Uus aasta

Tuleb mis tuleb, head uut aasta!

Karjala

Soomes kohtab tihti Karjalast söja ajal sundevakueerunud inimesi, kellel see traumaatiline kogemus meeles ja keelel on. Televiisoris esineb teenekas kirjanik Eeva Kilpi ja tema ytleb oma targa vana naise häälega: mina tahan Karjalat tagasi. Bussi oodates jutlen sageli 80 aastase vanaprouaga. Temagi on Viiburis syndinud.Maailmakuulus skulptor Olli Lanu, nyyd juba töötegemise löpetanud vanahärra, räägib ikka oma evakkomatkasta. Ytlesin Ollile, et teie pääsesite evakueeruma, aga meie, eestlased, ei pääsenud. Tundus, et ta sai aru, jäi mötlema, kuigi Alzheimer vaevab. Karjalased evakueeriti Soome valitsuse toetusel Hämemaale ja mujale Soome, nad pidi alustama oma elu nullist. Kodu, varandus, söbrad, köik oli äkki vöetud. Ryssät! Pirkko Saisio on kirjutanud sel teemal näidendi "Omat koirat". Ei ole kyll teatrisse pääsenud, aga näidend kuuldavasti räägib hämelaste ja evakueerunud karjalaste elust yhe katuse all. Erinevad murded ja kombed pörkusid, aga saadi hakkama, sest hakkama pidi saama,venelastele tuli maksta arulagedat söjavölga, tuli teha tööd ja elada edasi. Sitke soomlane vandus ja töötas, kuni yhiskond töusis jalgadele.
Hiljuti jooksis teleris saksa ajakirjaniku dokument Karjalast ja Solovetski saarest. Vene mehelt kysiti: kas see on teie, venelaste maa? Venelane oli veendunud et see on venelaste maa. Miks mitte soomlaste, kysis reporter? Mu nainegi on soomlane, aga maa on meie, venelaste, jätkas mees. Reporter vestles kohalikega, kes meenutasid venelaste tapetud vanaisasid ja muid sugulasi hauaplatsidel. Noorem pölvkond teadis väga ähmaselt, mis nende surnud vanaisaga juhtus. Tuldi, viidi ja köik. Möni oli alles hiljuti teada saanud, et tal oli vanaisa venelaste tapetud. Neist asjadest siis, nöukogude ajal, ei räägitud. Solovetski saarel on Gulaagi muuseum kloostri körval. Inimesed rääkisid vangide ebainimlikust tööst kanali kaevamisel. Ja yks halli peaga mees ytles: meil on ju duumas tshekistid, president on tshekist, nad ei taha sellest, nöukogude vangilaagritest jms. rääkida. Saksa selgitas natsitaustaga arved, Venemaal seda aga ei tehtud, vastupidi, endised KGBlased ikka eesotsas.
Kas töesti see kommunistliku ideoloogiaga olemuslikult liituv ateism, mida siiski 60 aastat praktiseeritud, teeb seda, et ennast syydi tunnistada ja saati veel andeks paluda kohe kuidagi ei saa? Olgu ohvreid vöi miljoneid. Putin ytleb uhkelt, et maailm peab austama Venemaa ajaloo iga lehekylge. Nii et halbu lehekylgi ei ole. Nii ei saa kunagi olema ka lehekylge, mida vöikski austada...

Pisa torn

Ei-ei, ma ei käinud Itaalias Pisa linnas seda kuulsat viltust kellatorni toomkiriku veeres vaatamas. Istusin kodus issanda rahus ja vaatasin telekat. Ja sattusin taas pärli otsa prygikastis. Soome film 2006 aastast, rezhissöör Timo Koivusalo. Nimi ei ytle mulle midagi, aga aitäh talle igal juhul hea filmi eest. Peategelane oli hääli kuulev skisofreenik, mees 20-40eluaasta vahel. Veider könnak, ekslev pilk ja segane köne. Ja hääled peas. Mees on haiglas, eestikeeli seevaldis. Hooldaja väike tytar, 5-8 aastane, mängib haigla öuel ja korjab vöililli. Ta tuleb sisse ja annab igale haigele vöilille, mönele lamavale haigele paneb selle varvaste vahele. Köik haiged naeratavad selle peale. Kuni tydrul jöuab ema tööruumi.Ema ehmub, ma ei lubanud ju sul haiglasse sisse tulla. Tydrukul on vahva vanaema, kunagi baleriin olnud, röömus ja helge. Vanaema ja väike tydruk on haigla ehk ema töökoha öuel selle skisoga kergelt tutvunud. Vanaema vötab tydruku Itaaliasse kaasa. Itaalia on vanaema nooruse maa, seal elas ta noorena ja armastas. Skiso pögeneb haiglast ja söidab sama lennuga neile järele, samasse hotelli. Tal jäävad rohud vötmata ja siis juhtub temaga seal igasuguseid asju. Hooldaja saab teada, et skiso on Itaalias ja söidab järele, on mures, et rohud vötmata. Seal juhtub igasyguseid seiklusi aga film löppeb hästi ja skisol tuleb mälu tagasi, tervenemine algab. Filmi möte ongi, et see skisost mees leidis endale söpru ja hakkas paranema, mäletama, ta on nagu Pisa torn , kaldu, aga ikka pysti. Töesti hästi oli seda haigust kujutatud. Skiso tölgendab reaalseid olukordi vääralt ja hirmutab ise ennast. Ta ei ole kindel, mis ja kuidas juhtus. Hääled takistavad tegutsemist. Tal on raske yksi hakkama saada. Teistel on raske temaga hakkama saada. See baleriinist vanaema oli eriti möistev. Aga söprus, hingeline armastus on see, mis ravib.

Ortodokssed jöulud

Tänavu söitsin jöululaupäeva öhtuks kodunt kaugele. 4 tundi söitu Lahtist kesksoome suunas Iisalme, kus peatusinme Artos hotellis ja vötsime osa sealse öigeusu kiriku jumalateenistusest. Kirik oli hingematvalt ilus, kuplikujuline lagi täis piiblistseene ja ingleid. Sinine, Jumalaema värv, oli valitsev ja koorilaul kölas kui inglikoor. Hotelli personal pidas jöulupuhkust ja nii veetsimegi jöuluöhtu kolmekesi kaasapakitud vöileibadega kaetud laua tega. Keegi ei igatsenud jöulusinki. Teisel päeval kyll söime nii kui jöulu ajal kohale. Nimelt söitsime Kiuruvedele puhkekeskusesse nimega Sininen helmi (Sinine pärl) sööma. See oli vana puumaja, kus pakuti ehtsat traditsioonilist jöulusööki nagu kaalika- ja porgandi- ja maksahautised ja riisipuder jne. Maja peremees tääkis savo murret ja pyydis igati teenindada, sest on ju mu söbrad Tarja ja Olli tuntud kunstnikud Soomes, Olli ka välismaal oma skulptuuridega.Mulle meeldis eriti yks tuba selles kylalistemajas, kus olid vanaaegsed laudseinad ja vanu tööriistu ja vana ryyu ja kannel seinal. Meenutas mu vanavanemate rehetuba. Söömiseks valisime siiski nn. Katariina saali, kus oli klaver ja romantilisem stiil. Valge lillmustriga tapeet ja psyyzkattega toolid, nagu möisa saal. See miljöö äratas mälestusi lapsepölvest. Sinna tasuks suvelgi minna. Hästi töötav äriidee. Suvel oleks kindlasti pardid ja lehmgi ehk kylastajate röömuks väljavaadet kaunistamas.
Kuidagi sinised jöulud olid mul.
Löögastav reis. Ja hea seltskond.

Redisekoor.

Soome keeles retiisikerma. Arvake ära, mida see vöiks tähendada? Eesti keeles see ei köla nii hästi kui soome keeles. Ometi elas redisekoorekiht Eestis. Nöukogude Eestis. Pealt niiii punased ja seest niiii valgeverelised. Väljend on pärit Sofi Oksaneni romaanist "Stalini lehmad", eesti keelde tölgitud 2004. Retiisikerma ei andnud jutustaja-tegelase Anna emale andeks, et too soome ehitajaga abiellus ja Soome kolis. Kadedus ja viha segamini. Ise ju tahaks ka aga ei julge ju. Milline skisofreenia! Ja nyyd on see sama retiisikerma pealt sinimustvalge ja seest roosa mis roosa.

Soomekeelne debyyt.

Olen nyyd juba 4 aastat Soomes elades pyydnud ka soome keeles kirjutada.Sooritasin isegi Jyväskylä avatud ylikoolis kirjutamiskursuse.Hakkasin saatma kaastööd kirjandus-ja kultuurileht SÄRÖle.SÄRÖ korraldas unejutu vöistluse. Oli vaja kirjutada unejutt, mis on deklameeritav ja sobib nii täiskasvanuile kui lastele. Ma saatsin sellele vöistlusele 2 kaastööd. Ja unustasin kogu asja. Paar päeva tagasi sain teate, et minu töö on 8 äramärgitud töö hulgas. Osalejaid oli 100, anti välja 1. ja 2. auhind ja 8 tööd said soome keeles "kunniamaininta", eesti keeles "äramärgitud".Need ilmuvad SÄRÖ järgmistes numbrites ja esitatakse lastekirjanduse nädalatel Kotkas ja Porvoos. Täna kuulutati kogu lugu Kotkas välja, s.t. et info on avalik alates tänasest. Tahtsin kyll ise kohale söita Kotkasse ja oma silmaga näha zhyriid, aga kahjuks vöi önneks pidin hoopis tööle minema, ootamatu asendus vanadekodus.
Tahtsin need oma unejutud siia blogisse yles panna, aga siis tuli meelde, et SÄRÖ ei avalda blogis avaldatid tekste. Nii et panen need yles kunagi hiljem.
Siiski meeldiv yllatus, et suutsin soomlastega konkureerida.
Kuigi... see oli ainult näpuharjutus.
Ikkagi romaan painab meelt.
Aga ykski endine kgbshnik ei taha mulle intervjuud anda. Aga mul on romaani jaoks seda materjali vaja. Tahan et keegi räägiks mulle, kuidas see siis igapäevases elus välja nägi. Kellel oli juurdepääs toimikutele? Kuidas raporteeriti? Milliseid asju
pidi silmas pidama?
Ei endine Viru kelner ega ka punane ajaloolane taha minuga vestelda.
Ma ju tean et igal yhel olid oma pöhjused miks sellisele tööle sattus ja harva keegi vabatahtlikult sattus ja harva keegi ideeline oli.
Aga miks nad nyyd rääkida ei taha?
Kui neid ridu juhtub lugema keegi kellel oleks mulle rääkida oleksin eriti tänulik.

President Martti Ahtisaari

Nobeli rahupreemia laureaat, on saanud hulgaliselt nimekaime maades, kus ta on rahusobitajana tööd teinud. Väikesi tömmusid Marttisid jookseb röömsalt ringi Aafrikas.
Vene ajaleht "Pravda" mustab vastset laureaati arulagedalt, nimetades teda söjaöhutajaks ja arvab koguni, et kogu Ahtisaare tegevus on pöhjustatud soovist synnilinn Viiburg Soomele tagasi saada.

Uued söbrad.

Elu on imeline. Täna kylastasin kunstnikest abielupaari Olavi ja Tarja Lanu kodu ja teadsin kohe, et leidsin söbrad. Olavi ehk Olli on tuntud skulptor, tema hiiglaslikke figuure on Lahti linn täis pikitud. Huvi betooni vastu tekkis söja-aja kogemusest betoonpunkreid valades. Olli on Viiburist pärit, seega soome möistes pagulane. Nyyd ta enam kunsti ei tee, iga vötab vöimust. Tarja, tema abikaasa, on maalikunstnik ja disainiinstituudi öppejoud. Ta maalib ka ikoone ja juhendab ikoonimaali kursust. Imeline rahu ja söbralikkus höljus nende avaras vanas majas, mis on nii kodu kui ateljee.
http://www.phnet.fi/public/rope/lanu2002.htm# Lahti yks vaatamisväärsusi ongi Lanu skulptuuripark.
Tarja ja Olli tutvusid öpetaja-öpilane positsioonis. Tarja oli Olli öpilane. Nyyd on ta hoolitsev abikaasa.

Kai pildid

Kai, kes on teinud elus peaaegu köike, teeb nyyd pilte.
Ta läbis veedakunsti algkursuse Taanis Rörvigi rahvaylikoolis.
Kai liigitab oma pilte visionary art alla kuuluvaks.
Nii et nägemused. Sealpoolsest. Siiski kogemustena reaalsed.
Eriti meeldib see suguvösa pilt, kus on hallid varjukujud.

Veel ja veel Sofist

Sofi isegi igatseb juba uutele radadele,nyyd kus "Puhastuse" rängad inimsaatused ja ajaloo pimedad urkad on peavavalgele toodud ja teenitult auhinnatud. Romaanile ennustatakse suurimat läbimyyki Finlandia-auhinna saanud romaanide ajaloos. Eesti ajaloo teemat ta önneks päriselt jätta ei kavatse. Viimane teos, "High Heels Society" tähistab pöördumist proosast ja draamast luulezhanri poole.
Miks "Puhastus", mis alul valmis näidendina ja seejärel paisus romaaniks, on maailma muutev teos?
Sest selles räägitakse mahavaikitust, mööda nöukogude-narratiivist ja ka eurooppalik-demokraatlikust ajaloopildist. Eesti ajalugu käsitletakse rahva mälus elanud ja elava töe läbi, mida nöukogudeaegsed ajalooöpikud ja ametlik ajalookäsitlus pole suutnud matta. Ja nyyd on eurooplasel äratundmishetk:kokkulepe Staliniga viis siis kuhu?
Kui meie, baltlased ja idaeurooplased, seda ei räägiks, kes siis saaks teada?
Meie kohus on mäletada ja rääkida.
Sofi Oksanen tegi imetlusväärse töö.

Finlandia-preemia Sofi Oksanenile

Juba mitu kuud varem oli välja kuulutatud, et Sofi Oksanen tuleb 3nda detsembri öhtul Lahti raamatukokku lugejatega kohtuma.Ootasin seda päeva innuga. Hommikukohvi körvale lehte lugedes tuli pettumus:Sofi ei pääsegi Lahtisse. Järgmine päev töi uue yllatuse:Sofi saigi Finlandia auhinna! Röömustasin nagu oleksin ise auhinna saanud. Kirjutasin kommentaarigi Helsingin Sanomatesse. Kommentaare oli igasuguseid. Ka selliseid,et jälle yks friik vähemuslane näppas auhinna pärissoomlaselt jne.
Täna lugesin, et Sofit ei lasta isegi Venemaale luuleöhtule.
Miks ikkagi just töde tekitab hirmsasti mässu ja segadust?
Sofil oligi yks sugulane prototyybina, kes pärast ylekuulamist nöukogude vöimu poolt ei rääkinud elu löpuni muud kui:jaa-jaa. Ta ei jäänud fysioloogiliselt tummaks, ta jäi psyhholoogiliselt tummaks. Midagi sarnast on kaudselt juhtunud kogu eesti rahvaga. Me ei julge enam rääkida, sest see on liiga valus. Kui hakkad midagi valusat meenutama, vöid nutma hakata. Ja siis on piinlik. Ja sellepärast eestlane ei räägi. Aga muu maailm ei tea ju, kui meie ise ei räägi.
Kallid rahvuskaaslased! Rääkige mulle. Mina kuulan.
Aga keegi ei räägi. Mingit KGBd polnud yldse olemas. Mitte kedagi ei sunnitud kaastööle. Mitte kellelgi ei olnud "käsi sees". Mitte keegi ei olnud osaline.
Mitte keegi ei maitsnud magusat elu pealekaebamise palgana.
Me ei olnud yldse vangis. Vöi maksis 70 kopikat ja seda polnud vaja kokku hoida. Me ei olnud vaesed. Me ei olnud rikkad. Me olime mittekeegid.
Ja nyyd tuleb Sofi ja ytleb, et me elasime läbi hirmsa vägivalla. Meie? Meid alandati ja me ise ei jaksa sellest isegi aru saada enam.

Niina-Matilda Juhola

Jah, nii see on: televisioon on nii meie söber kui vaenlane. Varastab aega ja teovöimet, aga vahel kingib ka pärleid. Täna tuligi ekraani kaudu minu maailma Niina-Matilda Juhola, noor kaunis naine, nägija-juhendaja. Tema näeb ingleid ja vaimseid öpetajaid, neid, kes meid vaimumaailmast juhivad. Ta ytles, et need n.ö. giidid, kes meil köigil on olemas, on talle lähedasemad kui inglid. Tema juurde tuligi siis yks noor naine n.ö. kliendina. Niina kysis viisakalt:kas ma vöin siseneda su eelmistesse eludesse. See meeldis mulle eriti. Saanud loa, nimetas ta Egiptust. Tolle naise giid on eriti erootiline. Mis tähendab, et meessuhted ei önnestu kui seks ei klapi. Ka eelmistes eludes leidus palju erootikat(nii mehena kui naisena). See ei tähenda, et selles elus vöiks vöi peaks ohjeldamatult seksima, aga erootilist poolt ei tohi ka maha suruda, sest just see viib kokku öigete inimestega(seda naist). Siis Niina mainis:loodan, et su mees ei kuule. Ja naine vastas:mu mees ei oska soome keelt, välismaalane. Tolle erootilise naise tuppa tulles tuli kaasa palju ingleid.
Teiseks juhatas Niina yht meest, kellele ennustas yksildase hundi teed. "Ära karda, see tee on önnistatud," rahustas ta meest. Too mees oli olnud indiaanlane ja hoidnud käes kellegi lapse sydant.
Mäletan, et kord nägi mu söbranna minu inglit. Mul oli nii kahju, et tema nägi ja mina ise ei näinud. Siiski on mul kujutlus oma inglist: tal on hiilgavad silmad, mis vöitlevad töe eest, ja säravad tumepruunid lokkis juuksed, ja ilusad kleidid-ryyd.
Jah, miks olen ma eksinud eksleja selles elus? Miks puudub rahu ja veendumus oma teest? Oh Öpetaja, miks sa ei juhata mind?
Vöi juhatad siiski?

Mary Hopkin

Mary Hopkin Those were the days Karaoke

Päikseline sygispäev

on öhtusse jöudnud. Oravad jooksevad piki männityvesid ja pika rohelise sabaga lind tatsab pargitud autode vahel. Yks "komm" on veel saada: öhtul on saade kus Solzhenitsön räägib oma elust.
Paar päeva tagasi vaatasin TVdokumenti Anna Politkovskajast.Söna vötsid Anna poeg ja tytar ja lahutatud mees, Anna ise, Anna öde(elab Londonis,miljonäriga abielus), n.ö.vöitluskaaslased ja leinajad. Tähistatigi vist aasta möödumist Anna hukkumisest selles dokumendis. Poeg ja tytar ytlesid alati möistnud olevat ema, tema tööle pyhendumist ja kangekaelset vöitlust. Abikaasa nii toetav polnud. Lahutuski tuli sellest, et alati kui mees töölt koju tulles leidis naise syvenenult töötamas, tuli tal tahtmine minna lähibaari paarile öllele ja nii algas abielu alamägi. Poeg ytles, et teda ei huvita, kes tappis, vaid kes andis käsu. 4 kuud pärast Anna surma syndis talle lapselaps, kes sai nimeks Anna Viktooria.
Anna rääkis, et teda oli kord juba arreteeritud ja ähvardatud köige jöhkramal stalinistlikul viisil tappa, aga siis päästis ime, juhuslik pealtnägija. Kord oli ta saanud myrgituse, mida raviti Moskva ameerika hospitalis, ja sealsed arstid nimetasid myrki tundmatuks.Ta ytles, et vana uskumuse järgi ta ei taha hunti nimetada ja sellega halvimat justkui esile kutsuda. Halvim siiski juhtus. Anna kolis pärast lahutust teise korterisse ja see oli mörvaril teada. Välja uuritud, planeeritud mörv.
Anna ei tahtnud kolida välismaale, kuigi tal olid selleks köik vöimalused ja ka kuhjaga pöhjust. Tema tahtis inimesi aidata.
Minu tytar Anni käis Soomes tööl olevate eesti ehitustöölistega tantsimas. Kui mina tema vanusena vöi pisut vanemana tantsisin Eestis tööl olevate soomlastest ehitustöölistega, viidi mind Pagari tänavale ylekuulamisele. Ma ei unusta kunagi blondi vene rahvusest noore mehe häält ja siniseid silmi, kes mind yle kuulas. Ma ei saanud isegi aru, mida ta rääkis, see oli nagu koer oleks haukunud minu peale.Ma ei unusta ka teist nöukogude miilitsatöötajat, kes mind Balti jaamast, kus öösel rongi ootasin, jaoskonda viis ja siis seksuaalsuhet pyydis algatada. Mina oma naiivsuses arvasin, et ta tahab mind kaitsta joodikute eest. Miks ma ei jaksanud tema peale kaebust kirjutada? Ei jaksanud siis.
Nyyd elan ex-sovjetina läänes. Töö juures on vahel mainitud, et see paistab minust välja, et olen NLst:formaalsustes olen pedantne jms. Eks me köik ole oma lapsepölvest pärit. Kaks esseed on mul kirjutamata:dissidendina Nöukogude Eestis ja ex-sovjetina läänes.
See oli nii liigutav, et mu 9 aastane koolilaps yhel hommikul veel laps oli:ytles-homme tegin...
Kas temal on parem lapsepölv?

Previous lifes and cosmic conciousness

Previous lifes are specially delicate subject. At first, because every experience in this field is absolutely individual. Nobody cannot value your memories. Secondly: memories cant be checked, mostly. (only in some rare cases two persons have find out that they have same memories). Thirdly: there is absolutely nothing to do with past, immediately past is connected with present and future. Someway all talk about previous lifes is bullshit. And most important thing: in most cases you will make yourself full discussing thats a crazy subject and you will get only compassion as psyciatrically sick person.
In the same time openness to this subject is also increased: use Google search engine and write to the empty field: Reincarnation, and you will find a lot....
There are different groups of people who are finding an idea of eternal soul travelling from body to body from life to life funny comforting and almost possible. Kids are soooo wise, where is their mental wisdom from? And people ARE in different mental level: one is adult and wise even in childhood and an other is even in old age childish in mind – he/she doesnt see life from wider point of wiev , he/she wants things and is capricious like a kid. One wants ”this red umbrella” and an other wants to reach truth and all truth and in this life? I am meaning wisdom, what is not in direct relation with educationlevel or amount of knowledges, I mean mental maturity. Some fructs are matury and some are raw – same way persons are in different levels of maturity. How this will be explained if there is not shacle of lifes?
And what is the reason that some persons living with clear memories not from this life and others dont have this kind of experiences?
And why is this wrong if somebody feel these stange memories important? Is it important to remember previous lifes? Is there any difference some was a king or artist, famous or not famous, did good or bad things? How past time influence to this moment?
Do the departed in the Heaven/Hell like us to remember there as our previous lifes?
I have been thought this thing from many aspects. Memory, what is this? Zhese curious pictures and dreams from far times, what is this? As a kid I saw aften a dream where I was reading a book written by me hundres of years ago.
I have been working for a years with dement persons in Elderly Hause.They dont know who they are and where they are. This experience is very much giving. Arent we looked from the cosmos as they: dont remembering stupid things we have done in previous lifes?
And same time: if you are got lost in tangle of previous paths you cant live this moment completely. Your energy will stream to the past and for creating this moment completely you just dont have energy. This is because I think:You can browse past times sometimes as you are looking your fotoes, but noone is looking fotoes every day...
In Maharishi Open University I have been teached that human conciousness have 7 levels: sleep, dream, waking, trancendental- , cosmic- , god- and unitconciousness.Cosmic conciousness is characterized as unbounded. Cosmic conciousness cross the time and space. If person is reached the cosmic level of conciousness and in the moment of death he is in this level person have not to be reborned again(only he/she can reborn in free will as enbodyment of compassion or so called boddhisatwa in sanscrit language to help living beings). If some is unbounded, where can he go, if he is everywhere and eternal?
If persons conciousness is not developed so far or, it is better ti say: he/she is not cleaned his conciousness from dirt, he/she must travel from life to life. Ancient vedas (indian holy texts) have saying: from purity comes success. Conciousness have to be cleaned as computers memory. Conciousness will cleaned through trancendation. You can learn the holy and practical ability of trancending by learning meditation.

Elu

ei ole öiglane. Täna panin tööle minnes körva suured rippuvad körvaröngad ja koduteel bussi oodates avastasin, et ongi ainult yks järel, teine körvaröngas oli märkamatult pudenenud. Olin näljane ega jaksanud ka tuldud teed tagasi kömpida. Pidin leppima faktiga, et NEID körvaröngaid mul enam pole. Kahju muidugi. Polnud kyll kallid, aga sobisid mulle, meeldisid mulle...Miks kadus? Kuidas kadus? Kus kadus? Kas see on mingi märk? Tytar ytles, et see on märk, et ära kanna körvaröngaid. Mul oleks elu jooksul kaotatud ehetest terve mägi. Kus see mägi on? Kadunud Asjade Maal? Vahel on tunne, et mingi kratt käib mind kiusamas ja minu asju viimas.
Kord tuli yks korrusmajas elav joodikmees "hingehädas" väliskoridori raha laenama. Kysis igalt vastutulijalt väikest laenu. Lihtsalt peaparandust tahtis. Minult ka kysis, aga minul polnud. Sai ta siis kelleltki selle önnetu kymneka ja siis avastas, et oli vötme tuppa unustanud ja ukse tagantkätt kinni löönud. Ukse avamine läheb talle maksma 20€. Ma laenasin oma mobiili, et ta saaks majavalitsusse helistada ja paluda ukse avamist. Laenuyritus löppes talle veel suurema völaga.
Kui mu söjapögenikust mees sai teada, et alates 50 eluaastast kodakondsuse taotlejatelt enam keeleeksamit ei nöuta, arvas ta ennast suurest röömust aasta vörra vanemaks. Pidin tema röömu lämmatama meelde tuletades, et sel sygisel saab tal ikka alles 49 aastat täis. Muidu tahab kyll noor olla!
Yks kunstnik rääkis, kuidas tema joonistanud vana puumaja. Kui ta siis joonistuse seinale pani, tuli söber kylla ja ytles:oled vahva vana saapa joonistanud, millel nina irvakil. Kunstnik oli shokis, et tema puumaja vöidakse näha vana saapana, aga lähemal vaatlusel avastas, et selline ilmub joonterägastikust välja kyll. Eks meie elu ole ka tihti selline, et teeme oma arust yht ja teised näevad hoopis muud!

Armi Anja Orvokki Aavikko (1.09.1958 -2.01.2002)

Armi syndis vaesesse ja paljulapselisse peresse, kus isa alkoholilembus varjutas elu. Tal oli 4 öde ja yks vend. Armi oli prillikandja ja äraoleva loomuga tydruk, kirjutas luuletusi nagu ta öde Arjagi, kes löpetas elu enesetapuga aastal 1992(mis oli tollal 34 aastasele Armile suureks löögiks).Armi alustas noorena leivateenimist lillekaupluses abilisena. Armastus lillede vastu kestis läbi elu, hiljem käis ta ikebana kursusel ja harrastas metsaretkede leidudest kunstiliste asetelmade tegemist.
Tundub, et haridustee jäi tal lyhikeseks, kuigi tähelend viis körgele.Öde esitas Armi missikandidaadiks 1977 aastal ja missikroon viis 18 aastase Armi estraadilavasid vallutama. Nimelt oli estraaditäht Danny alias Ilkka Johannes Lipsanen, synd.1942, 1972.aastast abielus kaunitarist ärinaise Liisaga,3 lapse isa, juba enne missivöistlusi kokku leppinud, et tulev miss esineb tema Danny-shows. Kohtumine sai saatuslikuks. Danny nägi Armis muusikalist annet ja valgust, mis, tema enda sönul, kestab yle sugupölve, ja ta ei eksinud. Kuigi Armile langes osaks palju kriitikat ka lauluoskuse (vöi oskamatuse) pärast, vallutas ta siiras ja syyty välimus (mis oligi tema olemus, teda nimetatakse tänaseni lööpides ingliks)ja kirgas lauluhääl rahva sydame. Juba samal 1977 aastal aprillikuus laulsid Armi ja Danny duetina "Tahdon olla sulle hellä", mis saavutas enneolematu populaarsuse. Tantsupörandal laulsid mehed partnerile körva:tahdon olla sulle hyvin hellä...See oli rohkem kui hit. See oli nähtus. Juba septembriks oli plaati myydud yle 10 000 eksemplari ehk kulda.
Esinemisi ja hitte sadas kui taevast. Masin oli käima lykatud ega tahtnud peatuda. Esinemised olid 2 kuud ette välja myydyd. Armi ja Danny olid esimesed soome artistid, kes kasutasid lavashows laserit (maailmas kolmandad).
Mis siis oli ja mida ei olenud kahe muusiku suhe? Sellest vöiks kirjutada romaani. Armi ema Anja ytleb, et ta haistis suhte iseloomu ja tema arvates Armi ootas aastaid Dannylt vastust. Danny väidab, et neil ei olnudki abiellumise paineid, et ta pyydis oma peret hoida, et armastus Armi vastu oli talle koorem ja et nad ei saanud 18 aastat kestnud suhet lihtsalt löpetatud,jäid teineteise löksu.
Psyhholoogid peavad Armi söltuvussuhet tema noorusest tingituks. Danny oli toetav kolleeg, kindlasti ka isalik ja hoolitsev, aitas toime tulla ootamatult kaela sadanud avalikkusepainetega. Armil puudus muusikaline haridus, Danny oli talle nii öpetaja, söber, kolleeg kui ka armastatu. Armi rääkis alati lugupidamisega Danny naisest (kui tark naine on Dannyl!) ja oli löpuni andestav ja andekspaluv.
Armi nägi odesid ja söpru abiellumas ja lapsi saamas ja teadis, et temale seda önne ei ole antud...Armi armastas lapsi, tegi koguni lastele möeldud show ja plaadi(Armi&Lemmikkit).
Danny ja Liisa abielu lahutati 2005 aastal(3 aastat pärast Armi surma ja peaaegu 10 aastat pärast suhte löppemist) ikkagi ja peapöhjuseks arvatakse ikkagi Armi ja Danny suhet ja Danny kaotas lahutusega miljoni vöi sinna kanti.
Armi ja Danny suhe löppes aastal 1996.
Armi viimased eluaastad olid alkoholilembesed.
Ta suri kopsupäletikku.
Kas Armi oli Danny saatus vöi oli Danny Armi saatus?
Kas Armil ei olnud saatust?
Temal löppes jöud.
Inglid ei saa olla kaua selles maailmas.
Täna oles ta saanud 50 aastaseks.
Iltalehes 16.08.2008 seletab Danny veel kord yle oma versiooni.
Meedia meenutab inglit.

Beatles, Jay Guru Deva

Beatlite ja Maharishi suhe on muidugi omaette teema. Igatahes innustusid Beatlid TMst ehk transtsendentaalsest meditatsioonist ja veetsid ilusad nädalad Indias Rishikeshis meditatsiooni öppides Maharishi seltskonnas. Kursuse ajal tegid nad palju laule. Lennon käis Maharishiga helikopteriga lendamas. Ringo virises taimetoidu yle. Yldjoontes olid need Beatlitele önnelikud ja viljakad nädalad. Hiljem Lennon vihastas Maharishi peale, kuna Maharishi geniaalse ärimehena kasutas Beatleid oma reklaamis. Idee polnud ju halb, aga Lennonile vastukarva. Intsident Mia Farrow ja Maharishi vahel(väidetav liginemiskatse) muutis Beatlite meelt Maharishi suhtes. Siiski sai Geaorgest hiljem krishnaist ja Paul harrastab tänaseni taimetoitlust.

Beatles, Michelle

Loving you only

Armi ja Danny.

Armi ja Danny

Only then I learn to live when I ready first to learn to give...

Kogu tõde Küllist

Ema, isa? ja laps vt.www.kirikiri.ee

Krishna ema näeb lapse suus kogu universumi

Krishna flöödipuhuja

Krishna väike võivaras

Kai pere

Kai ja Leena, deeksha andmine

Piinamisest.

On ikka hämmastav joon inim?loomuses: piinamine. Pean silmas otsest fyysilis-psyyhilist piinamist. TV dokument Abu Graibist, Iraagis asuvast vanglast, vapustas veelkord. Ma tean, et Saddam Hussein piinas seal teisitimötlejaid ja eriti kurde, aga eilses saates oli juttu ameerika rahuvalvajate kuritegudest, mida pyytakse igati maha vaikida, aga päriselt see ei önnestu. Juhtkond nimetab piinamisjuhtumeid yksikute alluvate yleastumiseks, aga tegelikult on selge, et tegemist oli professionaalsete piinamisvötetega. Yksikud said karistatud, aga vastutuse kandjad vastutust ei vötnud.
Teine vapustav dokument oli ameerika kolledzhites toimuvast. Möned surmajuhtumid on toonud probleemi avalikkuse ette ja klubid keelati, aga see, mida uustulnukatega tehti (meie rebasetraditsiooni vänge mutant), yletab inimlikkuse piiri. Siseringi pääsemiseks taluti mida vöikamaid rituaale. Ja nendest öpilastest, kes piinasid ja nautisid, said ju tulevikus yhiskonnas tegijad ja möjutajad!Kolledzhites ei peaks ju öppima need köige lollemad.
Haridus peaks siiski olema selline, mis peale möistuse harib ka sydant ja käitumist!
Halleluuja!

Inimesed.

Reede öhtul pärast tööd pisut murelikuna ja väsinuna bussi oodates könetas mind pingil istuv noormees. Kysis piletiraha. Linnaliini pileti hind on äsja töusnud, see on nyyd juba ligi 3€. Kuna mul kindlat töökohta pole, teen asendusi, siis on mu rahaline olukord muret tekitav. Ei kavatsenud anda vöörale sentigi. Töstsin siiski pilgu nahktagis tyybile. Ta ytles enda tulevat Rootsist ja et tal pole eurosid. Andsin siis talle bussiraha. Tuli selline fiilis. Et pole ju raha nii tähtis. Ja 3€ andmine ei muuda palju minu olukorda. Tüüp rääkis väsinud häälega. Et olevat saanud naerugaasi ja siseelundid valu täis. Et ei tea kas kaua enam elabki. Et inimesed putukastuvad ja seda tema ei salli. Midagi Hurriganes ansamblist rääkis. Ja et tal on lehmad nimedega Vabadus ja Tydruk (Vapaus ja Tyttö). Et ta ei oska lugeda ega kirjutada ja on pool elu tänaval elanud. Kasuisast midagi ja nimetas kuulsaid sugulasi(mulle soome nimed ju ei ytle palju).Ta tuli samasse bussi mis mindki koju viib ja me jutlesime kogu tee. Ma sain aru et tal on halb olla, silmad pahupidi ja jume hall ja soome keel kange. Metsäkangaale sugulaste juurde söitis. Ekstreemne tyyp, ilmselt narkar. Siiski parandas see kohtumine mu meeleolu. Siiski inimesel oma elufilosoofia. Tema pole putukas. Ja lehmad:Vapaus ja Tyttö...

Robert Mändmetsa luuletused.

Nõuka ajal veetsid ju kõik noored mehed 2 aastat Venemaal armees. Nii ka minu vend läks peale keska lõpetamist sõjaväkke Novogorodskaja oblastisse. Uduselt mäletan rahvamassi ärasaatmisel.
Mu vend on nüüd 3 vahva poisi isa Kauksis Peipsi ääres ja töötab Soomes rekkajuhina. Oletan, et hilisemas elus ta enam luuletusi ei kirjutanud, kuigi, ei vöi ju teada.... Need luuletused on keska ja sõjaväe päevilt.

1,2,3,....

Olen vaba Suvi
Tunnetades maailma kõverust
astun Leian Sinu ja temagi
Õhk, päike ja vesi...
Cruzoelik minus laulab end vabaks
suvi sUVI SUVI SUVI
Kukkus, kukkus vahtraleht
surmavalt punakollaseks.
aga kasvab ju uus,
teine.


SOOVITE?

Ma noorelt vanaks sain
...kümme vaikselt kell kord lõi
Ma olin juba suitsumees
...kaksteist vaikselt kell kord lõi
Ma olin juba viina sees.
...viisteist vaikselt kell kord lõi
Ma olin juba naisemees
...kaheksateist vaikselt kell kord lõi
Ma olin juba vana mees.
Kuid elama peab veel,
sest noorelt vanaks sain.




ELU

välja
üles
alla
paremale
vasakule
titelapid
dzhiinid
ülikond
mulda


SÕDA

Tume kivi
Ons grafiit
või telliskivi?
Leinakivi
Ta seisab
seisab voos
Pisarad,
lilled,
erksalt tuhmid.
See oli sõda.


PUNAMÜTSIKE

"Kust oled selle mütsi saanud?"
hunt metsast välja astus,
hunt suur ja hirmus,saba vastu maad.
Punamütsike kelmikas...ei punastand.
Hunt vanaema ära sõi,
et mahuks Punamütsikesega koos ta voodi.
Hunt Punamütsikest nii armastas
Oh,Punamütsike...Just tubli mehe moodi.
Juba ammu vägistamisest andeks
antud pisarad on kuivand laugelt,
Punamütsike lihtsalt köhatas:
"Kust oled selle mütsi saand?!"


KOOLITEE

Sääl raudtee pääl
(tast üle tee viib kooli)
sõitis vana susla sääl
ja poiss see minema peab kooli.
On vast vana,õliplekid pääl,
vist viimne kogu raudtee pääl,
mõtles poiss ja seisis raudtee pääl.


TEADMINE

Ma tean, et mets sureb.
Sellepärast viskangi suitsukoni sinna.
Ma tean, et lind sureb.
Sellepärast lasengi seitse grammi ta kerre.
Ma tean, et maailm sureb.
Sellepärast mürgitangi ta surevat laipa.
Ärge mõistke mind hukka-
olen ju sama mis sinagi-inimene


Tappes linnu
päästsin looma,
tappes looma
päästsin linnu,
tappes inimese
lasin endale selga.
Aga elama peab.
Elu alus on toit.
Ärge mõistke mind hukka,
seset ma olen sama mis sinagi-
looduse kroon javeel enamgi-
INIMENE

----------------------------------------

tulles ei süüdanud kunagi tuld sa
minnes lahti jäi uks
sinu naerust ka kõige kalgimad tähed
jäid keeletuks


kui tahad siis lähed
minnes lahti jääb uks
tunnen koputust rinnal
läheks lahti uks


tühjusest uksel
ka kõige kalgimad tähed
jäid keeletuks

------------------------------

Kus oled Sa
mu nägematu armastus
miks tulles
kustutad Sa tuled
miks pimestab
Su olemus
Ma loodan et
Sa siiski tuled

-----------------------------------


Elust surmani on palju maad
Ei tea kui palju elatud sest saad

-------------------------------------

Koos kõndides
me teedel roosid maas

------------------------------------------

Ma laulaks Sulle armastuse laulu,
kuid olen tumm,mis seal parata.
Ma näha tahan armastuse laulu,
kuid pimeduses elan, olen mutt.

Ma laulsin kõrgelt:a-minooris.
--------------------------------------

Ma jäin surmale 5 kopikat võlgu.
Elu oli seda väärt.
Mässav monument - noorsugu.
Miks vanglaid pole monopolidele.
Raudruut on päikesest läbi.

-----------------------------------------
Molekulaarse füüsika tagumine osa
lendas mu peast läbi.
Kõik, mis ma mõtlesin
hapnikust, veest ja päikesest,
on häbi.
----------------------------------------

Marsil ei suitseta keegi.
Seal pole gaasimaske
lihtsalt.

Pööninguleiud.

Olen ema juures puhkusepäevi veetmas ja leian ema kodust vanu röivaid ja raamatuid ja luuletusi, mis mulle kunagi tähendasid.
Näiteks, Küllike Pildeni (keskkoolikaaslane, hiljem TMkaaslane)luuletus
LOHUTUS

Ära nuta,
see pole nii valus,
et longu vöid lasta pea.
Isegi siis
kui enam ei talu
sirgu end hoidma pead.
See kes
sulle haiget tegi
paremaks sellest ei saa
Ole tugev
silmad tösta
jäta pisarad nutmata.



ja minu enda pyhendusega luuletus Estale.
Esta oli yks invaliid tydruk esimeselt kursuselt, kes samal aastal suri.

ja surm sai suuremaks
kui seda vajas elu
völgu jääda surmale on
elu suurim önn
ja kui ta vötnud armastava elu
seiskuv möte neil kes jäänud on
näitab lille kivi last ja rohtu
taevast asfaldit ja puud
hämmastunult otsid ihus ohtu
kas siis see vöib suur

püha elu määrab surma völaks
selles tundes löhkuda üks lelu
et mängimata armastada elu


see laul me viimane
kuid väga vaene and



See oli aastal 1980.



Luuletusi aastast 1984:

Vana,vaikiv ja varjuline,õites
hingab see linn.
Läbi roosa ja valge vine aias
õunapuu kõnetab mind,
mind kes ma talvest tulnud
lumelagedalt öömusta eest,
hangena unne surnud
jalad tuikamas teest.
Mind on mõtelda võtnud
selle kevade kaunis puu
ja kõik mis ta minust ütleb
läbib mu liha ja luu.
Viimaks kui õied on langend,
mu valedki varisend.
Väga aeglaselt eesriie langeb
ja ere mälestus ja hele lootus
ja kõigest hoolimata
võikalt puruks kukkund ootus
ja igavikulend mis sellest koorus
loorina nüüd katab selle loo.



Kesklinnas sai tehtud tiir,
ühtteist tarvilist korda aetud,
mõned teosed antud ja võetud -
kasuskaalal paar kriipsukest üle nulli.
Siis keset kõikuvat koridori
pikk ja harilik ängistav viiv,
kuni tagantkätt ukse sulen
ja, viimaks varju all, harjunud
mõttele tulen - ma pole siit.




Kuidas suhtuvad teineteisesse
inimese teod ja silmad,
teod ja saatus, silmad ja saatus?
Kuidas ristuvad sinus
aedniku harras hool
ja mänguri uljas julgus?
Kuidas tegu ja kahetsus,
kahetsus ja patt,
kahetsus ja lunastus?
Kuidas tahe ja rõõm,
väsimus ja jõud?
Kuidas põimuvad sinus
igipikk koduigatsus
ja kustumatult kutsuv kauguste tuul?
Kuidas suhtuvad
päike, punane pall taevaveerel ja
valgus, mis sinust päevaga läbi voolas?
Kuidas suhtuvad
sina ja aeg,
sina kui ise aeg
ja kõik need teised ajad,
loetud ja kuuldud,
väljastpoolt sisse võetud?
Kuidas suhtuvad sinus
vaikimine ja sõnad,
vabandused ja vabadus,
küsimised ja tõdemised?
Kuidas ristuvad sinus
valus uni su silmis
ja ärkveloleku sügav rahu
õnnistatud hetkel, mil tajud
enda korragaolemist ausas mullas
ja kergeis pilvis?
Kuidas suhtuvad see luuletus
ja need, mis ees?

On tulnud tund,see ainus,mil ma ütlen:
jaa, ma ütlen tuhat korda veel:
nii puhas armastus,nii ilus emakeel.



Need luuletused õhkavad Tartut ja noorust.

Ja veel selline noore inimese illusioon:

On midagi mis minus kannab püha
Sulle,kallis,kinnitan ma üha.
Pole vaja mõistatada, mis see, muidu väsid,
õige harva vihja, miks mu käsi
hoiad hellemini kas mu hinge
mahub haaramatus väljub sõnaringes
Iga päev ma tõesti pole ilus,
vahel päikest väldin, istun vilus,
vahel Sinu pluusiruutu triigin killu päikest
aga kõige enam hoian meie last
veel olematut väikeset


See luuletus on kirjutatud kindlasti enne lapsi, ehk 19 aastaselt, ei mäleta täpselt.


Ja luuletused aastavahetusest 1980/81

VASTUSED

1.
Kui palju sära on hetkes
Kui kõrgele ulatub lend
sinu hingel su mõttes
Mis rolliga ehid end
või jätad ehtimata
nii laval kui kohvipoes
selle järgi saad vastu
kiitust ja vahtimist
Oled kui lavale lastu
tõestamas enese tohtimist

2.
Puud on oiged helde taeva poole,
valust mustunud haralised
Vesi vuliseb uusaastaööl
kummaline kui kevadiselt

Ka mina sain lõpuks teada:
aeg on end sulgeda
kirikukõrguse laega
avama julgema


Ja luuletus keskkoolipäevilt:

Ratastel rööbastel
nii meie lähme
rööbastel ratastel
kõvad kui pähkel


Tuuled need mannetud
ammu ei kanna
rööpad ja rattad
vaid väljuvad randa


Kui üldse miski
siis ainult nemad
ratastel rööbastel
isad ja emad


kord nemad kohtusid
kokku said pered
läksid ja jagasid
leiba ja muret


Siis konstateeriti
nüüd tuleb minna
kõrgeks on kasvanud
närvide hinnad


Kolmandal ristteel
mindigi lahku
ei lapsed ilmavõet`
sellestki kohku


Ratastel rööbastel
julgesti edasi
polegi harjunud
paluma kedagi


Ainult üks igatsus
kurb nagu matus-
oma kord perele
toekamat katust



Huvitav küll, miks ma sellise luuletuse kirjutasin. Mu vanemad pole kunagi lahutanud.

Saatus

Täna on mu kauaoodatud puhkuse esimene päev ja taas mötlen ma saatusest. Sain magada kaua lustis, ei äratuskella voodist välja kamandamas, vaikus ja rahu, milline luksus! Rahu? Jah, rahu minus ikka veel pole. Tulevik terendab kysimärgina, ikka veel.
Mediteerisin ja lendasingi (yogic flying) täna hommikul yle pika aja. Sirvisin veidi söbranna Kai tölgitud Kiara Windrideri raamatut valgustatusest. Kas olen ma valgusaastate kaugusel Valgusest vöi olen ehk juba ise Valgus? Sedagi ei tea.
Paide Anna järgi on meil köigil oma Saatuse Raamat. Vahel on inimene Saatuse n.ö. ära pahandanud ja siis antakse talle tyhi lehekylg: säh, kirjuta ise, kui nii tark oled, et pole ettekirjutatuga rahul! Kas oskadki midagi möistlikku välja mötelda?
Kas olen mina nyyd sellises seisus?
Pole mu elus olnud lihtsat ja selget joont. Otsin ja otsin. Ja kratsin pead. Ehk on Valgus seal sees?
Ja mees, kas ta ongi minu mees? Kas minu mees on ikka minu mees? Saatuse Raamat, mida ytled?
Teen mehele teed, meega.
Ja olen Teel.

Most people

in the world are Yellow, Black, Brown, Poor, Female,Non-Christian and do not speak english. (Audre Lorde)

Ja kogu lääne filosoofiline möte on valdavalt valgenahalise heteroseksuaalse mehe möte. Tema sai oma hääle kölama, kuid ta pole kaugeltki ainus maailmas.

Ja naine on oma olemuselt tumm, eriti lastkandev naine.(Julia Kristeva) Kui naine hakkab rääkima, on ta juba feminist.

Ja emadus sisaldab endast hyljatavat. Laps peab ema hylgama saades/saamaks iseseisvaks. See on raske. Isa saab aidata. Printsiipidest muidugi on kysimus.

Eeva Kilpi 70ndail ilmunud erootiline romaan Tamara. Tamara on paarikymne aastane seksuaalselt aktiivne naine, kes elab omalaadset kooselu alakehast halvatud jalutu invaliidiga. Kooselu leppeks on, et Tamara jutustab oma seksuaalkogemustest mehele, kes ei ole seksuaalselt aktiivne, sellele invaliidile intellektuaalile. Tamara on nagu psyhhoterapeut, ta annab seksiteenust inimlikust kaastundest, et möni yksildane neurootik ennast yksindusest oksa ei tömbaks. Invaliid naudib seksuaalelu Tamara jutustuste läbi ja esindab ise Tamarale jätkuvust, turvatunnet, hoolivust. Tamara otsib normaalset meest, aga otsingud jooksevad liiva... Mitte kordagi ei ole selles raamatus juttu rahast. Tamara ei vöta raha. Ja endise NL maades on enamasti raha see hoob mis paneb prostitueerima. Need on täiesti vastandlikud käsitlused seksist ja seksitöötegijatest.
Tegelikult ei ole olemas sellist olukorda, kus näiteks kellegi elu päästmiseks(operatsiooni eest maksmine vms) keegi prostitueerib. Selline variant on tugevasti esil inimeste peas, tegelikkuses sellist pole. Tegelikult viib prostitutsioonini ikkagi madal enesehinnang ja meeste vöimuiha.

3 tähte ja hing

Märkimisväärne, et Venemaa suhtes määrab naabrus paljutki: yhegi soome poliitiku suust vaevalt nii radikaalset hinnangut härra Putini kohta kuuleks kui ookeani tagant. Nimelt väitnud Hillary Clinton, et Putinil puudub hing ja senaator John McCain näeb Putini silmades vaid 3 tähte :K,G ja B. Ja eestlane, kellele geograafiline ja ajalooline asend on andnud liha ja vere kaudu tunda neid kolme tähte, ei saa arusaadaval pöhjusel ikka veel suud lahti teha, sest paljas fakti esiletoomine oleks tölgendatav fashismina.
Juhtusin tööl olles poole silmaga vaatama saadet Venemaast. Seal on rajatud Venemaa lähiajalugu öpetav öppeasutus, vist oli Peterburis. Lektor rääkis Putini rollist. Ja röhutas just seda, et Putin andis eneseväärikuse tagasi NL lagunemise järel segadusse sattunud KGB meestele. Oma körvaga kuulsin. Siit tugevneb tunne, et KGB oli enam kui luureteenistus, mingi kummaline värdjas, humanitaarloogikaga mitte käsitletav seisus ja elulaad, kus puudus hing.

Kohtumine

Viimasel ajal näeb soome teles tihti eesti ajalugu käsitlevaid saateid. Mind vapustas dokument, kus rääkis Ylo Jögi. Tema ja Toomas Hellat ja Leo Talgre olid soomlase Aulio juhitud "Haukka" ryhma liikmed. Punaarmee tulles Eestisse saatsid nad oma pered ja kallimad laevaga Rootsi ja jäid ise maha teenistuskohust täitma. Soomlane Aulio, ylemus, jättis mehed hätta, laeva ei tulnud, ja mehed arreteeriti. Leo sai surma, Toomas läks kaastööle KGBga ja Ylo saadeti Siberisse, 25 pluss 5. 70ndatel naases kodumaale. Toomas teenis KGBd hotelli portjeena. Seda, kuidas Ylo Jögi rääkis, oli vapustav kuulata. Esiteks, ta ytles välja, et Aulio oli siga jättes alluvad hätta. Ei vöinud siis paati järele saata! Teiseks, see, kuidas ta Siberist tulles kohtus Toomaga linnas ja mölemad tegid näo, et ei tunne teineteist. Vöis see alles olla kohtumine!Hetk täis elektrit, sönadeta söda. Aga... Tooma matusele Ylo siiski läks. Olid nad ju kunagi olnud söbrad.
On ju selge ka Tooma seisukoht:kaastöö vöi surm. Sulev Kallas valis viimase. Igayks teeb oma valikud.
Ylo Jögi isikus töusis eesti mees minu silmis.

Teisiti

"Nõukogude Liidus ja tema satelliitriikides valitses tegelikult elitarism, tegemist oli omamoodi seisusliku ühiskonnaga, kus nomenklatuuri esindajad elasid teises maailmas kui lihtne inimene. Neil oli hulga privileege, alates parematest korteritest, eripoodides, kus müüdi Lääne kaupa, autodest koos autojuhiga, lahedatest välissõidu-võimalustest, erikoolidest ja paljust muust.

Kõige selle juures sündis kommunistliku eliidi noorema põlvkonna hulgas vähehaaval rahulolematus sellise olukorraga. Rahulolematud olid ühelt poolt need vähesed tõsimeelsed kommunistid, kes pidasid oma privileege ebaõiglasteks ja vältisid võimaluste piirides nende kasutamist. Ent hoopis enam oli neid, kes nägid, et ka nende võimalused magusat elu nautida jäid kaugelt maha tavalise Lääne kõrgema keskklassi võimalustest. Gorbatshovi perestroika liikumapanev jõud oli suuresti seesama kommunistlik eliit, kes soovis jõuda järele oma klassikaaslastele Läänes. Nende meelest oli üks suuremaid takistusi selles mineviku proletaarse, egalitaristliku ideoloogia pärand, millest tuli vabaneda. Nooremate nomenklatuuri liikmete jaoks olid marksismist-leninismist saanud tüütud kammitsad. Üks tunane partei linnakomitee sekretär sõńastas oma arusaama reformide eesmärgist väga tähendusrikkalt: “Ebaõiglane võrdsus tuleb asendada õiglase ebavõrdsusega.” Nii, nagu teame, ka juhtus ja pole mingi ime, et suur osa neist, kes muudatuste käigus sellest tekkivast õiglasest ebavõrdsusest kasu on lõiganud, on endise “kommunistliku” eliidi liikmed."
Eeltoodud löigu leidsin Jaan Kaplinski kodulehekyljelt tema artiklist "Uus-elitarism Ida-Euroopas".
See on möte, milleni olen ka ise jöudnud, aga pole osanud seda nii selgelt väljendada.
80ndate algul avaldasid ajakirjanduses mötteid Jaan Kaplinski ja Gustav Naan. Mäletan end Pälsoni yhikas yhe juuratudengiga diskuteerimas.Mina jagasin ikka Kaplinski mötteid ja see juurakas Naani omi. Naanist pole enam midagi kuulda, aga Kaplinskilt on endiselt lugeda.

Selles riigis pole mötet mötelda
ikka saab sust teisitimötleja
Kui sa kohaned selle yhiskonnaga
miskit pole väärt sa enam inimesena

laulab JMKE lausus "Elab veel Beeria"


Jaan Kaplinski väidab oma romaanis "SILM" peategelase-jutustaja sönade läbi: minule pole iseloomulik trotslik käitumine, olin lojaalne isegi nöukogude vöimule.


Teisiti vöis ju möelda, aga kes julges öelda? Ja ka ytlemata jätta vöis teisiti.

Mina, metsavend (vöi -öde)80ndailt, ei saa ka nyyd veel Eestis elada. Ootan, kuni öhk saab puhtaks. Ja see saab.

Valusad mälestused noorusest.

Kord töökaaslastega restoranis olles (siin Lahtis, kus praegu elan) rääkis lauakaaslane mulle oma söbrast eestlasest, kes elanud Kotkas ja kirjutanud raamatu, aga on kahjuks juba Manalamees. Kysisin raamatut lugeda ja nyyd see raamat ongi minu käes, kuigi olen lubanud selle kunagi tagastada. Kindlasti ka tagastan, kui omanikuga kohtun veel.
Niisiis, mu daamid ja härrad, lubage esitleda: Lembit Lond, Keelatud jobid, 1999, Öpetaja Helmi Vardja mälestuseks, trykitud tänu söbra Seppo Savola rahalisele toele.79 lehekylge eesti elu 20 sajandi teisel poolel.
Lembit elas syndmuste- ja alkoholirikast musketärielu Tallinnas( KEKis ja baarides ja Sewaldos) ja selle lähistel ja kirjutab sellest hoogsalt ja ilustamata, ausalt. Seda raamatut on kahtlemata vaja.
Nöukaaegne paratamatult kaksikmoraali periood oli ju ka omaette kategooria ja huvitav aeg. Au Lembitule,Isamaa pojale, et ta hyvastijätuks raamatu kirjutas.
Kui mees elus oleks, vötaksin nyyd ise Soomes elades temaga kindlasti yhendust.
Miks see raamat minu kätte sattus?
Eks eestlane möista teist eestlast. Raamat äratas mälestusi 80ndate Tallinnast, kus ma kodutu noore naisena ekslesin ja tegin läbi ylikoolijärgse elukooli "lutikate" ja "lutsude" linnas.
Tsiteerin löigu L.L. raamatust:
Pärast teistkordset kohtumist tömbas ta(Leek) mind korduvalt välja sitast, kuhu ma olin purjuspäi sattunud. Läksin siis taas temalt abi otsima, nyyd juba töökoha pärast.Ta ytles, et kuna on nyyd pensionär,ei saa ta mind muud moodi aidata, kui ainult agendi ehk koputaja seisusesse sokutada. Mul ei olnudki muud vöimalust oma öpitud erialale ehk baarmani kohale pääsemiseks. Tol ajal oli pea iga teine selle töö tegija koputaja. Nii sai minust kriminaaljälituse koputaja. Oma ainukeseks koputamiseks pean Vanni peale koputamist. Lahkudes Harju KEKist olin lubanud endale, et esimesel vöimalusel maksan kuhjaga tagasi selle öeluse ja sitaraiumise eest, mis ma tema kaudu KEKis olles kogesin. Panin kirja selle, mis ma ise tema koha peal oleksin teinud.Ma ei tea tänapäevani, millega see värk löppes,kuid antud momendil tundsin kättemaksust rahuldust. Hiljem, kui olin ise rataste vahel ja tundsin, kui jube seal tegelikult köik on, hakkasin tundma sydametunnistuse piinu. Kuni selle ajani oli köik minu jaoks kui yks pönev mäng. Oleksin pidanud tookord andma Vannile korralikult vastu hambaid, nagu mehele kohane, aga mitte hiljem sitta raiuma. See ongi see, mida ma ei suuda endale andestada.
Varsti pärast koputajaks hakkamist saingi Lubja tänava abiga tööle Leningradi maantee öllekasse.

Kas pole huvitav? Ei olnud teist vöimalust, kui hakata koputajaks? Ma saan aru, et KGB keldris ei ole teist vöimalust, aga kui oled veel vabaduses, miks ka siis ei olnud teist vöimalust? Miks Sulev Julius Kallasel ei olnud teist vöimalust?Miks minul, kui mul polnud kodu ega tööd, ei olnud olemas seda vöimalust? Möttes mängisin ka selle variandi läbi, aga see polnud minule kunagi vöimalus. KGB muidugi valis, neil oli terve teooria tyybist, kes sobib kaastöötajaks, ja mina jumal tänatud kindlasti ei sobi sellesse tyypi,pole piisavalt skisofreenne. Sest hullumeelne oli riik, kelle riigikaitseline tegevus mandus oma kodanike ahistamiseks.
Halleluuja!

Emadepäev

Yks tark inimene teadis rääkida, et: selline kui on sinu suhe emaga, on ka sinu suhe kaasinimestega ja nagu on sinu suhe isaga, selline on sinu majanduslik seis.
Suhe emaga (vöi isaga) on elu vundamentaalseim suhe, see on kergesti haavatav, ja sellest on palju öppida. Ka pikaaegselt pöletikulist ema-suhet tasub hakata ravima, ja kohe. Sest seal on väärtuslik elu öppetund peidus.
Mind aitas igatahes Louise Hay öpetus: kui keegi täiskasvanud inimene sind ärritab, pyya teda ette kujutada lapsena ja kysi endalt: kas sa vihkad seda last? Ka köige ärritavam inimene on kunagi olnud syyty laps. Ja see laps temas on ikka olemas, ehkki sygaval peidus.
Kui mul olid elus rasked ajad, kui ma ei leidnud oma kohta elus, ei osanud ma kodunt tuge leida, vastupidi, ma ajasin enda olukorra igatpidi hullemaks sellega, et pögenesin ka sealt, kus mul veel koht oli. Ma olin liiga kaua see viieline koolilaps, kellele kiituskiri andis armastatud olemise tunde. Kui kiituskirja polnud ette näidata, muutusin pahuraks ega teadnud, kuidas kodus olla. Mind oli alati nähtud kui head öpilast ja ma julgenud olla nagu olen, heas ja halvas.
Kui ma hakkasin tasakaalu leidma mediteerides ja joogates, ei saanud mu vanemad aru, et asjad liiguvad paremuse poole. Jälle polnud kiituskirja ette näidata. Mul polnud meest ega head töökohta, ilusat korterit ega autot,majanduses vajasin vanemate abi, aga sisemine areng oli tohutu. See jäi mu vanemate eest varju.
Muidugi ma saan aru, et mu vanemad ainult muretsesid mu pärast. Yksikema nagu mina poldud meie suguvösas enne nähtud. Siiski kogesin ma nende muret(semist) alandavana, tahtsin näidata, et saan ise hakkama. Kuigi alati ei saanud. Kuigi enamasti ju ikkagi sain. Mida yldse tähendab "hakkama saamine"?
Eks pöhiprobleem ole ikka see, et ma pole abielus laste isaga ja mul pole minu haridusele vastavat töökohta. Minusuguseid on ju oi kui palju. Ometi ma tean, et on palju asju mu elus, mille yle tasub olla önnelik:lapsed terved ja pole isegi töötu, teen vajalikku tööd. Ja jaksan uskuda tulevikku.

Sünnipäev

Synnipäev kingituste, önnitluskaartide, kartulisalati ja tordiga on synnipäev eesti moodi. Alles välismaal elades hakkad tajuma, millestest asjadest eestlane olemine koosneb.
10 aastat Eestis elanud soome ajakirjanik Leena Hietaneni väide, et Nöukogude okupatsioon Baltikumis on myyt ja et venelaste olukord Eestis on apartheid, mida Postimehest lugesin ja ka kommenteersin,on muidugi äravusttekitav ja vihastamapanev.
Eesti venelaste soovimatus elada EV kodanikena, milleks neil on köik vöimalused, on tingitud kahetsusväärsest psyhholoogilisest barjäärist, mida Venemaa poliitikud ei raatsi jätta öhutamata. Ja Konstantin Päts kindlasti ei loovutanud Eestit Venemaale, käitus vaid sinisilmselt lubades Vene armeele tugipunkte Eestis. Venelane oli see, kes lepingust kinni ei pidanud.
Soomes elades kohtan tihti venelasi. Soomes nad saavad aru, et soome keele oskus ja soome kodakondsus on kasuks, Eestis miskipärast ei saa. Ei ole eesti keel neile raskemini omandatav kui soome. Eesti on demokraatlik riik nagu Soome. Kodanikud on vördöiguslikud. Ja eestlased on söbralik rahvas. Valmis aitama iga venelast eesti keele öppimisel.
Soome presidendil Tarja Halosel on lastele möeldud netilehekylg. Www.lastenpresidentti.fi Seal ta ytleb, et öpib vene ja eesti keelt, et naabreid paremini möista.
Minagi elan välismaalasena Soomes. Ma pyyan igati oma soome keele oskust arendada.

Eelmised elud ja kosmiline teadvus

Eelmised elud on eelköige örn teema. Esiteks sellepärast, et kogemus on alati individuaalne. Teine inimene ei saa sinu eest mäletada. Teiseks sellepärast, et mäletatut on raske kontrollida. Kolmandaks sellepärast, et mida minevikuga ikka peale hakata, kohe tulevad ka olevik ja tulevik mängu. Neljandaks sellepärast, et künnus teema käsitlemiseks on körge: köige töenäolisemalt liigitatakse kohe psyhhiaatria poole peale.
Siiski on avatus teema suhtes kasvanud.Löö kasvöi Google
otsingumootorisse:reinkarnatsioon, ja leiad yht-teist.
Päris suur hulk erineva taustaga inimesi peab mötet hinge rändamisest kehast kehasse ja elust elusse ysnagi vöimalikuks. Lapsed on ju niii targad, kust nende hingetarkus pärit? Ja inimesed ON erineva vaimse tasemega: yks on juba lapsena vanatark ja teine vanana lapselik selles möttes, et ei näe elu laiemast vaatevinklist, näeb ikka ainult ennast jonnimas ja tahtmas.Yks tahab ikka "seda punast vihmavarju" ja teine tahab Töde, ja kogu Töde, ja kohe? See on tarkus, mis ei ole otseses seoses haridustaseme ja teadmiste hulgaga, see on vaimne kypsus. Möni puuvili on kyps ja teine toores - nii ka indiviidid erinevad kypsusastmelt. Kuidas seda teisiti seletada, kui mitte elude ahelaga?
Ja miks yhel inimesel vallanduvad eelmiste eksistentside mälestused ja teisel ei?
Ja mis sellest siis on, kui keegi peab eelmiste elude mälestusi tähtsaks?
Kas eelmiste elude mäletamisel on tähtsust? Mis tähtsust on sellel, kas olid kuningas vöi kunstnik, kuulus vöi mittekuulus,tegid head vöi halba? Kuidas kadunud aeg möjutab tänast hetke?
Ja kas "kallid kadunukesed" seal surnuteriigis tahavadki, et neid meenutatakse eelmise eluna?
Olen seda asja möelnud nii ja naapidi. Mälu, mis see on? Need kummalised pildid ja uned kaugetest aegadest, mis see on? Mälestused mälestustest? Lapsena nägin tihti unes, et loen enda kirjutatud saja aasta tagust raamatut.
Olen aastaid töötanud ilma mäluta inimestega, vanuritega, kes ei mäleta kes nad on ja kus nad on. Väga öpetlik. Kas meie oleme kosmosest vaadatuna samasugused, ei mäleta, mis sigadusi oleme eelmistes eludes korda saatnud?
Ja kui eksid eelmiste elude rägastikku, jääb käesolev hetk elamata. Energia voolab minevikku ja oleviku kujundamiseks seda ei jätku. Sellepärast mulle tundub, et minevikku vöib ju lehitseda vahel, nagu vaataks pildialbumi, aga keegi ei vaata ju iga päev pildialbumi....
Maharishi ylikoolis olen öppinud, et teadvusel on 7 taset: uni, ärkvelolek, unistused, transtsendentaalne (piireyletav) tase, kosmiline teadvus, jumalik teadvus ja ühendteadvus. Kosmilist teadvust iseloomustab piirideta olek. Kosmiline teadvus yletab aja ja ruumi. Kui inimene on saavutanud kosmilise teadvuse ja ta surmahetkel on kosmilisel teadvusetasandil, siis ta enam uuesti syndima ei pea (aga vöib, boddhisatwana-öpetajana), sest ta teadvus on piirideta, ja kuhu saab minna see, mis on piirideta, igavene?
Kui inimese teadvus ei ole nii kaugele arenenud, öigem oleks ytelda, inimene ei ole oma teadvust arendanud, köntsast puhastanud, niikaua ta rändab elust elusse. Vanad veedad ytlevad:läbi puhtuse saabub edu. Teadvust peab puhastama nagu arvuti mälugi. Teadvus puhastub transtsendeerumise läbi. Transtsendeeruma saab öppida mediteerides.

Veel Sylviast

Ja leidsingi infi Sylvia Kristelist. Lapsena elas ta vanemate hotellis ja pidi vahel isegi öösel teise ruumi kolima, kui hotelliäri seda nöudis. Vöis olla närvesööv selline elu lapsele. Isa ilmus yhel päeval koju tutvustama oma tulevast naist ja ajas naise-lapsed (Sylvia ja Marianne) kodunt minema. Nad olid sunnitud kolima kitsastesse oludesse. Vaesuse töttu pidi (kloostri)koolis edukas Sylvia(IQ 164) varakult raha teenima hakkama ja ema innustusel ta modellivöistlusele läks...ja vöitis.
Ta ei uskunud ise oma näitlejavöimetesse ja märkas peagi, et ka produtsendid ei loo illusioone: kui ta teksti segi ajas, öeldi talle - pole viga, musirull, me laseme sind nagunii dubleerida.
Teda vajati tema julguse pärast ennast alasti vötta. Klaas shampust julguse töstmiseks vötete ajal viis paraku alkoholismini. Hollywoodis lisandus narkosöltuvus. Kokaiin ja pudel viina päevas....
Poeg Arthyr ytles juba 10sena:ema, kas sa ei vöiks teha filme, kus sa ei peaks pykse jalast vötma.
Sylvia ise on ytelnud: ma olen enda välja yyrinud, aga ma ei kuulu kellelegi.
Ka pojast sai näitleja.

Kelmist abikaasa jättis Sylviale suured völad maksta ja nii oli näitlejanna sunnitud kodumaale Hollandisse naasema....ja vaesena.
Sylvia ytleb,et pole alastiolekut kunagi nautinud, ta on pigem häbelik inimene.
Tahtejöuga sai ta lahti alkoholismist, narkosöltuvusest ja ka vähist.
Kirjutas memuaarteose "Alasti".
Maalib.

Emmanuelle

Emmanuelle'i (moelooja Just Jaeckini film Emmanuelle Arsani romaani pöhjal)tunnuslaulu video link.

Selles 1974 aastal valminud erootilises prantsuse sarjafilmis mängis peaosa 28.septembril 1952 syndinud hollandlanna Sylvia Kristel. Sihvakas brunett poisipeaga lapselik-siira ilmega kaunitar alustas modellina 1973 aastal, kui ta vöitis Miss TV Europa vöistluse. Emmanuelleks valiti ta sadade kandidaatide hulgast, kui tal polnud nime ega kogemust filmimaailmas, ainult fotogeenilise ja sobiva välimuse pöhjal.
Sylvia vanemad olid hotelliomanikud ja Sylvia koges seksuaalset ärakasutamist vanema hotellikylastaja poolt 9 aasta vanuselt. 14 aastaselt koges ta valusalt vanemate lahutust: isa jättis pere teise naise pärast. Sylvial on noorem öde Marianne. Ta räägib vabalt 5 keelt:hollandi, prantsuse, inglise, saksa ja itaalia.
WET STARiks tembeldatud näitlejanna jätab intervjuudes introvertse ja aruka naise mulje. Ta ytles, et "raskemate" seksistseenide filmimisel pisteti talle marihuaanatobi sörmede vahele ilma et ise oleks teadnud mida tömbab vöi selleks loa andnud.Ta klassitsifeerib neljakäpuli yhteasendit meeste vöimunäitamise vajaduseks.
Sylvia tahtis ja ka sai tösisemaid rolle klassikast nagu "Leedy Chatterley armuke",aga siiski tundub, et masinavärk määras tema vöimalused teatud suunas. Hollywoodis kukkus ta täiesti läbi, sest tema introvertne iseloom ei sobinud ameeriklaste ekstravertse olemusega. Ta kannatas depressiooni all. Mulle jäi mulje, et ka rahaliselt kasutasid produtsendid teda ära, nii et Sylvia naases Hollandisse vaese ja purustatuna. Seda pean veel uurima, täpselt ei tea, aga selline mulje jäi mulle intervjuust. Ta ytles:Hollandis saab elada ka vaesena. Yldse jääb mulje, et ta on kuidagi pettunud. Tal on poeg Arthur. Pyyan temast rohkem välja uurida.
Ise nägin filmi 80ndate keskpaiku, kui seda näidati Soome TVs. Istusime punt Tallina kunstnikke ja intellektuaale Tönis Vindi korteris. Tönis kinnitas tähelepanu filmi kaunile värvigammale.
Kui öhtul Tönise poolt koju läksin, kuulsin hyydeid: Emmanuelle!
Kogu Tallinn vaatas seda filmi.

Ylikool nyyd ka lastele.

Turu Ylikool avas loengusarja lastele. Ja istuvadki 5-8 aastased avaras auditooriumis professorihärra pajatusi kuulamas, uudistest nägin. Emasid-isasid loengusaali ei lasta, neile on kohvipaus korraldatud. Loengute teemad olid umbes sellised nagu "Kas Marsil on elu?" ja "Bakterid". Tösised teaduslikud loengud. Seda ei tea, palju selline väike yliöpilane vanematele ka maksma läheb. Idee on aga töesti hea. On ju lapsi, kes on väga teadmishimulised. Inimesed on lapsest peale kas akadeemilisemad vöi tegutsejamad. Tartu Ylikool vöiks Turust malli vötta.

Vene meedia ja soome koolipoiss

Kellele kuulub Põhjanaba? Meie kõikide Põhjanaba?
Vene allveelaevameeskond on saanud ülesandeks "välja uurida", et Põhjanaba kuulub Venemaale (on osa Euraasia mandrit). Koos sealse rikkaliku õli- ja gaasivaramuga. Vene telekanal RTR saatis Reutersile "uudisfoto" oma saavutustest uuringuretkel. Reutersilt rändas foto Soome Ilta Sanomatesse. 14 aastane Waltteri Seretin luges lehte ja tundis oma imestuseks ära Titanicu filmist pärit pildi kahest laevavrakki otsivast allveelaevast. Ta helistas Ilta Sanomate toimetusse ja kysis, kas vale pilt on kogemata lehte sattunud. Ilta Sanomate toimetuses hakati lugu selgitama ja tuligi venelaste vale välja! Kemilt pärit koolipoiss sai Rootsi Bonnier-kirjastuselt suure ajakirjandusauhinna osutatud meedia "lugemisoskuse" eest.
Eesti vanasõna lyhikeste jalgadega valest leidis jälle kinnistust.

Avalik kiri Tartu supilinlastele.

Kallid kaassuplased!

Meie, eestlased, elame köik yhes supis ja nyyd veel ka suures EU supis. Meil on yhine minevik ja olevik ja kultuur. Supilinn on teatavasti kultuurne paik. Sellepärast palun ja anun teid, kallid supilinlased, ÄRGE VISAKE PRYGI MARJA 32 KRUNDILE, SEST SEE EI OLE PRYGIMÄGI, SEE ON ERAOMAND. Aasta 2002 kevadel leidis aset kahetsusväärne tulekahju Marja 32 miljööväärtuslikus puumajas. Arusaamatul pöhjusel puudub sellest tulekahjust märge Tartu politseis. Minu tollaste yyriliste kindlustusväljamakse määruselt lugesin välja absoluutselt absurdse lause: TULEKAHJU PÖHJUST EI UURITA, KUNA TEGEMIST ON ASOTSIAALIDE LINNAOSAGA .See on lause, mida siiamaani ei suuda ära seedida. Kas Eestis on olemas erilisi asotsiaalidele möeldud linnaosi? Kas miljööväärtuslik Supilinn on asotsiaalide linnaosa? Kes ametnik kyll nii ”geniaalse” lause suutis kirja panna?! Seda ei saa kahjuks kunagi teada. Vöi….ehk saan teada?
Marja 32 oli koduks mitmele perele. Praegu on krundil 4 omanikku, kes vastutavad krundi puhtuse eest. Seega, kallis supilinlane, ÄRA OLE SIGA, OLE SÖBER, ÄRA VISKA PRYGI PÖLENUD MAJA ÖUELE. Tulekahjus kodu kaotanud inimestel on selletagi raske. Ja samale paigale, mida sina pead prygimäeks, töuseb kunagi tulevikus tuhast taas kellegi kodu.
Vöta minugi eest Supilinna päevadel väike vein …. ja hangi endale oma prygikast.
Ilusat kevadet
Renna

Aastapäev

Renna ja Bahadin 2008

Lahti vastremonditud kaubakeskuses Trios

Kolmas abieluaastapäev, 11.aprill 2008, Lahti

Kolmeseks sai täna see meie abielu-

laps alles. Ei vöi teada, mis vöi kes temast saab. Renna plus Bahadin vördub syrrrrr. Eestlane ja kurd siin Soomes - paras kompott ikka, ida ja lääs, pöhi ja löuna.Keeli on kasutusel kolm omavahel: soome, vene, inglise,taustaks kurdi, araabia, keeled, mida ta oma söprade ja sugulastega mobiilis ja skypes räägib, ja eesti keel, mida meie, mina ja lapsed, omavahel räägime.Nagu Paabeli torn.Keeled keelteks, aga kas me saame teineteisest yldse aru? Ei ja jaa. Ei saa mina aru, mida ja miks ta teeb ja tegemata jätab, ja tema poolt vöin mina ka veidralt paista. Aga mis seal ikka parata - oleme koos. Seni.

Määriv ja määrav meedia

Soome meedia kömab välisminister Ilkka Kanerva poliitilise karjääri kurvast kukerpallist:ei tahaks ytelda, et löpust. Vöib ju 60 aastane välisminister jätkata riigikogulasena, nagu ta isegi ytleb: jätkään eteenpäin, aga siiski, uskumatu lugu: Hymy-lehti määras ministri saatuse. Millise meetodiga Hymy-lehti Kanerva tekstarid erootikatantsijatar Johanna Tukiaiselt kätte sai? Kas Johanna krokodillipisarad olid siirad? Johanna kahetsenud tekstarite andmist juba järgmisel päeval ja pyydis isegi kohtu kaudu nende avaldamist takistada.Edutult. Kas Hymy-lehti kaalus ka vöimalust neid mitte avaldada?
Meedia meetodid ja möjuvöim hakkab õõva tekitama. Mitte et ma avaliku elu tegelaste moraalset palet tähtsaks ei peaks, vastupidi, olen veendunud, et see on tähtis. Aga tekstarid on isiklikud asjad. Mingi privaatsus peaks ikka julkistel ka olema. Ja Kanerva oli hea välisministrina. Soome rahvas jaguneb kahte: osa leiavad, et juhtunu osutab demokraatia edenemist, teised, et poliitiku töö ja eraelu vöiks ikka lahus hoida. Kanerva sai palju kaastunde- ja tänusönumeid. Kanerva pidas Turu kirikus köne. Kanerva kahetses pattu, palus avalikult vabandust... Ja siiski, draamat kroonis vallandamine.
Printsess Diana surma analyysivas dokumentaalfilmis kuulsin pressiesindajaid ytlemas: kas tapsime lehma keda lypsime?
Kas ei köla öõvastavalt?
Meediast hakkab kujunema iseenda vaenlane: temas hakatakse nägema vaenlast.

Sel tormisel lumisel ylestöusmispyhade järgsel nädalal

mötlen sama, mida olen möelnud pea 3 aastakymmet:kust saaks raha. 17 aastaselt ei tulnud veel möttessegi, et raha vöib ka tulemata jääda. Siis olin sinisilmne: uskusin, et mul saab olema huvitav töö, oma maja, perekond, kaasinimeste austus jne. Ei osanud kujutleda elu, kus rahapuudus takistab elamast täiel rinnal. Mitte et ma oleksin rikkast perest pärit. Mu vanemad olid keskmiselt körgepalgalised, aga mina ei teadnud seda siis. Nöuka aegne elu oli mis ta oli: vaesus ja rikkus olid maskeeritud, peidus. Ja söök odav.
Eesti iseseisvudes höiskas hing ja toidupuudust ei pannud tähele. Köige raskem oli rahanappuses see, et nyyd kui ometi vöis reisida kuhu tahes, polnud selleks raha. Aga selleski asjas kogesin Jumala armu: sain söita töö kaudu Tartu Hooldekodus Soome ja Demokraatliku Fondi kaudu Taani.
Nyyd elan Soomes ja saan palka eurodes. Mitte sugugi suurt palka ja eluasemelaen kukil, aga tulen toime. See kuu näitas keskmisest suuremat palganumbrit tänu rohketele tööl oldud pyhadele, ja enesetunne töusis hoobilt. Siiski pole sissetulek veel selline, mis rahuldaks ja kindlustaks muretu elu endale ja lastele.
Muretu elu? Mis see on? Kas seda ma tahan, muretut elu?
Ma ei taha ju palju: juhilube, autot, suvilat, reisida, natuke paremat mööblit, natuke paremaid riideid, lastele haridust anda, mis ka maksab....Ainult natuke rohkem raha! Nagu me köik.
Nii palju ma siiski juba tean, et omand kohustab. Omandit peab oskama hooldada. Tean inimesi, kes on suuregi omandi kaotanud. Miljon eeldab möistust.Muidu ta lihtsalt sulab, jättes järele kibeduse pohmelli.
Miljon on alati pangas, vahel me lihtsalt ei pääse sellele ligi, pank on kinni vöi pin-kood ununenud...Aga kriis on igal juhul mööduv. Pyyan niimoodi mötelda.

Sotilasmusiikkimuseo ehk militaarse muusika muuseum, palun kylastada

Kurdi mehed minu 45 synnipäeval Lahtis

Rika eelkooli löpetamisel. Selline on Soome lasteaed...

Kurdi lapsed

Nii elatakse Iraagi Kurdistanis tänapäeval....mehe venna kodu, suvi 2005

Rozh-Valentin isa ja emaga, kurdi ja läti venelase segu, syndinud Valentinipäeval Lahtis

Iraagi Kurdistanis elav kurdi tydruk Mary, minu mehe vennatytar

Aser ja taanlane Soomes, eestlased

Mina-lehm Vesijärve kaldal, suvi 2007

Renna, Rika, Katri, Tshinar-Kristi, eestlased Soomes

Renna ja Bahadin Ali Lahti kuulsate suusahyppetornide taustal,2006

Renna Suomen Sotilasmusiikkimuseo praktikandina

Mu lemmikCD mida kuulan "kaasaskantavalt" on "Tulevasele lapsele" seal on ka delfiinide muusika

Rajakokemus mukana.

Emil Toden romaani "Enkelten siemen" (kääntäjänä Juhani Salokannel, 1994) kantaa alkuperäiskielessä ihan toista otsikkoa – Rajavaltio, viroksi Piiririik (1993). Englanniksi "Border State". Emil Toden esikoisromaani oli viron kirjallisuuden itsenäisyysajan ”iso tapahtuma”. Piiririigista on tullut käsite. Romaania oli jo vuonna 1994 käännetty 16teen kieleen.Toden asti olit eniten käännetyt virolaiset kirjailijat Jaan Kross ja Jaan Kaplinski.
Merkillistä on, että kirjalle syntyi aluksi käännöksinä parempi maine kuin kotimaassansa, missä sitä edes haukuttiin "eurokirjaksi", vaikka tarkemmin katsoen kirja kyseenalaista ns. euroa.Romaanilla on todellakin monitasoinen rakenne ja sanoma. Sen verran uusi "Piiririigin" postmodernistinen kertojanote ja myös aihe - suljetusta yhteiskunnasta vapautunut henkilön identiteettikriisi- paikallisessa kirjallisuudessa oli, että virolaiset arvostelijat eivät osanneet arvostaa teoksen hienoja ominaisuuksia kuten kuvausten ja vertailuiden poeettisuutta ja sosiaalisuutta että androgyynisuutta eikä edes huomannut kirjan sanomaa, mitä se todella halusi sanoa. "Ennen Todea ei ollut yksikään kirjailija yrittänyt löydä, mikä muuttui Idän ja Lännen välisen rajan romahtaessa," kirjoittaa kääntäjä Mati Sirkel.
Miksi suomenkielinen versio on saanut nimeksi "Enkelten siemen", jäi minulle arvotukseksi, vaikka itse sanaparista tykkäänkin. Henkiselle ja maskuliiniselle se viittaa, siinäkö yhteys sisältöön löytyy? Kertoja "Enkelten siemenissä" saattaa olla niin nainen että mies, vaikka kirjailijan tiedossa oleva homoseksuaalisuus värjää kuvituksen sen mukaan. Tarton yliopistossa biologiaa oppinut runoilija Tõnu Õnnepalu alias Emil Tode alias Anton Nigov taitaa olla ensimmäinen avoimesti homoseksuaalisuuttansa tunnistava kirjailija Virossa! Neuvostoliitossa homoseksuaalisuudesta käsiteltiin ainoastaan rikoslaissa!

Romaani on omistettu Jimille, koostuu tunnustuskirjeistä Angelolle, kuvaa kertojan rakkaus(?)tarinaa Fransin kanssa, murhaa, Länsi-Eurooppaa, Eestin metsänreunaa ja perunamaata. Itäeurooppalainen uteliamassa hänelle uutta vanhaa maailmaa ja kertomassa toisille tuntemattomasta maastansa. Entisen itäblokin itsenäistynyt kansalainen saapuu nuoruuteensa unelmien kaupunkiin Pariisiin, mikä pitäisi olla pelkkä Onnea ja Täyttymystä hänelle, ja törmää realiteetteihin, likaiseen ja epäystävälliseen turistikylään, ja ei olekaan enää mistä uneksia. Sen lisäksi ”sosialismihunajassa” varttunutta ajatellaan täällä vanhassa vakiintuneessa Euroopassa usein tyhmäksi lapseksi ja häntä kohdellaan kuin huoraa.Niin synny kiusaus käyttäytyä "odotuksien" mukaan. Länsieurooppalaiset luulevat tietävänsä miten pidä elää ja toimia ja itäeurooppalaisella ei ole toista mahdollisuutta kuin nyökäyttää perässä, suostua kaikkeen, haluahan hän tulla samanlaiseksi demokraattisen yhteiskunnan jäseneksi kuin he täällä jo ovat.
Itäeurooppalaisen tunteet ovat ristiriitaisia. Toista itäeurooppalaista hän ei halua siellä lännessä edes tavata. Hän vertailee itseensä toisiin muukalaisiin, esimerkiksi tummaihoisiin eteläihmisiin. Me, eestiläiset, se on nyt sanottu, olemmehan kovin sivistyneitä. Me luemme paljon kaunokirjallisuutta, olithan kirjat Neuvosto Virossa myös harvinaisen halpoja! Maksamme pankkikortilla eikä säilyttää rahojamme sukkasääressä niin kuin joku länteen eksynyt vaikka kamerunilainen liikemies. Meillä eestiläisillä on korkea kulttuuri. Onko meidän vika, että jouduimme kärsimään valtausvuosikymmenet Neuvosto Liitossa, missä kehityksemme kutistui? Ei ole meidän vika, että maallamme ei ole länsieurooppalaisen mielessä edes nimeä. Eesti? Estonia? Estland? Ihan sama kuin Bosnia-Hertsegovina. Joskus eestiläinen väsyy selittämästä, missä on maa, mistä tullaan, ja hän leikki itsekseen hymyilleen ruotsalaista. Olemme yleensä korkeakasvuisia hoikkeja ja vaaleita, sovimme skandinaaviseen malliin.Onhan meillä ollut paitsi saksalaisten ja venäläisten myös ruotsalaisia ja tanskalaisia isäntiä.
Olemme tuntemattomasta maasta ja puusta. Metsänreunalta. Metsäveljien maalta. Rajavaltiosta. Siksi emme ole nähtäviä, ei kummaltakaan puolelta.Olemme kuin keijuja. Meillä on rajalla olemisen kokemus, mikä puuttuu heillä siellä vanhassa stabiilisessa maailmassa, mutta he eivät tietä sitä. He vaan tulevat meidät opettelemaan, miten pidä elää, ja meillä on pakko suostua kaikkeen, koska haluammehan oppia elämään uudella vanhalla tavalla. Voi, miten haluamme. Niin opiskelemmekin eikä uskaltaa sanoa, mitä todella tapahtuu vilkkaissa aivoissamme.
Olemme kylmältä maalta. Isovanhempamme joutuivat Siperiaan. Siellä on vielä paljon kylmempi kuin meidän maalla. Meidän äidit olivat ikäänsä tehtailla töissä ja heillä ei ollut aikaa paistaa kotona pullia. Sille ei ollut myös tarvetta, koska pulla maksoi 11 kopeekka ja jokainen jaksoi sitä ostaa kaupasta. Niin olemme varttuneet silloisen valtiovallan hyväksymien valehtelevien oppikirjojen takana ja emme ole tottuneet olemaan rakastettuina. Meille tuntuu epätodellinen länsimäinen I love you. So much. Mutta emme sano sitä.

KERTOJA EI SANO MITÄÄN, hän murhaa Fransin annostelemalla tuplasti sydäntippaa. Samoin kuin Mauriacin Therese.(Francois Mauriac, "Therese Desqueyroux". Tönu Önnepalu on myös kääntänyt Mauriacia ja osaa erittäin hyvin ranskaa.) Kertoja ei sano mitään,koska: haavoittunut kertoja ei pysty selittämään selittämätöntä itsestäänselvyyttä, SITÄ, MITÄ HÄN EDES ITSELLE EI OLE VIELÄ PYSTYNYT ARTIKULOIMAAN. Kertoja ei jää rikoksesta edes kiinni, lukee vaan sanomalehdestä, että Frans on menehtynyt sydänkohtaukseen.
Mutta romaanin tapahtumaketju ei olekaan kovin merkityksellinen. Merkityksellisempi on se, mitä kirjailija kerro maastamme heille. Eestiläinen lukija rakastuu niihin pohdiskeluihin ja kuvioihin.Nuoremman polven eestiläinen on myös kokenut tietynlaista avuttomuuden ja alakkoluuden tunnetta ulkomailla vaeltaessa, mikä auttaa hänet ymmärtämään kertojaa.Eestiläinen yrittää sopeutua ihailemaansa länteen,mutta huomaa sitten, että sopivia kuvioita ei olekaan, tie on vaan itsessä. Eestiläisellä (tai kenellä tahansa entisen itäblokin kansalaisella) pidä löydä oma eestiläisyytensä uudestaan myös EU-kansalaisena.
Kirjan sanoma on mielestäni se, että rajat on poistettava myös henkisellä tasolla ja ihmisiä ei saisi lajitella.Joskus se saattaa tulla vaaralliseksi lajittelijalle itselle.Kristillisissa länsimaissa on unohdettu Kristuksen perusoppi: samalaisuutta pitäisi korostaa eikä eriläisyyttä.Joskus minua pelottaa: viekö globalisaatio ja loputon kehittyneiden maiden apu köyhille maille mihin? Eikö jokaisella pitäisi itse nousta jalolleen? Eikö apu ole joskus itsekkäistä? Ovatko hyvinvointivaltiot lopultakin ylivoimaiset kaikentietäjät? Joskus tuntuu, että yhtä paljon kuolee ja vammaistuu ihmisiä köyhyydessä kuin ns. elintasosairauksiin.HIV-tartunnan saa aafrikkalainen rutiköyhä perheäiti, venäläinen prostituoitu ja vaikka ruotsalainen homomies. Ja se pelko kasvaa vaikka hyvinkin tiedän että lännessä hallitse järki, asioita ja prosesseja tutkitaan ja käytäntöjä järjestetään tieten ja tiedon mukaan.Rahan voima pelottaa. Mitä, jos joku köyhä on henkisellä tasolla kehittyneempi? Me kaikki olemme ihmisiä ja pohjimmiltaan samanlaisia ja köyhäkin koti on koti, sitä ei saa aliarvostaa. Slaavilainen nainen ei ymmärtää, että hän on huora jos ottaa vastaan lahjan ja kurdilainen sotapakolainen ei välttämättä ymmärtää, että hän syö verorahoja.Mitäs sitten?Totuus niinkuin kauneuskin on katsojan silmissä. Lajittelu ei auttaa eteenpäin. Ja vauraat ehtomaat ovat pimeitä.
Jotkut kappaleet romaanissa ovat kuin runoja. Runoilijan kirja se myös on. Tönu Önnepalua palkittiin vuonna 2007 arvokkaalla Juhan Liivin runopalkinnolla. Romaani "Enkelten siemen" loppee myös vapaassa runomitassa kirjoitetulla runolla Esquibieni pellosta ja ikuisesta etsimisestä. Ja ei ole väliä, sijaitseeko pelto Ranskassa tai Eestissä.
Ali R.