Täna on mu kauaoodatud puhkuse esimene päev ja taas mötlen ma saatusest. Sain magada kaua lustis, ei äratuskella voodist välja kamandamas, vaikus ja rahu, milline luksus! Rahu? Jah, rahu minus ikka veel pole. Tulevik terendab kysimärgina, ikka veel.
Mediteerisin ja lendasingi (yogic flying) täna hommikul yle pika aja. Sirvisin veidi söbranna Kai tölgitud Kiara Windrideri raamatut valgustatusest. Kas olen ma valgusaastate kaugusel Valgusest vöi olen ehk juba ise Valgus? Sedagi ei tea.
Paide Anna järgi on meil köigil oma Saatuse Raamat. Vahel on inimene Saatuse n.ö. ära pahandanud ja siis antakse talle tyhi lehekylg: säh, kirjuta ise, kui nii tark oled, et pole ettekirjutatuga rahul! Kas oskadki midagi möistlikku välja mötelda?
Kas olen mina nyyd sellises seisus?
Pole mu elus olnud lihtsat ja selget joont. Otsin ja otsin. Ja kratsin pead. Ehk on Valgus seal sees?
Ja mees, kas ta ongi minu mees? Kas minu mees on ikka minu mees? Saatuse Raamat, mida ytled?
Teen mehele teed, meega.
Ja olen Teel.
