pühapäev, 21. september 2008
Päikseline sygispäev
on öhtusse jöudnud. Oravad jooksevad piki männityvesid ja pika rohelise sabaga lind tatsab pargitud autode vahel. Yks "komm" on veel saada: öhtul on saade kus Solzhenitsön räägib oma elust.
Paar päeva tagasi vaatasin TVdokumenti Anna Politkovskajast.Söna vötsid Anna poeg ja tytar ja lahutatud mees, Anna ise, Anna öde(elab Londonis,miljonäriga abielus), n.ö.vöitluskaaslased ja leinajad. Tähistatigi vist aasta möödumist Anna hukkumisest selles dokumendis. Poeg ja tytar ytlesid alati möistnud olevat ema, tema tööle pyhendumist ja kangekaelset vöitlust. Abikaasa nii toetav polnud. Lahutuski tuli sellest, et alati kui mees töölt koju tulles leidis naise syvenenult töötamas, tuli tal tahtmine minna lähibaari paarile öllele ja nii algas abielu alamägi. Poeg ytles, et teda ei huvita, kes tappis, vaid kes andis käsu. 4 kuud pärast Anna surma syndis talle lapselaps, kes sai nimeks Anna Viktooria.
Anna rääkis, et teda oli kord juba arreteeritud ja ähvardatud köige jöhkramal stalinistlikul viisil tappa, aga siis päästis ime, juhuslik pealtnägija. Kord oli ta saanud myrgituse, mida raviti Moskva ameerika hospitalis, ja sealsed arstid nimetasid myrki tundmatuks.Ta ytles, et vana uskumuse järgi ta ei taha hunti nimetada ja sellega halvimat justkui esile kutsuda. Halvim siiski juhtus. Anna kolis pärast lahutust teise korterisse ja see oli mörvaril teada. Välja uuritud, planeeritud mörv.
Anna ei tahtnud kolida välismaale, kuigi tal olid selleks köik vöimalused ja ka kuhjaga pöhjust. Tema tahtis inimesi aidata.
Minu tytar Anni käis Soomes tööl olevate eesti ehitustöölistega tantsimas. Kui mina tema vanusena vöi pisut vanemana tantsisin Eestis tööl olevate soomlastest ehitustöölistega, viidi mind Pagari tänavale ylekuulamisele. Ma ei unusta kunagi blondi vene rahvusest noore mehe häält ja siniseid silmi, kes mind yle kuulas. Ma ei saanud isegi aru, mida ta rääkis, see oli nagu koer oleks haukunud minu peale.Ma ei unusta ka teist nöukogude miilitsatöötajat, kes mind Balti jaamast, kus öösel rongi ootasin, jaoskonda viis ja siis seksuaalsuhet pyydis algatada. Mina oma naiivsuses arvasin, et ta tahab mind kaitsta joodikute eest. Miks ma ei jaksanud tema peale kaebust kirjutada? Ei jaksanud siis.
Nyyd elan ex-sovjetina läänes. Töö juures on vahel mainitud, et see paistab minust välja, et olen NLst:formaalsustes olen pedantne jms. Eks me köik ole oma lapsepölvest pärit. Kaks esseed on mul kirjutamata:dissidendina Nöukogude Eestis ja ex-sovjetina läänes.
See oli nii liigutav, et mu 9 aastane koolilaps yhel hommikul veel laps oli:ytles-homme tegin...
Kas temal on parem lapsepölv?
Paar päeva tagasi vaatasin TVdokumenti Anna Politkovskajast.Söna vötsid Anna poeg ja tytar ja lahutatud mees, Anna ise, Anna öde(elab Londonis,miljonäriga abielus), n.ö.vöitluskaaslased ja leinajad. Tähistatigi vist aasta möödumist Anna hukkumisest selles dokumendis. Poeg ja tytar ytlesid alati möistnud olevat ema, tema tööle pyhendumist ja kangekaelset vöitlust. Abikaasa nii toetav polnud. Lahutuski tuli sellest, et alati kui mees töölt koju tulles leidis naise syvenenult töötamas, tuli tal tahtmine minna lähibaari paarile öllele ja nii algas abielu alamägi. Poeg ytles, et teda ei huvita, kes tappis, vaid kes andis käsu. 4 kuud pärast Anna surma syndis talle lapselaps, kes sai nimeks Anna Viktooria.
Anna rääkis, et teda oli kord juba arreteeritud ja ähvardatud köige jöhkramal stalinistlikul viisil tappa, aga siis päästis ime, juhuslik pealtnägija. Kord oli ta saanud myrgituse, mida raviti Moskva ameerika hospitalis, ja sealsed arstid nimetasid myrki tundmatuks.Ta ytles, et vana uskumuse järgi ta ei taha hunti nimetada ja sellega halvimat justkui esile kutsuda. Halvim siiski juhtus. Anna kolis pärast lahutust teise korterisse ja see oli mörvaril teada. Välja uuritud, planeeritud mörv.
Anna ei tahtnud kolida välismaale, kuigi tal olid selleks köik vöimalused ja ka kuhjaga pöhjust. Tema tahtis inimesi aidata.
Minu tytar Anni käis Soomes tööl olevate eesti ehitustöölistega tantsimas. Kui mina tema vanusena vöi pisut vanemana tantsisin Eestis tööl olevate soomlastest ehitustöölistega, viidi mind Pagari tänavale ylekuulamisele. Ma ei unusta kunagi blondi vene rahvusest noore mehe häält ja siniseid silmi, kes mind yle kuulas. Ma ei saanud isegi aru, mida ta rääkis, see oli nagu koer oleks haukunud minu peale.Ma ei unusta ka teist nöukogude miilitsatöötajat, kes mind Balti jaamast, kus öösel rongi ootasin, jaoskonda viis ja siis seksuaalsuhet pyydis algatada. Mina oma naiivsuses arvasin, et ta tahab mind kaitsta joodikute eest. Miks ma ei jaksanud tema peale kaebust kirjutada? Ei jaksanud siis.
Nyyd elan ex-sovjetina läänes. Töö juures on vahel mainitud, et see paistab minust välja, et olen NLst:formaalsustes olen pedantne jms. Eks me köik ole oma lapsepölvest pärit. Kaks esseed on mul kirjutamata:dissidendina Nöukogude Eestis ja ex-sovjetina läänes.
See oli nii liigutav, et mu 9 aastane koolilaps yhel hommikul veel laps oli:ytles-homme tegin...
Kas temal on parem lapsepölv?
Tellimine:
Postitused (Atom)