Olen india kultuuri austaja ja mitte lihtsalt eksootikalembene imetleja, olen pisut öppinudki veedateadust ja sanskritti. Kastiyhiskond ja elevandipealine jumal Ganesha ei olegi enam arusaamatud nähtused, kui on kogutud pisut ka taustateadmisi. Siiski sain alles hiljuti telest nähtud dokumendi kaudu aru, mis on alam kast. Dokument rääkis kahenäolisest india kylas syndinud beebist Lalist, kes jöudis elada ainult pooleaastaseks.(Hiljuti oli saade ka 8-jalgsest india beebist, keda kylainimeset pidasin önnejumalanna Lakshmi kehastuseks, kuid kes tegelikult oli kaksikute väärareng, loiskaksonen soome keeles. Selle tydruku kyll meditsiin päästis).See kahenäoline Lali oli väga nörk, ta viidi haiglasse. Arst tahtis teda sisse jätta, aga kuna kylas on kombeks teha otsuseid yhiselt, viisid vanemad ta koju tagasi, kus beebi seisund halvenes seevörra, et peagi viidi kiirabiga haiglasse tagasi. Noor isa siis kahetses, et ei teinud otsust ise, ei jätnud last kohe haiglasse. Vanaema tuli sadade kilomeetrite kauguselt haiglasse. Köik armastasid seda last. Arst teadis siiski et terviseriske on palju. Lali siiski paranes haiglas ja pääses koju. Kodused teenisid n.ö. imelapse pealt, inimesed tulid vaatama kahenäolist Lalit ja maaharijate perekond sai raha lapse näitamise eest. Kui köik näis hästi minevat, juhtus siiski ootamatu:sydameatakk viis Lali ära. Preester keeldus last matmast, sest perekond oli alamast kastist. Preestrile tähendas alama klassi liikme matmine halba mainet. Löpuks ta millegipärast soostus. Lali isa ehitas Lalile templi ja tellis marmorist kuju oma erakordsest tytrest. Ytles teda väga igatsevat.
Vaatamata kogu austusele Lali kannatuse ja tema perekonna armastuse vastu ei saa ma aru sellest templi ehitamisest ja marmorkujust.Väärareng pole siiski jumalik.
India pooljumalatel on aspektid meie fysioloogias. Inimeseks syndinud Jumala pojal on koht meie sydames.
laupäev, 24. jaanuar 2009
reede, 23. jaanuar 2009
Lumi ja Rosin
Laste pealekäimisel sai ennast lemmikloomapoodi veetud ja kaks hiiretydrukut koju toodud. Valge ja pruun-Lumi ja Rosin. Myyjalt saime kaasa ka lipiku lemmikute synniaja- ja koha andmetega. Lumi oli syndinud 7 juulil samas Hopeakäpälä poes ja Rosin 9 oktoobril kasvataja Hanna Mattila juures. Kumbki hiir maksis 12€ ja puur pöörased 50€. Saime kaasa ka söögijuhendi ja pysikliendi kaardi, sest saepuru ja vitaminiseeritud närilisemaiustusi tuli järjepidevalt osta. Ka lemmikutega koos reisimise kohta hankisime teavet, aga teave oli selline, et igal maal omad reeglid ja Eesti kohta soome loomaarst ei teadnud midagi täpset. Laeva- ja lennufirmade kodulehekylgedelt leiab hädäpäräst infi. Reisida me oma "tydrukutega" ei jöudnudki, kyll aga arvestasime nendega reiside planeerimisel, nii et keegi perest oli ikka kodus. 3 päeva said nad ka yksi hakkama.
Lumi oli algusest peale Rosinast arem ja vähem liikuv. Kykitas omaette. Rosin aga oli eriti vilgas ja äratas mind tihti sellega, et rippus ahvi kombel puuri laevarbade kyljes. Nad olid ikka nagu lapsed kohe. Serveerisin neile söögi väikesel nukutaldrikul ja mängisin nii hiirerestorani kelnerit.
Kord avastasime, et Lumi jätab punaseid jälgi. Arvasime, et kyyntest vöi käppadest tuleb verd. Läksingi loomakliinikusse ja seal selgus, et käppadel pole häda midagi. Ma ei saanudki aru, mis oli, aga soovitati antibiootikumide kuuri. See tundus liiga kallis ja möttetu yritus, arstivisiit läks niigi 40€maksma. Andsin talle greniimi, mis ravib pöletikku. Verised jäljed kadusid. Loomatohtrilt sain teada, et kui hiir hoiab yhte silma kinni, siis on haige.
Nii nad siis rabelesid röömsalt oma puuris ja WCpaberirullide sees olevates papptorudes. Rika esitas neile oma laule-tantse ja Anni puhastas iga nädal puuri.
Möned kuud tagasi sain tööl olles telefoniköne Annilt: Lumi on surnud. Tulin töölt koju ja seal ta siis oli, elutuna. Lapsed muidugi kurvad. Lumi jöudis elada 1 aasta 4 kuuseks. Hiire kohta korralik vanus.
Kysisin taas loomatohtrilt nöu: kas vötta Rosinale uus seltsiline. Tohter laitis mötte maha:vana hiir ei vöta uut söpra vastu.
Möödus paar kuud ja Rosin jäi hirmus loiuks. Ta oleks nagu lapsest-vilkast pöngerjast äkki puruvanakeseks muutunud.
Rika teadis juba karta et äkki Rosin sureb. Siiski ma ei uskunud et see niipea juhtuks. Rosin vabises puurinurgas. Puhastasin puuri ja andsin värsket vett, aga ta ei jaksanud enam liikuda. Tunni pärast oligi surnud. Rika nuttis hirmsasti. Pidasin lastele loengu surelikkusest. Et Rosin on nyyd Lume juures ja Jumal kannab nende eest hoolt.
Elu on alati ilus.
Otseses tähenduses.
Lumi oli algusest peale Rosinast arem ja vähem liikuv. Kykitas omaette. Rosin aga oli eriti vilgas ja äratas mind tihti sellega, et rippus ahvi kombel puuri laevarbade kyljes. Nad olid ikka nagu lapsed kohe. Serveerisin neile söögi väikesel nukutaldrikul ja mängisin nii hiirerestorani kelnerit.
Kord avastasime, et Lumi jätab punaseid jälgi. Arvasime, et kyyntest vöi käppadest tuleb verd. Läksingi loomakliinikusse ja seal selgus, et käppadel pole häda midagi. Ma ei saanudki aru, mis oli, aga soovitati antibiootikumide kuuri. See tundus liiga kallis ja möttetu yritus, arstivisiit läks niigi 40€maksma. Andsin talle greniimi, mis ravib pöletikku. Verised jäljed kadusid. Loomatohtrilt sain teada, et kui hiir hoiab yhte silma kinni, siis on haige.
Nii nad siis rabelesid röömsalt oma puuris ja WCpaberirullide sees olevates papptorudes. Rika esitas neile oma laule-tantse ja Anni puhastas iga nädal puuri.
Möned kuud tagasi sain tööl olles telefoniköne Annilt: Lumi on surnud. Tulin töölt koju ja seal ta siis oli, elutuna. Lapsed muidugi kurvad. Lumi jöudis elada 1 aasta 4 kuuseks. Hiire kohta korralik vanus.
Kysisin taas loomatohtrilt nöu: kas vötta Rosinale uus seltsiline. Tohter laitis mötte maha:vana hiir ei vöta uut söpra vastu.
Möödus paar kuud ja Rosin jäi hirmus loiuks. Ta oleks nagu lapsest-vilkast pöngerjast äkki puruvanakeseks muutunud.
Rika teadis juba karta et äkki Rosin sureb. Siiski ma ei uskunud et see niipea juhtuks. Rosin vabises puurinurgas. Puhastasin puuri ja andsin värsket vett, aga ta ei jaksanud enam liikuda. Tunni pärast oligi surnud. Rika nuttis hirmsasti. Pidasin lastele loengu surelikkusest. Et Rosin on nyyd Lume juures ja Jumal kannab nende eest hoolt.
Elu on alati ilus.
Otseses tähenduses.
pühapäev, 11. jaanuar 2009
Immigrandid.
Tänane päev töi uudise, et prints Harry vabandas avalikult aastate eest suust lipsanud sönade eest: pakistanlase kohta ytles paki ja nimetas kedagi "rättipääks", mis on tuntud nimetus muslimite kohta. Kannavad nad ju peas kangekaelselt pearätti.
Inglismaal on levinud härrasmeeste klubid, kus maa päriselanikud ehk valged inglased saavad end selles suhtes vabalt tunda, et ei karda kogemata ega tahtlikult solvata yhtki immigranti, etnilist vöi muud vähemust. Olukord on muutunud nii äraspidiseks, et muulased on nagu pyhad lehmad, iga söna vöivad nad tölgendada solvanguna ja solvata neid ometi ei tohi. Kohalikud elavad lausa pinges ja otsivad saarekest klubi näol, kus saaks veel oma kodumaal olla nagu kodus. Kyll oli NLs ikka muulastel hea elada: nad isegi ei teadnud, et elavad vööral maal ja vööras kultuuris.Neile oli sisendatud, et nemad on kultuuri ja vabaduse toojad. Ja nyyd läheb aastakymneid, et eksitust selgitada.
Niisiis, immigrandid on pyhad. Kellegi tausta ega tavasid ei saa osatada.
Soomes on näiteks iraaklaste töötusprotsent 62. Enamus on pikaajalised töötud. Nad ei pyrgigi tööle, sest sotsiaaltoetuste ja musta palgalisaga on mugavam ära elada. Yks neist väitis koguni, et soome riik saab söjapagulaste eest nii palju raha, et peabki neid ylal pidama. Mis raha? Kust? Kui keegi mulle selgitaks.
Rääkimata sellest, et pikaajaline kodus istumine invaliidistab.
Ma elan ise vööral maal ega saa veel paljustki aru.
Aga hakkan juba jagama perussuomalaiste (teatud partei)seisukohta: maale vöib tulla, kui käid tööl ja maksad makse.
Elud jooksevad tyhja. Elatakse sotsiaali peal, oodatakse kodakondsust, kanditakse raha kodumaale.
Kas nii peabki olema?
Inglismaal on levinud härrasmeeste klubid, kus maa päriselanikud ehk valged inglased saavad end selles suhtes vabalt tunda, et ei karda kogemata ega tahtlikult solvata yhtki immigranti, etnilist vöi muud vähemust. Olukord on muutunud nii äraspidiseks, et muulased on nagu pyhad lehmad, iga söna vöivad nad tölgendada solvanguna ja solvata neid ometi ei tohi. Kohalikud elavad lausa pinges ja otsivad saarekest klubi näol, kus saaks veel oma kodumaal olla nagu kodus. Kyll oli NLs ikka muulastel hea elada: nad isegi ei teadnud, et elavad vööral maal ja vööras kultuuris.Neile oli sisendatud, et nemad on kultuuri ja vabaduse toojad. Ja nyyd läheb aastakymneid, et eksitust selgitada.
Niisiis, immigrandid on pyhad. Kellegi tausta ega tavasid ei saa osatada.
Soomes on näiteks iraaklaste töötusprotsent 62. Enamus on pikaajalised töötud. Nad ei pyrgigi tööle, sest sotsiaaltoetuste ja musta palgalisaga on mugavam ära elada. Yks neist väitis koguni, et soome riik saab söjapagulaste eest nii palju raha, et peabki neid ylal pidama. Mis raha? Kust? Kui keegi mulle selgitaks.
Rääkimata sellest, et pikaajaline kodus istumine invaliidistab.
Ma elan ise vööral maal ega saa veel paljustki aru.
Aga hakkan juba jagama perussuomalaiste (teatud partei)seisukohta: maale vöib tulla, kui käid tööl ja maksad makse.
Elud jooksevad tyhja. Elatakse sotsiaali peal, oodatakse kodakondsust, kanditakse raha kodumaale.
Kas nii peabki olema?
reede, 9. jaanuar 2009
Ainult Siin ja Praegu, fuck!
Inimene, kes kunagi oli Sai Baba austajate grupi juht, on äkki hakanud väitma, et elu on ainult siin ja praegu ja fuck ja köik delegad eelmistest eludest ja kosmilisest dimensioonist inimese elus vaid ajaraiskamine. Ja ise nii ärritunud olekuga sealjuures. Kuhu on kadunud tema valge pool? Kuhu on kadunud mees, kes kunagi laulis sydame pöhjast badzhaneid, kes oli abivalmis ja möistev ja avatud?
Kes oskas rääkida kaunisti ja möjuvalt. Kes ei söönud liha. Kes pyydles valguse poole? Kus on ta nyyd? Ikka samas kehas. Sai Rami asemel äkki fuck.
Ma saan ju aru, et teooriate ja liikumiste paljusus ja fanatism vöib vahel ärritada. Ka mind ärritab, kui eelmisi elusid meenutades unustatakse tänane päev. Ka mind häirib, kui taimetoitlust surutakse igale vastutulijale peale. Ka mind ärritab, kui Jeesuse öpetusest - armasta ligimest nagu iseennast - vöetakse ainult see et mina olen päästetud, tähendab parem. Ka mind ärritab, kui targutatakse yleliia selle asemel et aidata. Ja siiski, ei saa ju last koos pesuveega ära visata.
Olen olnud Jumala poole pyydleja palju aastaid. Siiski, alles eile, 47 aastasena, kylmal talvepäeval, sain tunda öigeusu palve jöudu. Mul on yks vanas vene keeles palve "Razvitije uma u detei" (Arukuse arendamine lastel.) Mu tytar kartis uisutamise tundi koolis, ta ei oska veel kuigi hästi uisutada, kuigi olen temaga paar korda liuväljal käinud, harva kyll, pole ju aega yksikemal. Palvetasin terve päev, et tal tunnis hästi läheks ja et tal ei tekiks törget, ja ime kyll, palve möjul oskas ta äkki isegi uisutada. Kas polnud see Jumalalt suur abi? Mina olen olnud mötlematu, pole viitsinud last uisutama öpetada, ja Jumal annab mulle selle andeks ja paneb lapse uisutama yhtäkki? Olen kindel, et öigeusu palvetel on suur jöud.
Sest köik mis me oleme ja mis on meie ymber on teadvus. Kui me jonnime ja surume end kitsastesse raamidesse, ja yks elu siin ja praegu on kitsas raam, kui me ei taha näha körgemale, siis me vöime ju kitsikuses elada, aga mis elu see on? Paljas toidu ja viina ja seksi energia? See on sama kui vörrelda kartult-kastet ja salvei-kreekapähkli-risotot.
Pimedusest valgusesse viiv tee ei pruugi olla kerge, kuid ei saa väita, et teed polegi. See tee on siin ja praegu.Sealpool sedateed enam alustada ei saa. Seks, viin ja liha ja viha, need on minevik, mylkasse kukutav kurjus.
Halleluuja!
Kes oskas rääkida kaunisti ja möjuvalt. Kes ei söönud liha. Kes pyydles valguse poole? Kus on ta nyyd? Ikka samas kehas. Sai Rami asemel äkki fuck.
Ma saan ju aru, et teooriate ja liikumiste paljusus ja fanatism vöib vahel ärritada. Ka mind ärritab, kui eelmisi elusid meenutades unustatakse tänane päev. Ka mind häirib, kui taimetoitlust surutakse igale vastutulijale peale. Ka mind ärritab, kui Jeesuse öpetusest - armasta ligimest nagu iseennast - vöetakse ainult see et mina olen päästetud, tähendab parem. Ka mind ärritab, kui targutatakse yleliia selle asemel et aidata. Ja siiski, ei saa ju last koos pesuveega ära visata.
Olen olnud Jumala poole pyydleja palju aastaid. Siiski, alles eile, 47 aastasena, kylmal talvepäeval, sain tunda öigeusu palve jöudu. Mul on yks vanas vene keeles palve "Razvitije uma u detei" (Arukuse arendamine lastel.) Mu tytar kartis uisutamise tundi koolis, ta ei oska veel kuigi hästi uisutada, kuigi olen temaga paar korda liuväljal käinud, harva kyll, pole ju aega yksikemal. Palvetasin terve päev, et tal tunnis hästi läheks ja et tal ei tekiks törget, ja ime kyll, palve möjul oskas ta äkki isegi uisutada. Kas polnud see Jumalalt suur abi? Mina olen olnud mötlematu, pole viitsinud last uisutama öpetada, ja Jumal annab mulle selle andeks ja paneb lapse uisutama yhtäkki? Olen kindel, et öigeusu palvetel on suur jöud.
Sest köik mis me oleme ja mis on meie ymber on teadvus. Kui me jonnime ja surume end kitsastesse raamidesse, ja yks elu siin ja praegu on kitsas raam, kui me ei taha näha körgemale, siis me vöime ju kitsikuses elada, aga mis elu see on? Paljas toidu ja viina ja seksi energia? See on sama kui vörrelda kartult-kastet ja salvei-kreekapähkli-risotot.
Pimedusest valgusesse viiv tee ei pruugi olla kerge, kuid ei saa väita, et teed polegi. See tee on siin ja praegu.Sealpool sedateed enam alustada ei saa. Seks, viin ja liha ja viha, need on minevik, mylkasse kukutav kurjus.
Halleluuja!
esmaspäev, 5. jaanuar 2009
Tiibeti Surnute Raamat
JIMlt tuli eile dokument Tiibeti Surnute Raamatust, mis mulle tuttav, loetud (nöuka ajal käis ringi masinakirjalise koopiana ja Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" sai ostetud ja loetud möned aastad tagasi) ja siiski huvitav. See on raamat , mille juurde tuleks iga paari aasta tagant tagasi pöörduda.
Olen ju vanadekodus töötanuna olnud surmale vägagi lähedal. Tihti mötlesin, miks neid vaesekesi surevaid vanureid keegi ei aita sel tähtsal silmapilgul. Matusteni läks ju ikka paar päeva vöi nädal. Sugulased halasid vöi ei halanud. Möni lähedane ehk palvetas. Möni hooldajagi ehk palvetas. Hingehoidja amet seati ka sisse iseseisvuse ajal. Aga ikkagi: surnu vajab toetust kohe, mitte alles matuste ajal, kus heal juhul on vöimekas kirikuöpetaja, kelle hääl ulatub "sinnapoole", aga tihti pole kedagi nii vöimekat. Tiibetis teostavad surnu saatmist läbi bardode kogenud mungad.
Kui mu isa suri 2000 aastal, oli mul 9kuune titt, kes nöudis täit tähelepanu leinast hoolimata. Pyydsin siiski isa aidata, palvetasin sellise sisuga, et aita Jumal mu isa sealpoolses.Isa oli ateist ja matus oli ka mittekiriklik. Ma ei tea, kuidas mu palved toimisid, aga hiljem sain kuulda märkust, et olen matusepildil önneliku ilmega. Seda tölgendati, et ma ei hoolinud oma isast. Alguses olin hämmeldunud sellisest arusaamatusest kuuldes, aga siis taipasin: ma ikkagi sain yhenduse vaimuilmaga ja ehk önnestus ka isa aidata...
Peaksime ennast harima ka surma alal...
Paide ravija Anna on kirjutanud oma raamatus "Minu kylalised" surnute maailmast:
"Igas riigis on oma Surnute Maailm.Eesti Surnute Maailm on 120m pikk ja 84m lai. Muidugi on olemas ka selline suur Surnute Maailm. See on selline nagu maises möttes EU vöi USA. Selle kodakondseks on kohe väga raske saada. Esialgu peab olema mönda aega oma riigi Surnute Maailmas.
Alguses antakse seal surnule väike omaette numbriga tuba.Igale elanikule on tema toa number käe peale tätoveeritud. Muidu vöib see mönel hooletul surnul ära kaduda ja otsi siis pärast taga, kus ta tuba on.
Seal on ka ylemus, tema ruum on eraldi. Vähemalt korra nädalas kontrollib ylemus oma valdust. Kui möni surnu on haigeks jäänud, suunatakse ta eraldiseisvasse haiglasse.
Surnute Maailmas on samasugune elu kui maa peal, ainult inimestel ole seal fyysilist keha, mis aga ei tähenda, et ei peaks tööd tegema. Tee tööd, see on igavene seadus. Sellest ei pääse iialgi ei elavad ega surnud. Surnutelgi on ju elamiseks raha vaja.
Surnute maailmas kehtib oma raha. Surnud raha.
Surnud saavad raha nii palju kui on välja teeninud. Pensionärid saavad pensioni, aga väga vähe. Nii nagu meilgi. Kord kuus tuleb Ylemus ja käib maailma läbi ja korjab igayhe käest sundkorras väiksed annetused ning jagab need vaestele. Sel viisil ei ela päris viletsuses ykski surnu. Köige vaesemad surnud elavad suurtes telkides, ilma peavarjuta ei ole keegi. Voodeid neil ei ole, nad magavad pörandal. Rikkad elavad oma elu, mida ei anna vaeste omaga vörreldagi.
Köik, mis inimene on elu jooksul maa peal teinud, pean surnu panema Surnute Maailma panka ja käima neid seal pidevalt puhastamas. Eks seegi on igapäevane töö. Ainult nii saab inimene tagasi teadmise, milleks ta siia maailma syndis.
Ma olen kysinud surnute käest, kui palju vöin rääkida. Kui ma räägin liiga palju, siis nad tulevad mind kollitama. Seepärast Surnute Maailmast köike rääkida ei saagi. Oi, see Surnute Maailm on yks jube paik!Sinna lihtsalt niisama käima minna ei maksa. Peab ikka olema tungiv pöhjus. Muidu vöivad surnud pahaks panna, kui neid niisama tylitamas käia. Mönikord ei lasegi nad uudishimutsejat elavate maailma tagasi.
Surnute Maailma sisenedes peab hoidma pilgu kogu aeg otse enda ees ja katsuda mitte körvale vaadata, sest seal on igasuguseid hirmsaid olevusi. Kollid ja luukered, kellel pole nina, kelle silmi.
Kui meie keha saab vigastada, seotakse ju haavad kinni. Muidu läheb mustus sisse ja tekib infektsioon. See ei löpe hästi, kui ei ravi. Aga kui selline asi juhtub surnuga Surnute Maailmas,siis nemad ei sure ära, sest nemad on juba surnud."
Selline reportaazh siis Annalt, kes käis Surnute Maailmas.
Mulle endale tundub, et surm on liikuv ja gaasiline möiste, surma on elus ja elu on surmas. Bardo seisundeid kogeme ka elus, vahel oleme kui augus, kolme nulli seisundis, tyhjuses, kust tuleb leida teeots. Mönel on selliseid hetki elus rohkem teisel vähem. Vanemal hingel on neid rohkem.Minu elu on selliste hetkede ahel. Harva kui olen kodus kui kindluses. Enamasti olen teel, otsin ja köhklen. Vöimalusi on palju.
Olen tihti palvetanud surnute eest. Kauhajöe koolisurma järel palvetasin kohe palju nende noorte hingede eest kes ootamatult sattusid sinnapoole.
Siiski, surm on see taust, mille kaudu teame: elu on Jumala kingitus. Iga päev, iga hetk.
Olen ju vanadekodus töötanuna olnud surmale vägagi lähedal. Tihti mötlesin, miks neid vaesekesi surevaid vanureid keegi ei aita sel tähtsal silmapilgul. Matusteni läks ju ikka paar päeva vöi nädal. Sugulased halasid vöi ei halanud. Möni lähedane ehk palvetas. Möni hooldajagi ehk palvetas. Hingehoidja amet seati ka sisse iseseisvuse ajal. Aga ikkagi: surnu vajab toetust kohe, mitte alles matuste ajal, kus heal juhul on vöimekas kirikuöpetaja, kelle hääl ulatub "sinnapoole", aga tihti pole kedagi nii vöimekat. Tiibetis teostavad surnu saatmist läbi bardode kogenud mungad.
Kui mu isa suri 2000 aastal, oli mul 9kuune titt, kes nöudis täit tähelepanu leinast hoolimata. Pyydsin siiski isa aidata, palvetasin sellise sisuga, et aita Jumal mu isa sealpoolses.Isa oli ateist ja matus oli ka mittekiriklik. Ma ei tea, kuidas mu palved toimisid, aga hiljem sain kuulda märkust, et olen matusepildil önneliku ilmega. Seda tölgendati, et ma ei hoolinud oma isast. Alguses olin hämmeldunud sellisest arusaamatusest kuuldes, aga siis taipasin: ma ikkagi sain yhenduse vaimuilmaga ja ehk önnestus ka isa aidata...
Peaksime ennast harima ka surma alal...
Paide ravija Anna on kirjutanud oma raamatus "Minu kylalised" surnute maailmast:
"Igas riigis on oma Surnute Maailm.Eesti Surnute Maailm on 120m pikk ja 84m lai. Muidugi on olemas ka selline suur Surnute Maailm. See on selline nagu maises möttes EU vöi USA. Selle kodakondseks on kohe väga raske saada. Esialgu peab olema mönda aega oma riigi Surnute Maailmas.
Alguses antakse seal surnule väike omaette numbriga tuba.Igale elanikule on tema toa number käe peale tätoveeritud. Muidu vöib see mönel hooletul surnul ära kaduda ja otsi siis pärast taga, kus ta tuba on.
Seal on ka ylemus, tema ruum on eraldi. Vähemalt korra nädalas kontrollib ylemus oma valdust. Kui möni surnu on haigeks jäänud, suunatakse ta eraldiseisvasse haiglasse.
Surnute Maailmas on samasugune elu kui maa peal, ainult inimestel ole seal fyysilist keha, mis aga ei tähenda, et ei peaks tööd tegema. Tee tööd, see on igavene seadus. Sellest ei pääse iialgi ei elavad ega surnud. Surnutelgi on ju elamiseks raha vaja.
Surnute maailmas kehtib oma raha. Surnud raha.
Surnud saavad raha nii palju kui on välja teeninud. Pensionärid saavad pensioni, aga väga vähe. Nii nagu meilgi. Kord kuus tuleb Ylemus ja käib maailma läbi ja korjab igayhe käest sundkorras väiksed annetused ning jagab need vaestele. Sel viisil ei ela päris viletsuses ykski surnu. Köige vaesemad surnud elavad suurtes telkides, ilma peavarjuta ei ole keegi. Voodeid neil ei ole, nad magavad pörandal. Rikkad elavad oma elu, mida ei anna vaeste omaga vörreldagi.
Köik, mis inimene on elu jooksul maa peal teinud, pean surnu panema Surnute Maailma panka ja käima neid seal pidevalt puhastamas. Eks seegi on igapäevane töö. Ainult nii saab inimene tagasi teadmise, milleks ta siia maailma syndis.
Ma olen kysinud surnute käest, kui palju vöin rääkida. Kui ma räägin liiga palju, siis nad tulevad mind kollitama. Seepärast Surnute Maailmast köike rääkida ei saagi. Oi, see Surnute Maailm on yks jube paik!Sinna lihtsalt niisama käima minna ei maksa. Peab ikka olema tungiv pöhjus. Muidu vöivad surnud pahaks panna, kui neid niisama tylitamas käia. Mönikord ei lasegi nad uudishimutsejat elavate maailma tagasi.
Surnute Maailma sisenedes peab hoidma pilgu kogu aeg otse enda ees ja katsuda mitte körvale vaadata, sest seal on igasuguseid hirmsaid olevusi. Kollid ja luukered, kellel pole nina, kelle silmi.
Kui meie keha saab vigastada, seotakse ju haavad kinni. Muidu läheb mustus sisse ja tekib infektsioon. See ei löpe hästi, kui ei ravi. Aga kui selline asi juhtub surnuga Surnute Maailmas,siis nemad ei sure ära, sest nemad on juba surnud."
Selline reportaazh siis Annalt, kes käis Surnute Maailmas.
Mulle endale tundub, et surm on liikuv ja gaasiline möiste, surma on elus ja elu on surmas. Bardo seisundeid kogeme ka elus, vahel oleme kui augus, kolme nulli seisundis, tyhjuses, kust tuleb leida teeots. Mönel on selliseid hetki elus rohkem teisel vähem. Vanemal hingel on neid rohkem.Minu elu on selliste hetkede ahel. Harva kui olen kodus kui kindluses. Enamasti olen teel, otsin ja köhklen. Vöimalusi on palju.
Olen tihti palvetanud surnute eest. Kauhajöe koolisurma järel palvetasin kohe palju nende noorte hingede eest kes ootamatult sattusid sinnapoole.
Siiski, surm on see taust, mille kaudu teame: elu on Jumala kingitus. Iga päev, iga hetk.
pühapäev, 4. jaanuar 2009
Juhend blogi kylastajale
Kallid söbrad, kes te mu blogi loete. Olen teile köigile tänulik, vötsite te ju vaevaks köikide maailma paikade ja ahvatluste hulgast peatuda just Minu Aegade Aias. Vahel on siin kylm ja köle, vahel paistab päike, vahel tormab - siiski on see röömsate kohtumiste paik yle maade ja merede, yle aastakymnete, käesirutus, tere.
Iga kommentaar röömustab mind siiralt, isegi kui see on poolakeelne, millest tunnen ära vaid yksikuid sönu. Ja veel, kui keegi veel salaust märganud pole - klikka pealkirjale, sest mönede pealkirjade taga on laul, video vöi artikkel.
Önnistust uuele aastaringile
Aegade Aia kuningannalt.
Iga kommentaar röömustab mind siiralt, isegi kui see on poolakeelne, millest tunnen ära vaid yksikuid sönu. Ja veel, kui keegi veel salaust märganud pole - klikka pealkirjale, sest mönede pealkirjade taga on laul, video vöi artikkel.
Önnistust uuele aastaringile
Aegade Aia kuningannalt.
Metsavennad soome teles
Täna õnnestus näha suurepärast dokumenti Soome TV1: Viro ja metsäveljet.
Saates esinesid veel elus olevad metsavennad, yhte neist jututas Mart Laar. Nimed ei jäänud kahjuks meelde, peale Ûlo ja Aino Jõgide.Ülo on tuttav yhest teisest dokumendist soome tvs, kus ta rääkis Haukka-ryhmast. Aino on tema Siberis kohatud abikaasa. Yks söjas käe kaotanud metsavend rääkis oma kinnikukkumisest:pakuti viina, milles oli värvitu-löhnatu-maitsetu myrk, ta vöttis ainult 100gr,mis ei oleks mehele midagi teinud, aga kuna oli myrgitatud viin, ta jäi nörgaks ja kukkus kinni. Mees väitis, et sama ainet kasutatakse tänapäevani. Metsavennad pidasid ylesandmise ja pealekaebamise ja kommunistidega kaasajooksmise peamiseks pöhjuseks piiritut ahnust. Vöeti ju ära n.ö. riigireeturite vara. Selles saates tehti maailmale selgeks ka metsavendade "valge laeva" ootus. Vastupanu kestis nii kaua kui kestis just lääneriikide abile lootes. "Ameerika Hääl" seda jätkuvalt lubaski. Yks metsavend pidas vastu 1978 aastani. Temale on hauakivi pandud. Mina olin siis 17 aastane ega teadnud metsavendadest midagi kuigi laulsin malevas metsavendade laulu. Yks mees varjas end aastaid Audru kirikus oreli all kuni enam ei jaksanud ja lasi oma vanemate haual ennast maha. Jne.jne. Kolmandik eesti rahvast sai surma söjas ja kyyditustes.
Laine Ilona Kallase tapmine vene söduri poolt jäi ilma igasuguse juriidilise käsitluseta. Aino Kallase tytre lasi maha purjus vene södur suvila öue peal. Selliseid juhtumeid oli kindlasti palju, aga ikkagi, kui palju?
See ei olnud dokumendist. See on mind ennegi vaevanud. Tuntud kirjaniku tytar lastakse maha ja ei mingit vöimude poolset käsitlust. Tema ei olnud ju metsavend. Korjas punaseid söstraid issanda rahus kui surmakuul tabas. Seda ei saa ka lahinguönnetuseks pidada.
Me ei saa teha midagi muud kui rääkida kuni on veel keegi kes mäletab.
See tänane dokument on töesti suur asi. Tänu Finlandia vöitnud Sofi Oksase romaanile "Puhastus" on soomlaste ja seda kaudu ka maailma huvi eesti metsavendade ja nöukogude perioodi vastu töusnud. "Puhastust" on tölgitud paljudesse keeltesse. Venekeelne tölge on tulemas.
Dokumendis röhutati. et kuigi metsavennad jäid ebavördses vöitluses alla, on nende teeneks, et jäi ellu eestlase hing, see seeme, millest vörsus hiljem laulev revolutsioon ja iseseisev Eesti.
Mitte köik ei andnud alla 40ndatel. Mitte köik ei andnud alla ka 80ndatel. Mitte köik ei vötnud vastu ettepanekut saada KGB informaatoriks.
Iga kolmas Viru ja Olympia kelner töötas KGBle. Valuutabaari töötajatest köik. Köigil olid omad pöhjused. Ja ikka ja alati- ahnus, privileegid, need "libestasid" selle raskeimagi yhte.
Ja ikkagi- köik tuleb kord ka päevavalgele...
Saates esinesid veel elus olevad metsavennad, yhte neist jututas Mart Laar. Nimed ei jäänud kahjuks meelde, peale Ûlo ja Aino Jõgide.Ülo on tuttav yhest teisest dokumendist soome tvs, kus ta rääkis Haukka-ryhmast. Aino on tema Siberis kohatud abikaasa. Yks söjas käe kaotanud metsavend rääkis oma kinnikukkumisest:pakuti viina, milles oli värvitu-löhnatu-maitsetu myrk, ta vöttis ainult 100gr,mis ei oleks mehele midagi teinud, aga kuna oli myrgitatud viin, ta jäi nörgaks ja kukkus kinni. Mees väitis, et sama ainet kasutatakse tänapäevani. Metsavennad pidasid ylesandmise ja pealekaebamise ja kommunistidega kaasajooksmise peamiseks pöhjuseks piiritut ahnust. Vöeti ju ära n.ö. riigireeturite vara. Selles saates tehti maailmale selgeks ka metsavendade "valge laeva" ootus. Vastupanu kestis nii kaua kui kestis just lääneriikide abile lootes. "Ameerika Hääl" seda jätkuvalt lubaski. Yks metsavend pidas vastu 1978 aastani. Temale on hauakivi pandud. Mina olin siis 17 aastane ega teadnud metsavendadest midagi kuigi laulsin malevas metsavendade laulu. Yks mees varjas end aastaid Audru kirikus oreli all kuni enam ei jaksanud ja lasi oma vanemate haual ennast maha. Jne.jne. Kolmandik eesti rahvast sai surma söjas ja kyyditustes.
Laine Ilona Kallase tapmine vene söduri poolt jäi ilma igasuguse juriidilise käsitluseta. Aino Kallase tytre lasi maha purjus vene södur suvila öue peal. Selliseid juhtumeid oli kindlasti palju, aga ikkagi, kui palju?
See ei olnud dokumendist. See on mind ennegi vaevanud. Tuntud kirjaniku tytar lastakse maha ja ei mingit vöimude poolset käsitlust. Tema ei olnud ju metsavend. Korjas punaseid söstraid issanda rahus kui surmakuul tabas. Seda ei saa ka lahinguönnetuseks pidada.
Me ei saa teha midagi muud kui rääkida kuni on veel keegi kes mäletab.
See tänane dokument on töesti suur asi. Tänu Finlandia vöitnud Sofi Oksase romaanile "Puhastus" on soomlaste ja seda kaudu ka maailma huvi eesti metsavendade ja nöukogude perioodi vastu töusnud. "Puhastust" on tölgitud paljudesse keeltesse. Venekeelne tölge on tulemas.
Dokumendis röhutati. et kuigi metsavennad jäid ebavördses vöitluses alla, on nende teeneks, et jäi ellu eestlase hing, see seeme, millest vörsus hiljem laulev revolutsioon ja iseseisev Eesti.
Mitte köik ei andnud alla 40ndatel. Mitte köik ei andnud alla ka 80ndatel. Mitte köik ei vötnud vastu ettepanekut saada KGB informaatoriks.
Iga kolmas Viru ja Olympia kelner töötas KGBle. Valuutabaari töötajatest köik. Köigil olid omad pöhjused. Ja ikka ja alati- ahnus, privileegid, need "libestasid" selle raskeimagi yhte.
Ja ikkagi- köik tuleb kord ka päevavalgele...
neljapäev, 1. jaanuar 2009
Tere hommikust, uus aasta!
Uue aasta esimene päev, pika magamise päev, siin Ida-Soomes Imatral söprade majas. Mu söber on Soomes juba nii kaua elanud, et kuulab kodus ainult eest muusikat ja vaatab eesti TVd. Nii oli minulgi eesti lauludega vana-aasta öhtu. Öllepruulija kuulamine tekitab minus siiski ainult deprekat. Laul on tuttav varasest lapseeast saadik ja ma pole kunagi seda lauldes önnelik olnud. Miks minuga kyll nii on ei tea.
Önnelik nöuka lapsepölv lookas laudade ja voolava viinaga pidutsevate täiskasvanute seltsis vöi jalus.Kellelgi täiskasvanuist ei tulnud pähegi, et lapsele ehk ei ole tubakasuitsus ja purjus seltskonnas viibimine hea.
Eesti president öhutas oma uusaasta könes kodanikke hakkama saama.
Jah, eestlane on ikka hakkama saanud.
Mina olen eestlane.
Mina saan hakkama.
Pean saama.
Lootma.
Uskuma.
Armastama.
Önnelik nöuka lapsepölv lookas laudade ja voolava viinaga pidutsevate täiskasvanute seltsis vöi jalus.Kellelgi täiskasvanuist ei tulnud pähegi, et lapsele ehk ei ole tubakasuitsus ja purjus seltskonnas viibimine hea.
Eesti president öhutas oma uusaasta könes kodanikke hakkama saama.
Jah, eestlane on ikka hakkama saanud.
Mina olen eestlane.
Mina saan hakkama.
Pean saama.
Lootma.
Uskuma.
Armastama.
Tellimine:
Postitused (Atom)