Piiririik ja inglite seeme.

Tönu Önnepalu alias Emil Tode romaan Piiririik (1993) sai Juhani Salokanneli soomekeelses tölkes pealkirjaks Enkelten siemen (1994). Mina ei oska seda pealkirjavalikut pöhjendada.Inglise keelne pealkiri on Border State. Romaani on eriti palju tölgitud, rohkem kui 16 keelde. Piiririiklus on saanud metafooriks.
Raamat on pyhendatud Jimile, koosneb pihtimusest Angelole ja jutustab armu(?)loost Franziga,mörvast, Ida ja Lääne Euroopast ja Eesti metsaservast. Idaeurooplane uudistamas talle uut vana maailma ja rääkimas oma teistele tundmatust maast.Endise idabloki vabanenud kodanik saabub kunagisele unistustemaale, Pariisi, mis peaks olema Täitumuse ja Önne paik, ja kohtab reaalsust, tolmust, higist, ebasöbralikku turistikyla, ja polegi enam millestki unistada. Pealegi peetakse sotsialismimees kasvanud inimest nende öigete lääneeurooplaste poolt, kes arvavad ennast köike teadvat, lolliks lapseks ja käitutakse kui hooraga. Ja idaeurooplane peab köigega nöus olema, sest ta ju tahab saada samasuguseks demokraatliku yhiskonna liikmeks nagu nemad seal juba on. Idaeurooplase tunded on vastuolulised. Teist idaeurooplast ei taha ta seal,läänes, isegi kohata. Ta vördleb end teiste muulastega, näiteks tömmude löunamaalastega. Meie, eestlased,olgu see nyyd välja öeldud, oleme ju nii
arenenud. Meie oleme palju lugenud. Meie maksame kaardiga ega hoia raha sukasääres nagu möni läände eksinud must.Meie oskame vööraid keeli. Meil on körge kultuur. Pole meie syy, et okupatsiooniaastad meid, meie potentsiaali, alla surusid. Pole meie syy, et meie maal pole lääneeurooplase jaoks isegi nime. Eesti? Estonia? Estland? Vahel eestlane ei jaksa seletada, mis maa see on, kust ta tulnud, ja mängib naljaviluks rootslast. Vördlus kannatab, oleme pikad-sihvakad-heledad, annab skandinaavlase möödu välja kyll. Meie oleme tundmatust maast ja puust. Metsaservalt.Metsavendade maalt. Piiririigist. Sellepärast polegi meid näha, ei yhelt ega teiselt poolt. Oleme piiril. Meil on piiril olemise kogemus, mida neil seal vanas stabiilses maailmas pole, aga nemad seda ei tea. Nemad tulevad meile öpetama, kuidas elada, ja meie peame olema köigega nöus, sest tahame ju uutvanamoodi edasi elada. Ja me öpimegi. Ega tihka välja öelda, mis tegelikult meie ajuolluses liigub. Meie oleme kylmalt maalt. Meie vanaemad olid Siberis. Seal on veel palju kylmem kui meie maal. Meie emad käisid tehastes tööl ja neil polnud aega kodus saiu kypsetada. Seda polnud ka vaja, sest sai maksis 11 kopikat ja seda jaksas igayks osta. Nii oleme kasvanud kooliöpikute taga ja me pole harjunud olema armastatud. Meile tundub lapsik see lääne I love you.So much. Aga me ei ytle seda. Piiririigi minategelane ei ytle midagi. Ta tapab Franzi nagu Mauriaci Therese, valades topeltannuse sydamerohtu. Ta ei jää oma kuriteoga ka vahele. Loeb lehest, et Franz on surnud sydameatakki. Aga see mörv (syzhee)pole romaani väärtuse seisukohalt yldse oluline. Olulisem on see, mida jutustaja räägib oma maast neile seal. Luuletaja romaan see ju on. Tönu Önnepalu sai 2007 Juhan Liivi luulepreemia. Lugedes jääd tahtmatult peatuma mönel löigul, mis on nagu luuletus. Romaan löpebki vabavärsilise luuletusega Esquibienini pöllust ja igavesest otsingust. Ja pole vahet, on see pöld Prantsusmaal vöi Eestis.