Yks tark inimene teadis rääkida, et: selline kui on sinu suhe emaga, on ka sinu suhe kaasinimestega ja nagu on sinu suhe isaga, selline on sinu majanduslik seis.
Suhe emaga (vöi isaga) on elu vundamentaalseim suhe, see on kergesti haavatav, ja sellest on palju öppida. Ka pikaaegselt pöletikulist ema-suhet tasub hakata ravima, ja kohe. Sest seal on väärtuslik elu öppetund peidus.
Mind aitas igatahes Louise Hay öpetus: kui keegi täiskasvanud inimene sind ärritab, pyya teda ette kujutada lapsena ja kysi endalt: kas sa vihkad seda last? Ka köige ärritavam inimene on kunagi olnud syyty laps. Ja see laps temas on ikka olemas, ehkki sygaval peidus.
Kui mul olid elus rasked ajad, kui ma ei leidnud oma kohta elus, ei osanud ma kodunt tuge leida, vastupidi, ma ajasin enda olukorra igatpidi hullemaks sellega, et pögenesin ka sealt, kus mul veel koht oli. Ma olin liiga kaua see viieline koolilaps, kellele kiituskiri andis armastatud olemise tunde. Kui kiituskirja polnud ette näidata, muutusin pahuraks ega teadnud, kuidas kodus olla. Mind oli alati nähtud kui head öpilast ja ma julgenud olla nagu olen, heas ja halvas.
Kui ma hakkasin tasakaalu leidma mediteerides ja joogates, ei saanud mu vanemad aru, et asjad liiguvad paremuse poole. Jälle polnud kiituskirja ette näidata. Mul polnud meest ega head töökohta, ilusat korterit ega autot,majanduses vajasin vanemate abi, aga sisemine areng oli tohutu. See jäi mu vanemate eest varju.
Muidugi ma saan aru, et mu vanemad ainult muretsesid mu pärast. Yksikema nagu mina poldud meie suguvösas enne nähtud. Siiski kogesin ma nende muret(semist) alandavana, tahtsin näidata, et saan ise hakkama. Kuigi alati ei saanud. Kuigi enamasti ju ikkagi sain. Mida yldse tähendab "hakkama saamine"?
Eks pöhiprobleem ole ikka see, et ma pole abielus laste isaga ja mul pole minu haridusele vastavat töökohta. Minusuguseid on ju oi kui palju. Ometi ma tean, et on palju asju mu elus, mille yle tasub olla önnelik:lapsed terved ja pole isegi töötu, teen vajalikku tööd. Ja jaksan uskuda tulevikku.
