"Nõukogude Liidus ja tema satelliitriikides valitses tegelikult elitarism, tegemist oli omamoodi seisusliku ühiskonnaga, kus nomenklatuuri esindajad elasid teises maailmas kui lihtne inimene. Neil oli hulga privileege, alates parematest korteritest, eripoodides, kus müüdi Lääne kaupa, autodest koos autojuhiga, lahedatest välissõidu-võimalustest, erikoolidest ja paljust muust.
Kõige selle juures sündis kommunistliku eliidi noorema põlvkonna hulgas vähehaaval rahulolematus sellise olukorraga. Rahulolematud olid ühelt poolt need vähesed tõsimeelsed kommunistid, kes pidasid oma privileege ebaõiglasteks ja vältisid võimaluste piirides nende kasutamist. Ent hoopis enam oli neid, kes nägid, et ka nende võimalused magusat elu nautida jäid kaugelt maha tavalise Lääne kõrgema keskklassi võimalustest. Gorbatshovi perestroika liikumapanev jõud oli suuresti seesama kommunistlik eliit, kes soovis jõuda järele oma klassikaaslastele Läänes. Nende meelest oli üks suuremaid takistusi selles mineviku proletaarse, egalitaristliku ideoloogia pärand, millest tuli vabaneda. Nooremate nomenklatuuri liikmete jaoks olid marksismist-leninismist saanud tüütud kammitsad. Üks tunane partei linnakomitee sekretär sõńastas oma arusaama reformide eesmärgist väga tähendusrikkalt: “Ebaõiglane võrdsus tuleb asendada õiglase ebavõrdsusega.” Nii, nagu teame, ka juhtus ja pole mingi ime, et suur osa neist, kes muudatuste käigus sellest tekkivast õiglasest ebavõrdsusest kasu on lõiganud, on endise “kommunistliku” eliidi liikmed."
Eeltoodud löigu leidsin Jaan Kaplinski kodulehekyljelt tema artiklist "Uus-elitarism Ida-Euroopas".
See on möte, milleni olen ka ise jöudnud, aga pole osanud seda nii selgelt väljendada.
80ndate algul avaldasid ajakirjanduses mötteid Jaan Kaplinski ja Gustav Naan. Mäletan end Pälsoni yhikas yhe juuratudengiga diskuteerimas.Mina jagasin ikka Kaplinski mötteid ja see juurakas Naani omi. Naanist pole enam midagi kuulda, aga Kaplinskilt on endiselt lugeda.
Selles riigis pole mötet mötelda
ikka saab sust teisitimötleja
Kui sa kohaned selle yhiskonnaga
miskit pole väärt sa enam inimesena
laulab JMKE lausus "Elab veel Beeria"
Jaan Kaplinski väidab oma romaanis "SILM" peategelase-jutustaja sönade läbi: minule pole iseloomulik trotslik käitumine, olin lojaalne isegi nöukogude vöimule.
Teisiti vöis ju möelda, aga kes julges öelda? Ja ka ytlemata jätta vöis teisiti.
Mina, metsavend (vöi -öde)80ndailt, ei saa ka nyyd veel Eestis elada. Ootan, kuni öhk saab puhtaks. Ja see saab.
