kui hinge allikatel käin ma janus joomas
sel maastikul mis tihti ilmub unes
sini-hõbeleva rohuga ja roosakuldses vines
ma kõnnin kergelt seal ja olen justkui toomas
üht salalaegast varjul võlurüü
mu kohal linnud loevad õnnistavaid loitse
laekas peidus on mu elu suurim süü
ja ma pean jõudma kuni elulill veel õitseb
kui peatun salu veerel eespool näha Maa
see kera kõiksuses ja korraga ma keerlen
päiksetuule teedel laekalt lendab kaas
mu süü saab sajuks poristel maanteedel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar