Luuletus. Minul oli valus.

Minul oli valus Helge Homse verisel maal Sünnimaal põleva kivi köhus Punarättide Paraadide Õhupallide Õõnsas pateetikapõõsas Kohkunult küsisin: kodu???!!! Mis on sinust saanud, mu kodu?! Põõsaste all mängisin vennaga kodu Ja sõda venekeelsete sõpradega sõprusesõda Mängisin südames hirm Oh varja mind varja mind sirm Palusin, väike laps, Et keegi ei näeks seda kahtlust Mis juba ärganud oli: Kas see viisaastakute töö Lenini portree ja punane siid Ongi mu elu või hoopis film Kuhu mind rööviti-viidi? Oh kui leiaksin niidi Ja rulli ja veereksin ära Valgete laevade Merede taha Päris Maale kus päris on raha Välismaale olgu seal hea või paha Aga Vabadus ometi on Salaja soovisin seda teades Et kodu on siin Kuhu ma ära ei mahu Tahmane üleskaevatud linn Euroopa ja Aasia piiril Minul oli valus Kas seda öeldes Muutun haledaks ohvriks? Haljad, oh igihaljad on Tõe ravivad viisid

Luuletus. Kandja.

Maailmal on keel, mida rääkijad imestades kompavad saamata möhkugi aru Mida nad ise rääkinud on. Maailm on Teel, tummuse raskes rasedas varjus kantakse valguse välke ja helke, Sätendust lumes ja poris, pruudilooris ja prügis. Kandja on kummargil kuuskede kõrgete latvade kohal, Kandja on kõikide kodude keldripõrandate pragudes Kandja on toolijalgade all Ja pilvepallide peal Vahemeresinisel ekraanil Hoidmas homset Kihutavate surmahobuste eest Hoidmas haavadel sidet peal Kandja kael helendab maastike peal Müüride murduvas mürinas Kandja on Vaikuse kell Hell armastus aastate võimukas vihas Aastakümnete selgudes Tuleval sajandil alles Kandja hoiab köik alles Kingib pärleid ja kadunud aegu Paisates segi ja luues uusi Metropole ja Metsi ja Aedu