Inimesed.

Reede öhtul pärast tööd pisut murelikuna ja väsinuna bussi oodates könetas mind pingil istuv noormees. Kysis piletiraha. Linnaliini pileti hind on äsja töusnud, see on nyyd juba ligi 3€. Kuna mul kindlat töökohta pole, teen asendusi, siis on mu rahaline olukord muret tekitav. Ei kavatsenud anda vöörale sentigi. Töstsin siiski pilgu nahktagis tyybile. Ta ytles enda tulevat Rootsist ja et tal pole eurosid. Andsin siis talle bussiraha. Tuli selline fiilis. Et pole ju raha nii tähtis. Ja 3€ andmine ei muuda palju minu olukorda. Tüüp rääkis väsinud häälega. Et olevat saanud naerugaasi ja siseelundid valu täis. Et ei tea kas kaua enam elabki. Et inimesed putukastuvad ja seda tema ei salli. Midagi Hurriganes ansamblist rääkis. Ja et tal on lehmad nimedega Vabadus ja Tydruk (Vapaus ja Tyttö). Et ta ei oska lugeda ega kirjutada ja on pool elu tänaval elanud. Kasuisast midagi ja nimetas kuulsaid sugulasi(mulle soome nimed ju ei ytle palju).Ta tuli samasse bussi mis mindki koju viib ja me jutlesime kogu tee. Ma sain aru et tal on halb olla, silmad pahupidi ja jume hall ja soome keel kange. Metsäkangaale sugulaste juurde söitis. Ekstreemne tyyp, ilmselt narkar. Siiski parandas see kohtumine mu meeleolu. Siiski inimesel oma elufilosoofia. Tema pole putukas. Ja lehmad:Vapaus ja Tyttö...