Eestlasi

elab igal pool. Eestlusega kohtud välismaal kodu-eestlust laiendavate-täiendavate vaatenurkade all.
Imetlen ikka, et eestlane Ella Murrik kirjutas end möödunud sajandil soome klassikuks (Hella Wuolijoki)ja kujutas oma "Niskavuore naistes" soome ajalugu, hinge ja karaktereid nii töetruult, et autori eestlus välja ei paistnud.
Tänapäeval kirjutab ema poolt eestlane Sofi Oksanen lähiajaloo läbi kirjutamata teemadel päästva aususe, detailirikaste tähelepanekute ja analyysiga. Ta kirjutab just sellest, millest minu meelset peab kirjutama ja millest on raske kirjutada. Ja millest on liiga vähe kirjutatud. Romaan "Stalini lehmad" äratas mälestusi endagi läbi elamistest 80ndate aastate Tallinnas ja käsitles tegelikku elu ENSV löpukymnendil koos köigi poole sajandi taguste kajadega eestlaste eludes ja peades. Nädal tagasi töi Lahtis töötav eestlane mulle puhkusereisilt kaasa lugeda "Kultuur ja Elu" numbri 2/2007, milles Sofi Oksaneni essee "Valismiskabiinis olen ma eestlane". Selles numbris on muudki huvitavat eesti ajaloost, aga Oksaneni artikli ahmisin kohe ja teisel päeval lugesin syvenenult yle. Jah, ta puudutab olulist. Soovitan köigile lugeda. Ka mulle tundub, et tänapäeval ei taheta minevikku analyysida, kommunismi kuritegudest vaikitakse ja minnakse mööda, ja lääne inimestel ongi mulje, et NATSID SYMBOLISEERIVAD ABSOLUUTSET PAHA, NL LÄKS VAID VÄHE VILTU (S.O). Kommunismi kuriteod on ebamugav teema ja "NL rublad ei läinud töepoolest hukka soome haritlaskonna ajupesus, sest see törjub veelgi karmi töde" Töde on see, et vaid meie, kes elasime NLs, teame, mis seal tegelikult toimus. Soomlased ega ka kaugemad rahvad ei saagi seda iial teadma, kuigi "Gulaagi arhepelaag" ilmus 60ndatel paljudes lääne euroopa keeltes. Ma olen tihti imestanud, miks räägitakse ainult Stalini kuritegudest, aga vaikitakse inimöiguste rikkumistest 80ndatel? Kas see, et kohvikulauad toimisid "lutikate" pesadena; et vaesed tihti kodutud intelligendid elasid kui pögenikud oma synnimaal, peas kölamas yks viis "Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus..."; et luuletaja Ellen Niit andis yhe ainsa loodusluuletuse läbi tööd mitmele KGB agendile;et igal Tartu Ylikooli kursusel sai keegi sell 60rubla iga kuu kaaslaste taga nuhkimise eest; et välismaal ilmunud kirjandusajaloolise teose laenamine viis "huvitavate" vestlusteni teatud ametiisikutega;et ei saanud olla kes oled ja et ylepea polnud kus olla; et KGB usaldusmeestel polnud mingit tööeetikat, öigemini, töövötted olid lausa kriminaalsed; kas see köik kokku polnud siis söda? Ja sellest ei räägita. Endised KGB kaastöölised ei kandnud mingit vastutust oma tegude eest. Eestlased andsid köik andeks, sest tähtsam kui köik muu oli ja on eestlasele iseseisev riik ja vabadus ja jöupingutused tuli suunata iseseisva Eesti ylesehitamiseks. See on yllas ja öige. Siiski, nagu ytleb Oksanen, tulevikku ei saa ehitada minevikust keeldumisele,see pöhimöte on syydanud mönedki söjad. Kui töde ei selgitata, jääb vaid mälestus, mitte ajalugu. Kaldun siiski arvama, et vaikimise pöhjus Eestis on suures osas ka selles, et see KGBga seotud pölvkond ju elab veel. Need soliidsed vanahärrad, kes tahtes vöi tahtmata soostusid mängima seda meeste mängu, mida elu NLs pakkus ja millest kirjutab manalamees Lembit Lond mälestusteraamatus "Keelatud jobid", ei ole huvitatud avalikust patukahetsusest. Pensionile jäänud "maffioso" tipsib vaikselt konjakit ja elab vaikselt oma urus. Möni noorem endine KGBshnik kirjutab memuaare ega karda karvavördki kaasmaalaste hukkamöistu. Elasime ju köik samas supis nii hästi vöi halvasti kui oskasime. Vahel kyll imestan, miks mind ei värvatud? Oli siiski ka neid, kes iialgi yhelgi tingimusel kaastööga ei nöustunud. Lihtsaim viis sundvärbamise vältimiseks oli lolli mängimine. See oli alateadlik kaitseinstinkt. Lolliga pole ju midagi teha. Naisel oli see ehk lihtsam kui mehel.
Jah, olime katsejänesed puuris, ja valus on seda tunnistada. Soomes syndinud Sofi kirjutab ausalt tuginedes oma lapsepölvemälestustele ENSVs ja Soomes. Eesti kirjanduses ei ole teema avanemist veel kohanud. Eestlased mötlevad ikka veel Stalini ajast rohkem kui möödunud sajandi viimasest veerandist, kui elati kummalist kopika-elu. Bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt....