märts 2009
Ida-Virumaa a´la Ahvenamaa ja Eesti olematu riigina.
Esmaspäeval tööl olles kahetsesin kövasti, et pole vöimet olla kahes kohas korraga!
Oleksin ju pidanud olema Helsingis meeleavaldajate vastu meelt osutamas. Oleksin kandnud plakatit Hando Runneli luuletusega: IGA VENE TULE MINE Aga vaevalt keegi oleks nii peent vihjet möistnud. Oleks ikka pidanud otse panema: Leena ja Johan, kas ikka veel makstakse nii hästi?! Ei , parem ikka: Imbi ja Sofi, tublid!
Kas töesti saab keegi väljastpoolt tulla ytlema, kuidas meie, eestlased, oma ajalugu interpreteerime? Kas töesti saab keegi ytelda, et eestlased on rahvana kuritegelikult rumalad? Et Eestit pole riigina juba praegu ja ammugi mitte 10 aasta pärast olemas? "Haritud" inimesed nagu yhiskonnateaduste doktor ja kriminoloogia dotsent Johan Bäckman ja toimetaja Leena Hietanen saavad. Eesti okupeerimine olevat myyt ja eestlased diskrimineerivad venelasi, sest julgevad iseseisva eesti riigina olemas olla. Meil on oma riigikeel ja meie kodakondsus eeldab keele valdamist.Nagu igal pool. Meil on oma ajalugu ja meie räägime sellest, mis meiega juhtus. Me oleme veel vähe jöudnud rääkida. Kyyditamistest jöuame kord ka ENSVs toimunud inimöiguste rikkumiseni ja KGB osani selles.
Niiet Leenale ja Johanile "tööd" jätkub, sest Eesti riik jääb pysima.
Oleksin ju pidanud olema Helsingis meeleavaldajate vastu meelt osutamas. Oleksin kandnud plakatit Hando Runneli luuletusega: IGA VENE TULE MINE Aga vaevalt keegi oleks nii peent vihjet möistnud. Oleks ikka pidanud otse panema: Leena ja Johan, kas ikka veel makstakse nii hästi?! Ei , parem ikka: Imbi ja Sofi, tublid!
Kas töesti saab keegi väljastpoolt tulla ytlema, kuidas meie, eestlased, oma ajalugu interpreteerime? Kas töesti saab keegi ytelda, et eestlased on rahvana kuritegelikult rumalad? Et Eestit pole riigina juba praegu ja ammugi mitte 10 aasta pärast olemas? "Haritud" inimesed nagu yhiskonnateaduste doktor ja kriminoloogia dotsent Johan Bäckman ja toimetaja Leena Hietanen saavad. Eesti okupeerimine olevat myyt ja eestlased diskrimineerivad venelasi, sest julgevad iseseisva eesti riigina olemas olla. Meil on oma riigikeel ja meie kodakondsus eeldab keele valdamist.Nagu igal pool. Meil on oma ajalugu ja meie räägime sellest, mis meiega juhtus. Me oleme veel vähe jöudnud rääkida. Kyyditamistest jöuame kord ka ENSVs toimunud inimöiguste rikkumiseni ja KGB osani selles.
Niiet Leenale ja Johanile "tööd" jätkub, sest Eesti riik jääb pysima.
teisipäev, 10. märts 2009
Katsetus lastekirjanduse alal.
Ma ei ole kyll kunagi kavatsenud midagi lastele kirjutada, sest ma ei ole eriti lapsemeelne inimene. Endal lapsi vaid 2 tydruku vörra ja ma ei pea ennast asjatundjaks kasvatuse alal nagu näiteks on mu söbranna Marju, 4 lapse ema ja kahekordne vanaema ja pika staazhiga lasteaiamuusik - tema kindlasti tunneb laste maailma, selles ma ei kahtle. Elu jooksul olen avanud uksi: vanurite ja invaliidide maailm on tuttavaks saanud töö kaudu, öpilaste koolimaailm samuti töö kaudu, väikelaste maailm paljulapseliste söbrannade ja oma tytarde kaudu. Eks meis köigis ela laps, yksköik kui täiskasvanu yritatakse ollagi. Lapsevanemaks saades alles hakkad aru saama, kui lapsik ja mittetäiskasvanu alles oled. Tuleb kasvada täiskasvanuks, turvata lapse elu.
Kui kultuuri- ja kirjandusleht SÄRÖ kuulutas välja unejutu vöistluse, pakkus ettevötmine mulle huvi ainult sellepärast, et ylesandeks oli kirjutada unejutt, mis sobib nii täiskasvanuile kui lastele ja häälega lugemiseks ehk deklameerimiseks. Rika nöudis unejuttu eelkoolini välja ja on neid talle tyytyseni loetud ja välja möeldud. Muidugi eesti keeles, nyyd aga tuli kirjutada soomekeelne. Naljaviluks siis kirjutasin yhe suht lyhikese loo ja saatsin SÄRÖLE. Klöps ja saadetud, neti kaudu on see ju liiga lihtne. Pärast vöid saatmist kahetsedagi, aga tagasi vötta enam ei saa.
Suur oli mu yllatus, kui tuli teade, et minu lugu on 10 parima hulgas, äramärgitud. Soome keeles kölab see "Äramärgitud" uhkemalt:kunniamaininta, kunnia tähendab au. Kotka lastekirjanduse nädalal esitasid näitlejad vöistluse paremikku. Söbranna öhutusel söitsin kohale mulle vöörasse Kotka linna. Leidsin kaubakeskuses mugava kotitoolidega sisustatud nishshi , kus mudilased vabalt ringi tatsasid kui tädi muinasjuttu luges. Vajusin mugavasse tooli ja jäin kuulatama. Kohe seejärel hakkas yks suurt kasvu heledas ylikonnas mees minu Iltasatu lugema. Ta luges väga jöuliselt ja ilmekalt. Jöudsin oma mobiiliga filmida vaid keskelt, algus ja löpp ei mahtunud peale. Hiljem sain teada, et esitaja oli Petri Pietilä, zhyrii liige. Hilisemas vestluses ta ytles, et teda völus muinasjutu ylesehitus, mis on luuletuse ylesehitus sisuliselt, aga möned eestikeelsused tuli siiski parandada.
Nii palju siis minu lastekirjaniku karjäärist ehk sen pituinen se - nagu löppevad soome muinasjutud.
Kui kultuuri- ja kirjandusleht SÄRÖ kuulutas välja unejutu vöistluse, pakkus ettevötmine mulle huvi ainult sellepärast, et ylesandeks oli kirjutada unejutt, mis sobib nii täiskasvanuile kui lastele ja häälega lugemiseks ehk deklameerimiseks. Rika nöudis unejuttu eelkoolini välja ja on neid talle tyytyseni loetud ja välja möeldud. Muidugi eesti keeles, nyyd aga tuli kirjutada soomekeelne. Naljaviluks siis kirjutasin yhe suht lyhikese loo ja saatsin SÄRÖLE. Klöps ja saadetud, neti kaudu on see ju liiga lihtne. Pärast vöid saatmist kahetsedagi, aga tagasi vötta enam ei saa.
Suur oli mu yllatus, kui tuli teade, et minu lugu on 10 parima hulgas, äramärgitud. Soome keeles kölab see "Äramärgitud" uhkemalt:kunniamaininta, kunnia tähendab au. Kotka lastekirjanduse nädalal esitasid näitlejad vöistluse paremikku. Söbranna öhutusel söitsin kohale mulle vöörasse Kotka linna. Leidsin kaubakeskuses mugava kotitoolidega sisustatud nishshi , kus mudilased vabalt ringi tatsasid kui tädi muinasjuttu luges. Vajusin mugavasse tooli ja jäin kuulatama. Kohe seejärel hakkas yks suurt kasvu heledas ylikonnas mees minu Iltasatu lugema. Ta luges väga jöuliselt ja ilmekalt. Jöudsin oma mobiiliga filmida vaid keskelt, algus ja löpp ei mahtunud peale. Hiljem sain teada, et esitaja oli Petri Pietilä, zhyrii liige. Hilisemas vestluses ta ytles, et teda völus muinasjutu ylesehitus, mis on luuletuse ylesehitus sisuliselt, aga möned eestikeelsused tuli siiski parandada.
Nii palju siis minu lastekirjaniku karjäärist ehk sen pituinen se - nagu löppevad soome muinasjutud.
reede, 6. märts 2009
Bonjour, Pariis!
Ja ongi seal käidud, Pariisis!
20 aastat tagasi oli see ainult unistus, mis pidi unistuseks jäämagi. 25 aastat tagasi kirjutas kuulus poeet Moguchi Emajöe Ateenas: kuis saaksin Pariisigi lennata/ ma ilma völuva Rennata! Siis oli see ainult pikantne nali. Ja nyyd on see vörratu mälestus.
Meil oli vähe raha. Me mölemad kartsime. Meil oli öömaja ainult esimeseks ööks broneeritud. Ja meil läks köik hästi ja paremini kui vöis lootagi! Tagasiteel leidsime, et meil on rahakotis yleliigset raha ja tellisime lennukis korraliku prae. Ja raha jäi yle ka tehtud völgade maksmiseks.
Riias lennujaamas istus meie körvale kerges vines fotograaf Kalve Tom : ah Tartu joodikud Pariisi söitmas! imestas ta mind ja Mattit nähes. Kyll tal ikka jätkus imestamist. Kogu situatsioon oli absurdne: Tomile meenus alles pärast esimest sigaretti, et tal on ka pagas. Seda me siis otsisime ja ka leidsime. Tomil oli kaasas kiri prantsuskeelse lausega, mille vastu sai bussipileti. Mina vuristasin selle lause myyjale ette ja buss viis meid Triumpfi kaare juurde. Sinna tuli saatkonna auto Tomile vastu ja vöttis Tomi koos lisanditega, s.t. meiega peale. Saatkonnas saime veidi nöu, kuidas oma hostellini jöuda. Hostel oli Montmartrel. Esimesel päeval olin nii segi, et hyppasin kogemata bussi ette. Matti röögatas ja siis tuli möistus koju mul, rahulikult,rahulikult, sisendasin endale. Leidsime oma hostelli, mis oli ysna vaene, kahe auguga pliit ja vähe nöusid, kuigi netireklaam lubas varustatud kööki. Keetsime seal siiski maitsva tatrapudru ja olime eluga rahul. Leidsin lähedalt odava söögipoe, kust sai piima, saia, oliive jms söödavat.
Teisel hommikul muidugi mure hingel, kas leiame kolmeks järgnevaks ööks majapaikka.
Leidsin netist lähedal asuva hotelli ja sinna asusime teele. Oli täis. Hotelle leidus igal sammul, aga täis olid. Yhte oleks äärepealt vöetud, aga omanikule ei meeldinud Matti kepp millegipärast, ytles, et 5.korrus ja kepp, ei käi, andis raha tagasi. Veider prantslane. Vantsisime edasi, kuni leidsime väikese hotelli, kus tömmu mees peremeheks. Ka seal oli täis. Araab andis teise hotelli aadressi. Otsisime seda hotelli, kui äkki märkasime, et sama mees meie selja taga ja lahkelt teed näitamas. Ilmselt juhatas ta meid oma söbra hotelli. Seal saimegi suurepärase öömaja kolmeks ööks normaalse hinnaga. Tuju töusis märgatavalt. Läksime siis Pompidou keskust otsima, kus proua Ene Rämmeld töötab ja lubas meid juhatada kuhu vaja. Olime nii tobud, et unustasime:teisipäeviti muuseumid ju kinni. Ene ytles, et ainult D`Orsey on teisipäeviti lahti, impressionistid. Läksime siis sinna. Olime pidevas kaifis kunsti vaatamisest. Mattil on rahvusvaheline kunstikoguja kaart, tema saab tasuta kogu maailma kunstimuuseumidesse. Matti tahtis teada, kas hakkab Picassost pidama, kui näeb originaali, aga ei, Picasso jäi talle ikkagi vööraks.
Kolmapäeval kylastasime Pompidou keskust völuva Ene Rämmeldi juhatusel. Seal olime oma 4 tundi. Öhtuks olin lausa pime, nii palju olin vaadanud. Impressionist Berthe Morrisot hakkas meeldima. Yhte Modigliani originaali nägin ka. Ja Kabakovi ja mida köike.
Väsinuna Pompidou eest istudes helistasime Matti ammusele söbrale kunstnik Eduard Steinbergile, kes elab Pariisis Montparnassel. Söitsime siis Montparnassele, kus Matti pillas oma kepi yhte aeda, kust me seda kätte ei saanudki. Edik abikaasaga viisid meid restorani sööma. Ilmselt paistsime nii näljased välja. Klaasist restoranis einestades olime väga önnelikud. Ytlesin Mattile, näe, see on su klaasist maja, sa ytlesid kunagi ammu, et sina elad klaasist majas, avalikult. Ediku proua Galina on öigeusklik ja filmiteadlane, kui kuulis, et ka mina kuulun öigeusku, vöttis mind omaks.
Jöudsime veel kylastada Moodsa Kunsti muuseumi, kus oli itaalia syrrealisti Chirico näitus, mida Eduard meile soovitas. Seal oli ka ameeriklase Jimmie Durhami näitus ja prantslase Raoul Dufi hiigelpannoo. Ja PALJU-PALJU MUUDKI. Muuseumi eest istudes vaatasime Eiffeli torni ja rohkem me Pariisis ei jöudnudki nelja päevaga vaadata, Louvre jaoks ei jäänud aega. Rääkimata Picasso ja Rodini muuseumidest ja paljust muust. Pariis on suur-suur kultuurilinn.
Tömmusid inimesi metroos ja prygi oli muidugi ka, aga mind see kyll ei seganud, kui on nii palju kunsti, mida saab vaadata.
Rikale sain tuua väga vahva kunstiraamatu, kus lapsele tegemist ja samas tutvustab kuulsaid kunstitöid ja kunstnikke nagu Leonardo da Vinci Mona Lisa, Manet Eine roheluses, Francois Gerard Juliette Recamier jne.
Pariis, see kutsub tagasi.
20 aastat tagasi oli see ainult unistus, mis pidi unistuseks jäämagi. 25 aastat tagasi kirjutas kuulus poeet Moguchi Emajöe Ateenas: kuis saaksin Pariisigi lennata/ ma ilma völuva Rennata! Siis oli see ainult pikantne nali. Ja nyyd on see vörratu mälestus.
Meil oli vähe raha. Me mölemad kartsime. Meil oli öömaja ainult esimeseks ööks broneeritud. Ja meil läks köik hästi ja paremini kui vöis lootagi! Tagasiteel leidsime, et meil on rahakotis yleliigset raha ja tellisime lennukis korraliku prae. Ja raha jäi yle ka tehtud völgade maksmiseks.
Riias lennujaamas istus meie körvale kerges vines fotograaf Kalve Tom : ah Tartu joodikud Pariisi söitmas! imestas ta mind ja Mattit nähes. Kyll tal ikka jätkus imestamist. Kogu situatsioon oli absurdne: Tomile meenus alles pärast esimest sigaretti, et tal on ka pagas. Seda me siis otsisime ja ka leidsime. Tomil oli kaasas kiri prantsuskeelse lausega, mille vastu sai bussipileti. Mina vuristasin selle lause myyjale ette ja buss viis meid Triumpfi kaare juurde. Sinna tuli saatkonna auto Tomile vastu ja vöttis Tomi koos lisanditega, s.t. meiega peale. Saatkonnas saime veidi nöu, kuidas oma hostellini jöuda. Hostel oli Montmartrel. Esimesel päeval olin nii segi, et hyppasin kogemata bussi ette. Matti röögatas ja siis tuli möistus koju mul, rahulikult,rahulikult, sisendasin endale. Leidsime oma hostelli, mis oli ysna vaene, kahe auguga pliit ja vähe nöusid, kuigi netireklaam lubas varustatud kööki. Keetsime seal siiski maitsva tatrapudru ja olime eluga rahul. Leidsin lähedalt odava söögipoe, kust sai piima, saia, oliive jms söödavat.
Teisel hommikul muidugi mure hingel, kas leiame kolmeks järgnevaks ööks majapaikka.
Leidsin netist lähedal asuva hotelli ja sinna asusime teele. Oli täis. Hotelle leidus igal sammul, aga täis olid. Yhte oleks äärepealt vöetud, aga omanikule ei meeldinud Matti kepp millegipärast, ytles, et 5.korrus ja kepp, ei käi, andis raha tagasi. Veider prantslane. Vantsisime edasi, kuni leidsime väikese hotelli, kus tömmu mees peremeheks. Ka seal oli täis. Araab andis teise hotelli aadressi. Otsisime seda hotelli, kui äkki märkasime, et sama mees meie selja taga ja lahkelt teed näitamas. Ilmselt juhatas ta meid oma söbra hotelli. Seal saimegi suurepärase öömaja kolmeks ööks normaalse hinnaga. Tuju töusis märgatavalt. Läksime siis Pompidou keskust otsima, kus proua Ene Rämmeld töötab ja lubas meid juhatada kuhu vaja. Olime nii tobud, et unustasime:teisipäeviti muuseumid ju kinni. Ene ytles, et ainult D`Orsey on teisipäeviti lahti, impressionistid. Läksime siis sinna. Olime pidevas kaifis kunsti vaatamisest. Mattil on rahvusvaheline kunstikoguja kaart, tema saab tasuta kogu maailma kunstimuuseumidesse. Matti tahtis teada, kas hakkab Picassost pidama, kui näeb originaali, aga ei, Picasso jäi talle ikkagi vööraks.
Kolmapäeval kylastasime Pompidou keskust völuva Ene Rämmeldi juhatusel. Seal olime oma 4 tundi. Öhtuks olin lausa pime, nii palju olin vaadanud. Impressionist Berthe Morrisot hakkas meeldima. Yhte Modigliani originaali nägin ka. Ja Kabakovi ja mida köike.
Väsinuna Pompidou eest istudes helistasime Matti ammusele söbrale kunstnik Eduard Steinbergile, kes elab Pariisis Montparnassel. Söitsime siis Montparnassele, kus Matti pillas oma kepi yhte aeda, kust me seda kätte ei saanudki. Edik abikaasaga viisid meid restorani sööma. Ilmselt paistsime nii näljased välja. Klaasist restoranis einestades olime väga önnelikud. Ytlesin Mattile, näe, see on su klaasist maja, sa ytlesid kunagi ammu, et sina elad klaasist majas, avalikult. Ediku proua Galina on öigeusklik ja filmiteadlane, kui kuulis, et ka mina kuulun öigeusku, vöttis mind omaks.
Jöudsime veel kylastada Moodsa Kunsti muuseumi, kus oli itaalia syrrealisti Chirico näitus, mida Eduard meile soovitas. Seal oli ka ameeriklase Jimmie Durhami näitus ja prantslase Raoul Dufi hiigelpannoo. Ja PALJU-PALJU MUUDKI. Muuseumi eest istudes vaatasime Eiffeli torni ja rohkem me Pariisis ei jöudnudki nelja päevaga vaadata, Louvre jaoks ei jäänud aega. Rääkimata Picasso ja Rodini muuseumidest ja paljust muust. Pariis on suur-suur kultuurilinn.
Tömmusid inimesi metroos ja prygi oli muidugi ka, aga mind see kyll ei seganud, kui on nii palju kunsti, mida saab vaadata.
Rikale sain tuua väga vahva kunstiraamatu, kus lapsele tegemist ja samas tutvustab kuulsaid kunstitöid ja kunstnikke nagu Leonardo da Vinci Mona Lisa, Manet Eine roheluses, Francois Gerard Juliette Recamier jne.
Pariis, see kutsub tagasi.
laupäev, 14. veebruar 2009
Söbrapäev
Söprus on oluline osa elust. Selles on eri tasandeid. Söprustunne vöib olla sygavam ja pinnapealsem. Söprus synnib, syttib ja kustub, vahel ka kestab. Aastakymneid kestev söprus on juba midagi väärt. Seda hullem kui siis äkki kustub, kaob, pöördub muuks. Vahel on söprus ka petlik nagu armastuski. Igatahes liialt kiinduda on ohtlik.
Kes on öige söber? Kes on vale-söber? Mis on köige olulisem tunnus söber olemisele?
Söber on see, kellega pole piinlik vaikida. Söber on see, kes julgeb sind ka kritiseerida. Söber on see, kellel on sinu jaoks aega. Söber ei räägi sinu saladusi teistele. Söber ei jäta sind hätta.
Kui Eestimaal puhkesid korraga öitsele ravijad, juhtus kummalisi asju: inimesele, keda pidasid söbraks, muutusidki yhtäkki vaid patsiendiks palju patsientide seas. Ja mis veel hullem: söbrale vöisid sa olla eelmises elus ka vaenlane. Nägijatel-ravijatel nagu ei saaks olla söpru. Neil on patsiendid, kliendid, öpilased,jyngrid, völglased.Sellisegi asetusega harjub aja möödudes.
Ida kultuuris on söprus harras ja paljusönaline, lääne kultuuris asjalik.
Olen kogenud, et löunamaalik paljusönaline söprus veab alt: kui olin tööta, kysisin kurdist autopesula omanikult ajutist tööd. Kuna olen nende söbra söber, ei julgenud nad ära ytelda. Aga kui olin tööle minemas, oli kogu jutt unustatud. Ma ei hakanud seletama, et ma niiii lootsin, möttetu...Olime "söbrad" edasi.
Söprade juures yyrnik olla on täielik nonsens, sest siis pole sul mingit privaatsust.
Vahel tundub, et milleks neid yldse vaja, söpru... Löpuks ei saa sind keegi aidata ju. Ja keegi ei möista sind täielikult. Arst vöi muu ametiinimene vöib ameti poolest aidata, ta ei pea olema söber.
Söprus on yldse kahtlane asi nagu armastuski.
Kirglik töötegu on palju kindlam tugi.
Ametiga liituv söprus on hinnaline pärl.
Kes on öige söber? Kes on vale-söber? Mis on köige olulisem tunnus söber olemisele?
Söber on see, kellega pole piinlik vaikida. Söber on see, kes julgeb sind ka kritiseerida. Söber on see, kellel on sinu jaoks aega. Söber ei räägi sinu saladusi teistele. Söber ei jäta sind hätta.
Kui Eestimaal puhkesid korraga öitsele ravijad, juhtus kummalisi asju: inimesele, keda pidasid söbraks, muutusidki yhtäkki vaid patsiendiks palju patsientide seas. Ja mis veel hullem: söbrale vöisid sa olla eelmises elus ka vaenlane. Nägijatel-ravijatel nagu ei saaks olla söpru. Neil on patsiendid, kliendid, öpilased,jyngrid, völglased.Sellisegi asetusega harjub aja möödudes.
Ida kultuuris on söprus harras ja paljusönaline, lääne kultuuris asjalik.
Olen kogenud, et löunamaalik paljusönaline söprus veab alt: kui olin tööta, kysisin kurdist autopesula omanikult ajutist tööd. Kuna olen nende söbra söber, ei julgenud nad ära ytelda. Aga kui olin tööle minemas, oli kogu jutt unustatud. Ma ei hakanud seletama, et ma niiii lootsin, möttetu...Olime "söbrad" edasi.
Söprade juures yyrnik olla on täielik nonsens, sest siis pole sul mingit privaatsust.
Vahel tundub, et milleks neid yldse vaja, söpru... Löpuks ei saa sind keegi aidata ju. Ja keegi ei möista sind täielikult. Arst vöi muu ametiinimene vöib ameti poolest aidata, ta ei pea olema söber.
Söprus on yldse kahtlane asi nagu armastuski.
Kirglik töötegu on palju kindlam tugi.
Ametiga liituv söprus on hinnaline pärl.
laupäev, 24. jaanuar 2009
Alam kast.
Olen india kultuuri austaja ja mitte lihtsalt eksootikalembene imetleja, olen pisut öppinudki veedateadust ja sanskritti. Kastiyhiskond ja elevandipealine jumal Ganesha ei olegi enam arusaamatud nähtused, kui on kogutud pisut ka taustateadmisi. Siiski sain alles hiljuti telest nähtud dokumendi kaudu aru, mis on alam kast. Dokument rääkis kahenäolisest india kylas syndinud beebist Lalist, kes jöudis elada ainult pooleaastaseks.(Hiljuti oli saade ka 8-jalgsest india beebist, keda kylainimeset pidasin önnejumalanna Lakshmi kehastuseks, kuid kes tegelikult oli kaksikute väärareng, loiskaksonen soome keeles. Selle tydruku kyll meditsiin päästis).See kahenäoline Lali oli väga nörk, ta viidi haiglasse. Arst tahtis teda sisse jätta, aga kuna kylas on kombeks teha otsuseid yhiselt, viisid vanemad ta koju tagasi, kus beebi seisund halvenes seevörra, et peagi viidi kiirabiga haiglasse tagasi. Noor isa siis kahetses, et ei teinud otsust ise, ei jätnud last kohe haiglasse. Vanaema tuli sadade kilomeetrite kauguselt haiglasse. Köik armastasid seda last. Arst teadis siiski et terviseriske on palju. Lali siiski paranes haiglas ja pääses koju. Kodused teenisid n.ö. imelapse pealt, inimesed tulid vaatama kahenäolist Lalit ja maaharijate perekond sai raha lapse näitamise eest. Kui köik näis hästi minevat, juhtus siiski ootamatu:sydameatakk viis Lali ära. Preester keeldus last matmast, sest perekond oli alamast kastist. Preestrile tähendas alama klassi liikme matmine halba mainet. Löpuks ta millegipärast soostus. Lali isa ehitas Lalile templi ja tellis marmorist kuju oma erakordsest tytrest. Ytles teda väga igatsevat.
Vaatamata kogu austusele Lali kannatuse ja tema perekonna armastuse vastu ei saa ma aru sellest templi ehitamisest ja marmorkujust.Väärareng pole siiski jumalik.
India pooljumalatel on aspektid meie fysioloogias. Inimeseks syndinud Jumala pojal on koht meie sydames.
Vaatamata kogu austusele Lali kannatuse ja tema perekonna armastuse vastu ei saa ma aru sellest templi ehitamisest ja marmorkujust.Väärareng pole siiski jumalik.
India pooljumalatel on aspektid meie fysioloogias. Inimeseks syndinud Jumala pojal on koht meie sydames.
reede, 23. jaanuar 2009
Lumi ja Rosin
Laste pealekäimisel sai ennast lemmikloomapoodi veetud ja kaks hiiretydrukut koju toodud. Valge ja pruun-Lumi ja Rosin. Myyjalt saime kaasa ka lipiku lemmikute synniaja- ja koha andmetega. Lumi oli syndinud 7 juulil samas Hopeakäpälä poes ja Rosin 9 oktoobril kasvataja Hanna Mattila juures. Kumbki hiir maksis 12€ ja puur pöörased 50€. Saime kaasa ka söögijuhendi ja pysikliendi kaardi, sest saepuru ja vitaminiseeritud närilisemaiustusi tuli järjepidevalt osta. Ka lemmikutega koos reisimise kohta hankisime teavet, aga teave oli selline, et igal maal omad reeglid ja Eesti kohta soome loomaarst ei teadnud midagi täpset. Laeva- ja lennufirmade kodulehekylgedelt leiab hädäpäräst infi. Reisida me oma "tydrukutega" ei jöudnudki, kyll aga arvestasime nendega reiside planeerimisel, nii et keegi perest oli ikka kodus. 3 päeva said nad ka yksi hakkama.
Lumi oli algusest peale Rosinast arem ja vähem liikuv. Kykitas omaette. Rosin aga oli eriti vilgas ja äratas mind tihti sellega, et rippus ahvi kombel puuri laevarbade kyljes. Nad olid ikka nagu lapsed kohe. Serveerisin neile söögi väikesel nukutaldrikul ja mängisin nii hiirerestorani kelnerit.
Kord avastasime, et Lumi jätab punaseid jälgi. Arvasime, et kyyntest vöi käppadest tuleb verd. Läksingi loomakliinikusse ja seal selgus, et käppadel pole häda midagi. Ma ei saanudki aru, mis oli, aga soovitati antibiootikumide kuuri. See tundus liiga kallis ja möttetu yritus, arstivisiit läks niigi 40€maksma. Andsin talle greniimi, mis ravib pöletikku. Verised jäljed kadusid. Loomatohtrilt sain teada, et kui hiir hoiab yhte silma kinni, siis on haige.
Nii nad siis rabelesid röömsalt oma puuris ja WCpaberirullide sees olevates papptorudes. Rika esitas neile oma laule-tantse ja Anni puhastas iga nädal puuri.
Möned kuud tagasi sain tööl olles telefoniköne Annilt: Lumi on surnud. Tulin töölt koju ja seal ta siis oli, elutuna. Lapsed muidugi kurvad. Lumi jöudis elada 1 aasta 4 kuuseks. Hiire kohta korralik vanus.
Kysisin taas loomatohtrilt nöu: kas vötta Rosinale uus seltsiline. Tohter laitis mötte maha:vana hiir ei vöta uut söpra vastu.
Möödus paar kuud ja Rosin jäi hirmus loiuks. Ta oleks nagu lapsest-vilkast pöngerjast äkki puruvanakeseks muutunud.
Rika teadis juba karta et äkki Rosin sureb. Siiski ma ei uskunud et see niipea juhtuks. Rosin vabises puurinurgas. Puhastasin puuri ja andsin värsket vett, aga ta ei jaksanud enam liikuda. Tunni pärast oligi surnud. Rika nuttis hirmsasti. Pidasin lastele loengu surelikkusest. Et Rosin on nyyd Lume juures ja Jumal kannab nende eest hoolt.
Elu on alati ilus.
Otseses tähenduses.
Lumi oli algusest peale Rosinast arem ja vähem liikuv. Kykitas omaette. Rosin aga oli eriti vilgas ja äratas mind tihti sellega, et rippus ahvi kombel puuri laevarbade kyljes. Nad olid ikka nagu lapsed kohe. Serveerisin neile söögi väikesel nukutaldrikul ja mängisin nii hiirerestorani kelnerit.
Kord avastasime, et Lumi jätab punaseid jälgi. Arvasime, et kyyntest vöi käppadest tuleb verd. Läksingi loomakliinikusse ja seal selgus, et käppadel pole häda midagi. Ma ei saanudki aru, mis oli, aga soovitati antibiootikumide kuuri. See tundus liiga kallis ja möttetu yritus, arstivisiit läks niigi 40€maksma. Andsin talle greniimi, mis ravib pöletikku. Verised jäljed kadusid. Loomatohtrilt sain teada, et kui hiir hoiab yhte silma kinni, siis on haige.
Nii nad siis rabelesid röömsalt oma puuris ja WCpaberirullide sees olevates papptorudes. Rika esitas neile oma laule-tantse ja Anni puhastas iga nädal puuri.
Möned kuud tagasi sain tööl olles telefoniköne Annilt: Lumi on surnud. Tulin töölt koju ja seal ta siis oli, elutuna. Lapsed muidugi kurvad. Lumi jöudis elada 1 aasta 4 kuuseks. Hiire kohta korralik vanus.
Kysisin taas loomatohtrilt nöu: kas vötta Rosinale uus seltsiline. Tohter laitis mötte maha:vana hiir ei vöta uut söpra vastu.
Möödus paar kuud ja Rosin jäi hirmus loiuks. Ta oleks nagu lapsest-vilkast pöngerjast äkki puruvanakeseks muutunud.
Rika teadis juba karta et äkki Rosin sureb. Siiski ma ei uskunud et see niipea juhtuks. Rosin vabises puurinurgas. Puhastasin puuri ja andsin värsket vett, aga ta ei jaksanud enam liikuda. Tunni pärast oligi surnud. Rika nuttis hirmsasti. Pidasin lastele loengu surelikkusest. Et Rosin on nyyd Lume juures ja Jumal kannab nende eest hoolt.
Elu on alati ilus.
Otseses tähenduses.
pühapäev, 11. jaanuar 2009
Immigrandid.
Tänane päev töi uudise, et prints Harry vabandas avalikult aastate eest suust lipsanud sönade eest: pakistanlase kohta ytles paki ja nimetas kedagi "rättipääks", mis on tuntud nimetus muslimite kohta. Kannavad nad ju peas kangekaelselt pearätti.
Inglismaal on levinud härrasmeeste klubid, kus maa päriselanikud ehk valged inglased saavad end selles suhtes vabalt tunda, et ei karda kogemata ega tahtlikult solvata yhtki immigranti, etnilist vöi muud vähemust. Olukord on muutunud nii äraspidiseks, et muulased on nagu pyhad lehmad, iga söna vöivad nad tölgendada solvanguna ja solvata neid ometi ei tohi. Kohalikud elavad lausa pinges ja otsivad saarekest klubi näol, kus saaks veel oma kodumaal olla nagu kodus. Kyll oli NLs ikka muulastel hea elada: nad isegi ei teadnud, et elavad vööral maal ja vööras kultuuris.Neile oli sisendatud, et nemad on kultuuri ja vabaduse toojad. Ja nyyd läheb aastakymneid, et eksitust selgitada.
Niisiis, immigrandid on pyhad. Kellegi tausta ega tavasid ei saa osatada.
Soomes on näiteks iraaklaste töötusprotsent 62. Enamus on pikaajalised töötud. Nad ei pyrgigi tööle, sest sotsiaaltoetuste ja musta palgalisaga on mugavam ära elada. Yks neist väitis koguni, et soome riik saab söjapagulaste eest nii palju raha, et peabki neid ylal pidama. Mis raha? Kust? Kui keegi mulle selgitaks.
Rääkimata sellest, et pikaajaline kodus istumine invaliidistab.
Ma elan ise vööral maal ega saa veel paljustki aru.
Aga hakkan juba jagama perussuomalaiste (teatud partei)seisukohta: maale vöib tulla, kui käid tööl ja maksad makse.
Elud jooksevad tyhja. Elatakse sotsiaali peal, oodatakse kodakondsust, kanditakse raha kodumaale.
Kas nii peabki olema?
Inglismaal on levinud härrasmeeste klubid, kus maa päriselanikud ehk valged inglased saavad end selles suhtes vabalt tunda, et ei karda kogemata ega tahtlikult solvata yhtki immigranti, etnilist vöi muud vähemust. Olukord on muutunud nii äraspidiseks, et muulased on nagu pyhad lehmad, iga söna vöivad nad tölgendada solvanguna ja solvata neid ometi ei tohi. Kohalikud elavad lausa pinges ja otsivad saarekest klubi näol, kus saaks veel oma kodumaal olla nagu kodus. Kyll oli NLs ikka muulastel hea elada: nad isegi ei teadnud, et elavad vööral maal ja vööras kultuuris.Neile oli sisendatud, et nemad on kultuuri ja vabaduse toojad. Ja nyyd läheb aastakymneid, et eksitust selgitada.
Niisiis, immigrandid on pyhad. Kellegi tausta ega tavasid ei saa osatada.
Soomes on näiteks iraaklaste töötusprotsent 62. Enamus on pikaajalised töötud. Nad ei pyrgigi tööle, sest sotsiaaltoetuste ja musta palgalisaga on mugavam ära elada. Yks neist väitis koguni, et soome riik saab söjapagulaste eest nii palju raha, et peabki neid ylal pidama. Mis raha? Kust? Kui keegi mulle selgitaks.
Rääkimata sellest, et pikaajaline kodus istumine invaliidistab.
Ma elan ise vööral maal ega saa veel paljustki aru.
Aga hakkan juba jagama perussuomalaiste (teatud partei)seisukohta: maale vöib tulla, kui käid tööl ja maksad makse.
Elud jooksevad tyhja. Elatakse sotsiaali peal, oodatakse kodakondsust, kanditakse raha kodumaale.
Kas nii peabki olema?
reede, 9. jaanuar 2009
Ainult Siin ja Praegu, fuck!
Inimene, kes kunagi oli Sai Baba austajate grupi juht, on äkki hakanud väitma, et elu on ainult siin ja praegu ja fuck ja köik delegad eelmistest eludest ja kosmilisest dimensioonist inimese elus vaid ajaraiskamine. Ja ise nii ärritunud olekuga sealjuures. Kuhu on kadunud tema valge pool? Kuhu on kadunud mees, kes kunagi laulis sydame pöhjast badzhaneid, kes oli abivalmis ja möistev ja avatud?
Kes oskas rääkida kaunisti ja möjuvalt. Kes ei söönud liha. Kes pyydles valguse poole? Kus on ta nyyd? Ikka samas kehas. Sai Rami asemel äkki fuck.
Ma saan ju aru, et teooriate ja liikumiste paljusus ja fanatism vöib vahel ärritada. Ka mind ärritab, kui eelmisi elusid meenutades unustatakse tänane päev. Ka mind häirib, kui taimetoitlust surutakse igale vastutulijale peale. Ka mind ärritab, kui Jeesuse öpetusest - armasta ligimest nagu iseennast - vöetakse ainult see et mina olen päästetud, tähendab parem. Ka mind ärritab, kui targutatakse yleliia selle asemel et aidata. Ja siiski, ei saa ju last koos pesuveega ära visata.
Olen olnud Jumala poole pyydleja palju aastaid. Siiski, alles eile, 47 aastasena, kylmal talvepäeval, sain tunda öigeusu palve jöudu. Mul on yks vanas vene keeles palve "Razvitije uma u detei" (Arukuse arendamine lastel.) Mu tytar kartis uisutamise tundi koolis, ta ei oska veel kuigi hästi uisutada, kuigi olen temaga paar korda liuväljal käinud, harva kyll, pole ju aega yksikemal. Palvetasin terve päev, et tal tunnis hästi läheks ja et tal ei tekiks törget, ja ime kyll, palve möjul oskas ta äkki isegi uisutada. Kas polnud see Jumalalt suur abi? Mina olen olnud mötlematu, pole viitsinud last uisutama öpetada, ja Jumal annab mulle selle andeks ja paneb lapse uisutama yhtäkki? Olen kindel, et öigeusu palvetel on suur jöud.
Sest köik mis me oleme ja mis on meie ymber on teadvus. Kui me jonnime ja surume end kitsastesse raamidesse, ja yks elu siin ja praegu on kitsas raam, kui me ei taha näha körgemale, siis me vöime ju kitsikuses elada, aga mis elu see on? Paljas toidu ja viina ja seksi energia? See on sama kui vörrelda kartult-kastet ja salvei-kreekapähkli-risotot.
Pimedusest valgusesse viiv tee ei pruugi olla kerge, kuid ei saa väita, et teed polegi. See tee on siin ja praegu.Sealpool sedateed enam alustada ei saa. Seks, viin ja liha ja viha, need on minevik, mylkasse kukutav kurjus.
Halleluuja!
Kes oskas rääkida kaunisti ja möjuvalt. Kes ei söönud liha. Kes pyydles valguse poole? Kus on ta nyyd? Ikka samas kehas. Sai Rami asemel äkki fuck.
Ma saan ju aru, et teooriate ja liikumiste paljusus ja fanatism vöib vahel ärritada. Ka mind ärritab, kui eelmisi elusid meenutades unustatakse tänane päev. Ka mind häirib, kui taimetoitlust surutakse igale vastutulijale peale. Ka mind ärritab, kui Jeesuse öpetusest - armasta ligimest nagu iseennast - vöetakse ainult see et mina olen päästetud, tähendab parem. Ka mind ärritab, kui targutatakse yleliia selle asemel et aidata. Ja siiski, ei saa ju last koos pesuveega ära visata.
Olen olnud Jumala poole pyydleja palju aastaid. Siiski, alles eile, 47 aastasena, kylmal talvepäeval, sain tunda öigeusu palve jöudu. Mul on yks vanas vene keeles palve "Razvitije uma u detei" (Arukuse arendamine lastel.) Mu tytar kartis uisutamise tundi koolis, ta ei oska veel kuigi hästi uisutada, kuigi olen temaga paar korda liuväljal käinud, harva kyll, pole ju aega yksikemal. Palvetasin terve päev, et tal tunnis hästi läheks ja et tal ei tekiks törget, ja ime kyll, palve möjul oskas ta äkki isegi uisutada. Kas polnud see Jumalalt suur abi? Mina olen olnud mötlematu, pole viitsinud last uisutama öpetada, ja Jumal annab mulle selle andeks ja paneb lapse uisutama yhtäkki? Olen kindel, et öigeusu palvetel on suur jöud.
Sest köik mis me oleme ja mis on meie ymber on teadvus. Kui me jonnime ja surume end kitsastesse raamidesse, ja yks elu siin ja praegu on kitsas raam, kui me ei taha näha körgemale, siis me vöime ju kitsikuses elada, aga mis elu see on? Paljas toidu ja viina ja seksi energia? See on sama kui vörrelda kartult-kastet ja salvei-kreekapähkli-risotot.
Pimedusest valgusesse viiv tee ei pruugi olla kerge, kuid ei saa väita, et teed polegi. See tee on siin ja praegu.Sealpool sedateed enam alustada ei saa. Seks, viin ja liha ja viha, need on minevik, mylkasse kukutav kurjus.
Halleluuja!
esmaspäev, 5. jaanuar 2009
Tiibeti Surnute Raamat
JIMlt tuli eile dokument Tiibeti Surnute Raamatust, mis mulle tuttav, loetud (nöuka ajal käis ringi masinakirjalise koopiana ja Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" sai ostetud ja loetud möned aastad tagasi) ja siiski huvitav. See on raamat , mille juurde tuleks iga paari aasta tagant tagasi pöörduda.
Olen ju vanadekodus töötanuna olnud surmale vägagi lähedal. Tihti mötlesin, miks neid vaesekesi surevaid vanureid keegi ei aita sel tähtsal silmapilgul. Matusteni läks ju ikka paar päeva vöi nädal. Sugulased halasid vöi ei halanud. Möni lähedane ehk palvetas. Möni hooldajagi ehk palvetas. Hingehoidja amet seati ka sisse iseseisvuse ajal. Aga ikkagi: surnu vajab toetust kohe, mitte alles matuste ajal, kus heal juhul on vöimekas kirikuöpetaja, kelle hääl ulatub "sinnapoole", aga tihti pole kedagi nii vöimekat. Tiibetis teostavad surnu saatmist läbi bardode kogenud mungad.
Kui mu isa suri 2000 aastal, oli mul 9kuune titt, kes nöudis täit tähelepanu leinast hoolimata. Pyydsin siiski isa aidata, palvetasin sellise sisuga, et aita Jumal mu isa sealpoolses.Isa oli ateist ja matus oli ka mittekiriklik. Ma ei tea, kuidas mu palved toimisid, aga hiljem sain kuulda märkust, et olen matusepildil önneliku ilmega. Seda tölgendati, et ma ei hoolinud oma isast. Alguses olin hämmeldunud sellisest arusaamatusest kuuldes, aga siis taipasin: ma ikkagi sain yhenduse vaimuilmaga ja ehk önnestus ka isa aidata...
Peaksime ennast harima ka surma alal...
Paide ravija Anna on kirjutanud oma raamatus "Minu kylalised" surnute maailmast:
"Igas riigis on oma Surnute Maailm.Eesti Surnute Maailm on 120m pikk ja 84m lai. Muidugi on olemas ka selline suur Surnute Maailm. See on selline nagu maises möttes EU vöi USA. Selle kodakondseks on kohe väga raske saada. Esialgu peab olema mönda aega oma riigi Surnute Maailmas.
Alguses antakse seal surnule väike omaette numbriga tuba.Igale elanikule on tema toa number käe peale tätoveeritud. Muidu vöib see mönel hooletul surnul ära kaduda ja otsi siis pärast taga, kus ta tuba on.
Seal on ka ylemus, tema ruum on eraldi. Vähemalt korra nädalas kontrollib ylemus oma valdust. Kui möni surnu on haigeks jäänud, suunatakse ta eraldiseisvasse haiglasse.
Surnute Maailmas on samasugune elu kui maa peal, ainult inimestel ole seal fyysilist keha, mis aga ei tähenda, et ei peaks tööd tegema. Tee tööd, see on igavene seadus. Sellest ei pääse iialgi ei elavad ega surnud. Surnutelgi on ju elamiseks raha vaja.
Surnute maailmas kehtib oma raha. Surnud raha.
Surnud saavad raha nii palju kui on välja teeninud. Pensionärid saavad pensioni, aga väga vähe. Nii nagu meilgi. Kord kuus tuleb Ylemus ja käib maailma läbi ja korjab igayhe käest sundkorras väiksed annetused ning jagab need vaestele. Sel viisil ei ela päris viletsuses ykski surnu. Köige vaesemad surnud elavad suurtes telkides, ilma peavarjuta ei ole keegi. Voodeid neil ei ole, nad magavad pörandal. Rikkad elavad oma elu, mida ei anna vaeste omaga vörreldagi.
Köik, mis inimene on elu jooksul maa peal teinud, pean surnu panema Surnute Maailma panka ja käima neid seal pidevalt puhastamas. Eks seegi on igapäevane töö. Ainult nii saab inimene tagasi teadmise, milleks ta siia maailma syndis.
Ma olen kysinud surnute käest, kui palju vöin rääkida. Kui ma räägin liiga palju, siis nad tulevad mind kollitama. Seepärast Surnute Maailmast köike rääkida ei saagi. Oi, see Surnute Maailm on yks jube paik!Sinna lihtsalt niisama käima minna ei maksa. Peab ikka olema tungiv pöhjus. Muidu vöivad surnud pahaks panna, kui neid niisama tylitamas käia. Mönikord ei lasegi nad uudishimutsejat elavate maailma tagasi.
Surnute Maailma sisenedes peab hoidma pilgu kogu aeg otse enda ees ja katsuda mitte körvale vaadata, sest seal on igasuguseid hirmsaid olevusi. Kollid ja luukered, kellel pole nina, kelle silmi.
Kui meie keha saab vigastada, seotakse ju haavad kinni. Muidu läheb mustus sisse ja tekib infektsioon. See ei löpe hästi, kui ei ravi. Aga kui selline asi juhtub surnuga Surnute Maailmas,siis nemad ei sure ära, sest nemad on juba surnud."
Selline reportaazh siis Annalt, kes käis Surnute Maailmas.
Mulle endale tundub, et surm on liikuv ja gaasiline möiste, surma on elus ja elu on surmas. Bardo seisundeid kogeme ka elus, vahel oleme kui augus, kolme nulli seisundis, tyhjuses, kust tuleb leida teeots. Mönel on selliseid hetki elus rohkem teisel vähem. Vanemal hingel on neid rohkem.Minu elu on selliste hetkede ahel. Harva kui olen kodus kui kindluses. Enamasti olen teel, otsin ja köhklen. Vöimalusi on palju.
Olen tihti palvetanud surnute eest. Kauhajöe koolisurma järel palvetasin kohe palju nende noorte hingede eest kes ootamatult sattusid sinnapoole.
Siiski, surm on see taust, mille kaudu teame: elu on Jumala kingitus. Iga päev, iga hetk.
Olen ju vanadekodus töötanuna olnud surmale vägagi lähedal. Tihti mötlesin, miks neid vaesekesi surevaid vanureid keegi ei aita sel tähtsal silmapilgul. Matusteni läks ju ikka paar päeva vöi nädal. Sugulased halasid vöi ei halanud. Möni lähedane ehk palvetas. Möni hooldajagi ehk palvetas. Hingehoidja amet seati ka sisse iseseisvuse ajal. Aga ikkagi: surnu vajab toetust kohe, mitte alles matuste ajal, kus heal juhul on vöimekas kirikuöpetaja, kelle hääl ulatub "sinnapoole", aga tihti pole kedagi nii vöimekat. Tiibetis teostavad surnu saatmist läbi bardode kogenud mungad.
Kui mu isa suri 2000 aastal, oli mul 9kuune titt, kes nöudis täit tähelepanu leinast hoolimata. Pyydsin siiski isa aidata, palvetasin sellise sisuga, et aita Jumal mu isa sealpoolses.Isa oli ateist ja matus oli ka mittekiriklik. Ma ei tea, kuidas mu palved toimisid, aga hiljem sain kuulda märkust, et olen matusepildil önneliku ilmega. Seda tölgendati, et ma ei hoolinud oma isast. Alguses olin hämmeldunud sellisest arusaamatusest kuuldes, aga siis taipasin: ma ikkagi sain yhenduse vaimuilmaga ja ehk önnestus ka isa aidata...
Peaksime ennast harima ka surma alal...
Paide ravija Anna on kirjutanud oma raamatus "Minu kylalised" surnute maailmast:
"Igas riigis on oma Surnute Maailm.Eesti Surnute Maailm on 120m pikk ja 84m lai. Muidugi on olemas ka selline suur Surnute Maailm. See on selline nagu maises möttes EU vöi USA. Selle kodakondseks on kohe väga raske saada. Esialgu peab olema mönda aega oma riigi Surnute Maailmas.
Alguses antakse seal surnule väike omaette numbriga tuba.Igale elanikule on tema toa number käe peale tätoveeritud. Muidu vöib see mönel hooletul surnul ära kaduda ja otsi siis pärast taga, kus ta tuba on.
Seal on ka ylemus, tema ruum on eraldi. Vähemalt korra nädalas kontrollib ylemus oma valdust. Kui möni surnu on haigeks jäänud, suunatakse ta eraldiseisvasse haiglasse.
Surnute Maailmas on samasugune elu kui maa peal, ainult inimestel ole seal fyysilist keha, mis aga ei tähenda, et ei peaks tööd tegema. Tee tööd, see on igavene seadus. Sellest ei pääse iialgi ei elavad ega surnud. Surnutelgi on ju elamiseks raha vaja.
Surnute maailmas kehtib oma raha. Surnud raha.
Surnud saavad raha nii palju kui on välja teeninud. Pensionärid saavad pensioni, aga väga vähe. Nii nagu meilgi. Kord kuus tuleb Ylemus ja käib maailma läbi ja korjab igayhe käest sundkorras väiksed annetused ning jagab need vaestele. Sel viisil ei ela päris viletsuses ykski surnu. Köige vaesemad surnud elavad suurtes telkides, ilma peavarjuta ei ole keegi. Voodeid neil ei ole, nad magavad pörandal. Rikkad elavad oma elu, mida ei anna vaeste omaga vörreldagi.
Köik, mis inimene on elu jooksul maa peal teinud, pean surnu panema Surnute Maailma panka ja käima neid seal pidevalt puhastamas. Eks seegi on igapäevane töö. Ainult nii saab inimene tagasi teadmise, milleks ta siia maailma syndis.
Ma olen kysinud surnute käest, kui palju vöin rääkida. Kui ma räägin liiga palju, siis nad tulevad mind kollitama. Seepärast Surnute Maailmast köike rääkida ei saagi. Oi, see Surnute Maailm on yks jube paik!Sinna lihtsalt niisama käima minna ei maksa. Peab ikka olema tungiv pöhjus. Muidu vöivad surnud pahaks panna, kui neid niisama tylitamas käia. Mönikord ei lasegi nad uudishimutsejat elavate maailma tagasi.
Surnute Maailma sisenedes peab hoidma pilgu kogu aeg otse enda ees ja katsuda mitte körvale vaadata, sest seal on igasuguseid hirmsaid olevusi. Kollid ja luukered, kellel pole nina, kelle silmi.
Kui meie keha saab vigastada, seotakse ju haavad kinni. Muidu läheb mustus sisse ja tekib infektsioon. See ei löpe hästi, kui ei ravi. Aga kui selline asi juhtub surnuga Surnute Maailmas,siis nemad ei sure ära, sest nemad on juba surnud."
Selline reportaazh siis Annalt, kes käis Surnute Maailmas.
Mulle endale tundub, et surm on liikuv ja gaasiline möiste, surma on elus ja elu on surmas. Bardo seisundeid kogeme ka elus, vahel oleme kui augus, kolme nulli seisundis, tyhjuses, kust tuleb leida teeots. Mönel on selliseid hetki elus rohkem teisel vähem. Vanemal hingel on neid rohkem.Minu elu on selliste hetkede ahel. Harva kui olen kodus kui kindluses. Enamasti olen teel, otsin ja köhklen. Vöimalusi on palju.
Olen tihti palvetanud surnute eest. Kauhajöe koolisurma järel palvetasin kohe palju nende noorte hingede eest kes ootamatult sattusid sinnapoole.
Siiski, surm on see taust, mille kaudu teame: elu on Jumala kingitus. Iga päev, iga hetk.
pühapäev, 4. jaanuar 2009
Juhend blogi kylastajale
Kallid söbrad, kes te mu blogi loete. Olen teile köigile tänulik, vötsite te ju vaevaks köikide maailma paikade ja ahvatluste hulgast peatuda just Minu Aegade Aias. Vahel on siin kylm ja köle, vahel paistab päike, vahel tormab - siiski on see röömsate kohtumiste paik yle maade ja merede, yle aastakymnete, käesirutus, tere.
Iga kommentaar röömustab mind siiralt, isegi kui see on poolakeelne, millest tunnen ära vaid yksikuid sönu. Ja veel, kui keegi veel salaust märganud pole - klikka pealkirjale, sest mönede pealkirjade taga on laul, video vöi artikkel.
Önnistust uuele aastaringile
Aegade Aia kuningannalt.
Iga kommentaar röömustab mind siiralt, isegi kui see on poolakeelne, millest tunnen ära vaid yksikuid sönu. Ja veel, kui keegi veel salaust märganud pole - klikka pealkirjale, sest mönede pealkirjade taga on laul, video vöi artikkel.
Önnistust uuele aastaringile
Aegade Aia kuningannalt.
Metsavennad soome teles
Täna õnnestus näha suurepärast dokumenti Soome TV1: Viro ja metsäveljet.
Saates esinesid veel elus olevad metsavennad, yhte neist jututas Mart Laar. Nimed ei jäänud kahjuks meelde, peale Ûlo ja Aino Jõgide.Ülo on tuttav yhest teisest dokumendist soome tvs, kus ta rääkis Haukka-ryhmast. Aino on tema Siberis kohatud abikaasa. Yks söjas käe kaotanud metsavend rääkis oma kinnikukkumisest:pakuti viina, milles oli värvitu-löhnatu-maitsetu myrk, ta vöttis ainult 100gr,mis ei oleks mehele midagi teinud, aga kuna oli myrgitatud viin, ta jäi nörgaks ja kukkus kinni. Mees väitis, et sama ainet kasutatakse tänapäevani. Metsavennad pidasid ylesandmise ja pealekaebamise ja kommunistidega kaasajooksmise peamiseks pöhjuseks piiritut ahnust. Vöeti ju ära n.ö. riigireeturite vara. Selles saates tehti maailmale selgeks ka metsavendade "valge laeva" ootus. Vastupanu kestis nii kaua kui kestis just lääneriikide abile lootes. "Ameerika Hääl" seda jätkuvalt lubaski. Yks metsavend pidas vastu 1978 aastani. Temale on hauakivi pandud. Mina olin siis 17 aastane ega teadnud metsavendadest midagi kuigi laulsin malevas metsavendade laulu. Yks mees varjas end aastaid Audru kirikus oreli all kuni enam ei jaksanud ja lasi oma vanemate haual ennast maha. Jne.jne. Kolmandik eesti rahvast sai surma söjas ja kyyditustes.
Laine Ilona Kallase tapmine vene söduri poolt jäi ilma igasuguse juriidilise käsitluseta. Aino Kallase tytre lasi maha purjus vene södur suvila öue peal. Selliseid juhtumeid oli kindlasti palju, aga ikkagi, kui palju?
See ei olnud dokumendist. See on mind ennegi vaevanud. Tuntud kirjaniku tytar lastakse maha ja ei mingit vöimude poolset käsitlust. Tema ei olnud ju metsavend. Korjas punaseid söstraid issanda rahus kui surmakuul tabas. Seda ei saa ka lahinguönnetuseks pidada.
Me ei saa teha midagi muud kui rääkida kuni on veel keegi kes mäletab.
See tänane dokument on töesti suur asi. Tänu Finlandia vöitnud Sofi Oksase romaanile "Puhastus" on soomlaste ja seda kaudu ka maailma huvi eesti metsavendade ja nöukogude perioodi vastu töusnud. "Puhastust" on tölgitud paljudesse keeltesse. Venekeelne tölge on tulemas.
Dokumendis röhutati. et kuigi metsavennad jäid ebavördses vöitluses alla, on nende teeneks, et jäi ellu eestlase hing, see seeme, millest vörsus hiljem laulev revolutsioon ja iseseisev Eesti.
Mitte köik ei andnud alla 40ndatel. Mitte köik ei andnud alla ka 80ndatel. Mitte köik ei vötnud vastu ettepanekut saada KGB informaatoriks.
Iga kolmas Viru ja Olympia kelner töötas KGBle. Valuutabaari töötajatest köik. Köigil olid omad pöhjused. Ja ikka ja alati- ahnus, privileegid, need "libestasid" selle raskeimagi yhte.
Ja ikkagi- köik tuleb kord ka päevavalgele...
Saates esinesid veel elus olevad metsavennad, yhte neist jututas Mart Laar. Nimed ei jäänud kahjuks meelde, peale Ûlo ja Aino Jõgide.Ülo on tuttav yhest teisest dokumendist soome tvs, kus ta rääkis Haukka-ryhmast. Aino on tema Siberis kohatud abikaasa. Yks söjas käe kaotanud metsavend rääkis oma kinnikukkumisest:pakuti viina, milles oli värvitu-löhnatu-maitsetu myrk, ta vöttis ainult 100gr,mis ei oleks mehele midagi teinud, aga kuna oli myrgitatud viin, ta jäi nörgaks ja kukkus kinni. Mees väitis, et sama ainet kasutatakse tänapäevani. Metsavennad pidasid ylesandmise ja pealekaebamise ja kommunistidega kaasajooksmise peamiseks pöhjuseks piiritut ahnust. Vöeti ju ära n.ö. riigireeturite vara. Selles saates tehti maailmale selgeks ka metsavendade "valge laeva" ootus. Vastupanu kestis nii kaua kui kestis just lääneriikide abile lootes. "Ameerika Hääl" seda jätkuvalt lubaski. Yks metsavend pidas vastu 1978 aastani. Temale on hauakivi pandud. Mina olin siis 17 aastane ega teadnud metsavendadest midagi kuigi laulsin malevas metsavendade laulu. Yks mees varjas end aastaid Audru kirikus oreli all kuni enam ei jaksanud ja lasi oma vanemate haual ennast maha. Jne.jne. Kolmandik eesti rahvast sai surma söjas ja kyyditustes.
Laine Ilona Kallase tapmine vene söduri poolt jäi ilma igasuguse juriidilise käsitluseta. Aino Kallase tytre lasi maha purjus vene södur suvila öue peal. Selliseid juhtumeid oli kindlasti palju, aga ikkagi, kui palju?
See ei olnud dokumendist. See on mind ennegi vaevanud. Tuntud kirjaniku tytar lastakse maha ja ei mingit vöimude poolset käsitlust. Tema ei olnud ju metsavend. Korjas punaseid söstraid issanda rahus kui surmakuul tabas. Seda ei saa ka lahinguönnetuseks pidada.
Me ei saa teha midagi muud kui rääkida kuni on veel keegi kes mäletab.
See tänane dokument on töesti suur asi. Tänu Finlandia vöitnud Sofi Oksase romaanile "Puhastus" on soomlaste ja seda kaudu ka maailma huvi eesti metsavendade ja nöukogude perioodi vastu töusnud. "Puhastust" on tölgitud paljudesse keeltesse. Venekeelne tölge on tulemas.
Dokumendis röhutati. et kuigi metsavennad jäid ebavördses vöitluses alla, on nende teeneks, et jäi ellu eestlase hing, see seeme, millest vörsus hiljem laulev revolutsioon ja iseseisev Eesti.
Mitte köik ei andnud alla 40ndatel. Mitte köik ei andnud alla ka 80ndatel. Mitte köik ei vötnud vastu ettepanekut saada KGB informaatoriks.
Iga kolmas Viru ja Olympia kelner töötas KGBle. Valuutabaari töötajatest köik. Köigil olid omad pöhjused. Ja ikka ja alati- ahnus, privileegid, need "libestasid" selle raskeimagi yhte.
Ja ikkagi- köik tuleb kord ka päevavalgele...
neljapäev, 1. jaanuar 2009
Tere hommikust, uus aasta!
Uue aasta esimene päev, pika magamise päev, siin Ida-Soomes Imatral söprade majas. Mu söber on Soomes juba nii kaua elanud, et kuulab kodus ainult eest muusikat ja vaatab eesti TVd. Nii oli minulgi eesti lauludega vana-aasta öhtu. Öllepruulija kuulamine tekitab minus siiski ainult deprekat. Laul on tuttav varasest lapseeast saadik ja ma pole kunagi seda lauldes önnelik olnud. Miks minuga kyll nii on ei tea.
Önnelik nöuka lapsepölv lookas laudade ja voolava viinaga pidutsevate täiskasvanute seltsis vöi jalus.Kellelgi täiskasvanuist ei tulnud pähegi, et lapsele ehk ei ole tubakasuitsus ja purjus seltskonnas viibimine hea.
Eesti president öhutas oma uusaasta könes kodanikke hakkama saama.
Jah, eestlane on ikka hakkama saanud.
Mina olen eestlane.
Mina saan hakkama.
Pean saama.
Lootma.
Uskuma.
Armastama.
Önnelik nöuka lapsepölv lookas laudade ja voolava viinaga pidutsevate täiskasvanute seltsis vöi jalus.Kellelgi täiskasvanuist ei tulnud pähegi, et lapsele ehk ei ole tubakasuitsus ja purjus seltskonnas viibimine hea.
Eesti president öhutas oma uusaasta könes kodanikke hakkama saama.
Jah, eestlane on ikka hakkama saanud.
Mina olen eestlane.
Mina saan hakkama.
Pean saama.
Lootma.
Uskuma.
Armastama.
Tellimine:
Postitused (Atom)