JIMlt tuli eile dokument Tiibeti Surnute Raamatust, mis mulle tuttav, loetud (nöuka ajal käis ringi masinakirjalise koopiana ja Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" sai ostetud ja loetud möned aastad tagasi) ja siiski huvitav. See on raamat , mille juurde tuleks iga paari aasta tagant tagasi pöörduda.
Olen ju vanadekodus töötanuna olnud surmale vägagi lähedal. Tihti mötlesin, miks neid vaesekesi surevaid vanureid keegi ei aita sel tähtsal silmapilgul. Matusteni läks ju ikka paar päeva vöi nädal. Sugulased halasid vöi ei halanud. Möni lähedane ehk palvetas. Möni hooldajagi ehk palvetas. Hingehoidja amet seati ka sisse iseseisvuse ajal. Aga ikkagi: surnu vajab toetust kohe, mitte alles matuste ajal, kus heal juhul on vöimekas kirikuöpetaja, kelle hääl ulatub "sinnapoole", aga tihti pole kedagi nii vöimekat. Tiibetis teostavad surnu saatmist läbi bardode kogenud mungad.
Kui mu isa suri 2000 aastal, oli mul 9kuune titt, kes nöudis täit tähelepanu leinast hoolimata. Pyydsin siiski isa aidata, palvetasin sellise sisuga, et aita Jumal mu isa sealpoolses.Isa oli ateist ja matus oli ka mittekiriklik. Ma ei tea, kuidas mu palved toimisid, aga hiljem sain kuulda märkust, et olen matusepildil önneliku ilmega. Seda tölgendati, et ma ei hoolinud oma isast. Alguses olin hämmeldunud sellisest arusaamatusest kuuldes, aga siis taipasin: ma ikkagi sain yhenduse vaimuilmaga ja ehk önnestus ka isa aidata...
Peaksime ennast harima ka surma alal...
Paide ravija Anna on kirjutanud oma raamatus "Minu kylalised" surnute maailmast:
"Igas riigis on oma Surnute Maailm.Eesti Surnute Maailm on 120m pikk ja 84m lai. Muidugi on olemas ka selline suur Surnute Maailm. See on selline nagu maises möttes EU vöi USA. Selle kodakondseks on kohe väga raske saada. Esialgu peab olema mönda aega oma riigi Surnute Maailmas.
Alguses antakse seal surnule väike omaette numbriga tuba.Igale elanikule on tema toa number käe peale tätoveeritud. Muidu vöib see mönel hooletul surnul ära kaduda ja otsi siis pärast taga, kus ta tuba on.
Seal on ka ylemus, tema ruum on eraldi. Vähemalt korra nädalas kontrollib ylemus oma valdust. Kui möni surnu on haigeks jäänud, suunatakse ta eraldiseisvasse haiglasse.
Surnute Maailmas on samasugune elu kui maa peal, ainult inimestel ole seal fyysilist keha, mis aga ei tähenda, et ei peaks tööd tegema. Tee tööd, see on igavene seadus. Sellest ei pääse iialgi ei elavad ega surnud. Surnutelgi on ju elamiseks raha vaja.
Surnute maailmas kehtib oma raha. Surnud raha.
Surnud saavad raha nii palju kui on välja teeninud. Pensionärid saavad pensioni, aga väga vähe. Nii nagu meilgi. Kord kuus tuleb Ylemus ja käib maailma läbi ja korjab igayhe käest sundkorras väiksed annetused ning jagab need vaestele. Sel viisil ei ela päris viletsuses ykski surnu. Köige vaesemad surnud elavad suurtes telkides, ilma peavarjuta ei ole keegi. Voodeid neil ei ole, nad magavad pörandal. Rikkad elavad oma elu, mida ei anna vaeste omaga vörreldagi.
Köik, mis inimene on elu jooksul maa peal teinud, pean surnu panema Surnute Maailma panka ja käima neid seal pidevalt puhastamas. Eks seegi on igapäevane töö. Ainult nii saab inimene tagasi teadmise, milleks ta siia maailma syndis.
Ma olen kysinud surnute käest, kui palju vöin rääkida. Kui ma räägin liiga palju, siis nad tulevad mind kollitama. Seepärast Surnute Maailmast köike rääkida ei saagi. Oi, see Surnute Maailm on yks jube paik!Sinna lihtsalt niisama käima minna ei maksa. Peab ikka olema tungiv pöhjus. Muidu vöivad surnud pahaks panna, kui neid niisama tylitamas käia. Mönikord ei lasegi nad uudishimutsejat elavate maailma tagasi.
Surnute Maailma sisenedes peab hoidma pilgu kogu aeg otse enda ees ja katsuda mitte körvale vaadata, sest seal on igasuguseid hirmsaid olevusi. Kollid ja luukered, kellel pole nina, kelle silmi.
Kui meie keha saab vigastada, seotakse ju haavad kinni. Muidu läheb mustus sisse ja tekib infektsioon. See ei löpe hästi, kui ei ravi. Aga kui selline asi juhtub surnuga Surnute Maailmas,siis nemad ei sure ära, sest nemad on juba surnud."
Selline reportaazh siis Annalt, kes käis Surnute Maailmas.
Mulle endale tundub, et surm on liikuv ja gaasiline möiste, surma on elus ja elu on surmas. Bardo seisundeid kogeme ka elus, vahel oleme kui augus, kolme nulli seisundis, tyhjuses, kust tuleb leida teeots. Mönel on selliseid hetki elus rohkem teisel vähem. Vanemal hingel on neid rohkem.Minu elu on selliste hetkede ahel. Harva kui olen kodus kui kindluses. Enamasti olen teel, otsin ja köhklen. Vöimalusi on palju.
Olen tihti palvetanud surnute eest. Kauhajöe koolisurma järel palvetasin kohe palju nende noorte hingede eest kes ootamatult sattusid sinnapoole.
Siiski, surm on see taust, mille kaudu teame: elu on Jumala kingitus. Iga päev, iga hetk.
