Olen ema juures puhkusepäevi veetmas ja leian ema kodust vanu röivaid ja raamatuid ja luuletusi, mis mulle kunagi tähendasid.
Näiteks, Küllike Pildeni (keskkoolikaaslane, hiljem TMkaaslane)luuletus
LOHUTUS
Ära nuta,
see pole nii valus,
et longu vöid lasta pea.
Isegi siis
kui enam ei talu
sirgu end hoidma pead.
See kes
sulle haiget tegi
paremaks sellest ei saa
Ole tugev
silmad tösta
jäta pisarad nutmata.
ja minu enda pyhendusega luuletus Estale.
Esta oli yks invaliid tydruk esimeselt kursuselt, kes samal aastal suri.
ja surm sai suuremaks
kui seda vajas elu
völgu jääda surmale on
elu suurim önn
ja kui ta vötnud armastava elu
seiskuv möte neil kes jäänud on
näitab lille kivi last ja rohtu
taevast asfaldit ja puud
hämmastunult otsid ihus ohtu
kas siis see vöib suur
püha elu määrab surma völaks
selles tundes löhkuda üks lelu
et mängimata armastada elu
see laul me viimane
kuid väga vaene and
See oli aastal 1980.
Luuletusi aastast 1984:
Vana,vaikiv ja varjuline,õites
hingab see linn.
Läbi roosa ja valge vine aias
õunapuu kõnetab mind,
mind kes ma talvest tulnud
lumelagedalt öömusta eest,
hangena unne surnud
jalad tuikamas teest.
Mind on mõtelda võtnud
selle kevade kaunis puu
ja kõik mis ta minust ütleb
läbib mu liha ja luu.
Viimaks kui õied on langend,
mu valedki varisend.
Väga aeglaselt eesriie langeb
ja ere mälestus ja hele lootus
ja kõigest hoolimata
võikalt puruks kukkund ootus
ja igavikulend mis sellest koorus
loorina nüüd katab selle loo.
Kesklinnas sai tehtud tiir,
ühtteist tarvilist korda aetud,
mõned teosed antud ja võetud -
kasuskaalal paar kriipsukest üle nulli.
Siis keset kõikuvat koridori
pikk ja harilik ängistav viiv,
kuni tagantkätt ukse sulen
ja, viimaks varju all, harjunud
mõttele tulen - ma pole siit.
Kuidas suhtuvad teineteisesse
inimese teod ja silmad,
teod ja saatus, silmad ja saatus?
Kuidas ristuvad sinus
aedniku harras hool
ja mänguri uljas julgus?
Kuidas tegu ja kahetsus,
kahetsus ja patt,
kahetsus ja lunastus?
Kuidas tahe ja rõõm,
väsimus ja jõud?
Kuidas põimuvad sinus
igipikk koduigatsus
ja kustumatult kutsuv kauguste tuul?
Kuidas suhtuvad
päike, punane pall taevaveerel ja
valgus, mis sinust päevaga läbi voolas?
Kuidas suhtuvad
sina ja aeg,
sina kui ise aeg
ja kõik need teised ajad,
loetud ja kuuldud,
väljastpoolt sisse võetud?
Kuidas suhtuvad sinus
vaikimine ja sõnad,
vabandused ja vabadus,
küsimised ja tõdemised?
Kuidas ristuvad sinus
valus uni su silmis
ja ärkveloleku sügav rahu
õnnistatud hetkel, mil tajud
enda korragaolemist ausas mullas
ja kergeis pilvis?
Kuidas suhtuvad see luuletus
ja need, mis ees?
On tulnud tund,see ainus,mil ma ütlen:
jaa, ma ütlen tuhat korda veel:
nii puhas armastus,nii ilus emakeel.
Need luuletused õhkavad Tartut ja noorust.
Ja veel selline noore inimese illusioon:
On midagi mis minus kannab püha
Sulle,kallis,kinnitan ma üha.
Pole vaja mõistatada, mis see, muidu väsid,
õige harva vihja, miks mu käsi
hoiad hellemini kas mu hinge
mahub haaramatus väljub sõnaringes
Iga päev ma tõesti pole ilus,
vahel päikest väldin, istun vilus,
vahel Sinu pluusiruutu triigin killu päikest
aga kõige enam hoian meie last
veel olematut väikeset
See luuletus on kirjutatud kindlasti enne lapsi, ehk 19 aastaselt, ei mäleta täpselt.
Ja luuletused aastavahetusest 1980/81
VASTUSED
1.
Kui palju sära on hetkes
Kui kõrgele ulatub lend
sinu hingel su mõttes
Mis rolliga ehid end
või jätad ehtimata
nii laval kui kohvipoes
selle järgi saad vastu
kiitust ja vahtimist
Oled kui lavale lastu
tõestamas enese tohtimist
2.
Puud on oiged helde taeva poole,
valust mustunud haralised
Vesi vuliseb uusaastaööl
kummaline kui kevadiselt
Ka mina sain lõpuks teada:
aeg on end sulgeda
kirikukõrguse laega
avama julgema
Ja luuletus keskkoolipäevilt:
Ratastel rööbastel
nii meie lähme
rööbastel ratastel
kõvad kui pähkel
Tuuled need mannetud
ammu ei kanna
rööpad ja rattad
vaid väljuvad randa
Kui üldse miski
siis ainult nemad
ratastel rööbastel
isad ja emad
kord nemad kohtusid
kokku said pered
läksid ja jagasid
leiba ja muret
Siis konstateeriti
nüüd tuleb minna
kõrgeks on kasvanud
närvide hinnad
Kolmandal ristteel
mindigi lahku
ei lapsed ilmavõet`
sellestki kohku
Ratastel rööbastel
julgesti edasi
polegi harjunud
paluma kedagi
Ainult üks igatsus
kurb nagu matus-
oma kord perele
toekamat katust
Huvitav küll, miks ma sellise luuletuse kirjutasin. Mu vanemad pole kunagi lahutanud.
