Kallid söbrad, kes te mu blogi loete. Olen teile köigile tänulik, vötsite te ju vaevaks köikide maailma paikade ja ahvatluste hulgast peatuda just Minu Aegade Aias. Vahel on siin kylm ja köle, vahel paistab päike, vahel tormab - siiski on see röömsate kohtumiste paik yle maade ja merede, yle aastakymnete, käesirutus, tere.
Iga kommentaar röömustab mind siiralt, isegi kui see on poolakeelne, millest tunnen ära vaid yksikuid sönu. Ja veel, kui keegi veel salaust märganud pole - klikka pealkirjale, sest mönede pealkirjade taga on laul, video vöi artikkel.
Önnistust uuele aastaringile
Aegade Aia kuningannalt.
pühapäev, 4. jaanuar 2009
Metsavennad soome teles
Täna õnnestus näha suurepärast dokumenti Soome TV1: Viro ja metsäveljet.
Saates esinesid veel elus olevad metsavennad, yhte neist jututas Mart Laar. Nimed ei jäänud kahjuks meelde, peale Ûlo ja Aino Jõgide.Ülo on tuttav yhest teisest dokumendist soome tvs, kus ta rääkis Haukka-ryhmast. Aino on tema Siberis kohatud abikaasa. Yks söjas käe kaotanud metsavend rääkis oma kinnikukkumisest:pakuti viina, milles oli värvitu-löhnatu-maitsetu myrk, ta vöttis ainult 100gr,mis ei oleks mehele midagi teinud, aga kuna oli myrgitatud viin, ta jäi nörgaks ja kukkus kinni. Mees väitis, et sama ainet kasutatakse tänapäevani. Metsavennad pidasid ylesandmise ja pealekaebamise ja kommunistidega kaasajooksmise peamiseks pöhjuseks piiritut ahnust. Vöeti ju ära n.ö. riigireeturite vara. Selles saates tehti maailmale selgeks ka metsavendade "valge laeva" ootus. Vastupanu kestis nii kaua kui kestis just lääneriikide abile lootes. "Ameerika Hääl" seda jätkuvalt lubaski. Yks metsavend pidas vastu 1978 aastani. Temale on hauakivi pandud. Mina olin siis 17 aastane ega teadnud metsavendadest midagi kuigi laulsin malevas metsavendade laulu. Yks mees varjas end aastaid Audru kirikus oreli all kuni enam ei jaksanud ja lasi oma vanemate haual ennast maha. Jne.jne. Kolmandik eesti rahvast sai surma söjas ja kyyditustes.
Laine Ilona Kallase tapmine vene söduri poolt jäi ilma igasuguse juriidilise käsitluseta. Aino Kallase tytre lasi maha purjus vene södur suvila öue peal. Selliseid juhtumeid oli kindlasti palju, aga ikkagi, kui palju?
See ei olnud dokumendist. See on mind ennegi vaevanud. Tuntud kirjaniku tytar lastakse maha ja ei mingit vöimude poolset käsitlust. Tema ei olnud ju metsavend. Korjas punaseid söstraid issanda rahus kui surmakuul tabas. Seda ei saa ka lahinguönnetuseks pidada.
Me ei saa teha midagi muud kui rääkida kuni on veel keegi kes mäletab.
See tänane dokument on töesti suur asi. Tänu Finlandia vöitnud Sofi Oksase romaanile "Puhastus" on soomlaste ja seda kaudu ka maailma huvi eesti metsavendade ja nöukogude perioodi vastu töusnud. "Puhastust" on tölgitud paljudesse keeltesse. Venekeelne tölge on tulemas.
Dokumendis röhutati. et kuigi metsavennad jäid ebavördses vöitluses alla, on nende teeneks, et jäi ellu eestlase hing, see seeme, millest vörsus hiljem laulev revolutsioon ja iseseisev Eesti.
Mitte köik ei andnud alla 40ndatel. Mitte köik ei andnud alla ka 80ndatel. Mitte köik ei vötnud vastu ettepanekut saada KGB informaatoriks.
Iga kolmas Viru ja Olympia kelner töötas KGBle. Valuutabaari töötajatest köik. Köigil olid omad pöhjused. Ja ikka ja alati- ahnus, privileegid, need "libestasid" selle raskeimagi yhte.
Ja ikkagi- köik tuleb kord ka päevavalgele...
Saates esinesid veel elus olevad metsavennad, yhte neist jututas Mart Laar. Nimed ei jäänud kahjuks meelde, peale Ûlo ja Aino Jõgide.Ülo on tuttav yhest teisest dokumendist soome tvs, kus ta rääkis Haukka-ryhmast. Aino on tema Siberis kohatud abikaasa. Yks söjas käe kaotanud metsavend rääkis oma kinnikukkumisest:pakuti viina, milles oli värvitu-löhnatu-maitsetu myrk, ta vöttis ainult 100gr,mis ei oleks mehele midagi teinud, aga kuna oli myrgitatud viin, ta jäi nörgaks ja kukkus kinni. Mees väitis, et sama ainet kasutatakse tänapäevani. Metsavennad pidasid ylesandmise ja pealekaebamise ja kommunistidega kaasajooksmise peamiseks pöhjuseks piiritut ahnust. Vöeti ju ära n.ö. riigireeturite vara. Selles saates tehti maailmale selgeks ka metsavendade "valge laeva" ootus. Vastupanu kestis nii kaua kui kestis just lääneriikide abile lootes. "Ameerika Hääl" seda jätkuvalt lubaski. Yks metsavend pidas vastu 1978 aastani. Temale on hauakivi pandud. Mina olin siis 17 aastane ega teadnud metsavendadest midagi kuigi laulsin malevas metsavendade laulu. Yks mees varjas end aastaid Audru kirikus oreli all kuni enam ei jaksanud ja lasi oma vanemate haual ennast maha. Jne.jne. Kolmandik eesti rahvast sai surma söjas ja kyyditustes.
Laine Ilona Kallase tapmine vene söduri poolt jäi ilma igasuguse juriidilise käsitluseta. Aino Kallase tytre lasi maha purjus vene södur suvila öue peal. Selliseid juhtumeid oli kindlasti palju, aga ikkagi, kui palju?
See ei olnud dokumendist. See on mind ennegi vaevanud. Tuntud kirjaniku tytar lastakse maha ja ei mingit vöimude poolset käsitlust. Tema ei olnud ju metsavend. Korjas punaseid söstraid issanda rahus kui surmakuul tabas. Seda ei saa ka lahinguönnetuseks pidada.
Me ei saa teha midagi muud kui rääkida kuni on veel keegi kes mäletab.
See tänane dokument on töesti suur asi. Tänu Finlandia vöitnud Sofi Oksase romaanile "Puhastus" on soomlaste ja seda kaudu ka maailma huvi eesti metsavendade ja nöukogude perioodi vastu töusnud. "Puhastust" on tölgitud paljudesse keeltesse. Venekeelne tölge on tulemas.
Dokumendis röhutati. et kuigi metsavennad jäid ebavördses vöitluses alla, on nende teeneks, et jäi ellu eestlase hing, see seeme, millest vörsus hiljem laulev revolutsioon ja iseseisev Eesti.
Mitte köik ei andnud alla 40ndatel. Mitte köik ei andnud alla ka 80ndatel. Mitte köik ei vötnud vastu ettepanekut saada KGB informaatoriks.
Iga kolmas Viru ja Olympia kelner töötas KGBle. Valuutabaari töötajatest köik. Köigil olid omad pöhjused. Ja ikka ja alati- ahnus, privileegid, need "libestasid" selle raskeimagi yhte.
Ja ikkagi- köik tuleb kord ka päevavalgele...
Tellimine:
Postitused (Atom)