on yks paik Eestis Ida-Virumaal. Sompa kyla, millest paar talu asula veeres olid veel 60ndail alles, on kindlasti palju vanem kui kaevandusasula Sompa, mis tekkis nöukogude perioodil kahe pölevkivikaevanduse, 4nda ja 6nda (Sompa kaevandus)lähistele. Sompa kaevandusest läks esimene vagunitäis pölevkivi teele 26.detsembril 1948. Arvan, et siis ehitati ka esimesed majad Sompa asulasse mäemeestele kodudeks. Seal oli tyypilisi Staliniaegseid maju paar tänavatäit ja hilisemaid hrustshovkasid - 4 korruseliste telliskividest karpmajade 2- ja 3toalisi tillukeste köökide ja vannituba-WCdega kortereid. Asula keskel olev kultuurimaja on tyypiline Staliniaegse arhitektuuri esindaja.
Mina sattusin Sompasse elama 3 vöi 4 aastaselt umbes aastal 1964. Enne seda elasin ma vanaema puumajas Kohtla-Järve vanalinnas, kus kahte tuppa ja suurde kööki mahtus terve suguvösa - vanaema ehk Kohtla-Vana, nagu me teda kutsusime, Kiissa-taat ehk vanaisa, mina koos isa-ema ja aasta noorema vennaga ja ema kaks nooremat venda. Seal oli väga rahvarohke. Minu isa, kes on Pärnumaalt Pööraverest pärit, oli löpetanud Tallinnas Mäetehnikumi ja loogiliselt polnud tal mujal oma haridust rakendada kui Ida-Virumaal, kus seda Eestimaa "kulda" leidus. Isale anti töö poolt korter Sompas, kui tal oli juba 2 last. Synnitusmajast olevat mind viidud Käva barakki, kus ema siis elas. Millegipärast tulid mu vanemad vanaema juurde elama ja mina olevat maganud laua peal, voodit polnud. Vanaema peeti titenduses asjatundjaks, oli ta ju 7 last synnitanud (kellest 3 surid noorena)ja kyla peal synnitustel abiks käinud. Ja vanaema juurest kolisime Sompasse 2toalisse korterisse Staliniaegses stiilis kivimajas, kus olid körged laed ja pikk koridor ja niisked seinad (tapeet tömbus niiskel kiviseinal nurkadest märjaks)ja puudega köetav vann. Enne kytteperioodi algust oli korteris kylm ja istusime sallid kaelas, kui ema masinal kududa vuristas. See korter Tshehhovi 5-9 oli kaua mu koduks. Lapsena ei osanud ma ytelda Tshehhovi, ytlesin Tshehvovi. Ka ei osanud ma ytelda "tydruk", mina olin "tigult".
Kui hiljem Eesti nöukogude okupatsioonist vabanes, muudeti tänavate nimed. Tänavad nagu Zhdanovi, Krupskaja said arusaadaval pöhjusel uued nimed, miks aga Tshehhovi tänavast sai Kanarbiku tänav, sellest ei saa ma aru ja see on öigupoolest kurb. Täiesti vöimalik, et kohalik ametnik ei tundnud kultuuri niigi palju, et oleks Tshehhovi kui maailmakuulsa kirjaniku, kellel pole mingit seost kommunistliku rezhiimiga, nime tänavale alles jätnud. Köik venelik asendati eestilikuga ega tehtud vahet, mis on mis ja kes on kes.
Sompa ongi sellepoolest haruldane kasvupaik, et seal oli töepoolest raske vahet teha, kes on kes. Oli ju Sompa vägagi erinevate rahvuste esindajate ja eri kultuuride kompott. Meiegi naaber kingsepp Aabram, kes parandas pere jalanöusid ja kes kaine peaga oli söbralik onu, lamas vahel väliskoridoris deliiriumis ja siis ta äkki ei rääkinudki eesti ega ka vene keeles...ta sonis soome keeles! Ma pelgasin purjus Aabrami, kes nägevat kuradeid, aga kui ma kuulsin ta suust soomekeelset sonimist, olin hämmeldunud...See oli esimene kord kui kuulsin soome keelt ja see tundus mulle nii tuttav... See oli, nagu oleksin ma saanud sönumi kosmosest: hei, teised maailmad on olemas, sa polegi maailmas yksi! Purjus punapäine Aabram töi mulle röömusönumi suletud systeemi ahistusse. Oli ta ju ingerlane, aga ingerlased vaikisid tol ajal oma rahvuse maha. Ka mu pikaaegse pinginaabri Kylli ema osutus ingerlaseks ja kui ma ylikoolis eesti keele ja kirjanduse körvalt ka soome keelt öppisin, alles siis sain teada, et too tädi Alma, keda eluaeg tundnud olin, ei olegi eestlane ja oskab soome keelt...Ja nyyd ta Soomes elabki.
Ylevalt naabrid olid valgevenelased. Peres oli oma 10 poega:Tolja, Kolja jne. Ja nad köik läksid yksteise järel nöukogude armeesse aega teenima. Ja igakord, kui yks vendadest söjaväkke läks vöi sealt naases, peeti selline kykktantsu pidu maha, et meie lagi rappus...ja ma ei saanud magama jääda. Ja keegi ei ytelnud mulle, et see on valgevene kultuur. See oli venelaste "pljaska". Aga see ju polnud seda. Nöukogude rahvaste söprus oli nii suur, et lämmatas rahvuskultuurid.
Teises korteris elasid juudid. Ema öpetas juudiprouale varrastel kudumist. Oskasid ju köik eesti emad lastele ja meestele sokke-kindaid-kampsuneid kududa. Ja minu Kauge-vanaema seal Pärnumaal, tema saatis meile pakitäie oma kootud kindaid ja salle ja kuivatatud öunu ja see oli jöulukink, millest paremat elades pole saanud!
Venelasi ja ukrainlasi ja valgevenelasi ja juute ja ingerlasi....keda köike elas tillukese asulas. Arvan, et nöuka ajal elas Sompas paartuhat elanikku. Ehk 5000. Katlamajakriisi ajal, umbes aastal 2000, kui asula jäi kylma, elas seal juba vähem, umbes 2000 elanikku. Nii on mulle AK uudistest meelde jäänud. See oli vist ainus kord, kui Sompa sattus ylevabariigilistesse uudistesse. Praegu elavat seal 97 inimest.(neti andmetel)
Kohalikus 8klassilises koolis, kus käisin 7 aastat, oli igal astmel 1 eesti klass ja 3 venekeelset klassi. Niiet venelasi oli rohkem. Kooli direktor oli ka venelane ja ma kartsin teda. Ta ei osanud eesti keelt. Vene tydrukud olid ilusad. Tihti imetlesin mönda eksootilise välimusega tydrukut. Mönel olid tumedad silmad ja pikad patsid. Ja nad laulsid kooli aktusel nii ilusasti. Vene poisid olid arusaamatud ja kiusajad. Ma kartsin neid. Eriti tihedat läbikäimist eestlaste ja venelaste vahel polnud. Eestlased mängisid ikka omavahel. Mängukaaslastest ei olnud puudust, köik eesti pered olid omavahel tuttavad. Pereisad töötasid enamasti kaevandustes, kes kaevuri, kes meistrina, kes osakonnajuhatajana. Minu isa oli mäemeister, algastme juht. Kaevurid, kes tegid tykitööd, said rohkem palka kui minu isa, kes sai kuupalka.Markantne näide tolleaegsest elustiilist on kaevur, kes käis Jöhvist Tallinna lennukiga ylikonnaproovil. Vahetustega töö jättis vähe vaba aega, nii ei jäänud mehel muud yle kui kahe vahetuse vahel kiiresti Tallinna ja tagasi lennata. Jöhvi lennuväli tegutses tollal ja minagi lendasin juba 2aastasena koos isaga Pärnu puhkust veetma. Isa palk oli selle aja standardi järgi siiski yle keskmise. Vöi, piima, leiva, vorsti, koolitarvete ostmine, yyri maksmine,puhkusereisid teise Eesti otsa sugulaste juurde, see köik ei olnud probleem. Samuti jätkus raha alkoholi jaoks. Arvan, et isa joomine oli sotsiaalsetest pöhjustest tingitud. Venelastest koosnev brigaad, keda ta juhtis, ei oleks teda teisiti omaks vötnud. Aleksandrovitsh, nagu teda mehed kutsusid, oli "oma mees", kuna temaga sai ka viina visatud. Ja viina visati vene kombe kohaselt "po stakanu". Ja ropendati ka vene kombe kohaselt. Mis teha, "kultuur" selline...
Kultuurimajas käis vilgas tegevus. Minagi jöudsin 6 aastaselt rahvatantsuringi, mida juhendas proua Ljubov Rahumäe. Särtsakas tantsuöpetaja oli töepoolest proua, tal oli puudlikoer ja tiibklaver väikeses korteris. Sompa kultuurimaja laulukoori juhendas poistekoori dirigent Hirvo Surva ema Surva Helga ja suur osa Sompa eestlastest käis kooris laulmas. Minu vanemad seal ei käinud, sest nad pole musikaalsed. Ilmselgele ebamusikaalsusele vaatamata pani ema mind akordioni öppima, sest ta ise tahtis nii väga musikaalne olla ja vanaisagi olevat kyla pillimees olnud. Minu muusikaöpinguist ei tulnud siiski midagi välja ja önneks sain ma ettevötmise lootusetusest umbes 12 aastaselt ise aru. Mul on kahju, et ma Jöhvi kunstikooli ei läinud, seal oleks mul ehk rohkem shansse olnud. Kunstiöpetaja Voskressenskaja ikka kiitis mu töid. Ta oli väga soe ja hea öpetaja. Samuti on pedagoogidest abielupaar Bernhard ja Eevi Uustalu (Bernhard oli emakeele ja kirjanduse ja Eevi ajaloo ja inglise keele öpetaja) köige intelligentsem paar, keda olen elus kohanud. Omal vaiksel ja möjukal moel avaldasid nad muljet ja avasid mulle ja paljudele öpilastele tee ja janu teadmiste järele. Nende vaikne rääkimisviis möjus tervendavalt veneliku lärmakuse taustal.
Sompas elas palju haritud inimesi. Öpetajasid, insenere. Ja palju kolme klassi haridusega tundmatust kultuurist lahti rebitud tööinimesi. Slaavlasi ja soomeugrilasi. Hoovipealsete puukuuride juures mängiti kambakesi kaarte. Need olid venelased. Eestlased käisid oma kooperatiivaiamaatykikesel rohimas ja marju korjamas. Minu ema ytles, et temal kyll pole aega öue peal niisama istuda ja juttu rääkida nagu vene naistel kombeks. Kodus ja aiamaal kulus töötava naise vähene vaba aeg.
Sompat nimetati ka Samoje Opasnoje Mesto Posle Ameriki. Selline oli kyllap esimene graffit, mida nägin. Kusagile Sompa lasteaia mängumaja seinale oli selline tekst kraabitud. Ega ta ju teabmis turvaline paik olnud. Vene poisid olid kaklushimulised, tihti loopisid möödakäijaid kividega.Sompa kinos oli nende käitumine eriti metsik. Pika kasvu töttu önnestusin mönigi kord vaatevälja varjama ja sain selle eest hoiatamata myksu kuklasse. Armustseen ekraanil kutsus esile metsikud huilged ja vilistamise. Ei löhnagi käitumistavadest. Minu kuum huvi inglise keele vastu viis mind Kohtla-Järvele keeltekooli, kus inglise keelt öpetas armeenlane, aga hiline kojutulek Kohtla-Järvelt Sompasse oli niipalju ohtlik kyll, et katkestasin kursuse.
Soome keeles tähendab söna "sompa" suusakepi röngast ja ka ymmargust vörguraskust, vörgukivi. Helsingi lähedal on Sompasaari ja olen kohanud ka Sompakatu Soomes.
Sompa alev tekkis ja öitses nöukogude ajal. Mujalt Eestist Sompasse sattunu oli hämmelduses. Nagu vene kyla. Igatahes teistsugune kui Mustamäe vöi Supilinn vöi Pärnu vöi Räpina...Sompalasel endal oli raske ennast määratleda. Sompa pole kyla ja pole ka linn. Olen ma kyla- vöi linnatydruk, kaevuritytar kaevandusasulast vöi kes? Möni tallinlane ei pidanud mind isegi öigeks eestlaseks, kuigi mu suguvösas pole mitu pölve olnud yhtegi muulast. Justkui oleks venelaste naabrus mind venelasemaks teinud. Sompa on Sompa.
2000 aastal läks Sompa katlamaja pankrotti ja inimesed ei suutnud kytte eest enam maksta. Paljud pered löikasid radiaatorid lihtsalt välja. Kes suutsid, kolisid mujale. Korterid, mis olid olnud koduks, jäid tyhjaks ja lagunesid, neid ei saanud ka myya. Ka aiamaad jäid laokile. Sompast oleks kui söda yle käinud. Ja kolmetoaline korter, mis näiteks Tallinnas maksaks varanduse ja mille eest oli aastakymneid tehtud rasket tervistkahjustavat tööd kaevanduses, jäi lihtsalt maha...Inimesed kaotasid neile kuulunud varanduse. Ja riigil on tähtsamat teha kui leida lahendus sompalaste murele.Sompalased olid yhtäkki muule Eestimaale sama head kui ufokad, arusaamatud naljakad nöukogude inimesed....Miks nad siis elavad seal? Aga kus peaks siis elama inimene, kes on eluaeg töötanud kaevanduses ja elanud Sompas?
Praegu vöib netist lugeda, et Hallelluujja! Sompa ärkab ellu. Ehk on see tösi. Aasta tagasi Sompast läbi söites kyll sellist muljet ei jäänud. 97 inimest seal siiski elab. Poes peavad nad siis Jöhvis käima. Elatakse ju mujalgi linna lähedal maal ja käiakse poes kilomeetrite taga. Ehk ärkab Sompa uuele elule. Pean siiski Eesti valitsuse jöuetuseks, et valitsuse tasandilt lahendust ja abi ei tulnud. Sompakad ei tahtnud oma kodukohast kusagile minna ja väikese Eesti iga paik on väärt kaitset. Katlamajakriisi oleks vaja riiklikul tasandil uurida, sest see näib majanduskuriteona ja ilma syyta kaotatud varandus kodanikele kompenseerida.
Kes kyll vötaks asja ette?
http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=print&sid=479
esmaspäev, 30. juuli 2007
pühapäev, 29. juuli 2007
STASI materjalid.
Soome meedias on viimasel ajal kuum teema STASI materjalid ehk Rosenholtz-materjal, mis väidetavalt olevat SUPO (Soome politsei) käsutuses ja mille avalikustamist nöutakse ja mida millegipärast siiski ei avalikustata. Need on DDRi ehk Saksa Demokraatliku Vabariigi salateenistuse (STAS) dokumendid. Nimekirjades olevat ka soomlasi. Teadlane Alpo Rusi, keda syydistati riigireetmises , kuid kes vöitis kohtuprotsessi, nöuab eriti tuliselt materjalide avalikustamist. Ta väidab, et tema poleks syypinki kukkunudki, kui materjalid oleksid avalikud. Peaminister Matti Vanhanen kinnitas uudistes, et politseil on öigus salastatud materjalidele. Yks lugeja kommenteeris lugu hästi, öeldes, et kui on tähtsusetud materjalid, miks neid ei vöi siis avalikustada. Kogu loost jääb mulje, et midagi asja taga on, kuigi valitsuse tasandilt pyytakse rahvast rahustada, et midagi pole.Ka praegune politseiylem läheb pensionile ja väidetavalt tervislikel pöhjustel,aga...Pöhiline, mis nende materjalie kaudu vöiks välja tulla, et möni praegune poliitik on teinud kaastööd STASile ja kas Soomel oli NLga eriline salastatud koostöölepe. Sisuliselt ei ole KGB siit enam kaugel. Mönigi on arvamusel, et Soome on Kremli eeskoda...Tean autoriteetsest allikast, et DDRs oli yhe kodaniku kohta rohkem salateenistuse agente kui Eestis. Huvitav olekski teada, kui palju siis oli. Nii Saksas kui Eestis. Soome intelligents nöuab materjali avamist teadusliku uurimistöö jaoks. Kui eesti teadlased paluksid teadusliku uurimistöö jaoks luba tutvuda Venemaale toimetatud KGB materjalidega, kas nad saaksid selle? Ei iial.
reede, 27. juuli 2007
Diana, igavesti printsess
Teade printsess Diana surmast jöudis minu körvu yhel argisel tööpäeva hommikul Tartu hooldekodus lihtsa hooldajana töötava eesti naise suust. Olin hämmeldunud siirast vapustusest, mida töökaaslane väljendas. Ma töepoolest ei teadnud, et too tagasihoidlik madalapalgaline naine on printsessi austaja. Kui massiteabevahendid täitusid traagilisest uudisest, registreerisin esimese faktina lady Diana synnipäeva-1.juuli 1961. Olen samal metall-pyhvli aastal syndinud.Pyhvli aasta Vähk oli Walesi printsess, kelle elutee löppes (vöi löpetati) 36 aastaselt. Ei usu, et keegi oleks valmis sellises vanuses surema. 36selt on köik veel ees ja lapsed veel lapsed.
Sellest sygisest alates olen lugenud köike kättejuhtuvat, mis puudutab Dianat ja ta lähedasi. Ka telesaateid pole vahele jätnud.
Muidugi ei pretendeeri ma töele. Keegi ei tea, mis ja kuidas tegelikult juhtus. Siiski tahan ma kujutada pilti, mis loetust jäi.
Diana oli aadlisoost ja tal oli kaks öde (Sarah ja Jane)ja vend Charles. Tundub, et vend oli talle hingelt lähim. On ju Diana vend avalikult syydistanud kuningakoda öe önnetus saatuses ja sellega kirjutanud end öukonnas ebasoosingus olevate isikute nimekirja. Päris öhust vöetud see venna vaatenurk ju olla ei saa.
Ödede seltsis tundis Diana end tihti Tuhkatriinuna, kes jäeti nöusid pesema ja koristama. Prints Charlesiga tutvus Diana oma öe kaudu ja ka abielu ajal vördles Charles tihti Dianat tema öega viimase kasuks. Charles nägi noores kaasas kuidagi liiga silmatorkavalt ainult vigu.
Diana oli nii välimuselt kui sisemiselt habras, örn ja lapselik. Ka täiskasvanuna oli tema toas diivan täis mömmisid. Ta oli kergesti haavatav ja kaitset vajav.Ta näris kyysi. Eelköige oli ta noor naine, kes kogu olemusega igatses armastust. Ta oli rohkem sydame- kui möistuseinimene. Ta oli täielik vastand ämm Elisabethile, kes olevat katseklaasilaps ja kes kunagi ei näita oma tundeid. Äkki tal lihtsalt pole neid? Kuninganna on yks köige rohkem reisivatest valitsejatest, aga mida ta ära teinud on? Diana visiidid olid palju möjukamad ja sisukamad. Diana syda oli kohal, kui ta kylastas vähihaigeid lapsi mönel arengumaal, see on fotodel näha, Elisabeth aga näib ringi kihutava kybarakarbina. Diana valis tihti oma riietusse möne detaili, mis seostus selle maa kultuuriga, kus ta visiidil oli. Need olid Diana väikesed vaimukad naljad ja austusavaldused teisele kultuurile. Islamimaades pani ta salli pähe ja Jaapanis oli ta kleidil kimono detaile. Elisabeth on aga ikka ja alati toon-toonis postament.
Diana nägi vaeva oma riietusstiili leidmisega. Tema teekond öukonnas algas fiaskoga. Nimelt ilmus ta kuninglikku seltskonda mustas kleidis, mis oli etiketivastane. Musta kantakse ainult matusel. Windsorid sisistasid ja sisimas pölastasid Dianat selle syytu apsu pärast. Ilmselt Diana lihtsalt ei teadnud, et must ei kölba. Ta ehk valis musta kleidi hetkemeeleolu möjul vöi eelaimusest. Kurvaks ta saatus öukonnas elades ju kujunes.
Ei usu, et Diana oleks olnud eriti edev naine. Noorena riietus ta tagasihoidlikult. Printsi kaasana tähelepanu orbiiti jöudes sai tema riietumine alguses kriitika osaliseks ja see töukas Dianat otsima stiili, mis oleks kooskölas nii positsiooni kui tema endaga ja ka elustiiliga. Töötava ja reisiva printsessina pidi ta yhendama elegantsi ja praktilisuse. Ei saanud ta ju astuda lennukist välja kortsus seelikus. Diana lemmikuks kujunes särkpluuskleit, mis oli nii asjalik kui esinduslik. Tal oli Pariisis oma lemmik moekunstnik Cathrine Walker.Nimes ei ole kindel.Viktor Edelstein oli teine ta riietaja. Diana oli alles hiljuti oma stiili leidnud ja saavutanud enesekindluse nii välimuselt kui sisemiselt kui...köik löppes.
Diana lapsepölve varjutas vanemate lahutus. Diana oli siis kuuene. Muidugi ei jäänud lapsed lahutuse järel hooleta, lapsehoidjad ja teenijad tegid oma tööd, kuid - all fun was gone. Öhkkond kodus ei saanud enam kunagi olla endine. Diana elas muutust raskelt yle. Ta oli jonnakas laps. Nagu härjad ikka on jonnakad kui tunnevad end ebamugavalt. Ka koolis polnud Diana sugugi priimus, öppimine ei haaranud teda. Diana valmistus algklasside öpetajaks. Lastega oli tal hea klapp. Soojuseta abielus olid lapsed päästvaks päikesekiireks. Diana nautis lastega veedetud aega. Ta oli lastega koos olles önnelik. Lapsed ei olnud talle koorem ega kohustus. Ebaönnestunud abikaasana ja miniana, teadis ta, et vähemalt yhes asjas tahab ta önnestuda - emana. Ja selles ta önnestuski. Printsid William ja Harry korraldasid tänavu ema synnipäeva auks suure heategevuskontserdi. Möistagi polnud kohal ei Charlesi, Camillat ega Elisabethi. Kuidas saakski see teisiti olla. Sest seal kus on syda, ei saa olla sydametud. Neil pole seal öhku.
Prints Charlesilt on teleintevjuus kysitud, kas tema pyydis oma abielu päästa. Ofcourse I tried, oli vastus. See ei olnud veenvalt öeldud. Charles vaeseke olevat olnud armunud Camillasse ammu enne abielu Dianaga. Camilla ei oodanud teda söjaväest ära, vaid abiellus printsi äraolekul ja sai 2 last. Millegipärast oli ka abielu ajal Dianaga Camillal Charlesi elus aktiivne osa. Dianat ärritas, et Camilla teadis alati Charlesi asju paremini kui tema. Mis asja oli Camillal yldse Charlesi lähedale kui Charles oli abielus ja pyydis saada abielu noore naisega önnestuma? Camilla koht oli oma pere ja laste juures. Anna Pasternaki raamatust "Armunud printsess" jääb mulje, et Camilla vöttis vöimu alati kui Diana ära oli ja et ainus, kes pyydis abielu päästa, oli siiski Diana mitte Charles. Charles tahtis säilitada välisfassaadi ja elada kaksikelu. Diana aga lootis pikka aega, lootis ka siis, kui lootust enam polnud, et ehk pöördub köik veel heaks. Diana lootis tegelikku lähenemist, mitte fassaaditagust valskust. On neid, kes väidavad, et Diana oli lapsik ja jonnakas ja et temaga polnudki vöimalik Charlesil elada. Kaldun arvama, et Dianal polnud vöimalik Charlesiga elada, sest Diana tahtis elada, Charles näida. Charles jättis Diana köigi oma probleemidega yksi. Ka siis, kui William sattus haiglasse, oli Diana yksi valvamas, Charles ei muutnud oma päevakava ka poja önnetuse pärast. Diana oli yksi oma söömishäirega, mis algas vahetult enne pulmi. Diana uuris öösiti oma keha ja arutles, miks abikaasa teda ei taha. Oli ta ju ilus noor naine, kes ootas palju ka armastuse fyysiliselt poolelt. Kui abialunaine kogeb päev-päevalt väikesi hylgamisi, ei ole ime, et psyyhika kannatab. Diana vöiski ju muutuda "imelikuks", kui temaga nii imelikult käituti. Ja oma "imelikkusega" jäeti ta yksi.
Diana leidis söbra James Hewitti näöl. James töötas kuninglikus turvateenistuses. Välimuselt sarnanes ta pisut printsile. Diana ehk ei pannud seda tähele, aga Jamesi valis ta oma söbraks ehk just selle välise sarnasuse ja sisemise erinevuse pärast abikaasaga. James oli toetav ja möistev kuulaja. Kannatanud piisavalt kaua abikaasa kylmust ja Camillat, toetus Diana Jamesile. Kellelegi pidi ta ju toetuma. Ta poleks seda iialgi teinud, kui Charles oleks vähegi käitunud armastava abikaasana mujal kui avalikkuse ees, milline silmakirjalikkus Dianat tylgastas. Camilla ja Charlesi suhe ei paljastunud Diana imestuseks pikkade aastate jooksul ajakirjandusele, tema ja Jamesi oma aga vaatamata mölemapoolsele ettevaatlikkusele tilkus läbi.
James kuulas ja hoolis, aga ometi oli selge, et neil polnud tulevikku. Pika peale sai Diana aru, et sydamepuistamine ei aita, et keegi ei aita, ainult ise saab ennast aidata. Diana käis tihti kirikus palvetamas. Löpuks sai ta vaimselt täiskasvanuks ja hakkas ennast n.ö. tykkidest kokku korjama ja vöitlema. Kindlasti ei olnud see kerge. Ta leidis tuge oma tööst ja huvitavatest inimestest, keda kohtas. Ta taipas, et maailm ei koosne ainult briti kuningakojast. Ta otsustas leida midagi ka endale. Kasvav populaarsus andis eneseusku. Diana käis näituste avamistel ja esietendustel,vöitles maamiinide, vaesuse ja haiguste vastu. Ta käis läbi piinarikka tee lahutuseni ja lootis elult veel uut lihtsat inimlikku önne. Ehk ka tytrekest, kes teab.
Tal oli armastuslugu islamimaast Pakistanist pärit sydamekirurgi Hasnat Khaniga. Ta tutvus ka mehe perekonnaga. Ajakirjanikud rikkusid loodetud önne. Info uuest suhtest jöudis liiga vara meediasse ja paanikas Diana pyydis olukorda parandada, eitades suhet meedias. Hasnat aga hoopis solvus sellest, et Diana nende suhet eitab ja jättis önnetu Diana maha. Usun, et sellest punktist hakkas Diana ajakirjanikke vihkama. Ta ytles ka avalikult välja, et mingi piir paparazzide ebainimlikule innule tuleks seada.
Varsti pärast sydamekirurgi ilmus mängu Dodi.Dodi isa lavastas neile kohtumise. Vöimalik, et kogu loo algpöhjus oli Muhammad Fayadi(Dodi isa) soov saada briti kodakondsus. Lugu jäi lyhikeseks ja me ei tea, kas Dodi oli lohutav söber vöi uus sööst önne poole.
Vöib ju oletada, et briti kuningakoda ei oleks röömustanud kui printsid oleksid saanud moslemist poolöe vöi -venna. Rassismi on maailmas rohkem kui me arvata oskame. Olen ka lugenud raamatut, kus briti kuningakoda syydistatakse satanismis. (David Ickke?)Seda ma isiklikult ei usu. Imestan , et selliseid raamatuid yldse trykitakse. Aga, mine tea?
Yhes filmis toimetas Diana salaja lindistatud pihtimusi usaldusajakirjanikule. Kas see on fiktsioon vöi töde? Kaldun arvama, et fiktsioon.
Töenäoliselt ei jätnud briti kuningakoda Dianat ei abielu ajal ega ka pärast lahutust valveta.
Siiski oleks liiga must stsenaarium selline, nagu oleks Diana tahtlikult mörvatud ja veel briti kuningakoja käsul. Seda ei suudaks uskuda. Usutavam on, et paparazzide käitumine tegi önnetuse vöimalikuks ja see nagu ei miski muu peaks olema hoiatuseks tänastele ajakirjanikele.
Köhedust tekitab ka ilmunud fakt, et Diana surnukeha miskipärast ei lahatud ja et ta toimetati Inglismaale grimeerituna. Kuningakoja viivitus avaliku surmateate edastamisel tundub kummaline. Kogu maailma telekanalid teatasid önnetusest, ametlik teade briti kuningakojast aga viibis. Spekuleeritakse ka Diana vöimaliku raseduse teemal.
Ja kui ta oligi rase, sellist fakti ei oleks iialgi avalikustatud.
Dodi miljardärist isa kyll jätkas uurimist, aga pole temagi kuhugi välja jöudnud.
Diana on ise ytelnud, et tundis end pulmapäeval ohvritallena. Kihluse ajal saatis Charlesi sekretär Dianale lilli, Charles ei näinud just palju vaeva. Kas prints töepoolest vöttis Diana vaid sellepärast, et too oli noor naine ja kölbulik synnitama kroonipärija? Prints vajas korraga neitsit lapsi synnitama ja kogenud voodikaaslast ja ei vaevud dilemma lahendamiseks ise midagi tegema? Oli ju Dianas erootilist potensiaali kui palju! Miks jäi Camilla Charlesi ellu ka siis kui mölemad olid teisega abielus? Tänaseks on ju prints avalikult tunnistanud, et pettis Dianat. Enne Camillaga abiellumist oli ta sunnitud patud yles tunnistama ja avalikult pattu kahetsema, et uuesti abielluda.
Kokkuvöte on see, et Charles käitus nagu tyypiline mees, aga Diana oli töeline printsess. Synnilt on Charles kuninglik, hingelt aga Diana.
Sellest sygisest alates olen lugenud köike kättejuhtuvat, mis puudutab Dianat ja ta lähedasi. Ka telesaateid pole vahele jätnud.
Muidugi ei pretendeeri ma töele. Keegi ei tea, mis ja kuidas tegelikult juhtus. Siiski tahan ma kujutada pilti, mis loetust jäi.
Diana oli aadlisoost ja tal oli kaks öde (Sarah ja Jane)ja vend Charles. Tundub, et vend oli talle hingelt lähim. On ju Diana vend avalikult syydistanud kuningakoda öe önnetus saatuses ja sellega kirjutanud end öukonnas ebasoosingus olevate isikute nimekirja. Päris öhust vöetud see venna vaatenurk ju olla ei saa.
Ödede seltsis tundis Diana end tihti Tuhkatriinuna, kes jäeti nöusid pesema ja koristama. Prints Charlesiga tutvus Diana oma öe kaudu ja ka abielu ajal vördles Charles tihti Dianat tema öega viimase kasuks. Charles nägi noores kaasas kuidagi liiga silmatorkavalt ainult vigu.
Diana oli nii välimuselt kui sisemiselt habras, örn ja lapselik. Ka täiskasvanuna oli tema toas diivan täis mömmisid. Ta oli kergesti haavatav ja kaitset vajav.Ta näris kyysi. Eelköige oli ta noor naine, kes kogu olemusega igatses armastust. Ta oli rohkem sydame- kui möistuseinimene. Ta oli täielik vastand ämm Elisabethile, kes olevat katseklaasilaps ja kes kunagi ei näita oma tundeid. Äkki tal lihtsalt pole neid? Kuninganna on yks köige rohkem reisivatest valitsejatest, aga mida ta ära teinud on? Diana visiidid olid palju möjukamad ja sisukamad. Diana syda oli kohal, kui ta kylastas vähihaigeid lapsi mönel arengumaal, see on fotodel näha, Elisabeth aga näib ringi kihutava kybarakarbina. Diana valis tihti oma riietusse möne detaili, mis seostus selle maa kultuuriga, kus ta visiidil oli. Need olid Diana väikesed vaimukad naljad ja austusavaldused teisele kultuurile. Islamimaades pani ta salli pähe ja Jaapanis oli ta kleidil kimono detaile. Elisabeth on aga ikka ja alati toon-toonis postament.
Diana nägi vaeva oma riietusstiili leidmisega. Tema teekond öukonnas algas fiaskoga. Nimelt ilmus ta kuninglikku seltskonda mustas kleidis, mis oli etiketivastane. Musta kantakse ainult matusel. Windsorid sisistasid ja sisimas pölastasid Dianat selle syytu apsu pärast. Ilmselt Diana lihtsalt ei teadnud, et must ei kölba. Ta ehk valis musta kleidi hetkemeeleolu möjul vöi eelaimusest. Kurvaks ta saatus öukonnas elades ju kujunes.
Ei usu, et Diana oleks olnud eriti edev naine. Noorena riietus ta tagasihoidlikult. Printsi kaasana tähelepanu orbiiti jöudes sai tema riietumine alguses kriitika osaliseks ja see töukas Dianat otsima stiili, mis oleks kooskölas nii positsiooni kui tema endaga ja ka elustiiliga. Töötava ja reisiva printsessina pidi ta yhendama elegantsi ja praktilisuse. Ei saanud ta ju astuda lennukist välja kortsus seelikus. Diana lemmikuks kujunes särkpluuskleit, mis oli nii asjalik kui esinduslik. Tal oli Pariisis oma lemmik moekunstnik Cathrine Walker.Nimes ei ole kindel.Viktor Edelstein oli teine ta riietaja. Diana oli alles hiljuti oma stiili leidnud ja saavutanud enesekindluse nii välimuselt kui sisemiselt kui...köik löppes.
Diana lapsepölve varjutas vanemate lahutus. Diana oli siis kuuene. Muidugi ei jäänud lapsed lahutuse järel hooleta, lapsehoidjad ja teenijad tegid oma tööd, kuid - all fun was gone. Öhkkond kodus ei saanud enam kunagi olla endine. Diana elas muutust raskelt yle. Ta oli jonnakas laps. Nagu härjad ikka on jonnakad kui tunnevad end ebamugavalt. Ka koolis polnud Diana sugugi priimus, öppimine ei haaranud teda. Diana valmistus algklasside öpetajaks. Lastega oli tal hea klapp. Soojuseta abielus olid lapsed päästvaks päikesekiireks. Diana nautis lastega veedetud aega. Ta oli lastega koos olles önnelik. Lapsed ei olnud talle koorem ega kohustus. Ebaönnestunud abikaasana ja miniana, teadis ta, et vähemalt yhes asjas tahab ta önnestuda - emana. Ja selles ta önnestuski. Printsid William ja Harry korraldasid tänavu ema synnipäeva auks suure heategevuskontserdi. Möistagi polnud kohal ei Charlesi, Camillat ega Elisabethi. Kuidas saakski see teisiti olla. Sest seal kus on syda, ei saa olla sydametud. Neil pole seal öhku.
Prints Charlesilt on teleintevjuus kysitud, kas tema pyydis oma abielu päästa. Ofcourse I tried, oli vastus. See ei olnud veenvalt öeldud. Charles vaeseke olevat olnud armunud Camillasse ammu enne abielu Dianaga. Camilla ei oodanud teda söjaväest ära, vaid abiellus printsi äraolekul ja sai 2 last. Millegipärast oli ka abielu ajal Dianaga Camillal Charlesi elus aktiivne osa. Dianat ärritas, et Camilla teadis alati Charlesi asju paremini kui tema. Mis asja oli Camillal yldse Charlesi lähedale kui Charles oli abielus ja pyydis saada abielu noore naisega önnestuma? Camilla koht oli oma pere ja laste juures. Anna Pasternaki raamatust "Armunud printsess" jääb mulje, et Camilla vöttis vöimu alati kui Diana ära oli ja et ainus, kes pyydis abielu päästa, oli siiski Diana mitte Charles. Charles tahtis säilitada välisfassaadi ja elada kaksikelu. Diana aga lootis pikka aega, lootis ka siis, kui lootust enam polnud, et ehk pöördub köik veel heaks. Diana lootis tegelikku lähenemist, mitte fassaaditagust valskust. On neid, kes väidavad, et Diana oli lapsik ja jonnakas ja et temaga polnudki vöimalik Charlesil elada. Kaldun arvama, et Dianal polnud vöimalik Charlesiga elada, sest Diana tahtis elada, Charles näida. Charles jättis Diana köigi oma probleemidega yksi. Ka siis, kui William sattus haiglasse, oli Diana yksi valvamas, Charles ei muutnud oma päevakava ka poja önnetuse pärast. Diana oli yksi oma söömishäirega, mis algas vahetult enne pulmi. Diana uuris öösiti oma keha ja arutles, miks abikaasa teda ei taha. Oli ta ju ilus noor naine, kes ootas palju ka armastuse fyysiliselt poolelt. Kui abialunaine kogeb päev-päevalt väikesi hylgamisi, ei ole ime, et psyyhika kannatab. Diana vöiski ju muutuda "imelikuks", kui temaga nii imelikult käituti. Ja oma "imelikkusega" jäeti ta yksi.
Diana leidis söbra James Hewitti näöl. James töötas kuninglikus turvateenistuses. Välimuselt sarnanes ta pisut printsile. Diana ehk ei pannud seda tähele, aga Jamesi valis ta oma söbraks ehk just selle välise sarnasuse ja sisemise erinevuse pärast abikaasaga. James oli toetav ja möistev kuulaja. Kannatanud piisavalt kaua abikaasa kylmust ja Camillat, toetus Diana Jamesile. Kellelegi pidi ta ju toetuma. Ta poleks seda iialgi teinud, kui Charles oleks vähegi käitunud armastava abikaasana mujal kui avalikkuse ees, milline silmakirjalikkus Dianat tylgastas. Camilla ja Charlesi suhe ei paljastunud Diana imestuseks pikkade aastate jooksul ajakirjandusele, tema ja Jamesi oma aga vaatamata mölemapoolsele ettevaatlikkusele tilkus läbi.
James kuulas ja hoolis, aga ometi oli selge, et neil polnud tulevikku. Pika peale sai Diana aru, et sydamepuistamine ei aita, et keegi ei aita, ainult ise saab ennast aidata. Diana käis tihti kirikus palvetamas. Löpuks sai ta vaimselt täiskasvanuks ja hakkas ennast n.ö. tykkidest kokku korjama ja vöitlema. Kindlasti ei olnud see kerge. Ta leidis tuge oma tööst ja huvitavatest inimestest, keda kohtas. Ta taipas, et maailm ei koosne ainult briti kuningakojast. Ta otsustas leida midagi ka endale. Kasvav populaarsus andis eneseusku. Diana käis näituste avamistel ja esietendustel,vöitles maamiinide, vaesuse ja haiguste vastu. Ta käis läbi piinarikka tee lahutuseni ja lootis elult veel uut lihtsat inimlikku önne. Ehk ka tytrekest, kes teab.
Tal oli armastuslugu islamimaast Pakistanist pärit sydamekirurgi Hasnat Khaniga. Ta tutvus ka mehe perekonnaga. Ajakirjanikud rikkusid loodetud önne. Info uuest suhtest jöudis liiga vara meediasse ja paanikas Diana pyydis olukorda parandada, eitades suhet meedias. Hasnat aga hoopis solvus sellest, et Diana nende suhet eitab ja jättis önnetu Diana maha. Usun, et sellest punktist hakkas Diana ajakirjanikke vihkama. Ta ytles ka avalikult välja, et mingi piir paparazzide ebainimlikule innule tuleks seada.
Varsti pärast sydamekirurgi ilmus mängu Dodi.Dodi isa lavastas neile kohtumise. Vöimalik, et kogu loo algpöhjus oli Muhammad Fayadi(Dodi isa) soov saada briti kodakondsus. Lugu jäi lyhikeseks ja me ei tea, kas Dodi oli lohutav söber vöi uus sööst önne poole.
Vöib ju oletada, et briti kuningakoda ei oleks röömustanud kui printsid oleksid saanud moslemist poolöe vöi -venna. Rassismi on maailmas rohkem kui me arvata oskame. Olen ka lugenud raamatut, kus briti kuningakoda syydistatakse satanismis. (David Ickke?)Seda ma isiklikult ei usu. Imestan , et selliseid raamatuid yldse trykitakse. Aga, mine tea?
Yhes filmis toimetas Diana salaja lindistatud pihtimusi usaldusajakirjanikule. Kas see on fiktsioon vöi töde? Kaldun arvama, et fiktsioon.
Töenäoliselt ei jätnud briti kuningakoda Dianat ei abielu ajal ega ka pärast lahutust valveta.
Siiski oleks liiga must stsenaarium selline, nagu oleks Diana tahtlikult mörvatud ja veel briti kuningakoja käsul. Seda ei suudaks uskuda. Usutavam on, et paparazzide käitumine tegi önnetuse vöimalikuks ja see nagu ei miski muu peaks olema hoiatuseks tänastele ajakirjanikele.
Köhedust tekitab ka ilmunud fakt, et Diana surnukeha miskipärast ei lahatud ja et ta toimetati Inglismaale grimeerituna. Kuningakoja viivitus avaliku surmateate edastamisel tundub kummaline. Kogu maailma telekanalid teatasid önnetusest, ametlik teade briti kuningakojast aga viibis. Spekuleeritakse ka Diana vöimaliku raseduse teemal.
Ja kui ta oligi rase, sellist fakti ei oleks iialgi avalikustatud.
Dodi miljardärist isa kyll jätkas uurimist, aga pole temagi kuhugi välja jöudnud.
Diana on ise ytelnud, et tundis end pulmapäeval ohvritallena. Kihluse ajal saatis Charlesi sekretär Dianale lilli, Charles ei näinud just palju vaeva. Kas prints töepoolest vöttis Diana vaid sellepärast, et too oli noor naine ja kölbulik synnitama kroonipärija? Prints vajas korraga neitsit lapsi synnitama ja kogenud voodikaaslast ja ei vaevud dilemma lahendamiseks ise midagi tegema? Oli ju Dianas erootilist potensiaali kui palju! Miks jäi Camilla Charlesi ellu ka siis kui mölemad olid teisega abielus? Tänaseks on ju prints avalikult tunnistanud, et pettis Dianat. Enne Camillaga abiellumist oli ta sunnitud patud yles tunnistama ja avalikult pattu kahetsema, et uuesti abielluda.
Kokkuvöte on see, et Charles käitus nagu tyypiline mees, aga Diana oli töeline printsess. Synnilt on Charles kuninglik, hingelt aga Diana.
teisipäev, 24. juuli 2007
Ilus luuletus, ei tea, kes kirjutanud.
BUDDHA
Köik olev on ju selline:
kui pilveloss, kui terendus,
kui unenägu, kummitus
ja omaolemuseta,
vaid tuntav omadustena.
Köik olev on ju selline:
kui selgest taevast paistev kuu,
mis peegeldumas järvevees;
kuid ometi ei ole kuu
ju iial järve laskunud.
Köik olev on ju selline:
kui kaja, mis on tekkinud
kas nutust, häälest, muusikast,
kuid kajal endal pole ju
ei heli, viisi - midagi.
Köik olev on ju selline:
mustkunstimeistri trikist kui
köik tulnud härjad, hobused
ja vankrid ja köik asjad muud;
ei ole miskit nii kuis näib.
Köik olev on ju selline:
kui pilveloss, kui terendus,
kui unenägu, kummitus
ja omaolemuseta,
vaid tuntav omadustena.
Köik olev on ju selline:
kui selgest taevast paistev kuu,
mis peegeldumas järvevees;
kuid ometi ei ole kuu
ju iial järve laskunud.
Köik olev on ju selline:
kui kaja, mis on tekkinud
kas nutust, häälest, muusikast,
kuid kajal endal pole ju
ei heli, viisi - midagi.
Köik olev on ju selline:
mustkunstimeistri trikist kui
köik tulnud härjad, hobused
ja vankrid ja köik asjad muud;
ei ole miskit nii kuis näib.
Öpetlik luuletus Portia Nelsoni sulest
AUTOBIOGRAAFIA VIIES VAATUSES
1.
Ma könnin mööda tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ja sisse kukungi.
Ma olen eksinud... Mul pole lootust.
See pole minu syy.
Et välja rabeleda siit, mul kulub igavik.
2.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Teen näo, et ma ei näe.
Ja sisse kukun taas.
Uskumatu - jälle olen siin.
See minu syy ju pole.
Et välja rabeleda siit, taas kulub palju aega.
3.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma näen ju kyll,
kuid ikka kukun sisse..See on kui harjumus!
Mu silmad on nyyd lahti
ja tean, kus olen.
See on mu oma syy
ja kohe ronin välja.
4.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma lähen sellest mööda.
5.
Ma lähen teist teed.
1.
Ma könnin mööda tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ja sisse kukungi.
Ma olen eksinud... Mul pole lootust.
See pole minu syy.
Et välja rabeleda siit, mul kulub igavik.
2.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Teen näo, et ma ei näe.
Ja sisse kukun taas.
Uskumatu - jälle olen siin.
See minu syy ju pole.
Et välja rabeleda siit, taas kulub palju aega.
3.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma näen ju kyll,
kuid ikka kukun sisse..See on kui harjumus!
Mu silmad on nyyd lahti
ja tean, kus olen.
See on mu oma syy
ja kohe ronin välja.
4.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma lähen sellest mööda.
5.
Ma lähen teist teed.
laupäev, 21. juuli 2007
Eestlasi
elab igal pool. Eestlusega kohtud välismaal kodu-eestlust laiendavate-täiendavate vaatenurkade all.
Imetlen ikka, et eestlane Ella Murrik kirjutas end möödunud sajandil soome klassikuks (Hella Wuolijoki)ja kujutas oma "Niskavuore naistes" soome ajalugu, hinge ja karaktereid nii töetruult, et autori eestlus välja ei paistnud.
Tänapäeval kirjutab ema poolt eestlane Sofi Oksanen lähiajaloo läbi kirjutamata teemadel päästva aususe, detailirikaste tähelepanekute ja analyysiga. Ta kirjutab just sellest, millest minu meelset peab kirjutama ja millest on raske kirjutada. Ja millest on liiga vähe kirjutatud. Romaan "Stalini lehmad" äratas mälestusi endagi läbi elamistest 80ndate aastate Tallinnas ja käsitles tegelikku elu ENSV löpukymnendil koos köigi poole sajandi taguste kajadega eestlaste eludes ja peades. Nädal tagasi töi Lahtis töötav eestlane mulle puhkusereisilt kaasa lugeda "Kultuur ja Elu" numbri 2/2007, milles Sofi Oksaneni essee "Valismiskabiinis olen ma eestlane". Selles numbris on muudki huvitavat eesti ajaloost, aga Oksaneni artikli ahmisin kohe ja teisel päeval lugesin syvenenult yle. Jah, ta puudutab olulist. Soovitan köigile lugeda. Ka mulle tundub, et tänapäeval ei taheta minevikku analyysida, kommunismi kuritegudest vaikitakse ja minnakse mööda, ja lääne inimestel ongi mulje, et NATSID SYMBOLISEERIVAD ABSOLUUTSET PAHA, NL LÄKS VAID VÄHE VILTU (S.O). Kommunismi kuriteod on ebamugav teema ja "NL rublad ei läinud töepoolest hukka soome haritlaskonna ajupesus, sest see törjub veelgi karmi töde" Töde on see, et vaid meie, kes elasime NLs, teame, mis seal tegelikult toimus. Soomlased ega ka kaugemad rahvad ei saagi seda iial teadma, kuigi "Gulaagi arhepelaag" ilmus 60ndatel paljudes lääne euroopa keeltes. Ma olen tihti imestanud, miks räägitakse ainult Stalini kuritegudest, aga vaikitakse inimöiguste rikkumistest 80ndatel? Kas see, et kohvikulauad toimisid "lutikate" pesadena; et vaesed tihti kodutud intelligendid elasid kui pögenikud oma synnimaal, peas kölamas yks viis "Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus..."; et luuletaja Ellen Niit andis yhe ainsa loodusluuletuse läbi tööd mitmele KGB agendile;et igal Tartu Ylikooli kursusel sai keegi sell 60rubla iga kuu kaaslaste taga nuhkimise eest; et välismaal ilmunud kirjandusajaloolise teose laenamine viis "huvitavate" vestlusteni teatud ametiisikutega;et ei saanud olla kes oled ja et ylepea polnud kus olla; et KGB usaldusmeestel polnud mingit tööeetikat, öigemini, töövötted olid lausa kriminaalsed; kas see köik kokku polnud siis söda? Ja sellest ei räägita. Endised KGB kaastöölised ei kandnud mingit vastutust oma tegude eest. Eestlased andsid köik andeks, sest tähtsam kui köik muu oli ja on eestlasele iseseisev riik ja vabadus ja jöupingutused tuli suunata iseseisva Eesti ylesehitamiseks. See on yllas ja öige. Siiski, nagu ytleb Oksanen, tulevikku ei saa ehitada minevikust keeldumisele,see pöhimöte on syydanud mönedki söjad. Kui töde ei selgitata, jääb vaid mälestus, mitte ajalugu. Kaldun siiski arvama, et vaikimise pöhjus Eestis on suures osas ka selles, et see KGBga seotud pölvkond ju elab veel. Need soliidsed vanahärrad, kes tahtes vöi tahtmata soostusid mängima seda meeste mängu, mida elu NLs pakkus ja millest kirjutab manalamees Lembit Lond mälestusteraamatus "Keelatud jobid", ei ole huvitatud avalikust patukahetsusest. Pensionile jäänud "maffioso" tipsib vaikselt konjakit ja elab vaikselt oma urus. Möni noorem endine KGBshnik kirjutab memuaare ega karda karvavördki kaasmaalaste hukkamöistu. Elasime ju köik samas supis nii hästi vöi halvasti kui oskasime. Vahel kyll imestan, miks mind ei värvatud? Oli siiski ka neid, kes iialgi yhelgi tingimusel kaastööga ei nöustunud. Lihtsaim viis sundvärbamise vältimiseks oli lolli mängimine. See oli alateadlik kaitseinstinkt. Lolliga pole ju midagi teha. Naisel oli see ehk lihtsam kui mehel.
Jah, olime katsejänesed puuris, ja valus on seda tunnistada. Soomes syndinud Sofi kirjutab ausalt tuginedes oma lapsepölvemälestustele ENSVs ja Soomes. Eesti kirjanduses ei ole teema avanemist veel kohanud. Eestlased mötlevad ikka veel Stalini ajast rohkem kui möödunud sajandi viimasest veerandist, kui elati kummalist kopika-elu. Bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt....
Imetlen ikka, et eestlane Ella Murrik kirjutas end möödunud sajandil soome klassikuks (Hella Wuolijoki)ja kujutas oma "Niskavuore naistes" soome ajalugu, hinge ja karaktereid nii töetruult, et autori eestlus välja ei paistnud.
Tänapäeval kirjutab ema poolt eestlane Sofi Oksanen lähiajaloo läbi kirjutamata teemadel päästva aususe, detailirikaste tähelepanekute ja analyysiga. Ta kirjutab just sellest, millest minu meelset peab kirjutama ja millest on raske kirjutada. Ja millest on liiga vähe kirjutatud. Romaan "Stalini lehmad" äratas mälestusi endagi läbi elamistest 80ndate aastate Tallinnas ja käsitles tegelikku elu ENSV löpukymnendil koos köigi poole sajandi taguste kajadega eestlaste eludes ja peades. Nädal tagasi töi Lahtis töötav eestlane mulle puhkusereisilt kaasa lugeda "Kultuur ja Elu" numbri 2/2007, milles Sofi Oksaneni essee "Valismiskabiinis olen ma eestlane". Selles numbris on muudki huvitavat eesti ajaloost, aga Oksaneni artikli ahmisin kohe ja teisel päeval lugesin syvenenult yle. Jah, ta puudutab olulist. Soovitan köigile lugeda. Ka mulle tundub, et tänapäeval ei taheta minevikku analyysida, kommunismi kuritegudest vaikitakse ja minnakse mööda, ja lääne inimestel ongi mulje, et NATSID SYMBOLISEERIVAD ABSOLUUTSET PAHA, NL LÄKS VAID VÄHE VILTU (S.O). Kommunismi kuriteod on ebamugav teema ja "NL rublad ei läinud töepoolest hukka soome haritlaskonna ajupesus, sest see törjub veelgi karmi töde" Töde on see, et vaid meie, kes elasime NLs, teame, mis seal tegelikult toimus. Soomlased ega ka kaugemad rahvad ei saagi seda iial teadma, kuigi "Gulaagi arhepelaag" ilmus 60ndatel paljudes lääne euroopa keeltes. Ma olen tihti imestanud, miks räägitakse ainult Stalini kuritegudest, aga vaikitakse inimöiguste rikkumistest 80ndatel? Kas see, et kohvikulauad toimisid "lutikate" pesadena; et vaesed tihti kodutud intelligendid elasid kui pögenikud oma synnimaal, peas kölamas yks viis "Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus..."; et luuletaja Ellen Niit andis yhe ainsa loodusluuletuse läbi tööd mitmele KGB agendile;et igal Tartu Ylikooli kursusel sai keegi sell 60rubla iga kuu kaaslaste taga nuhkimise eest; et välismaal ilmunud kirjandusajaloolise teose laenamine viis "huvitavate" vestlusteni teatud ametiisikutega;et ei saanud olla kes oled ja et ylepea polnud kus olla; et KGB usaldusmeestel polnud mingit tööeetikat, öigemini, töövötted olid lausa kriminaalsed; kas see köik kokku polnud siis söda? Ja sellest ei räägita. Endised KGB kaastöölised ei kandnud mingit vastutust oma tegude eest. Eestlased andsid köik andeks, sest tähtsam kui köik muu oli ja on eestlasele iseseisev riik ja vabadus ja jöupingutused tuli suunata iseseisva Eesti ylesehitamiseks. See on yllas ja öige. Siiski, nagu ytleb Oksanen, tulevikku ei saa ehitada minevikust keeldumisele,see pöhimöte on syydanud mönedki söjad. Kui töde ei selgitata, jääb vaid mälestus, mitte ajalugu. Kaldun siiski arvama, et vaikimise pöhjus Eestis on suures osas ka selles, et see KGBga seotud pölvkond ju elab veel. Need soliidsed vanahärrad, kes tahtes vöi tahtmata soostusid mängima seda meeste mängu, mida elu NLs pakkus ja millest kirjutab manalamees Lembit Lond mälestusteraamatus "Keelatud jobid", ei ole huvitatud avalikust patukahetsusest. Pensionile jäänud "maffioso" tipsib vaikselt konjakit ja elab vaikselt oma urus. Möni noorem endine KGBshnik kirjutab memuaare ega karda karvavördki kaasmaalaste hukkamöistu. Elasime ju köik samas supis nii hästi vöi halvasti kui oskasime. Vahel kyll imestan, miks mind ei värvatud? Oli siiski ka neid, kes iialgi yhelgi tingimusel kaastööga ei nöustunud. Lihtsaim viis sundvärbamise vältimiseks oli lolli mängimine. See oli alateadlik kaitseinstinkt. Lolliga pole ju midagi teha. Naisel oli see ehk lihtsam kui mehel.
Jah, olime katsejänesed puuris, ja valus on seda tunnistada. Soomes syndinud Sofi kirjutab ausalt tuginedes oma lapsepölvemälestustele ENSVs ja Soomes. Eesti kirjanduses ei ole teema avanemist veel kohanud. Eestlased mötlevad ikka veel Stalini ajast rohkem kui möödunud sajandi viimasest veerandist, kui elati kummalist kopika-elu. Bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt....
laupäev, 14. juuli 2007
Mina ja 2M
See lugu on armastusest. Päris kindlasti.
Ehk oleks õigem pealkiri: 2M ja mina. 2M on siiski tähtsam isik kui mina. Anyway.
2M on köhukas habemik. Vähemasti enamasti on ta olnud selline. Vahel on ta ju ka habeme maha ajanud ja ka köhust sai ta yhtäkki lahti. Lihtsalt köhnus.Nagu temaga köik head ja halvad asjad lihtsalt juhtuvad, nii juhtus ka see tema kujumuutus. Teeb lausa kadedaks. Ei dieedi pidamist ega harjumuste remonti, ei soovi ega plaani, lihtsalt....Korraga oli ta köhn. Köhn 2M. Kui kysisin, kuidas ta seda tegi, vastas ta, et ölut jöi. Mystiline. Nagu paljud muudki aspektid 2M elus.
Tegelikult usun ma, et 2M ei olegi tegelikult 2M, kuulus linlane, kiimas kunstikahmaja, kulunud kukepykstes miljonär, tegelikult on ta bodhisatva, kunsti kaitselmus, väga vana ja valgustatusele väga lähedale jöudnud hing. Veel yks samm ja...2M lahtub Valgusesse.
Önneks on see samm veel astumata. Tal ei näi olevat ka kiiret piiri yletamisega.. 2M on önnelik oma praeguses maailmas. Ta rahmeldab päev otsa oma 2M tegemisi ja loeb öhtul enne magama jäämist öhtupalvet. On ju räuskav boheem 2M pärit siivsast luterlikust kodust.
Horoskoobilt on ta Kuke aasta Skorpion. Kiitlemine on ta eluvorm ja "kukekad" välisvorm. Kord viisime mina ja 2M hea naistuttav Maaja mehe pykse ostma. Valisime välja moekad normaalsed igapäevased praktilised taskutega pyksid. Et ta ometi neid "kukekaid" ei kannaks. 2M innustus meie suureks kergenduseks uute pykste ostmisest ja peagi olid tal korralikud pyksid jalas. 2M oli koguni uhke oma uues varustuses ja ka mina ja Maaja tundsime end kangelastena, olime enda arust lausa ajaloolise teoga hakkama saanud. Kui ta nyyd soostuks ka vesti ostma... Aga ei, siin seisis myyr. Vestid 2Mle ei meeldi ja vesti ta ei ostnud. Ja pyksidki olid tal juba möne nädala pärast sellise väljanägemisega, nagu oleksid need saja-aastased, auguliseks pölenud tubakasädemeist ja vöidunud. Samal pöhjusel, piibu töttu, ei pysi puhtana ka tema kirjutuslaud, see on alati nögine. Ja pyksid peavadki 2M meelest "kukekad" olema, siis ei saa ju otsad mustaks. Seega, ylimalt impulsiivne ja praktilistes asjades abitu 2M on oma veidral viisil ka praktiline. Ehk on see "kukekate" lembus seletatav sellega, et ta Kuke aastal syndinud on.
Me kohtusime yle kahekymne aasta tagasi. Ja nyydseks juba 26 aastat on 2M olnud osa mu elust. Milline osa? Kes on ta mulle ja kes olen mina talle? Ilmselt YKS PALJUDEST mölemas suunas, nii tema mulle kui mina talle. Ja siiski...YKS.
Number YKS on 2Mle Poetess nr.1. Teda Kättersaamatut Körgust on ta aastakymneid yritanud, teadagi asjata. Poetess on abielus. Punkt. Number KAKS on yks öbluke boheem, kes teda ei taha. Aga 2Mle meeldib ta keha. 2Mi ideaal on väike köhn pikajuukseline neidis. Seega , minul kyll shansse pole. Olen suurekasvuline naine. Kunagi olin köhn poisipea. Aasta tagasi olin lopsakas blond.
Nyyd olen vaskpunane paksuke.
2M on teinud meeleheitlikke katseid ykski naiolevus röngastada. Nöuka ajal kysis ta kord igalt oma tuttavalt, keda tal on palju, yhe ainsa rubla ja sai sel viisil sörmuste raha kokku. Avaldused olid sees, aga neiu X jättis perbyroosse tulemata. Ilmselt pidas kogu lugu pulliks. 2M puhul ongi nii, et köik muutub kätte pulliks naljaks. Kuigi köik on tegelikult ka tösine ja siiras. Kindlasti 2M tahtis väga perekonda. Kui ta minule 2003 suvel Pärnus näituse avamisel avalikult abieluettepaneku tegi, siis ta enam abielluda ei tahtnud. Ta oli jöudnud juba sellisesse etappi.
Me pidasime kellegi X inimese aias kihluspeo maha ja läksime lahku. Mina Soome ja tema tagasi koju oma hindamatu maalihunniku otsa.
2M on hariduselt raamatukoguhoidja ja kutsumuselt kunsti kollektsionäär. Ta on NÄHTUS. Tal on kuulsate eesti ja ka välismaalastest kunstnike töid. Nöuka ajal kogus ta Piiterist emigreeruvate juutide, kes ei saanud enamust oma töödest kaasa vötta, töid ja mönedki neist tollal algajatest on tänaseks läänes ilma teinud. Seega on tal töid, mis mönel oksjonil maksaksid ...ei tea... igatahes terve varanduse.Yks tippudest 2M kollektsioonis on muidugi Kabakov. Talle on kogemata ja ka teadlikult kingitud aardeid. Kui 2Mlt kusida, kuidas ta selle vöi tolle harulduse sai, hakkab ta jutustama umbes nii: ja siis ta ytles, kas ma vöin teile, härra, kinkida.... Geniaalne. 2M on nähtus, kel on anne saada kingitusi. See on tal vaimne anne. Imetlust äratab ka see, et ta on oma kollektsiooni töepoolest isiklikul lihasjöul kokku tassinud. Maalid on vahel vägagi suured ja autot 2Ml pole.
2M armastab kunsti ja kunstnikke ja nemad teda. Kindlasti suudaks ta magistritöö mönel lähikymnendite eesti kunsti teemal ära kaitsta. Tal on haruldane faktimälu ja peen esteetiline taju. Tema kollektsioon on 2M nägu. Kuulsate professionaalide tööde körval on seal ka väärtusetut, aga ometi on tajutav läbiv joon, 2M aura valgustab tema kogusse sattunud erinevate kunstnike töid. Ta oleks nagu pihiisa, kes vaatab kunstnike deemoneid ja sellega vabastab kunstihinged vaevast. Tänaseks on juba auasi olla 2M kollektsioonis esindatud kunstnik. 2M elutöö sai väärilise hinnangu 2003 kevadel, kui ta sai Aasta Mänedzheri tiitli naabrite lätlaste kunsti eksponeerimise eest Tartus. Mina koos tollal 4 aastase tytrega olin 2M kaaslaseks auhinna vastuvötul. Ma tean, et ta oleks meeleldi esinenud Poetess nr.1 seltskonnas, aga juhtus nii, et mina sattusin sinna. Oleks ta mulle vaid ytelnud, et ootab teist kaaslast! Aga ta ei ytelnud ja mul loksus alles hiljem kohale. See auhinna vastuvötmine oli vöimas. Kogu Vanemuise saal oli kui yks hing ja 2M lavastatud hyyd:Laine, aga mina! kajas veel kaua mu peas. See oli allusioonidega lavastus. Laine oli tollase linnapea eesnimi. Samas vihjas see hyye ka 2M legendaarsele purskkaevusuplusele raamatukogu ees (sealgi direktor Laine) ja yldse sellele 2Mle, kellesse vöimud aastakymneid kui ohtlikku ADHD lapsesse suhtunud. 2M ja KGB oleks veel omaette teema, aga sellel ma siin ei peatu. Ma kirjutan ju teemal mina ja 2M.
2M kinkis mulle kleidi. Tumesinise avara dekolteega ja sametpassega kleidi. Sobib mulle hästi. Ma olin yllatunud, kui vaadates filmi Modiglianist avastasin, et see kleit meenutab nii väga kleiti, mille Modigliani varastas ja kinkis Jeannele. 2M on eelmistes eludes kindlasti kunstiga seotud olnud.
2M kogub kunsti ja tema vanem vend mingit tehnilist jura, mingeid asju, millest ma ei tea, mis need on. 2M vanemate kolmetoalises räämas korteris, milles raamaturiiulid on ainsad korras asjad (on ju 2M elukutseline bibliograaf), on Manalasse vajunud vanemate abieluvoodi täis seda 2M venna jura. Muu korter on aastaid (ilmselt ema surmast saati) koristamata. Köikjal vedeleb kunsti. Ma pyydsin seal koristada, seinu pesta, aga vee arve läks nii suureks, et 2M kohkus ja loobus projektist. Juba ema elu ajal ei lubanud 2M teda äkki enam oma tuppa koristama. Ta saagis kushetil jalad maha ja magab nyyd pöranda lähedal jalgadeta kushetil. Ta teinud seda T. Vindi eeskujul, kes samuti harrastab oma kodus boheemlikku idamaist vooditut stiili. Öölauaks voodi körval on tal maalihunnik. Sellele viskab ta oma röivad. Ja sinna heidavad ka ta kaaslased oma kama, kui tal neid juhtub olema(öigupoolest on tal söbrannasid yllatavalt palju). 2M oli nöus minu koos tytrega enda juurde elama vötma, mul oli äsja Supilinna kodu maha pölenud, aga ta ei soostunud seda vanemate voodit koli alt tyhjendama ja arvas, et lapse peaksin panema magama maalihunniku otsa. Kuna 2Ml lapsi pole, siis ei tulnud ta möttele, et lapsel oleks oma voodit vaja. Nii me siis jölkusime yhe suve koos mööda näituste avamisi ja jöime palju punast veini ja armastasime teineteist, kuni ma sain tööotsa Soome.
Ehk oleks õigem pealkiri: 2M ja mina. 2M on siiski tähtsam isik kui mina. Anyway.
2M on köhukas habemik. Vähemasti enamasti on ta olnud selline. Vahel on ta ju ka habeme maha ajanud ja ka köhust sai ta yhtäkki lahti. Lihtsalt köhnus.Nagu temaga köik head ja halvad asjad lihtsalt juhtuvad, nii juhtus ka see tema kujumuutus. Teeb lausa kadedaks. Ei dieedi pidamist ega harjumuste remonti, ei soovi ega plaani, lihtsalt....Korraga oli ta köhn. Köhn 2M. Kui kysisin, kuidas ta seda tegi, vastas ta, et ölut jöi. Mystiline. Nagu paljud muudki aspektid 2M elus.
Tegelikult usun ma, et 2M ei olegi tegelikult 2M, kuulus linlane, kiimas kunstikahmaja, kulunud kukepykstes miljonär, tegelikult on ta bodhisatva, kunsti kaitselmus, väga vana ja valgustatusele väga lähedale jöudnud hing. Veel yks samm ja...2M lahtub Valgusesse.
Önneks on see samm veel astumata. Tal ei näi olevat ka kiiret piiri yletamisega.. 2M on önnelik oma praeguses maailmas. Ta rahmeldab päev otsa oma 2M tegemisi ja loeb öhtul enne magama jäämist öhtupalvet. On ju räuskav boheem 2M pärit siivsast luterlikust kodust.
Horoskoobilt on ta Kuke aasta Skorpion. Kiitlemine on ta eluvorm ja "kukekad" välisvorm. Kord viisime mina ja 2M hea naistuttav Maaja mehe pykse ostma. Valisime välja moekad normaalsed igapäevased praktilised taskutega pyksid. Et ta ometi neid "kukekaid" ei kannaks. 2M innustus meie suureks kergenduseks uute pykste ostmisest ja peagi olid tal korralikud pyksid jalas. 2M oli koguni uhke oma uues varustuses ja ka mina ja Maaja tundsime end kangelastena, olime enda arust lausa ajaloolise teoga hakkama saanud. Kui ta nyyd soostuks ka vesti ostma... Aga ei, siin seisis myyr. Vestid 2Mle ei meeldi ja vesti ta ei ostnud. Ja pyksidki olid tal juba möne nädala pärast sellise väljanägemisega, nagu oleksid need saja-aastased, auguliseks pölenud tubakasädemeist ja vöidunud. Samal pöhjusel, piibu töttu, ei pysi puhtana ka tema kirjutuslaud, see on alati nögine. Ja pyksid peavadki 2M meelest "kukekad" olema, siis ei saa ju otsad mustaks. Seega, ylimalt impulsiivne ja praktilistes asjades abitu 2M on oma veidral viisil ka praktiline. Ehk on see "kukekate" lembus seletatav sellega, et ta Kuke aastal syndinud on.
Me kohtusime yle kahekymne aasta tagasi. Ja nyydseks juba 26 aastat on 2M olnud osa mu elust. Milline osa? Kes on ta mulle ja kes olen mina talle? Ilmselt YKS PALJUDEST mölemas suunas, nii tema mulle kui mina talle. Ja siiski...YKS.
Number YKS on 2Mle Poetess nr.1. Teda Kättersaamatut Körgust on ta aastakymneid yritanud, teadagi asjata. Poetess on abielus. Punkt. Number KAKS on yks öbluke boheem, kes teda ei taha. Aga 2Mle meeldib ta keha. 2Mi ideaal on väike köhn pikajuukseline neidis. Seega , minul kyll shansse pole. Olen suurekasvuline naine. Kunagi olin köhn poisipea. Aasta tagasi olin lopsakas blond.
Nyyd olen vaskpunane paksuke.
2M on teinud meeleheitlikke katseid ykski naiolevus röngastada. Nöuka ajal kysis ta kord igalt oma tuttavalt, keda tal on palju, yhe ainsa rubla ja sai sel viisil sörmuste raha kokku. Avaldused olid sees, aga neiu X jättis perbyroosse tulemata. Ilmselt pidas kogu lugu pulliks. 2M puhul ongi nii, et köik muutub kätte pulliks naljaks. Kuigi köik on tegelikult ka tösine ja siiras. Kindlasti 2M tahtis väga perekonda. Kui ta minule 2003 suvel Pärnus näituse avamisel avalikult abieluettepaneku tegi, siis ta enam abielluda ei tahtnud. Ta oli jöudnud juba sellisesse etappi.
Me pidasime kellegi X inimese aias kihluspeo maha ja läksime lahku. Mina Soome ja tema tagasi koju oma hindamatu maalihunniku otsa.
2M on hariduselt raamatukoguhoidja ja kutsumuselt kunsti kollektsionäär. Ta on NÄHTUS. Tal on kuulsate eesti ja ka välismaalastest kunstnike töid. Nöuka ajal kogus ta Piiterist emigreeruvate juutide, kes ei saanud enamust oma töödest kaasa vötta, töid ja mönedki neist tollal algajatest on tänaseks läänes ilma teinud. Seega on tal töid, mis mönel oksjonil maksaksid ...ei tea... igatahes terve varanduse.Yks tippudest 2M kollektsioonis on muidugi Kabakov. Talle on kogemata ja ka teadlikult kingitud aardeid. Kui 2Mlt kusida, kuidas ta selle vöi tolle harulduse sai, hakkab ta jutustama umbes nii: ja siis ta ytles, kas ma vöin teile, härra, kinkida.... Geniaalne. 2M on nähtus, kel on anne saada kingitusi. See on tal vaimne anne. Imetlust äratab ka see, et ta on oma kollektsiooni töepoolest isiklikul lihasjöul kokku tassinud. Maalid on vahel vägagi suured ja autot 2Ml pole.
2M armastab kunsti ja kunstnikke ja nemad teda. Kindlasti suudaks ta magistritöö mönel lähikymnendite eesti kunsti teemal ära kaitsta. Tal on haruldane faktimälu ja peen esteetiline taju. Tema kollektsioon on 2M nägu. Kuulsate professionaalide tööde körval on seal ka väärtusetut, aga ometi on tajutav läbiv joon, 2M aura valgustab tema kogusse sattunud erinevate kunstnike töid. Ta oleks nagu pihiisa, kes vaatab kunstnike deemoneid ja sellega vabastab kunstihinged vaevast. Tänaseks on juba auasi olla 2M kollektsioonis esindatud kunstnik. 2M elutöö sai väärilise hinnangu 2003 kevadel, kui ta sai Aasta Mänedzheri tiitli naabrite lätlaste kunsti eksponeerimise eest Tartus. Mina koos tollal 4 aastase tytrega olin 2M kaaslaseks auhinna vastuvötul. Ma tean, et ta oleks meeleldi esinenud Poetess nr.1 seltskonnas, aga juhtus nii, et mina sattusin sinna. Oleks ta mulle vaid ytelnud, et ootab teist kaaslast! Aga ta ei ytelnud ja mul loksus alles hiljem kohale. See auhinna vastuvötmine oli vöimas. Kogu Vanemuise saal oli kui yks hing ja 2M lavastatud hyyd:Laine, aga mina! kajas veel kaua mu peas. See oli allusioonidega lavastus. Laine oli tollase linnapea eesnimi. Samas vihjas see hyye ka 2M legendaarsele purskkaevusuplusele raamatukogu ees (sealgi direktor Laine) ja yldse sellele 2Mle, kellesse vöimud aastakymneid kui ohtlikku ADHD lapsesse suhtunud. 2M ja KGB oleks veel omaette teema, aga sellel ma siin ei peatu. Ma kirjutan ju teemal mina ja 2M.
2M kinkis mulle kleidi. Tumesinise avara dekolteega ja sametpassega kleidi. Sobib mulle hästi. Ma olin yllatunud, kui vaadates filmi Modiglianist avastasin, et see kleit meenutab nii väga kleiti, mille Modigliani varastas ja kinkis Jeannele. 2M on eelmistes eludes kindlasti kunstiga seotud olnud.
2M kogub kunsti ja tema vanem vend mingit tehnilist jura, mingeid asju, millest ma ei tea, mis need on. 2M vanemate kolmetoalises räämas korteris, milles raamaturiiulid on ainsad korras asjad (on ju 2M elukutseline bibliograaf), on Manalasse vajunud vanemate abieluvoodi täis seda 2M venna jura. Muu korter on aastaid (ilmselt ema surmast saati) koristamata. Köikjal vedeleb kunsti. Ma pyydsin seal koristada, seinu pesta, aga vee arve läks nii suureks, et 2M kohkus ja loobus projektist. Juba ema elu ajal ei lubanud 2M teda äkki enam oma tuppa koristama. Ta saagis kushetil jalad maha ja magab nyyd pöranda lähedal jalgadeta kushetil. Ta teinud seda T. Vindi eeskujul, kes samuti harrastab oma kodus boheemlikku idamaist vooditut stiili. Öölauaks voodi körval on tal maalihunnik. Sellele viskab ta oma röivad. Ja sinna heidavad ka ta kaaslased oma kama, kui tal neid juhtub olema(öigupoolest on tal söbrannasid yllatavalt palju). 2M oli nöus minu koos tytrega enda juurde elama vötma, mul oli äsja Supilinna kodu maha pölenud, aga ta ei soostunud seda vanemate voodit koli alt tyhjendama ja arvas, et lapse peaksin panema magama maalihunniku otsa. Kuna 2Ml lapsi pole, siis ei tulnud ta möttele, et lapsel oleks oma voodit vaja. Nii me siis jölkusime yhe suve koos mööda näituste avamisi ja jöime palju punast veini ja armastasime teineteist, kuni ma sain tööotsa Soome.
teisipäev, 10. juuli 2007
SAATUS
KANNAB ENDAS VALLASVARA
VALLASLAPS JA VALLASEMA
ISA LAHKUS ISAMAALT
MIS SIIS SINNA TEHA SAAB
LAPS ON KANDAM KALLISVARA
HINGEPUUL ON ÕISI VAJA
LAULMA LOOJA KIITUSEKS
KATKEMATUS HIILGUSES
VALLASLAPS JA VALLASEMA
ISA LAHKUS ISAMAALT
MIS SIIS SINNA TEHA SAAB
LAPS ON KANDAM KALLISVARA
HINGEPUUL ON ÕISI VAJA
LAULMA LOOJA KIITUSEKS
KATKEMATUS HIILGUSES
HUMANISM
ÜHEL EI OLE JUUKSEID
TEISEL EI OLE HAMBAID
ÜHEL JALGU EI OLE
TEISEL PUUDUB KÄSI VÕI SÕRM
ELU ON VÄGA ÕRN
ÜHEL MÄLU EI OLE
TEINE EI KUULE EI NÄE
PUUDE POOLE ON ELU
JA MITTE EI NÄE ÜLE MÄE
KES KÜLL ULATAKS KÄE
KINGIKS VALGUSE VÄE
PUUDUMINE ON ELU
PÄRATU PIMEDIK
AINULT SEE PÄRATU
PÄRALE JÕUDMISE OOTUS
KUI VÕLGU VÕETUD ÕNN
ELUST TEEB ET TA ON
PÜSIVA PÜÜDENA VERES
PAADINA MÕTETE MERES
PUUDUMINE ON ELU
PUUDEGA ELU ON ELU
ELU ON TÕESTI ÕRN
KUI AGA SÜDANT POLE
KALKUS KRIIBIB KUI SURM
TEISEL EI OLE HAMBAID
ÜHEL JALGU EI OLE
TEISEL PUUDUB KÄSI VÕI SÕRM
ELU ON VÄGA ÕRN
ÜHEL MÄLU EI OLE
TEINE EI KUULE EI NÄE
PUUDE POOLE ON ELU
JA MITTE EI NÄE ÜLE MÄE
KES KÜLL ULATAKS KÄE
KINGIKS VALGUSE VÄE
PUUDUMINE ON ELU
PÄRATU PIMEDIK
AINULT SEE PÄRATU
PÄRALE JÕUDMISE OOTUS
KUI VÕLGU VÕETUD ÕNN
ELUST TEEB ET TA ON
PÜSIVA PÜÜDENA VERES
PAADINA MÕTETE MERES
PUUDUMINE ON ELU
PUUDEGA ELU ON ELU
ELU ON TÕESTI ÕRN
KUI AGA SÜDANT POLE
KALKUS KRIIBIB KUI SURM
ABIELULINE SÜRR
ABI ELU KUI NORM-ANOMAALIA
TUGIÕLG VÕÏ -KÄSI
TUGITOOL JA -HOOL
TEINE POOL
HÕBE JA KULD
KODU JA MULD
TERMINAALNE TEISIK
KAASHEIDIK
SÕRMUSE ÕRNUS JA KÕVADUS
LÕPLIK LÕPMATUS
ELUABI ANNA ABI
TUGIÕLG VÕÏ -KÄSI
TUGITOOL JA -HOOL
TEINE POOL
HÕBE JA KULD
KODU JA MULD
TERMINAALNE TEISIK
KAASHEIDIK
SÕRMUSE ÕRNUS JA KÕVADUS
LÕPLIK LÕPMATUS
ELUABI ANNA ABI
laupäev, 7. juuli 2007
Seksist
Eile öhtul juhtusingi vaatama teemakohast filmi Sharon Stonega peaosas, kus seks,öud, privaatsus ja selle rikkumine, armastus ja sarimörvad hea visuaalse nivooga kompotis. Filmi nimi ei meenu, igatahes polnud see Basic Instinct, kuigi filmi kujundimaailm seda kordas.
Me TÄISKASVANUD INIMESED oleme seksuaalsed olevused. Meile, TÄISEALISTELE, on kasuks, et me ise oma seksuaalsuse teadvustame ja ennast möistame. Vastasel korral on meie psyyhika ohus. Tänapäeval oleme selles vallas kyll avatuseni jöudnud. Tänapäeval me teame, et seks on osa elust ja yhiskonnas on aktsepteeritud vägagi erinevad seksuaalsuse väljendused ja suhtumised. Homod ja heterod, prostituudid ja nunnad, seiklejad ja konservatiivid, traditsioonilised pereinimesed ja vallatud vallalised, köigil on vöimalus elada oma tahtmist ja valikut mööda. On vöimalik elada seksi esikohale seades ja ka seda teisejärguliseks pidades ja kasvöi sellest loobudes. Seksist loobumiseks ei pea tingimata kloostrisse minema. Seksist loobumine vöib olla ka yks periood elus. Nagu ka seksuaalse eksperimenteerimise ja eneseotsingu etapp. Yhiskond meid enam ei kohusta käituma nii vöi naa. Vähemasti lääne pool maakera. Oleme vabad. Ja siit algavad probleemid. Sest oma peaga elamine polegi nii lihtne. Peame olema suutelised kandma vastutust. Täiskasvanud inimkond yhtäkki polegi selliseks valmis. Haigused levivad ja kuritegevus kasvab. Kuigi leidub miljoneid naisi ja ka mehi, kes on vabatahtlikult valmis pidama maailma vanimat ametit, prostitueerima, myyäkse ikka veel alaealisi pettuse ja vägivallaga seksiorjadeks ja igati saadava seksi körval vöetakse mängu ka lapsed ja loomad. Arulage.
Soome kirjanik Anja Snellman rääkis kultuurisaates seksuaalsuse ja raha käsitluse muutumisest eri pölvkondade väärtusmaailmades ja pedofiiliast ja noorte netielu ohtudest. Ta on kahe tytre ema ja hiljuti avaldanud raamatu, oli vist "Lemmikkikaupan tytöt", kus teemaks lapsporno jms. See raamat on mu lugemiste nimekirjas järge ootamas kyll. Anja lapsepölves oli lits-naine ehk prostituut nagu saatuse ohver, ta oli ikkagi isiksus, kelle saatus oli viinud just sellisele teele. Tänapäeval aga teenivad intellektuaalsed neiud vahel stripates öpinguteks raha ja nad on endale selgelt määratlenud, et prostitueerin teatud aja ja siis pyhendun karjäärile. Keha on tänapäeval justkui hingest lahus ja nagu tööriist, vahend millegi saavutamiseks. Shoppailu on harrastus, mitte vajalik argitoiming. Tänapäeva 40pluss lääne naine on kasvanud möttega, et mina ise kamandan oma keha, seda ei puutu keegi, kui mina seda ei taha ja puutub ainult siis, kui tahan, ja lapsed synnitan siis kui tahan ja ei synnita kui ei taha jne. Ja ehk selle mötteviisi tagajärjeks ongi see, et meie teksapepu-tytardele, kes tahavadki olla teistega äravahetamiseni sarnased, on nende keha vahendiks, mille väärtus on toimivus. Kahjuks on aga nii, et keha siiski pole mallinukk, toimivusaspekte on teisigi kui seksuaalne kytkestavus, ka köige ihaldatavam naine pole kaitstud haiguste eest.Ka Pamela Andersson saab haigestuda C-hepatiitti ja Kia Marie Garang AIDsi. Keha on minu möistmist mööda siiski jumala tempel, hinge kodu, mille saame sellisena kui saame ja mille eest peame hoolt kandma ja siit maailmast lahkudes loovutama ta vöimalikult paremas korras ja puhtana. Sathya Sai Baba öpetusest tean, et inimese kohus on oma haigusega vöidelda nii hästi kui vähegi suudab. See on karma kysimus rohkem kui fyysilise heaolu kysimus. On ju haiges kehas ka vaim haigestumise ohus ja terves kehas terve vaim. Fyysilisel haigusel on vaimne algpöhjus.
Freud on väitnud, et ka lapsel on seksuaalsus. Nii kindlasti on. Lapsel on lapse seksuaalsus. Telekas näidati Vene lastekodust pedofiili poolt Ameerikasse adopteeritud tydrukut, kes sattus aastateks kaitsetusse olukorda pedofiilist "isa" majas. Ykski sotsiaaltöötaja ei siin ega sealpool ookeani ei näinud olukorda. Laps lootis, et Ameerikas ootab teda oma tuba, kuid kohapeal selgus selle unistuse illusoorsus. "Isa" mängis tydrukuga pulmatseremooniat ja edasi jätkus vägivaldne seksuaalelu. Tydruk käis koolis, aga oma häda kurta ei osanud vöi kartis. Kui ta murdeikka hakkas jöudma, hakkas "isa" teda näljutama, et naiselikud vormid ei saaks areneda. Hiljem selgus, et sama mees oli kasutanud ka oma tytart samal viisil ja pärast lahutust yksi jäädes otsustas adopteerida "tytre" Venemaalt. Löpuks see tydruk pääses ja ta adopteeriti yhte ameerika perre, kus ta sai oma toa. Tydruk ei osanud isegi syya iseseisvalt. Ta oli nagu 13 aastane beebi, apaatne ja röömutu, väsinud laps.
Anja jutu järgi jagunevad pedofiilid 3 ryhma: need, kes arvad, et 13 ja 29 on normaalne vanusevahe, et 13 aastane on vaimult sama täisealine kui välimuselt; vanemad mehed, kes on ahvatletud sellest kergusest, mida neti kaudu petmine vöimaldab, mängurid; ja need päris pedofiilid, kes kardavad kypset naist.
Seks eeldab ikka vaimset täisealisust mölemalt poolt. Vahel on ka aastatelt täisealine vaimselt laps psyyhika- vöi arenguhäire töttu. Vahel on yks pool kaitsetus seisundis ajutise meeltesegaduse vöi kasvöi joobe töttu. Siis peaks vastutuse vötma kyll see vastutusvöimelisem pool. Vähemalt ta peaks pyydma olukorda ausalt hinnata, mitte ära kasutada. Sest löpuks vöib ta olukorda ära kasutades osutuda ise ära kasutatuks.
Anna Merkulova ehk Paide Anna, ravitseja Paidest, kirjutab oma raamatus "Minu kylalised" tabavalt armumisest. Ta ytleb, et armumine on oma olemuselt astraalne nähtus. Esmakohtumisel armutakse kaaslase astraali. Objekt meeldib ja ei teata isegi, miks. See on armumine. Aga kui armastuse tuli on syttinud, peab keha oma söna sekka ytlema. Armumine on nagu völgu vötmine. Kui keha kaasa ei tule, on situatsioon sama, kui kytta katuseta maja. Kaua selline kesta ei saa. Keha maksab völga. Ja synnib(vöi ei synni) laps. Sellest suurest soojusest, armastuse energiast, leiab pesa uue ilmakodaniku hing. Ja kui jätkuvalt armatsetakse pillerite ja muude rasestumisvastaste vahendite toel, veel hullem , tehakse aborte vöi antakse laps muul moel ära, siis seegi kaua kesta ei saa, sest tekitatakse pingeid, mida ise ei suudeta hiljem taluda.
Kas seks on armastuse väljendus? Vahel on ja vahel mitte. Kas ta peaks seda olema? Vöiks ju olla. Liiga tihti on ta midagi muud. Kas siin on midagi valesti? Hea seks inimesega, keda ei armasta, vöi halb seks inimesega, keda armastad, ka need on vöimalused. Igatahes on öudne avastada, et oled seksinud ja armastanud kurjategijat, nagu juhtus Sharon Stone mängitud naisele eilses filmis. Ka minule on seda juhtunud. Kunagi pidasin orgastilist seksi armastuseks. Aastate distantsilt näen asja teises valguses. Orgasmiga osteti minult teavet minu teadmata. Mind kasutati ära ja seks oli töötav vahend keelepaelte vallandamiseks. Kes ei teaks neid hetki pärast head seksi, kui oled nii avatud kui olla saab ja räägid köigest nii vabalt?
Seksuaalse naisena on mul probleemiks see, et kui mehele vähegi näitad, et naudid seksi, hakkab mees oma liigiomases lihtsameelsuses arvama, et sa tahad alati ja vahetpidamata ja köike ja köigilt. Ja aru need pullid ei saa, et see pole sugugi nii. Mulle on tihti öeldud, et olen lehm. Suur, soe ja hea lehm. Mulle lehmad meeldivad. Kurb töde on see, et pigem olen orav kui lehm. Hyppan puult puule inimeste lähedal ja siiski ei anna end inimestele kätte. Olen pargiloom.
Miks naistele vahel tundub, et peale mehega magamise peaks selle eest ka midagi saama materiaalselt, raha vöi muid teeneid, head elu? Et mees peaks peale seksi nagu maksma naisele. See tunne ei liitu ainult prostitutsiooniga. Prostitutsioon on pigem sotsiaalne mäng. Mehelt nöuavad just abielunaised veel eriti palju. Mees peaks olema see tugevam pool, kes kaitseb ja katab ja hellitab ja annab. Naisel on selline tunne. Ta vajab önneks mateeriat. Ja mehel jällegi on tunne, et naine peaks ta sokke pesema ja syya tegema ja säästma meest pisiasjadega tegelemisest suuremate asjade jaoks. Need mölemad on ainult petlikult tunded, millest loobumine alles avab tee isiksuse arenguks ja eneseteostuseks.
Oluline on teada, et peaaegu iga naine saab end viie minuti jooksul orgasmini onaneerida. Olen telkarist näinud isegi onaneerimise vöistlust. Seksiks ei ole tingimata isegi kaaslast vaja, kui eksisteerivad vibraatorid ja isegi kyberseks. Ka ei eelda seks meest ja naist, seksitakse ju ka grupis ja samasoolistega.
Tänapäeva psyhholoogid ei pea masturbatsiooni haiguseks, sest ilma olemise neuroosi vältivana ja oma seksuaalsuse tunda öppimise vahendina on sel öigustus. Masturbeerimine muutub ohuks, kui seda järjepidevalt eelistatakse paarisuhtele, kui see hakkab arengut takistama. Naisi isegi öpetatakse kursustel masturbeerima. Siiski arvan, et liigne kliitori aktiveerimine on naisele ohtlik. Ta keha ja psyyhika ei ole selleks valmis. Möned naised ju ka ejakuleerivad. See muidugi ei tähenda, et kliitoriorgasmi yldse ei vöi harrastada.
"Ayurveeda naistele" raamatust lugesin (Robert Svoboda), et ayurveeda seisukohalt on soovitatav möödukus. Mehed ei peaks nagu härjad elama loosungi all, mida rohkem, seda vahvam, vaid peaksid kontrollima oma seksuaalenergiat. Kylmal ja kuumal aastaajal peaks vahekordade arv olema erinev. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli. Vist kylmal ajal kord nädalas ja soojal ajal 2-3. Eks see söltub, milline dosha on valitsev, vata, pita vöi kapha. Kes tahab, vöib R.Svoboda raamatust järele vaadata.
Nagu ytles "Vaprate ja Ilusate" queen Steffany: seks on ytlemata hea asi, kui see toimub täiskasvanute vahel. Nii ongi.
Me TÄISKASVANUD INIMESED oleme seksuaalsed olevused. Meile, TÄISEALISTELE, on kasuks, et me ise oma seksuaalsuse teadvustame ja ennast möistame. Vastasel korral on meie psyyhika ohus. Tänapäeval oleme selles vallas kyll avatuseni jöudnud. Tänapäeval me teame, et seks on osa elust ja yhiskonnas on aktsepteeritud vägagi erinevad seksuaalsuse väljendused ja suhtumised. Homod ja heterod, prostituudid ja nunnad, seiklejad ja konservatiivid, traditsioonilised pereinimesed ja vallatud vallalised, köigil on vöimalus elada oma tahtmist ja valikut mööda. On vöimalik elada seksi esikohale seades ja ka seda teisejärguliseks pidades ja kasvöi sellest loobudes. Seksist loobumiseks ei pea tingimata kloostrisse minema. Seksist loobumine vöib olla ka yks periood elus. Nagu ka seksuaalse eksperimenteerimise ja eneseotsingu etapp. Yhiskond meid enam ei kohusta käituma nii vöi naa. Vähemasti lääne pool maakera. Oleme vabad. Ja siit algavad probleemid. Sest oma peaga elamine polegi nii lihtne. Peame olema suutelised kandma vastutust. Täiskasvanud inimkond yhtäkki polegi selliseks valmis. Haigused levivad ja kuritegevus kasvab. Kuigi leidub miljoneid naisi ja ka mehi, kes on vabatahtlikult valmis pidama maailma vanimat ametit, prostitueerima, myyäkse ikka veel alaealisi pettuse ja vägivallaga seksiorjadeks ja igati saadava seksi körval vöetakse mängu ka lapsed ja loomad. Arulage.
Soome kirjanik Anja Snellman rääkis kultuurisaates seksuaalsuse ja raha käsitluse muutumisest eri pölvkondade väärtusmaailmades ja pedofiiliast ja noorte netielu ohtudest. Ta on kahe tytre ema ja hiljuti avaldanud raamatu, oli vist "Lemmikkikaupan tytöt", kus teemaks lapsporno jms. See raamat on mu lugemiste nimekirjas järge ootamas kyll. Anja lapsepölves oli lits-naine ehk prostituut nagu saatuse ohver, ta oli ikkagi isiksus, kelle saatus oli viinud just sellisele teele. Tänapäeval aga teenivad intellektuaalsed neiud vahel stripates öpinguteks raha ja nad on endale selgelt määratlenud, et prostitueerin teatud aja ja siis pyhendun karjäärile. Keha on tänapäeval justkui hingest lahus ja nagu tööriist, vahend millegi saavutamiseks. Shoppailu on harrastus, mitte vajalik argitoiming. Tänapäeva 40pluss lääne naine on kasvanud möttega, et mina ise kamandan oma keha, seda ei puutu keegi, kui mina seda ei taha ja puutub ainult siis, kui tahan, ja lapsed synnitan siis kui tahan ja ei synnita kui ei taha jne. Ja ehk selle mötteviisi tagajärjeks ongi see, et meie teksapepu-tytardele, kes tahavadki olla teistega äravahetamiseni sarnased, on nende keha vahendiks, mille väärtus on toimivus. Kahjuks on aga nii, et keha siiski pole mallinukk, toimivusaspekte on teisigi kui seksuaalne kytkestavus, ka köige ihaldatavam naine pole kaitstud haiguste eest.Ka Pamela Andersson saab haigestuda C-hepatiitti ja Kia Marie Garang AIDsi. Keha on minu möistmist mööda siiski jumala tempel, hinge kodu, mille saame sellisena kui saame ja mille eest peame hoolt kandma ja siit maailmast lahkudes loovutama ta vöimalikult paremas korras ja puhtana. Sathya Sai Baba öpetusest tean, et inimese kohus on oma haigusega vöidelda nii hästi kui vähegi suudab. See on karma kysimus rohkem kui fyysilise heaolu kysimus. On ju haiges kehas ka vaim haigestumise ohus ja terves kehas terve vaim. Fyysilisel haigusel on vaimne algpöhjus.
Freud on väitnud, et ka lapsel on seksuaalsus. Nii kindlasti on. Lapsel on lapse seksuaalsus. Telekas näidati Vene lastekodust pedofiili poolt Ameerikasse adopteeritud tydrukut, kes sattus aastateks kaitsetusse olukorda pedofiilist "isa" majas. Ykski sotsiaaltöötaja ei siin ega sealpool ookeani ei näinud olukorda. Laps lootis, et Ameerikas ootab teda oma tuba, kuid kohapeal selgus selle unistuse illusoorsus. "Isa" mängis tydrukuga pulmatseremooniat ja edasi jätkus vägivaldne seksuaalelu. Tydruk käis koolis, aga oma häda kurta ei osanud vöi kartis. Kui ta murdeikka hakkas jöudma, hakkas "isa" teda näljutama, et naiselikud vormid ei saaks areneda. Hiljem selgus, et sama mees oli kasutanud ka oma tytart samal viisil ja pärast lahutust yksi jäädes otsustas adopteerida "tytre" Venemaalt. Löpuks see tydruk pääses ja ta adopteeriti yhte ameerika perre, kus ta sai oma toa. Tydruk ei osanud isegi syya iseseisvalt. Ta oli nagu 13 aastane beebi, apaatne ja röömutu, väsinud laps.
Anja jutu järgi jagunevad pedofiilid 3 ryhma: need, kes arvad, et 13 ja 29 on normaalne vanusevahe, et 13 aastane on vaimult sama täisealine kui välimuselt; vanemad mehed, kes on ahvatletud sellest kergusest, mida neti kaudu petmine vöimaldab, mängurid; ja need päris pedofiilid, kes kardavad kypset naist.
Seks eeldab ikka vaimset täisealisust mölemalt poolt. Vahel on ka aastatelt täisealine vaimselt laps psyyhika- vöi arenguhäire töttu. Vahel on yks pool kaitsetus seisundis ajutise meeltesegaduse vöi kasvöi joobe töttu. Siis peaks vastutuse vötma kyll see vastutusvöimelisem pool. Vähemalt ta peaks pyydma olukorda ausalt hinnata, mitte ära kasutada. Sest löpuks vöib ta olukorda ära kasutades osutuda ise ära kasutatuks.
Anna Merkulova ehk Paide Anna, ravitseja Paidest, kirjutab oma raamatus "Minu kylalised" tabavalt armumisest. Ta ytleb, et armumine on oma olemuselt astraalne nähtus. Esmakohtumisel armutakse kaaslase astraali. Objekt meeldib ja ei teata isegi, miks. See on armumine. Aga kui armastuse tuli on syttinud, peab keha oma söna sekka ytlema. Armumine on nagu völgu vötmine. Kui keha kaasa ei tule, on situatsioon sama, kui kytta katuseta maja. Kaua selline kesta ei saa. Keha maksab völga. Ja synnib(vöi ei synni) laps. Sellest suurest soojusest, armastuse energiast, leiab pesa uue ilmakodaniku hing. Ja kui jätkuvalt armatsetakse pillerite ja muude rasestumisvastaste vahendite toel, veel hullem , tehakse aborte vöi antakse laps muul moel ära, siis seegi kaua kesta ei saa, sest tekitatakse pingeid, mida ise ei suudeta hiljem taluda.
Kas seks on armastuse väljendus? Vahel on ja vahel mitte. Kas ta peaks seda olema? Vöiks ju olla. Liiga tihti on ta midagi muud. Kas siin on midagi valesti? Hea seks inimesega, keda ei armasta, vöi halb seks inimesega, keda armastad, ka need on vöimalused. Igatahes on öudne avastada, et oled seksinud ja armastanud kurjategijat, nagu juhtus Sharon Stone mängitud naisele eilses filmis. Ka minule on seda juhtunud. Kunagi pidasin orgastilist seksi armastuseks. Aastate distantsilt näen asja teises valguses. Orgasmiga osteti minult teavet minu teadmata. Mind kasutati ära ja seks oli töötav vahend keelepaelte vallandamiseks. Kes ei teaks neid hetki pärast head seksi, kui oled nii avatud kui olla saab ja räägid köigest nii vabalt?
Seksuaalse naisena on mul probleemiks see, et kui mehele vähegi näitad, et naudid seksi, hakkab mees oma liigiomases lihtsameelsuses arvama, et sa tahad alati ja vahetpidamata ja köike ja köigilt. Ja aru need pullid ei saa, et see pole sugugi nii. Mulle on tihti öeldud, et olen lehm. Suur, soe ja hea lehm. Mulle lehmad meeldivad. Kurb töde on see, et pigem olen orav kui lehm. Hyppan puult puule inimeste lähedal ja siiski ei anna end inimestele kätte. Olen pargiloom.
Miks naistele vahel tundub, et peale mehega magamise peaks selle eest ka midagi saama materiaalselt, raha vöi muid teeneid, head elu? Et mees peaks peale seksi nagu maksma naisele. See tunne ei liitu ainult prostitutsiooniga. Prostitutsioon on pigem sotsiaalne mäng. Mehelt nöuavad just abielunaised veel eriti palju. Mees peaks olema see tugevam pool, kes kaitseb ja katab ja hellitab ja annab. Naisel on selline tunne. Ta vajab önneks mateeriat. Ja mehel jällegi on tunne, et naine peaks ta sokke pesema ja syya tegema ja säästma meest pisiasjadega tegelemisest suuremate asjade jaoks. Need mölemad on ainult petlikult tunded, millest loobumine alles avab tee isiksuse arenguks ja eneseteostuseks.
Oluline on teada, et peaaegu iga naine saab end viie minuti jooksul orgasmini onaneerida. Olen telkarist näinud isegi onaneerimise vöistlust. Seksiks ei ole tingimata isegi kaaslast vaja, kui eksisteerivad vibraatorid ja isegi kyberseks. Ka ei eelda seks meest ja naist, seksitakse ju ka grupis ja samasoolistega.
Tänapäeva psyhholoogid ei pea masturbatsiooni haiguseks, sest ilma olemise neuroosi vältivana ja oma seksuaalsuse tunda öppimise vahendina on sel öigustus. Masturbeerimine muutub ohuks, kui seda järjepidevalt eelistatakse paarisuhtele, kui see hakkab arengut takistama. Naisi isegi öpetatakse kursustel masturbeerima. Siiski arvan, et liigne kliitori aktiveerimine on naisele ohtlik. Ta keha ja psyyhika ei ole selleks valmis. Möned naised ju ka ejakuleerivad. See muidugi ei tähenda, et kliitoriorgasmi yldse ei vöi harrastada.
"Ayurveeda naistele" raamatust lugesin (Robert Svoboda), et ayurveeda seisukohalt on soovitatav möödukus. Mehed ei peaks nagu härjad elama loosungi all, mida rohkem, seda vahvam, vaid peaksid kontrollima oma seksuaalenergiat. Kylmal ja kuumal aastaajal peaks vahekordade arv olema erinev. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli. Vist kylmal ajal kord nädalas ja soojal ajal 2-3. Eks see söltub, milline dosha on valitsev, vata, pita vöi kapha. Kes tahab, vöib R.Svoboda raamatust järele vaadata.
Nagu ytles "Vaprate ja Ilusate" queen Steffany: seks on ytlemata hea asi, kui see toimub täiskasvanute vahel. Nii ongi.
Religioonidest ja usust Jumalasse
Selle religiooni asjaga on maailmas midagi kohutavalt viltu läinud. Gandhi on öelnud: Olen Jumala olemasolus veendunum kui selles, et me kaks oleme praegu samas toas. Ma olen hetkel oma tütrega kahekesi kodus. Tema vaatab elutoas telkarit ja mina istun arvutis. Kas me oleme samas ruumis? Kindlasti ei ole me samas mõtteruumis. Ma isegi ei tea, kus tema meel uitab. Veel enam, ma ei tea sedagi, kus ise uitan. Aga jumala olemasolus olen siiski veendunud. Jumal on minu jaoks teadvuse seisund ja see "teadvus" ei hõlju kusagil ebamäärases sfääris, vaid jumal on meie teadvuse omadus, mille üksikud on teostanud ehk saavutanud endas. Selline isik oli kindlasti Jeesus. Indias nimetatakse neid Jumala kehastusteks ehk avataaradeks. Arvan, et köigile tuntud n.ö. staar-avataarade lisaks on elanud ja elab ka "varjul" avataarasid, kes lihtsalt nalja pärast vöi selleks, et inimeste tõetunnetust proovile panna, on end tavise ja vahel isegi "hullu" kujul näidanud. Arvan isegi, et Jumalaid elab igal ajastul, sest on ju maailmas alati 51% headust ja 49% kurjust, asjade teisiti olles meie maailm lihtsalt häviks.
Meil on vaja Jumal endas äratada. Jumala äratamine on pikk teekond. Religiooni praktiseerimise eesmärk peakski olema jumaliku teadvuse äratamine endas. Paraku on inimkonna "ahvimeel" selleski väärtuslikus aspektis asjad pahupidi pööranud. Minule on kõhedust äratav, kui nutetakse meie kõikide pattude pärast surnud Jeesuse pärast ja juuakse sakramendina Jeesuse "püha verd". Möte pühast verest ja selle rituaalsest joomisest on kummastav. Ja alati mötlen ma kirikus, küll on kahju, et Jeesus üldse tapeti. Jeesuse loo öpetussöna on minu jaoks selles, et me ei tohiks hukka möista ja veel enam, surma möista kedagi, kes toob uut nägemust, nagu tegid Jeesuse kaasaegsed vöimumehed. Tihti oleme isegi pimedusega löödud ega näe, kui keegi on meie jaoks nagu Jeesus, öpetab, aga me ei taju, saame vihaseks, viskame öpetuse prügikasti,oleme seega kui Pontus Pilatus. Tihti spekuleeritakse ideega, et Jeesus ei surnudki ristil, et ta elas edasi, et tal oli Maarja Magdaleenaga tütar Sarah-Maria, kes syndis pärast Jeesuse surma jne. Ei tea. Aga Jeesus kindlasti ei vaja usklike hüsteeriat ega ülistust. Ta tahtis ehk ainult üht meile öpetada:armasta ligimest nagu iseennast.... Sest me oleme körgemal tasandil üks. Selles on asi. Ligimest vihates suurendame ka enda kannatusi.
Ja usu nimel tapmisest ma ei räägigi. Iga lapski saab sellest aru, et usk on siin ainult kilp, mis varjab muud: vallutushimu, vägivaldsust, hullumeelsust...
Islam seostub lääne inimestele ainult harimatuse ja vägivallaga. Tegelikult on ka islami kaudu vöimalik jumalikke kvaliteete elavdada, aga miskipärast on vägivaldne pool vallale pääsnud. Vale "umbrohi" lokkab "tõe" eest võïtlevate islamistide teadvuses. Tundub, et vägivallatuse printsiip ehk ahimsa sanskriti keeles on Jumala juurde viiva tee esimene aste. Inimeseks olemine sisaldab nii jumalat kui deemoneid. Vötmeküsimus on, millist poolt endas oleme otsustanud toita.
Vanad veedad ütlevad:läbi puhtuse saabub edu. Kuigi igapäevane elu püüab meid igati ümber veenda, tuues löputult näiteid deemonlike omaduste abil saavutatud edust ja mammonast, sügavamalt uurides paljastub teemanttera, puhas soove täitev teadvus.
Meil on vaja Jumal endas äratada. Jumala äratamine on pikk teekond. Religiooni praktiseerimise eesmärk peakski olema jumaliku teadvuse äratamine endas. Paraku on inimkonna "ahvimeel" selleski väärtuslikus aspektis asjad pahupidi pööranud. Minule on kõhedust äratav, kui nutetakse meie kõikide pattude pärast surnud Jeesuse pärast ja juuakse sakramendina Jeesuse "püha verd". Möte pühast verest ja selle rituaalsest joomisest on kummastav. Ja alati mötlen ma kirikus, küll on kahju, et Jeesus üldse tapeti. Jeesuse loo öpetussöna on minu jaoks selles, et me ei tohiks hukka möista ja veel enam, surma möista kedagi, kes toob uut nägemust, nagu tegid Jeesuse kaasaegsed vöimumehed. Tihti oleme isegi pimedusega löödud ega näe, kui keegi on meie jaoks nagu Jeesus, öpetab, aga me ei taju, saame vihaseks, viskame öpetuse prügikasti,oleme seega kui Pontus Pilatus. Tihti spekuleeritakse ideega, et Jeesus ei surnudki ristil, et ta elas edasi, et tal oli Maarja Magdaleenaga tütar Sarah-Maria, kes syndis pärast Jeesuse surma jne. Ei tea. Aga Jeesus kindlasti ei vaja usklike hüsteeriat ega ülistust. Ta tahtis ehk ainult üht meile öpetada:armasta ligimest nagu iseennast.... Sest me oleme körgemal tasandil üks. Selles on asi. Ligimest vihates suurendame ka enda kannatusi.
Ja usu nimel tapmisest ma ei räägigi. Iga lapski saab sellest aru, et usk on siin ainult kilp, mis varjab muud: vallutushimu, vägivaldsust, hullumeelsust...
Islam seostub lääne inimestele ainult harimatuse ja vägivallaga. Tegelikult on ka islami kaudu vöimalik jumalikke kvaliteete elavdada, aga miskipärast on vägivaldne pool vallale pääsnud. Vale "umbrohi" lokkab "tõe" eest võïtlevate islamistide teadvuses. Tundub, et vägivallatuse printsiip ehk ahimsa sanskriti keeles on Jumala juurde viiva tee esimene aste. Inimeseks olemine sisaldab nii jumalat kui deemoneid. Vötmeküsimus on, millist poolt endas oleme otsustanud toita.
Vanad veedad ütlevad:läbi puhtuse saabub edu. Kuigi igapäevane elu püüab meid igati ümber veenda, tuues löputult näiteid deemonlike omaduste abil saavutatud edust ja mammonast, sügavamalt uurides paljastub teemanttera, puhas soove täitev teadvus.
Dream
kui hinge allikatel käin ma janus joomas
sel maastikul mis tihti ilmub unes
sini-hõbeleva rohuga ja roosakuldses vines
ma kõnnin kergelt seal ja olen justkui toomas
üht salalaegast varjul võlurüü
mu kohal linnud loevad õnnistavaid loitse
laekas peidus on mu elu suurim süü
ja ma pean jõudma kuni elulill veel õitseb
kui peatun salu veerel eespool näha Maa
see kera kõiksuses ja korraga ma keerlen
päiksetuule teedel laekalt lendab kaas
mu süü saab sajuks poristel maanteedel
sel maastikul mis tihti ilmub unes
sini-hõbeleva rohuga ja roosakuldses vines
ma kõnnin kergelt seal ja olen justkui toomas
üht salalaegast varjul võlurüü
mu kohal linnud loevad õnnistavaid loitse
laekas peidus on mu elu suurim süü
ja ma pean jõudma kuni elulill veel õitseb
kui peatun salu veerel eespool näha Maa
see kera kõiksuses ja korraga ma keerlen
päiksetuule teedel laekalt lendab kaas
mu süü saab sajuks poristel maanteedel
Tartu NAK
kuhu minagi ju kunagi kuulusin, 80ndatel, avaldanud kogumiku, PORNO teemadel. Lehest lugesin. Teema on muidugi laiem. Kaks, mis meelde jäid: Panin tallele. Laine heitis kai peale.
Keel on siiski vöimalusi pakkuv material.
Keel on siiski vöimalusi pakkuv material.
reede, 6. juuli 2007
Century
uus aastatuhat tuhatkordne uus
siin praegu elavail on vana tunne uus
meil köigil kes me kestnud löpuläbu
lootuses et uus on önnenägu
nagu igihaljas kuusk oh jöulupuu
kui armastus mis ehitud ja truu
kui kirjatuvi sealtpoolt sönum nokas
uskumatu rööm ja hirmuokas
yhes hetkes yhes helmes kees
see peegeldub ja viitab vöitja teed
vikerkaarel vaikib valguslind
vaikusega koju jutsub mind
siin praegu elavail on vana tunne uus
meil köigil kes me kestnud löpuläbu
lootuses et uus on önnenägu
nagu igihaljas kuusk oh jöulupuu
kui armastus mis ehitud ja truu
kui kirjatuvi sealtpoolt sönum nokas
uskumatu rööm ja hirmuokas
yhes hetkes yhes helmes kees
see peegeldub ja viitab vöitja teed
vikerkaarel vaikib valguslind
vaikusega koju jutsub mind
Terminaalne
Need tunnid laevas
korduvad ja kaunid
meenutavad ehk
kui lähedal on taevas
maast ja pyhak klounist
kui vähe erineb
samad mötted samas laevas
iga kord on
siiski erinev
pallimeri löhnapood ja karaoke
ajaviide ajatuse keskel
laineid rebeneb
olla korraks kindlas piiris vaba
ohutuse raames
ohud sydames
laev on vaheaeg ja sadam lava
elulugu pilet haaval
löppu läheneb
korduvad ja kaunid
meenutavad ehk
kui lähedal on taevas
maast ja pyhak klounist
kui vähe erineb
samad mötted samas laevas
iga kord on
siiski erinev
pallimeri löhnapood ja karaoke
ajaviide ajatuse keskel
laineid rebeneb
olla korraks kindlas piiris vaba
ohutuse raames
ohud sydames
laev on vaheaeg ja sadam lava
elulugu pilet haaval
löppu läheneb
kolmapäev, 4. juuli 2007
Küsimine
MIDA SAAD ISE TEHA?
Lõngast kudumeid,
kangast kandameid,
savist südameid,
samblast jõuluilu.
Titesärki ja võlumärki,
nahast karpi ja
uhket torti...
Laulu lüüa
ja maja remontida.
Osta ja müüa ja pantida.
MIDA EI SAA ISE TEHA?
Teokarpi ja tumma tigu,
pärlikarpi ja pärli ilu,
elevanti ja seemneidu.
Elevust-põnevust-hingepidu.
Elu mis anti.
Lapsi kes leiti.
Surma mis sealtpoolt sätiti.
Lõngast kudumeid,
kangast kandameid,
savist südameid,
samblast jõuluilu.
Titesärki ja võlumärki,
nahast karpi ja
uhket torti...
Laulu lüüa
ja maja remontida.
Osta ja müüa ja pantida.
MIDA EI SAA ISE TEHA?
Teokarpi ja tumma tigu,
pärlikarpi ja pärli ilu,
elevanti ja seemneidu.
Elevust-põnevust-hingepidu.
Elu mis anti.
Lapsi kes leiti.
Surma mis sealtpoolt sätiti.
teisipäev, 3. juuli 2007
ASJADE LOOMUS
KOHVRID need on justkui ohvrid
piiritule priiusele
kõnniks vabana ja kaugele kuid KOHVRID
piirideks on priiusele
TERMOS see on justkui kosmos
kaasa võetav kõïkjale
läbi vaikuse sees suikuv sisekosmos
avardub ja kandub kõïkjale
KANDIK see on justkui pandiks
toomaks vajalikku kohale
elukoormale on kuldseks randiks
puhtad soovid toovad kohale
piiritule priiusele
kõnniks vabana ja kaugele kuid KOHVRID
piirideks on priiusele
TERMOS see on justkui kosmos
kaasa võetav kõïkjale
läbi vaikuse sees suikuv sisekosmos
avardub ja kandub kõïkjale
KANDIK see on justkui pandiks
toomaks vajalikku kohale
elukoormale on kuldseks randiks
puhtad soovid toovad kohale
Pyha kolmainsus.
Kaldaliivale kirjutasin oma read.
Mitte keegi neid ei lugenud.
Mitte keegi ei korjanud üles.
Ainult lained neid loendasid.
Ainult tuul neid tuges.
Kuni üks rannale eksinud laps
naeratas neile.
Sellest jäidki nad elama.
Sellest jäidki nad.
Sellest jäidki.
Sellest.
Mitte keegi neid ei lugenud.
Mitte keegi ei korjanud üles.
Ainult lained neid loendasid.
Ainult tuul neid tuges.
Kuni üks rannale eksinud laps
naeratas neile.
Sellest jäidki nad elama.
Sellest jäidki nad.
Sellest jäidki.
Sellest.
Ortodoksne
MU HINGEL ON HIIGEL INGEL
TA HINGAB LÄBI MU NAHA
UNELAANTES LEPITAB PINGED
TA PISARAD - KÕÏGI MU KÜÜNALDE VAHA
LUMISÄDELEV ON TEMA RÜÜ
TA PILK ON LEEGITSEV TÕDE
OLGU MU HINGEL HAIGUS VÕÏ SÜÜ
TA ON MU HOOLITSEV ÕDE
TA HINGAB LÄBI MU NAHA
UNELAANTES LEPITAB PINGED
TA PISARAD - KÕÏGI MU KÜÜNALDE VAHA
LUMISÄDELEV ON TEMA RÜÜ
TA PILK ON LEEGITSEV TÕDE
OLGU MU HINGEL HAIGUS VÕÏ SÜÜ
TA ON MU HOOLITSEV ÕDE
Tellimine:
Postitused (Atom)