16 aastat Eesti iseseisvust on peale palju muu meisse tasapisi aasta-aastalt immutanud ka traditsioonilised läänelikud jöulud jöulukardinate ja ostuhullusega.Minu pölvkonna jaoks lisab jöuludele vyrtsi seik, et NL lapsel jöule n.ö. polnud. Oli kuusepuu ja kingitused ja shampanjavahune Kremli kellade helin sydaööl telkari ees. Ei olnud nii vaest peret, kus lapsed poleks näärivanalt kinke saanud. Ja mina deklameerisin 8 aastase tösise patsikandjana : Tere Taat.Sa tunned vast/ seda väikest mudilast/ kes su habet ykskord paitas/kes sul koti selga aitas/Nyyd ma pole enam väike/paremini oskan köike/ aga kui saan päris suureks/sputnikuga viin sind Kuule! Kosmose vallutamine kajastus ka lasteluules.
Minu 8 aastane tytar esines eile kooli jöulupeol jöuluinglina jöuluevangeeliumis. Ei mingit sputnikut, hoopis 2 aastatuhande tagune söim vastsyndinud Vabastajaga. Nii on ajaratas ringi käinud.
Kui ma mötlen Jeesusest, ei tea ma, mida möelda. Esimesena tuli minu juurde vanaema Jeesus. Ema sai alati arusaamatult pahaseks, kui vanaema Jeesusest rääkis. NLs ei tohtinud Jeesust olemas olla. See ainult kyttis mu huvi. Ma kuulasin vanaema jutte Jeesusest ja vötsin heldinud vanaemalt vastu postkaarte Jeesuse pildiga, neid on mul veelgi alles ja rohkem kui Jeesust meenutavad need lahkunud vanaema. Vanaema töi mulle ka ajakirja "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik" ja piibli töi mulle ka vanaema. See oli NL välismaalt sala toimetatud piibel.Olen uhke oma vanaema Elli Alfriede Kiissa yle, et ta mulle oma Viru-Nigula kirikust selle piibli töi!
See köik tundus mulle siiski vaid vana armsa asjana, sygavat seesmist usku Jumalasse siis veel ei ärganud. Kordasin möttes Jaan Kaplinski värsirida:jumalapoeg kas ka sina/oled ainult muistne legend/ ja keegi ei kanna me koormat/ja keegi ei ohverda end.(Luulekogust "Uute kivide kasvamine").
Jaan Kaplinski kirjutas möödunud aasta lihavötte ajal Etelä-Suomen Sanomates, kuidas ta lapsena nutma puhkes kuuldes, et Jeesus on surnud. Ka mina olen tihti möelnud: mida ylevat on ebaöiges kohtumöistmises ja syytu tapmises? Jeesus oleks pidanud elama pika elu ja öpetama palju aastaid. Jeesus oli Suur Öpetaja, uue nägemuse tooja, revolutsionäär, Puhastaja-Vabastaja. Ta raputas tolmu maha rabbide-variseride hallitanud ja vanaks jäänud konservatiivsetelt targutustelt. Uuendas-värskendas vana lepingut inimese ja Jumala vahel. See on selge. Ja Juudas ei tahtnudki Jeesust tappa. Ta tahtis ainult, et Jeesus väitleks öpetatud nöukogu ees, saavutaks intellektuaalse vöidu. Jeesus aga ei läinud seda teed. Tema tarkus oli sydames, mitte filosoofilistes sönaväänamistes. Kuna Jeesus keeldus öpetatud nöukogu ees ennast kaitsmast, ei jäänud vöimudel muud yle, kui langetada surmaotsus. Jeesus ootas kohtumöistjatelt sydame avanemist, aga seda ei syndinud.
Miks tundub kiriku öpetus tänapäeval sageli nii tyhjana, et täiesti möistan neid, kes otsivad abi Religiooni Ohvrite Yhendusest? Elasin hiljuti kaasa vestlussaatele, kus mormoonide peres kasvanud naine rääkis oma loo. Ta ytles, et köik ta mormooni lapsepölves ju polnud halb, olid rahvusvahelised suvelaagrid jms, aga 17 aastaselt ta tundis, et löpetab hulluris, kui ei pääse eemale oma perest ja kirikust. Tal jätkus otsustavust täisealiseks saades elada oma söltumatut elu ja ta sai abi Religiooni Ohvrite Yhendusest. Ka yks mees rääkis analoogse loo. Ta oli yksildane ja annetas palju raha kirikule,tagantjärele kahetseb, et ei kasutanud raha öpinguiks. Kirikuga liitumine viis ta ummikusse.
Eks ole tösi seegi. 2000 aastat aset leidnud suur syndmus on lihtsalt liiga vana, et toita löputult. Viga pole Jeesuses. Jeesus oli on ja jääb. Aga me ei pea nutma tema vere pärast, mida ta olevat meie heaks ohverdanud, ei, MEIL TULEKS VAID ARMASTADA LIGIMEST NAGU ISEENNAST SEST KÖRGEMAL YHENDVÄLJA TASANDIL OLEME ME YKS, ERALDATUS EI AITA MEID.
Jeesus teadis seda. Kirik ja usulised organisatsioonid miskipärast tihti ei tea. Vahepeal on nii palju toimunud ja kirik oma sissepoolepööratuses seda lihtsalt ei märka.
Yks minu söber käis Indias avataaride juures valgustatust saamas(kursusel). Ta ytles mulle, et Jeesus käis teda önnistamas, vaimus. Tema on siis Jeesust kohanud. Mul käis kylas inimene, keda Jeesus önnistas! Tajusin syndmuse reaalsust. Ehk önnistab Jeesus kunagi ka mind? Nii palju on mu syda elust kyll öppinud, et vihkamine pöördub bumerangina tagasi. Et elu on alati väärt armastust.
