Juba mitu kuud varem oli välja kuulutatud, et Sofi Oksanen tuleb 3nda detsembri öhtul Lahti raamatukokku lugejatega kohtuma.Ootasin seda päeva innuga. Hommikukohvi körvale lehte lugedes tuli pettumus:Sofi ei pääsegi Lahtisse. Järgmine päev töi uue yllatuse:Sofi saigi Finlandia auhinna! Röömustasin nagu oleksin ise auhinna saanud. Kirjutasin kommentaarigi Helsingin Sanomatesse. Kommentaare oli igasuguseid. Ka selliseid,et jälle yks friik vähemuslane näppas auhinna pärissoomlaselt jne.
Täna lugesin, et Sofit ei lasta isegi Venemaale luuleöhtule.
Miks ikkagi just töde tekitab hirmsasti mässu ja segadust?
Sofil oligi yks sugulane prototyybina, kes pärast ylekuulamist nöukogude vöimu poolt ei rääkinud elu löpuni muud kui:jaa-jaa. Ta ei jäänud fysioloogiliselt tummaks, ta jäi psyhholoogiliselt tummaks. Midagi sarnast on kaudselt juhtunud kogu eesti rahvaga. Me ei julge enam rääkida, sest see on liiga valus. Kui hakkad midagi valusat meenutama, vöid nutma hakata. Ja siis on piinlik. Ja sellepärast eestlane ei räägi. Aga muu maailm ei tea ju, kui meie ise ei räägi.
Kallid rahvuskaaslased! Rääkige mulle. Mina kuulan.
Aga keegi ei räägi. Mingit KGBd polnud yldse olemas. Mitte kedagi ei sunnitud kaastööle. Mitte kellelgi ei olnud "käsi sees". Mitte keegi ei olnud osaline.
Mitte keegi ei maitsnud magusat elu pealekaebamise palgana.
Me ei olnud yldse vangis. Vöi maksis 70 kopikat ja seda polnud vaja kokku hoida. Me ei olnud vaesed. Me ei olnud rikkad. Me olime mittekeegid.
Ja nyyd tuleb Sofi ja ytleb, et me elasime läbi hirmsa vägivalla. Meie? Meid alandati ja me ise ei jaksa sellest isegi aru saada enam.
