Fanny ja Aleksander

Head kunstiteost iseloomustab see et ka pärast mitmendat nautimist avaneb uusi sygavusi. Olen Ingmar Bergmani(1918-2007) mitmekordse Oscariga auhinnatud klassikut "Fanny ja Aleksander" (1982) paar korda ennegi vaadanud, aga tänavu jöuluaegu see alles avanes minule. Oma völu on möödunud sajandi alguse rootsi kodukultuuri ja teatrikultuuri visuaalses nautimises, aga teose sygavam filosoofia avaneb löpukaadrites onu Carli könes kahe tydruku ristsetel. Usu kurjus (piiskop) ja headuse usk (Ekdahlid);vastsyndinu, kes pyhitseb elu;lapse öigused; väikese maailma önn suure pörgu paratamatuses; rollid elus, mis tuleb vaid vötta ja mängida (vanaema), surm ja synd, siin- ja sealpoolne - köik mahub sellesse sydamlikku perekonnaloosse!