Ongi jöuludest saanud jaanipäev ilma et oleksin blogi pidanud.
Elasime talve remondisegaduses, ehitajad koperdasid jalus ja puurid tegid pörgumyra.
WCs ja hambapesul käisime keldris 3 korrust allpool ja söime pliidi ja vee puudusel mikros soojendatud valmistoite. Ei jaksanud siis kirjutada.
Vahepeal on muidugi palju juhtunud.
Köige tähtsam on kyllap see, et minust sai Taanis Aesnaes deeksha-andja. See oli söbrapäeva paiku veebruari kuus, kui vötsin ette reisi tundmatusse ehk Taani Anette Carlströmi kursusele. Anettet olin Stokholmi seminaril ja Facebookis kohanud - töeline pöhjamaine ingelnaine, kellest saab olla ainult völutud. Kuid ka tema kirjutab oma memuaarides, et tundis end lapsena eriti inetuna. Ja ka tema on yksihooldaja ema, kes on pidanud tööd rygama lapse arvelt. Kui ta siis yhel hetkel tundis syytunnet, et pole saanud pyhendada lapsele piisavalt aega, tuli nyyd juba teismeline laps talle yhtäkki sylle ja ytles:sööda mind, ema. Nii toimib Jumala arm. Yhe hetkega oli viga parandatud, andeks saadud ja antud.
Kui ootasin 55 öpilase seas oma järjekorda saamaks intitsiatsiooni, olin pönevil: mis minuga nyyd toimub, olen ma eksamil vöi ajuoperatsioonil. Valgustatus on ju neurofysioloogiline muutus. Seal Aesna raamatukogu saalis oma korda oodates märkasin et olen saanud oma hääletuks pandud mobiilile sönumi emalt. Ilmselt ta siis tundis midagi minuga seoses. Anette vahendas Amma ja Bhagawani deeksha silmade kaudu minule ja mina pidin pärast lyhikest tänuhetke altari ees hakkama kohe deekshat saalisviibijaile jagama. Alguses tundsin end veidi tyhjalt. Aga mida rohkem ma deekshat jagasin, seda rohkem kogesin önnistust ja DEEKSHA toimivust.
Nyyd jagan deekshat bussiga tööle söites: köigepealt bussijuhile ja kaasreisijaile, naabritele ja ehitusmeestele, töökaaslastele ja vanuritele, sugulastele ja söpradele kus nad ka ei viibiks.
See on Jumala arm.
Löputu energia.
