on yks paik Eestis Ida-Virumaal. Sompa kyla, millest paar talu asula veeres olid veel 60ndail alles, on kindlasti palju vanem kui kaevandusasula Sompa, mis tekkis nöukogude perioodil kahe pölevkivikaevanduse, 4nda ja 6nda (Sompa kaevandus)lähistele. Sompa kaevandusest läks esimene vagunitäis pölevkivi teele 26.detsembril 1948. Arvan, et siis ehitati ka esimesed majad Sompa asulasse mäemeestele kodudeks. Seal oli tyypilisi Staliniaegseid maju paar tänavatäit ja hilisemaid hrustshovkasid - 4 korruseliste telliskividest karpmajade 2- ja 3toalisi tillukeste köökide ja vannituba-WCdega kortereid. Asula keskel olev kultuurimaja on tyypiline Staliniaegse arhitektuuri esindaja.
Mina sattusin Sompasse elama 3 vöi 4 aastaselt umbes aastal 1964. Enne seda elasin ma vanaema puumajas Kohtla-Järve vanalinnas, kus kahte tuppa ja suurde kööki mahtus terve suguvösa - vanaema ehk Kohtla-Vana, nagu me teda kutsusime, Kiissa-taat ehk vanaisa, mina koos isa-ema ja aasta noorema vennaga ja ema kaks nooremat venda. Seal oli väga rahvarohke. Minu isa, kes on Pärnumaalt Pööraverest pärit, oli löpetanud Tallinnas Mäetehnikumi ja loogiliselt polnud tal mujal oma haridust rakendada kui Ida-Virumaal, kus seda Eestimaa "kulda" leidus. Isale anti töö poolt korter Sompas, kui tal oli juba 2 last. Synnitusmajast olevat mind viidud Käva barakki, kus ema siis elas. Millegipärast tulid mu vanemad vanaema juurde elama ja mina olevat maganud laua peal, voodit polnud. Vanaema peeti titenduses asjatundjaks, oli ta ju 7 last synnitanud (kellest 3 surid noorena)ja kyla peal synnitustel abiks käinud. Ja vanaema juurest kolisime Sompasse 2toalisse korterisse Staliniaegses stiilis kivimajas, kus olid körged laed ja pikk koridor ja niisked seinad (tapeet tömbus niiskel kiviseinal nurkadest märjaks)ja puudega köetav vann. Enne kytteperioodi algust oli korteris kylm ja istusime sallid kaelas, kui ema masinal kududa vuristas. See korter Tshehhovi 5-9 oli kaua mu koduks. Lapsena ei osanud ma ytelda Tshehhovi, ytlesin Tshehvovi. Ka ei osanud ma ytelda "tydruk", mina olin "tigult".
Kui hiljem Eesti nöukogude okupatsioonist vabanes, muudeti tänavate nimed. Tänavad nagu Zhdanovi, Krupskaja said arusaadaval pöhjusel uued nimed, miks aga Tshehhovi tänavast sai Kanarbiku tänav, sellest ei saa ma aru ja see on öigupoolest kurb. Täiesti vöimalik, et kohalik ametnik ei tundnud kultuuri niigi palju, et oleks Tshehhovi kui maailmakuulsa kirjaniku, kellel pole mingit seost kommunistliku rezhiimiga, nime tänavale alles jätnud. Köik venelik asendati eestilikuga ega tehtud vahet, mis on mis ja kes on kes.
Sompa ongi sellepoolest haruldane kasvupaik, et seal oli töepoolest raske vahet teha, kes on kes. Oli ju Sompa vägagi erinevate rahvuste esindajate ja eri kultuuride kompott. Meiegi naaber kingsepp Aabram, kes parandas pere jalanöusid ja kes kaine peaga oli söbralik onu, lamas vahel väliskoridoris deliiriumis ja siis ta äkki ei rääkinudki eesti ega ka vene keeles...ta sonis soome keeles! Ma pelgasin purjus Aabrami, kes nägevat kuradeid, aga kui ma kuulsin ta suust soomekeelset sonimist, olin hämmeldunud...See oli esimene kord kui kuulsin soome keelt ja see tundus mulle nii tuttav... See oli, nagu oleksin ma saanud sönumi kosmosest: hei, teised maailmad on olemas, sa polegi maailmas yksi! Purjus punapäine Aabram töi mulle röömusönumi suletud systeemi ahistusse. Oli ta ju ingerlane, aga ingerlased vaikisid tol ajal oma rahvuse maha. Ka mu pikaaegse pinginaabri Kylli ema osutus ingerlaseks ja kui ma ylikoolis eesti keele ja kirjanduse körvalt ka soome keelt öppisin, alles siis sain teada, et too tädi Alma, keda eluaeg tundnud olin, ei olegi eestlane ja oskab soome keelt...Ja nyyd ta Soomes elabki.
Ylevalt naabrid olid valgevenelased. Peres oli oma 10 poega:Tolja, Kolja jne. Ja nad köik läksid yksteise järel nöukogude armeesse aega teenima. Ja igakord, kui yks vendadest söjaväkke läks vöi sealt naases, peeti selline kykktantsu pidu maha, et meie lagi rappus...ja ma ei saanud magama jääda. Ja keegi ei ytelnud mulle, et see on valgevene kultuur. See oli venelaste "pljaska". Aga see ju polnud seda. Nöukogude rahvaste söprus oli nii suur, et lämmatas rahvuskultuurid.
Teises korteris elasid juudid. Ema öpetas juudiprouale varrastel kudumist. Oskasid ju köik eesti emad lastele ja meestele sokke-kindaid-kampsuneid kududa. Ja minu Kauge-vanaema seal Pärnumaal, tema saatis meile pakitäie oma kootud kindaid ja salle ja kuivatatud öunu ja see oli jöulukink, millest paremat elades pole saanud!
Venelasi ja ukrainlasi ja valgevenelasi ja juute ja ingerlasi....keda köike elas tillukese asulas. Arvan, et nöuka ajal elas Sompas paartuhat elanikku. Ehk 5000. Katlamajakriisi ajal, umbes aastal 2000, kui asula jäi kylma, elas seal juba vähem, umbes 2000 elanikku. Nii on mulle AK uudistest meelde jäänud. See oli vist ainus kord, kui Sompa sattus ylevabariigilistesse uudistesse. Praegu elavat seal 97 inimest.(neti andmetel)
Kohalikus 8klassilises koolis, kus käisin 7 aastat, oli igal astmel 1 eesti klass ja 3 venekeelset klassi. Niiet venelasi oli rohkem. Kooli direktor oli ka venelane ja ma kartsin teda. Ta ei osanud eesti keelt. Vene tydrukud olid ilusad. Tihti imetlesin mönda eksootilise välimusega tydrukut. Mönel olid tumedad silmad ja pikad patsid. Ja nad laulsid kooli aktusel nii ilusasti. Vene poisid olid arusaamatud ja kiusajad. Ma kartsin neid. Eriti tihedat läbikäimist eestlaste ja venelaste vahel polnud. Eestlased mängisid ikka omavahel. Mängukaaslastest ei olnud puudust, köik eesti pered olid omavahel tuttavad. Pereisad töötasid enamasti kaevandustes, kes kaevuri, kes meistrina, kes osakonnajuhatajana. Minu isa oli mäemeister, algastme juht. Kaevurid, kes tegid tykitööd, said rohkem palka kui minu isa, kes sai kuupalka.Markantne näide tolleaegsest elustiilist on kaevur, kes käis Jöhvist Tallinna lennukiga ylikonnaproovil. Vahetustega töö jättis vähe vaba aega, nii ei jäänud mehel muud yle kui kahe vahetuse vahel kiiresti Tallinna ja tagasi lennata. Jöhvi lennuväli tegutses tollal ja minagi lendasin juba 2aastasena koos isaga Pärnu puhkust veetma. Isa palk oli selle aja standardi järgi siiski yle keskmise. Vöi, piima, leiva, vorsti, koolitarvete ostmine, yyri maksmine,puhkusereisid teise Eesti otsa sugulaste juurde, see köik ei olnud probleem. Samuti jätkus raha alkoholi jaoks. Arvan, et isa joomine oli sotsiaalsetest pöhjustest tingitud. Venelastest koosnev brigaad, keda ta juhtis, ei oleks teda teisiti omaks vötnud. Aleksandrovitsh, nagu teda mehed kutsusid, oli "oma mees", kuna temaga sai ka viina visatud. Ja viina visati vene kombe kohaselt "po stakanu". Ja ropendati ka vene kombe kohaselt. Mis teha, "kultuur" selline...
Kultuurimajas käis vilgas tegevus. Minagi jöudsin 6 aastaselt rahvatantsuringi, mida juhendas proua Ljubov Rahumäe. Särtsakas tantsuöpetaja oli töepoolest proua, tal oli puudlikoer ja tiibklaver väikeses korteris. Sompa kultuurimaja laulukoori juhendas poistekoori dirigent Hirvo Surva ema Surva Helga ja suur osa Sompa eestlastest käis kooris laulmas. Minu vanemad seal ei käinud, sest nad pole musikaalsed. Ilmselgele ebamusikaalsusele vaatamata pani ema mind akordioni öppima, sest ta ise tahtis nii väga musikaalne olla ja vanaisagi olevat kyla pillimees olnud. Minu muusikaöpinguist ei tulnud siiski midagi välja ja önneks sain ma ettevötmise lootusetusest umbes 12 aastaselt ise aru. Mul on kahju, et ma Jöhvi kunstikooli ei läinud, seal oleks mul ehk rohkem shansse olnud. Kunstiöpetaja Voskressenskaja ikka kiitis mu töid. Ta oli väga soe ja hea öpetaja. Samuti on pedagoogidest abielupaar Bernhard ja Eevi Uustalu (Bernhard oli emakeele ja kirjanduse ja Eevi ajaloo ja inglise keele öpetaja) köige intelligentsem paar, keda olen elus kohanud. Omal vaiksel ja möjukal moel avaldasid nad muljet ja avasid mulle ja paljudele öpilastele tee ja janu teadmiste järele. Nende vaikne rääkimisviis möjus tervendavalt veneliku lärmakuse taustal.
Sompas elas palju haritud inimesi. Öpetajasid, insenere. Ja palju kolme klassi haridusega tundmatust kultuurist lahti rebitud tööinimesi. Slaavlasi ja soomeugrilasi. Hoovipealsete puukuuride juures mängiti kambakesi kaarte. Need olid venelased. Eestlased käisid oma kooperatiivaiamaatykikesel rohimas ja marju korjamas. Minu ema ytles, et temal kyll pole aega öue peal niisama istuda ja juttu rääkida nagu vene naistel kombeks. Kodus ja aiamaal kulus töötava naise vähene vaba aeg.
Sompat nimetati ka Samoje Opasnoje Mesto Posle Ameriki. Selline oli kyllap esimene graffit, mida nägin. Kusagile Sompa lasteaia mängumaja seinale oli selline tekst kraabitud. Ega ta ju teabmis turvaline paik olnud. Vene poisid olid kaklushimulised, tihti loopisid möödakäijaid kividega.Sompa kinos oli nende käitumine eriti metsik. Pika kasvu töttu önnestusin mönigi kord vaatevälja varjama ja sain selle eest hoiatamata myksu kuklasse. Armustseen ekraanil kutsus esile metsikud huilged ja vilistamise. Ei löhnagi käitumistavadest. Minu kuum huvi inglise keele vastu viis mind Kohtla-Järvele keeltekooli, kus inglise keelt öpetas armeenlane, aga hiline kojutulek Kohtla-Järvelt Sompasse oli niipalju ohtlik kyll, et katkestasin kursuse.
Soome keeles tähendab söna "sompa" suusakepi röngast ja ka ymmargust vörguraskust, vörgukivi. Helsingi lähedal on Sompasaari ja olen kohanud ka Sompakatu Soomes.
Sompa alev tekkis ja öitses nöukogude ajal. Mujalt Eestist Sompasse sattunu oli hämmelduses. Nagu vene kyla. Igatahes teistsugune kui Mustamäe vöi Supilinn vöi Pärnu vöi Räpina...Sompalasel endal oli raske ennast määratleda. Sompa pole kyla ja pole ka linn. Olen ma kyla- vöi linnatydruk, kaevuritytar kaevandusasulast vöi kes? Möni tallinlane ei pidanud mind isegi öigeks eestlaseks, kuigi mu suguvösas pole mitu pölve olnud yhtegi muulast. Justkui oleks venelaste naabrus mind venelasemaks teinud. Sompa on Sompa.
2000 aastal läks Sompa katlamaja pankrotti ja inimesed ei suutnud kytte eest enam maksta. Paljud pered löikasid radiaatorid lihtsalt välja. Kes suutsid, kolisid mujale. Korterid, mis olid olnud koduks, jäid tyhjaks ja lagunesid, neid ei saanud ka myya. Ka aiamaad jäid laokile. Sompast oleks kui söda yle käinud. Ja kolmetoaline korter, mis näiteks Tallinnas maksaks varanduse ja mille eest oli aastakymneid tehtud rasket tervistkahjustavat tööd kaevanduses, jäi lihtsalt maha...Inimesed kaotasid neile kuulunud varanduse. Ja riigil on tähtsamat teha kui leida lahendus sompalaste murele.Sompalased olid yhtäkki muule Eestimaale sama head kui ufokad, arusaamatud naljakad nöukogude inimesed....Miks nad siis elavad seal? Aga kus peaks siis elama inimene, kes on eluaeg töötanud kaevanduses ja elanud Sompas?
Praegu vöib netist lugeda, et Hallelluujja! Sompa ärkab ellu. Ehk on see tösi. Aasta tagasi Sompast läbi söites kyll sellist muljet ei jäänud. 97 inimest seal siiski elab. Poes peavad nad siis Jöhvis käima. Elatakse ju mujalgi linna lähedal maal ja käiakse poes kilomeetrite taga. Ehk ärkab Sompa uuele elule. Pean siiski Eesti valitsuse jöuetuseks, et valitsuse tasandilt lahendust ja abi ei tulnud. Sompakad ei tahtnud oma kodukohast kusagile minna ja väikese Eesti iga paik on väärt kaitset. Katlamajakriisi oleks vaja riiklikul tasandil uurida, sest see näib majanduskuriteona ja ilma syyta kaotatud varandus kodanikele kompenseerida.
Kes kyll vötaks asja ette?
http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=print&sid=479
