Eile juhtusin nägema huvitavat telesaadet teemal seksisöltuvus. Kena habras yle kolmekymnene, 2 korda lahutatud 3 lapse ema otsib abi oma probleemile. Tal diagnoositakse seksisöltuvus. Seks on talle kinnisidee. Ta kannatab selle söltuvuse all, mis ähvardab neelata normaalse elukäigu. Vestluses terapeudiga tulebki välja, et algus on nagu ikka lapsepölves. Isa ja ema lahutasid tytre olles 8aastane ja tydruk jäi isa juurde elama. Isal oli yle päeva eri intiimsöbranna. Porno vedeles lapsele kättesaadavalt. Isa ei teinud seda tahtlikult. Ta lihtsalt ei märganud tytre segadust. Lapsel tekkisid vastuolulised tunded. 17aastaselt otsustas ta syytuse kaotada vöhivöörale. Nii see läks. Abielud jooksid karile, sest ta ei suutnud luua tugevat suhet. Ta tundus tundelise inimesena,sugugi mitte hoorana. Terapeut oli väga huvitav, eriti pikkade juustega(kandadeni) naine. Abiotsiv naine aga isegi ei märganud tema juukseid, niivörd kinni oli ta oma sisemises hädas. Depressioonis inimene tihti ei märka ymbritsevat. Ta avanes terapeudile ja oli hetki, kus ta puhkes nutma. Tal oli sygav alaväärsuskompleks tegelikult. Teraapia oli väga huvitav:hobustega suhtlemine. Terapeut seisis körval ja tölgendas iga detaili hobusega suhtlemisel. Mingi sygav stress selles naises kindlasti vabanes, ta puhkes tihti nutma. Terapeudi nöuanne oli:1 aasta ilma seksita.
Minule see saade oli väga huvitav, aga ma juhtusin seda vaatama koos abikaasaga. Tema sai palju nalja teemal: sina paneksid mu haiglasse, sest tahan seksi vähemalt 2 korda nädalas ja kyll oleks tore selline seksisöltlane naine. Ha-ha-haaa. Mehed ei saa ikka naistest yldse aru.
esmaspäev, 24. detsember 2007
laupäev, 22. detsember 2007
Kes on kurdid?
Kurdid on suur(yle 45 miljoni) ja kummalise saatusega rahvus, kellel pole olnud (1 erand, sellest hiljem)ega ole ka praegu oma riiki. Praegu on Iraagis kyll Kurdistani alal autonoomia ja Iraagi president Jalal Talabani on kurd, aga vastuolu Iraagi araablastest ja kurdidest elanikkonna vahel pysib. Tyrgis elavate miljonite kurdide olukord on veel hullem, sest Tyrgi valitsuse ametlik seisukoht on Lausanne rahulepingust lähtuvalt(24.07.1923) selline, et kurde pole olemas.Ja kui neid pole olemas, siis ei saa neil olla ka autonoomiat ega inimöigusi.Tyrgi ida osas on tegelikult 18 kurdi linna, sealhulgas suur linn Diyarbakir. Tyrgi EUga liitumise projekt on kyll toonud kurdi probleemi ja koos sellega ka nende olemasolu, pinnale, kuid selles kysimuses tammutakse juba aastaid samal kohal ja viimased uudised on hoopis hullud: Tyrgi koguni ryndab Iraagi kurde. Veel elab kurde Iraanis ja väike osa elas-elab endise NL nyydse Georgia alal(yle poole miljoni)ja Syyrias(yle 2 miljoni). UNPO (Esindamata rahvuste organisatsioon) nimekirjas on nii Iraagi kui Iraani Kurdistan.Ja Saddam Husseini verise massimörva poliitika eest pagenud kurde on kogu maailmas, kokku miljoneid. Eestlased ehk mäletavad 1996 aasta sygisel meedias ilmunud teadet kurdi pögenikest. Kuna Eesti ei olnud tollal valmis pögenikke vastu vötma, saadeti kogu seltskond Soome. Nende hulgas oli ka minu praegune abikaasa Bahadin, kellega tutvusin Lahtis. Lahtis elab sadakond kurdi. Mu mehe tuttavaid kurde leidub igas maailma nurgas: Saksas, Hollandis,kus elab ka ta exnaine ja tytar,Kanadas,Rootsis jne.jne.
Mu mees vördleb kurde indiaanlastega. Kurdid olevat iidsetel aegadel välja rännanud praeguse Saksa alalt ja elanud kunagises Mesopotaamias. 19. sajandil asetses Kurdistan, sellal 16 vyrstiriigina, Otomanide impeeriumi (endine Tyrgi) ja Pärsia(Iraan) piiril. Otomanide sultan ja pärsia shahh södisid omavahel ja liitusid aeg-ajalt yhe vöi teise kurdi vyrstiga, aga yldiselt elasid kurdid mägedes muust maailmast eraldatud elu. Euroopas puhkenud rahvusromantika kurdideni ei jöudnud. Kurdi rahvuseepos Mem u Zin(Memi(mees) ja Zini(naine) armastuslugu)ilmus juba 1695 aastal.Ehmede Xani kirjutas suulise pärimuse yles samal viisil kui hiljem Elias Lönnrot koostas Kalevala. Kurdid töusid aegajalt mässule, aga nad suruti alati maha ja järgnenud karistusoperatsioonid hävitasid massiliselt kurdi elanikkonda.
Ainus kunagi eksisteerinud kurdiriik rajati 1946 NL toel Kurdistani Iraani alale. See oli Mahabadi Vabariik.Vaid aasta pärast riigi rajamist jöudsid Stalin ja Iraani shahh omavahelistes probleemides kokkuleppele ja NL löpetas kurdide toetamise. Mahabadi juht Qasi Mohammed poodi 31.3.1947. Tema ausammas seisab praegugi Suleimania linnas Iraagi Kurdistanis.
Kommunism on kurdide seas mönel määral praegugi levinud, kohtasin Lahtis ka kommunistist kurdi. Ma pyydsin talle seletada, miks kommunism ei toimi, aga ma ei tea, kas ta sai aru. Vene keel ja ka kirjandus paistab kurdidele lähedane olevat. Ka mu abikaasa oskab vene keelt. Ka mitmed ta söbrad räägivad vene keelt ja see kölab nende suus kuidagi loomulikumalt kui soome keel. Ilmselt vene keel on lihtsalt kurdi keelele lähedasem. Möned sönadki, nagu tshai(tee), zhen(naine) jne on sarnased vene keelele.Pärsia keel on lähedane kurdi keelele. Kurdid oskavad tihti ka araabia keelt, kuigi nad araablasi ei salli.
Saddam Hussein tahtis kurdid massimörvata ja 16.3.1987 kasutas Saddam Hussein Pöhja-Iraagis Halabja väikelinnas gaasirelva. Rynnakus suri kohe 5000 elanikku ja tuhandeid said kannatada. Ellujäänud ei ole saanud humanitaarabi ega rehabiliteeerivat arstiabi ja ei ole tehtud uurimust, kuigi Halabja oli inimlaboratoorium uurimaks gaasirelva toimet inimesele. Helsinkin Sanomates oli artikkel Halabjast pääsenud rasedast naisest, kes elab nyyd Helsingis. Ta kirjeldas ilmekalt, kuidas ta rasedana oli eriti löhnatundlik ja kuidas ta keldris pidi gaasi sisse hingama. Ometi pääses ta mingi ime läbi Soome.
1988 viisid Saddami vöimud läbi Anfall-kampaania: Iraagis peeti kinni 180 000 kurdi, kes jäid teadmata kadunuks. Oletatavasti neid kasutati toorainena bioloogilist relva tootvates tehastes. Saddami kuritööd kurdide vastu on vörreldavad Hitleri juudivaenuga. Hiljuti ilmus Soomes kurdi Riadh Mutana raamat (koostöös soome islamiuurija Marko Juntuneniga kirjutatud) tema teekonnast Saddami vangla surmamöistetute osakonda ja sealt Soome Varissuole, kus ta nyyd oma perega elab. Raamatu pealkiri on "Abu Graib-Varissuo". Abu Graib on Saddami vangla ja Varissuo paik Turu lähistel. Raamatust vöib lugeda Saddam Husseini valitsusaja elust. Selgub,et Saddam tegi ka yhtteist positiivset, eriti kirjaoskamatuse kaotamises ja tema sotsiaalpoliitika ehk polnudki halb, aga köik hyved olid ainult neile, kes olid tema poolt, kuulusid Baath-parteisse. Kes ei olnud tema poolt, oli kohe tema vastu ja kuulus hävitamisele kogu suguvösaga. Seega ehtne diktatuur. Yhes telesaates räägiti Saddami elust. Öpetaja iseloomustas teda kui keskpäraste vöimetega auahnet ja fanaatilist isikut. Ta oli hea pereisa. Ta uskus, et vöitleb öige asja eest. Ja temast kujunes julm diktaator. Kui ta kohtupingis olles väitis, et tema pole tapnud alaealisi, saatis too sama Riadh Mutana, kes kohtuistungit kodus satelliidikanalilt jälgis nagu köik kurdid ja ka mu mees, kohe faksi teele 16aastase vanglakaaslase nimega, kelle tapmise tunnistajaks ta isiklikult oli. Faksile ei saabunud vastust.
Jah, Saddam Hussein oli araablane ja mitte kurd. Kurdidele on islam araablaste poolt peale surutud nagu ristiusk eesti paganatele, geograafiline asend juba tingis islami pealetungi ja see oli vägivaldne. Kurdid olid algselt zarathustralased (tule kummardajad) ja osa neist on jeziidid(eriti Georgias asuvad kurdid).Jeziidid kummardavad Paabulind-Inglit, kes pattu kahetsenud langenud inglina taaslöi vahepeal katkenud maailma. Iraagis on praegu ka kyllaltki suur kurdi kristlaste kogukond. Kurdidel on ilusad värvilised rahvariided, naiste vesti kyljes vöib rippuda kilode kaupa kulda ja naised tantsivad paljapäi. Nende uus aasta saabub 31. märtsil , see on nn. neuroz, kus syydatakse tuled, hypatakse yle tule, tantsitakse kurdi rivitantsu ja lauldakse, peetakse piknikku. Kurdide vanemal pölvkonnal on islami nimed , nagu Ali, Muhammed jne, noorem pölvkond hakkas oma lastele panema vanu kurdi nimesid nagu Kani(allikas), Trifa(kastetilk),Azad(vaba) jm. Nyyd pannakse lastele ka euroopa nimesid nagu Mary jm. Kurdid on kyllaltki heleda nahaga, juuksed on helepruunist mustani. Nende kultuur on kyll islamist möjutatud, aga nad pole muslimid, usuline fanatism ei ole neile omane. Nad hindavad pereelu ja erootika kuulub nende ellu loomuliku osana elust. Alkohol on neile millegipärast kauge, alkohoolikust kurde peaaegu pole. Suitsetajaid kyll leidub meeste hulgas, ma ei tea yhtegi suitsetavat kurdi naist.Vööraste keeltega saavad päris hästi hakkama, haridustase on muidugi söjaoludest tingitult madal. Saddami rezhiimi ajal soodustati ka öpinguis ainult Baath-partei liikmeid. Teisitimötlejaile tehti nii palju takistusi, et öpingud kaotasid mötte. Televisioonis(kurdidel on palju omakeelseid satelliidikanaleid) esineb ka läänes körgema hariduse saanud kurde nagu näiteks dr. Barhan, kes on Ameerika kodakondne ja tegutseb nyyd Iraagi valitsuses körgel kohal. Kurdidel on palju meeslauljaid, kes esinevad televisioonis romantiliste videodega, sageli rahvariietes.Kurdi jalgpallimeeskond tuli sel aastal Aasia meistriks. Kurdid on söbraliku suhtlemisviisiga paljukannatanud ja tulevikult palju lootev rahvas. Nad on oma rahvuskultuuri kangekaelselt säilitanud ja unistavad iseseisvusest.
Mu mees vördleb kurde indiaanlastega. Kurdid olevat iidsetel aegadel välja rännanud praeguse Saksa alalt ja elanud kunagises Mesopotaamias. 19. sajandil asetses Kurdistan, sellal 16 vyrstiriigina, Otomanide impeeriumi (endine Tyrgi) ja Pärsia(Iraan) piiril. Otomanide sultan ja pärsia shahh södisid omavahel ja liitusid aeg-ajalt yhe vöi teise kurdi vyrstiga, aga yldiselt elasid kurdid mägedes muust maailmast eraldatud elu. Euroopas puhkenud rahvusromantika kurdideni ei jöudnud. Kurdi rahvuseepos Mem u Zin(Memi(mees) ja Zini(naine) armastuslugu)ilmus juba 1695 aastal.Ehmede Xani kirjutas suulise pärimuse yles samal viisil kui hiljem Elias Lönnrot koostas Kalevala. Kurdid töusid aegajalt mässule, aga nad suruti alati maha ja järgnenud karistusoperatsioonid hävitasid massiliselt kurdi elanikkonda.
Ainus kunagi eksisteerinud kurdiriik rajati 1946 NL toel Kurdistani Iraani alale. See oli Mahabadi Vabariik.Vaid aasta pärast riigi rajamist jöudsid Stalin ja Iraani shahh omavahelistes probleemides kokkuleppele ja NL löpetas kurdide toetamise. Mahabadi juht Qasi Mohammed poodi 31.3.1947. Tema ausammas seisab praegugi Suleimania linnas Iraagi Kurdistanis.
Kommunism on kurdide seas mönel määral praegugi levinud, kohtasin Lahtis ka kommunistist kurdi. Ma pyydsin talle seletada, miks kommunism ei toimi, aga ma ei tea, kas ta sai aru. Vene keel ja ka kirjandus paistab kurdidele lähedane olevat. Ka mu abikaasa oskab vene keelt. Ka mitmed ta söbrad räägivad vene keelt ja see kölab nende suus kuidagi loomulikumalt kui soome keel. Ilmselt vene keel on lihtsalt kurdi keelele lähedasem. Möned sönadki, nagu tshai(tee), zhen(naine) jne on sarnased vene keelele.Pärsia keel on lähedane kurdi keelele. Kurdid oskavad tihti ka araabia keelt, kuigi nad araablasi ei salli.
Saddam Hussein tahtis kurdid massimörvata ja 16.3.1987 kasutas Saddam Hussein Pöhja-Iraagis Halabja väikelinnas gaasirelva. Rynnakus suri kohe 5000 elanikku ja tuhandeid said kannatada. Ellujäänud ei ole saanud humanitaarabi ega rehabiliteeerivat arstiabi ja ei ole tehtud uurimust, kuigi Halabja oli inimlaboratoorium uurimaks gaasirelva toimet inimesele. Helsinkin Sanomates oli artikkel Halabjast pääsenud rasedast naisest, kes elab nyyd Helsingis. Ta kirjeldas ilmekalt, kuidas ta rasedana oli eriti löhnatundlik ja kuidas ta keldris pidi gaasi sisse hingama. Ometi pääses ta mingi ime läbi Soome.
1988 viisid Saddami vöimud läbi Anfall-kampaania: Iraagis peeti kinni 180 000 kurdi, kes jäid teadmata kadunuks. Oletatavasti neid kasutati toorainena bioloogilist relva tootvates tehastes. Saddami kuritööd kurdide vastu on vörreldavad Hitleri juudivaenuga. Hiljuti ilmus Soomes kurdi Riadh Mutana raamat (koostöös soome islamiuurija Marko Juntuneniga kirjutatud) tema teekonnast Saddami vangla surmamöistetute osakonda ja sealt Soome Varissuole, kus ta nyyd oma perega elab. Raamatu pealkiri on "Abu Graib-Varissuo". Abu Graib on Saddami vangla ja Varissuo paik Turu lähistel. Raamatust vöib lugeda Saddam Husseini valitsusaja elust. Selgub,et Saddam tegi ka yhtteist positiivset, eriti kirjaoskamatuse kaotamises ja tema sotsiaalpoliitika ehk polnudki halb, aga köik hyved olid ainult neile, kes olid tema poolt, kuulusid Baath-parteisse. Kes ei olnud tema poolt, oli kohe tema vastu ja kuulus hävitamisele kogu suguvösaga. Seega ehtne diktatuur. Yhes telesaates räägiti Saddami elust. Öpetaja iseloomustas teda kui keskpäraste vöimetega auahnet ja fanaatilist isikut. Ta oli hea pereisa. Ta uskus, et vöitleb öige asja eest. Ja temast kujunes julm diktaator. Kui ta kohtupingis olles väitis, et tema pole tapnud alaealisi, saatis too sama Riadh Mutana, kes kohtuistungit kodus satelliidikanalilt jälgis nagu köik kurdid ja ka mu mees, kohe faksi teele 16aastase vanglakaaslase nimega, kelle tapmise tunnistajaks ta isiklikult oli. Faksile ei saabunud vastust.
Jah, Saddam Hussein oli araablane ja mitte kurd. Kurdidele on islam araablaste poolt peale surutud nagu ristiusk eesti paganatele, geograafiline asend juba tingis islami pealetungi ja see oli vägivaldne. Kurdid olid algselt zarathustralased (tule kummardajad) ja osa neist on jeziidid(eriti Georgias asuvad kurdid).Jeziidid kummardavad Paabulind-Inglit, kes pattu kahetsenud langenud inglina taaslöi vahepeal katkenud maailma. Iraagis on praegu ka kyllaltki suur kurdi kristlaste kogukond. Kurdidel on ilusad värvilised rahvariided, naiste vesti kyljes vöib rippuda kilode kaupa kulda ja naised tantsivad paljapäi. Nende uus aasta saabub 31. märtsil , see on nn. neuroz, kus syydatakse tuled, hypatakse yle tule, tantsitakse kurdi rivitantsu ja lauldakse, peetakse piknikku. Kurdide vanemal pölvkonnal on islami nimed , nagu Ali, Muhammed jne, noorem pölvkond hakkas oma lastele panema vanu kurdi nimesid nagu Kani(allikas), Trifa(kastetilk),Azad(vaba) jm. Nyyd pannakse lastele ka euroopa nimesid nagu Mary jm. Kurdid on kyllaltki heleda nahaga, juuksed on helepruunist mustani. Nende kultuur on kyll islamist möjutatud, aga nad pole muslimid, usuline fanatism ei ole neile omane. Nad hindavad pereelu ja erootika kuulub nende ellu loomuliku osana elust. Alkohol on neile millegipärast kauge, alkohoolikust kurde peaaegu pole. Suitsetajaid kyll leidub meeste hulgas, ma ei tea yhtegi suitsetavat kurdi naist.Vööraste keeltega saavad päris hästi hakkama, haridustase on muidugi söjaoludest tingitult madal. Saddami rezhiimi ajal soodustati ka öpinguis ainult Baath-partei liikmeid. Teisitimötlejaile tehti nii palju takistusi, et öpingud kaotasid mötte. Televisioonis(kurdidel on palju omakeelseid satelliidikanaleid) esineb ka läänes körgema hariduse saanud kurde nagu näiteks dr. Barhan, kes on Ameerika kodakondne ja tegutseb nyyd Iraagi valitsuses körgel kohal. Kurdidel on palju meeslauljaid, kes esinevad televisioonis romantiliste videodega, sageli rahvariietes.Kurdi jalgpallimeeskond tuli sel aastal Aasia meistriks. Kurdid on söbraliku suhtlemisviisiga paljukannatanud ja tulevikult palju lootev rahvas. Nad on oma rahvuskultuuri kangekaelselt säilitanud ja unistavad iseseisvusest.
Ema, isa ja laps.
Soome meedias kohtasin mötlema panevat sönapaari:riittävä vanhemmuus. Onko vanhemmuudesi riittävä? Kas oled piisavalt lapsevanem? Kas täidad lapsevanema rolli ikka piisavalt ja igakylgselt?
Tänapäeval saab lapsevanem olla mitmel viisil. Saab olla nädalalöpuisa näiteks, kui ollakse lahutatud ja lapsed veedavad teatud nädalalöpud ja vaheajad yhe ja teise vanema juures. Saab olla ka ainult maksev isa, selline, kes lapse elust osa ei vöta, on vaid korraliku kodanikuna valmis maksma vöimude poolt määratud elatusraha. Möni vanaema on vallaslapsest lapselapsele rohkem kui vanavanem, nagu teine vanem sageli. Peale selle saab olla lapsevanem ja elada lapsest eraldi kasvöi töö töttu. On ka igat sorti ristivanemlust: ristilaps vöib olla hea söbra laps vöi ka tundmatu vaese riigi orb. Kasuvanemlust on igat sorti: abikaasa lapsed, adopteeritud lapsed, hoolduspered jne. Pilt on kirju ja samas ka köigile järjest enam tuttav.
Ja kui vaatamegi vaid bioloogilisi lapsi, ka neile saab olla rohkem ja vähem lapsevanem, pealiskaudsem vöi sygavam, materiaalsem vöi hingelisem saab seegi suhe olla. Kuigi vanema-lapse suhe on elupikkune, tuleb kord ka see hetk, kus tajud:seegi suhe on alguse ja löpuga ja möödub öieti kahetsusväärselt kiiresti. Väikesest lapsest saab suur laps ja kord lendab ta pesast välja. Ja on suur saavutus,nii vanema kui lapse oma, kui tiivad ikka kannavad. Vahel need ei kanna. Muidugi, laps jääb vanemale ikka lapseks ja neid lapsi, keda tiivad yhel vöi teisel pöhjusel ei kanna, armastatakse ikkagi. Sygav lapsevanemlus tajub ära ka selle hetke, kui lapsel tuleb lasta minna omadele radadele. Kui tuleb lahti lasta ja elada ise ja lasta lapsel elada. Liigne klammerdumine ei ole hea. Seda juhtub tihedamini peredes, kus on vähe lapsi. Ja isegi kui vanem on piisavalt arukas andmaks lapsele eluruumi, kui vanem ei lämmata last oma armastusega, mida ta ise armastab, ka siis: mis on need ymmarguselt 18 aastat, mille argipäeva veedetakse koos, igaviku, kosmilise elutsykliga vörreldes? Vaid hetk.Vaid alguses paistab ees olev tee pikana.Ja seda hetke ei tohiks mööda lasta minna argimurede ja tylpimuse-väsimuse katte all. Laps on kallis kylaline. Aeg on arm.
Esimestest yhistest hetkedest synnitusmaja voodil 18 aastase synnipäevani - mu vanem tytar sai sygisel 18 - kui kiiresti see on möödunud. Tema synniks ei olnud ma materiaalselt yldse valmis, olin pennita ja koduta, oskusi ei mingeid, ometi oleme hakkama saanud,käinud yhise tee. Ma ei tea, kas olen olnud piisavalt ema, olen sipelnud omades probleemides ja tema on olnud vaikselt mu körval, ja kasvanud täiskasvanuks probleemses keskkonnas. Nyyd elame kolmekesi: mina, tema ja väike öde. Ja me oleme koos önnelikud.
Pyhapäevane EteläSuomen Sanomat kirjutab Venemaa abordiprobleemist. Venemaa valitsus pyyab vähendada massilisi aborte, millest 20% löpeb surma vöi viljatusega. Venemaa seadustas esimesena maailmas abordid aastal 1920. 1935 aastani, mil Stalin keelustas abordid, löppes 60% rasedustest abordiga. Stalini ajal öitsesid nurgatagused abordid. Hrushtshov seadustas abordid aastal 1955. 1964 tegid NL naised maailmarekordi: 5.6 miljonit aborti aastas! 1987 vöeti kasutusele n.ö. sotsiaalabort, mis lisas aborte veelgi. Selle seaduse järgi vöis vallaline naine, paljulapseline ema, lesk vöi vangi naine teha aborti ka 28 rasedusnädala möödudes(hiline abort).Margaret Tatcher avaldas perestroika aegu imestust, miks NLs tehakse nii palju aborte! Tänapäeva Venemaal saab hilist aborti teha vaid vägistatud vöi verepilastuse ohvriks sattunud naine. Venemaa valitsus on vötnud tarvitusele abinöud. Naistenöuandlates töötavad psyhholoogid ja papid, kes vestluse abil pyyavad anda naisele teise valiku:laps. Kui naine siiski keeldub synnitamast, peab ta alla kirjutama paberi, et on teadlik vöimalikust ebaönnestumisest. Valitsus tahab tulevikus keelata erakliinikute abordid, kus klientideks on enamasti koolitydrukud ja kus aborte tehakse medikamentide abil, mis pöhjustavad verejookse ja muid kurbi tagajärgi. Vene naised vastavad kysimusele enamasti yhel viisil: kyll synnitaks, kui elu oleks kergem materiaalselt.
Jah. Eks Nikita seadus ole puudutanud ka eestlasi. Meie, 60ndail syndinud, oleme väikestest 1-2-3lapselistest peredest. Suuri peresid oli vähe.Meie vanemad seevastu olid suurtest peredest(4-7-10last), seega on meil palju onusid-tädisid. Abordi moraalsuse yle palju ei juureldud.(See pähkel jäi järgmisele sugupölvele lahendada!) Kui on riigi poolt lubatud, siis on öige asi! Kiriku söna sellal ei kostnud. Keegi ei tundnud end abordi pärast kurjategijana ega ebamoraalsena. Rasedusvastaseid vahendeid ei olnud ka olemas. Niisiis, töötav nöukogude naine tegi vahel aborti, see oli tavaline. Ka gynekoloogid ei vastustanud aborte, kyllap see oli ka hea sissetulekuallikas, ja isegi esimest korda rasedale pakuti arsti vastuvötul köhklemata esimese vöimalusena aborti. Ei yhtegi psyhholoogi aitamas noort segaduses olevat yliöpilasneidu näiteks tegema rasket otsust.Viisnurk löikas läbi kosmilise kanali, elu ei nähtud laiemast filosoofilisest aspektist. Yks eesti ravitseja ytles mulle, et tema juures ravil käis naine, kes oli teinud yle 30 abordi.See oli 80ndate keskpaik. Kui naisele yteldi, et tema bioväli on sellest kui must auk ja tema haigus on sellega seotud, sai ta pahaseks: kas ma oleksin siis pidanud kodus lasteaia avama, 30 last? Ta ei saanudki aru, et tal ei oleks olnud 30 last. Ehk ainult 4-5. Kui niigi palju. Elu pyydis teda yles äratada, saates lapse, tema aga ei ärganudki, jooksis muudkui aborte tegama.
Olgu väline systeem ja yldlevinud arusaam milline tahes, jumalik arm on siiski alati olemas. Hingeline tarkus ei kadunud päriselt ka kummistuslikul kommunismiajal. Ka siis oli neid, kes teadsid elu pyhadust.Paljulapselisi emasid koheldi kui ullikesi.
Syndimata jäänud lapsega on tegelikult palju raskem elada kui syndinud lapsega. Syndimata laps ei ela edasi mitte ainult ema vöimaliku neuroosina, ta on kirjas ka ema meditsiinilisel kaardil ja möjutab ema tervist ja selle kaudu ka piltlikult öeldes ödede-vendade tervist. See, mis mehele on unustuse prygikasti visatud seik, jääb naisele alati kaasa. Igal gynekoloogi vastuvötul vastab naine kysimusele:mitmes rasedus, mitmes laps. Mehelt ei kysita kunagi, mitu korda ta on viljastanud munaraku.Mees ei jää "yhisest" abordist viljatuks. Mees sageli ei peatu isegi mötlema, mis see abort on. Naine käis mingil meditsiinilisel protseduuril ja köik.Mees tellis vaid takso. Kas selline ongi mees?
Vahel (tihti) on nii, et laps synnib vallaslapsena. Ema tahab last, aga lapse isa miskipärast ei taha. Kas emal on öigus laps isast ilma jätta? Kas isal on öigus ennast lapsest, ehkki soovimatust, ilma jätta? Need on löputud ja vastuseta kysimused. Kas ema peab aborti tegema, kui isa miskipärast ei suuda vastutust vötta? Muidugi ei pea.
Elu on elu, iga päev katkestatakse rasedusi ja iga päev synnib lapsi. Lapsest loobutakse enne ja pärast syndi. Vanemaks olemise kingitust ei vöeta alati vastu. Meeltesegadusest? Hirmust? Usu puudumisest? Ja ometi tahame me köik ise vastu vöetud saada, tahame elada.
Tänapäeval saab lapsevanem olla mitmel viisil. Saab olla nädalalöpuisa näiteks, kui ollakse lahutatud ja lapsed veedavad teatud nädalalöpud ja vaheajad yhe ja teise vanema juures. Saab olla ka ainult maksev isa, selline, kes lapse elust osa ei vöta, on vaid korraliku kodanikuna valmis maksma vöimude poolt määratud elatusraha. Möni vanaema on vallaslapsest lapselapsele rohkem kui vanavanem, nagu teine vanem sageli. Peale selle saab olla lapsevanem ja elada lapsest eraldi kasvöi töö töttu. On ka igat sorti ristivanemlust: ristilaps vöib olla hea söbra laps vöi ka tundmatu vaese riigi orb. Kasuvanemlust on igat sorti: abikaasa lapsed, adopteeritud lapsed, hoolduspered jne. Pilt on kirju ja samas ka köigile järjest enam tuttav.
Ja kui vaatamegi vaid bioloogilisi lapsi, ka neile saab olla rohkem ja vähem lapsevanem, pealiskaudsem vöi sygavam, materiaalsem vöi hingelisem saab seegi suhe olla. Kuigi vanema-lapse suhe on elupikkune, tuleb kord ka see hetk, kus tajud:seegi suhe on alguse ja löpuga ja möödub öieti kahetsusväärselt kiiresti. Väikesest lapsest saab suur laps ja kord lendab ta pesast välja. Ja on suur saavutus,nii vanema kui lapse oma, kui tiivad ikka kannavad. Vahel need ei kanna. Muidugi, laps jääb vanemale ikka lapseks ja neid lapsi, keda tiivad yhel vöi teisel pöhjusel ei kanna, armastatakse ikkagi. Sygav lapsevanemlus tajub ära ka selle hetke, kui lapsel tuleb lasta minna omadele radadele. Kui tuleb lahti lasta ja elada ise ja lasta lapsel elada. Liigne klammerdumine ei ole hea. Seda juhtub tihedamini peredes, kus on vähe lapsi. Ja isegi kui vanem on piisavalt arukas andmaks lapsele eluruumi, kui vanem ei lämmata last oma armastusega, mida ta ise armastab, ka siis: mis on need ymmarguselt 18 aastat, mille argipäeva veedetakse koos, igaviku, kosmilise elutsykliga vörreldes? Vaid hetk.Vaid alguses paistab ees olev tee pikana.Ja seda hetke ei tohiks mööda lasta minna argimurede ja tylpimuse-väsimuse katte all. Laps on kallis kylaline. Aeg on arm.
Esimestest yhistest hetkedest synnitusmaja voodil 18 aastase synnipäevani - mu vanem tytar sai sygisel 18 - kui kiiresti see on möödunud. Tema synniks ei olnud ma materiaalselt yldse valmis, olin pennita ja koduta, oskusi ei mingeid, ometi oleme hakkama saanud,käinud yhise tee. Ma ei tea, kas olen olnud piisavalt ema, olen sipelnud omades probleemides ja tema on olnud vaikselt mu körval, ja kasvanud täiskasvanuks probleemses keskkonnas. Nyyd elame kolmekesi: mina, tema ja väike öde. Ja me oleme koos önnelikud.
Pyhapäevane EteläSuomen Sanomat kirjutab Venemaa abordiprobleemist. Venemaa valitsus pyyab vähendada massilisi aborte, millest 20% löpeb surma vöi viljatusega. Venemaa seadustas esimesena maailmas abordid aastal 1920. 1935 aastani, mil Stalin keelustas abordid, löppes 60% rasedustest abordiga. Stalini ajal öitsesid nurgatagused abordid. Hrushtshov seadustas abordid aastal 1955. 1964 tegid NL naised maailmarekordi: 5.6 miljonit aborti aastas! 1987 vöeti kasutusele n.ö. sotsiaalabort, mis lisas aborte veelgi. Selle seaduse järgi vöis vallaline naine, paljulapseline ema, lesk vöi vangi naine teha aborti ka 28 rasedusnädala möödudes(hiline abort).Margaret Tatcher avaldas perestroika aegu imestust, miks NLs tehakse nii palju aborte! Tänapäeva Venemaal saab hilist aborti teha vaid vägistatud vöi verepilastuse ohvriks sattunud naine. Venemaa valitsus on vötnud tarvitusele abinöud. Naistenöuandlates töötavad psyhholoogid ja papid, kes vestluse abil pyyavad anda naisele teise valiku:laps. Kui naine siiski keeldub synnitamast, peab ta alla kirjutama paberi, et on teadlik vöimalikust ebaönnestumisest. Valitsus tahab tulevikus keelata erakliinikute abordid, kus klientideks on enamasti koolitydrukud ja kus aborte tehakse medikamentide abil, mis pöhjustavad verejookse ja muid kurbi tagajärgi. Vene naised vastavad kysimusele enamasti yhel viisil: kyll synnitaks, kui elu oleks kergem materiaalselt.
Jah. Eks Nikita seadus ole puudutanud ka eestlasi. Meie, 60ndail syndinud, oleme väikestest 1-2-3lapselistest peredest. Suuri peresid oli vähe.Meie vanemad seevastu olid suurtest peredest(4-7-10last), seega on meil palju onusid-tädisid. Abordi moraalsuse yle palju ei juureldud.(See pähkel jäi järgmisele sugupölvele lahendada!) Kui on riigi poolt lubatud, siis on öige asi! Kiriku söna sellal ei kostnud. Keegi ei tundnud end abordi pärast kurjategijana ega ebamoraalsena. Rasedusvastaseid vahendeid ei olnud ka olemas. Niisiis, töötav nöukogude naine tegi vahel aborti, see oli tavaline. Ka gynekoloogid ei vastustanud aborte, kyllap see oli ka hea sissetulekuallikas, ja isegi esimest korda rasedale pakuti arsti vastuvötul köhklemata esimese vöimalusena aborti. Ei yhtegi psyhholoogi aitamas noort segaduses olevat yliöpilasneidu näiteks tegema rasket otsust.Viisnurk löikas läbi kosmilise kanali, elu ei nähtud laiemast filosoofilisest aspektist. Yks eesti ravitseja ytles mulle, et tema juures ravil käis naine, kes oli teinud yle 30 abordi.See oli 80ndate keskpaik. Kui naisele yteldi, et tema bioväli on sellest kui must auk ja tema haigus on sellega seotud, sai ta pahaseks: kas ma oleksin siis pidanud kodus lasteaia avama, 30 last? Ta ei saanudki aru, et tal ei oleks olnud 30 last. Ehk ainult 4-5. Kui niigi palju. Elu pyydis teda yles äratada, saates lapse, tema aga ei ärganudki, jooksis muudkui aborte tegama.
Olgu väline systeem ja yldlevinud arusaam milline tahes, jumalik arm on siiski alati olemas. Hingeline tarkus ei kadunud päriselt ka kummistuslikul kommunismiajal. Ka siis oli neid, kes teadsid elu pyhadust.Paljulapselisi emasid koheldi kui ullikesi.
Syndimata jäänud lapsega on tegelikult palju raskem elada kui syndinud lapsega. Syndimata laps ei ela edasi mitte ainult ema vöimaliku neuroosina, ta on kirjas ka ema meditsiinilisel kaardil ja möjutab ema tervist ja selle kaudu ka piltlikult öeldes ödede-vendade tervist. See, mis mehele on unustuse prygikasti visatud seik, jääb naisele alati kaasa. Igal gynekoloogi vastuvötul vastab naine kysimusele:mitmes rasedus, mitmes laps. Mehelt ei kysita kunagi, mitu korda ta on viljastanud munaraku.Mees ei jää "yhisest" abordist viljatuks. Mees sageli ei peatu isegi mötlema, mis see abort on. Naine käis mingil meditsiinilisel protseduuril ja köik.Mees tellis vaid takso. Kas selline ongi mees?
Vahel (tihti) on nii, et laps synnib vallaslapsena. Ema tahab last, aga lapse isa miskipärast ei taha. Kas emal on öigus laps isast ilma jätta? Kas isal on öigus ennast lapsest, ehkki soovimatust, ilma jätta? Need on löputud ja vastuseta kysimused. Kas ema peab aborti tegema, kui isa miskipärast ei suuda vastutust vötta? Muidugi ei pea.
Elu on elu, iga päev katkestatakse rasedusi ja iga päev synnib lapsi. Lapsest loobutakse enne ja pärast syndi. Vanemaks olemise kingitust ei vöeta alati vastu. Meeltesegadusest? Hirmust? Usu puudumisest? Ja ometi tahame me köik ise vastu vöetud saada, tahame elada.
Piiririik ja inglite seeme.
Tönu Önnepalu alias Emil Tode romaan Piiririik (1993) sai Juhani Salokanneli soomekeelses tölkes pealkirjaks Enkelten siemen (1994). Mina ei oska seda pealkirjavalikut pöhjendada.Inglise keelne pealkiri on Border State. Romaani on eriti palju tölgitud, rohkem kui 16 keelde. Piiririiklus on saanud metafooriks.
Raamat on pyhendatud Jimile, koosneb pihtimusest Angelole ja jutustab armu(?)loost Franziga,mörvast, Ida ja Lääne Euroopast ja Eesti metsaservast. Idaeurooplane uudistamas talle uut vana maailma ja rääkimas oma teistele tundmatust maast.Endise idabloki vabanenud kodanik saabub kunagisele unistustemaale, Pariisi, mis peaks olema Täitumuse ja Önne paik, ja kohtab reaalsust, tolmust, higist, ebasöbralikku turistikyla, ja polegi enam millestki unistada. Pealegi peetakse sotsialismimees kasvanud inimest nende öigete lääneeurooplaste poolt, kes arvavad ennast köike teadvat, lolliks lapseks ja käitutakse kui hooraga. Ja idaeurooplane peab köigega nöus olema, sest ta ju tahab saada samasuguseks demokraatliku yhiskonna liikmeks nagu nemad seal juba on. Idaeurooplase tunded on vastuolulised. Teist idaeurooplast ei taha ta seal,läänes, isegi kohata. Ta vördleb end teiste muulastega, näiteks tömmude löunamaalastega. Meie, eestlased,olgu see nyyd välja öeldud, oleme ju nii
arenenud. Meie oleme palju lugenud. Meie maksame kaardiga ega hoia raha sukasääres nagu möni läände eksinud must.Meie oskame vööraid keeli. Meil on körge kultuur. Pole meie syy, et okupatsiooniaastad meid, meie potentsiaali, alla surusid. Pole meie syy, et meie maal pole lääneeurooplase jaoks isegi nime. Eesti? Estonia? Estland? Vahel eestlane ei jaksa seletada, mis maa see on, kust ta tulnud, ja mängib naljaviluks rootslast. Vördlus kannatab, oleme pikad-sihvakad-heledad, annab skandinaavlase möödu välja kyll. Meie oleme tundmatust maast ja puust. Metsaservalt.Metsavendade maalt. Piiririigist. Sellepärast polegi meid näha, ei yhelt ega teiselt poolt. Oleme piiril. Meil on piiril olemise kogemus, mida neil seal vanas stabiilses maailmas pole, aga nemad seda ei tea. Nemad tulevad meile öpetama, kuidas elada, ja meie peame olema köigega nöus, sest tahame ju uutvanamoodi edasi elada. Ja me öpimegi. Ega tihka välja öelda, mis tegelikult meie ajuolluses liigub. Meie oleme kylmalt maalt. Meie vanaemad olid Siberis. Seal on veel palju kylmem kui meie maal. Meie emad käisid tehastes tööl ja neil polnud aega kodus saiu kypsetada. Seda polnud ka vaja, sest sai maksis 11 kopikat ja seda jaksas igayks osta. Nii oleme kasvanud kooliöpikute taga ja me pole harjunud olema armastatud. Meile tundub lapsik see lääne I love you.So much. Aga me ei ytle seda. Piiririigi minategelane ei ytle midagi. Ta tapab Franzi nagu Mauriaci Therese, valades topeltannuse sydamerohtu. Ta ei jää oma kuriteoga ka vahele. Loeb lehest, et Franz on surnud sydameatakki. Aga see mörv (syzhee)pole romaani väärtuse seisukohalt yldse oluline. Olulisem on see, mida jutustaja räägib oma maast neile seal. Luuletaja romaan see ju on. Tönu Önnepalu sai 2007 Juhan Liivi luulepreemia. Lugedes jääd tahtmatult peatuma mönel löigul, mis on nagu luuletus. Romaan löpebki vabavärsilise luuletusega Esquibienini pöllust ja igavesest otsingust. Ja pole vahet, on see pöld Prantsusmaal vöi Eestis.
Raamat on pyhendatud Jimile, koosneb pihtimusest Angelole ja jutustab armu(?)loost Franziga,mörvast, Ida ja Lääne Euroopast ja Eesti metsaservast. Idaeurooplane uudistamas talle uut vana maailma ja rääkimas oma teistele tundmatust maast.Endise idabloki vabanenud kodanik saabub kunagisele unistustemaale, Pariisi, mis peaks olema Täitumuse ja Önne paik, ja kohtab reaalsust, tolmust, higist, ebasöbralikku turistikyla, ja polegi enam millestki unistada. Pealegi peetakse sotsialismimees kasvanud inimest nende öigete lääneeurooplaste poolt, kes arvavad ennast köike teadvat, lolliks lapseks ja käitutakse kui hooraga. Ja idaeurooplane peab köigega nöus olema, sest ta ju tahab saada samasuguseks demokraatliku yhiskonna liikmeks nagu nemad seal juba on. Idaeurooplase tunded on vastuolulised. Teist idaeurooplast ei taha ta seal,läänes, isegi kohata. Ta vördleb end teiste muulastega, näiteks tömmude löunamaalastega. Meie, eestlased,olgu see nyyd välja öeldud, oleme ju nii
arenenud. Meie oleme palju lugenud. Meie maksame kaardiga ega hoia raha sukasääres nagu möni läände eksinud must.Meie oskame vööraid keeli. Meil on körge kultuur. Pole meie syy, et okupatsiooniaastad meid, meie potentsiaali, alla surusid. Pole meie syy, et meie maal pole lääneeurooplase jaoks isegi nime. Eesti? Estonia? Estland? Vahel eestlane ei jaksa seletada, mis maa see on, kust ta tulnud, ja mängib naljaviluks rootslast. Vördlus kannatab, oleme pikad-sihvakad-heledad, annab skandinaavlase möödu välja kyll. Meie oleme tundmatust maast ja puust. Metsaservalt.Metsavendade maalt. Piiririigist. Sellepärast polegi meid näha, ei yhelt ega teiselt poolt. Oleme piiril. Meil on piiril olemise kogemus, mida neil seal vanas stabiilses maailmas pole, aga nemad seda ei tea. Nemad tulevad meile öpetama, kuidas elada, ja meie peame olema köigega nöus, sest tahame ju uutvanamoodi edasi elada. Ja me öpimegi. Ega tihka välja öelda, mis tegelikult meie ajuolluses liigub. Meie oleme kylmalt maalt. Meie vanaemad olid Siberis. Seal on veel palju kylmem kui meie maal. Meie emad käisid tehastes tööl ja neil polnud aega kodus saiu kypsetada. Seda polnud ka vaja, sest sai maksis 11 kopikat ja seda jaksas igayks osta. Nii oleme kasvanud kooliöpikute taga ja me pole harjunud olema armastatud. Meile tundub lapsik see lääne I love you.So much. Aga me ei ytle seda. Piiririigi minategelane ei ytle midagi. Ta tapab Franzi nagu Mauriaci Therese, valades topeltannuse sydamerohtu. Ta ei jää oma kuriteoga ka vahele. Loeb lehest, et Franz on surnud sydameatakki. Aga see mörv (syzhee)pole romaani väärtuse seisukohalt yldse oluline. Olulisem on see, mida jutustaja räägib oma maast neile seal. Luuletaja romaan see ju on. Tönu Önnepalu sai 2007 Juhan Liivi luulepreemia. Lugedes jääd tahtmatult peatuma mönel löigul, mis on nagu luuletus. Romaan löpebki vabavärsilise luuletusega Esquibienini pöllust ja igavesest otsingust. Ja pole vahet, on see pöld Prantsusmaal vöi Eestis.
reede, 21. detsember 2007
Taas jõulud
16 aastat Eesti iseseisvust on peale palju muu meisse tasapisi aasta-aastalt immutanud ka traditsioonilised läänelikud jöulud jöulukardinate ja ostuhullusega.Minu pölvkonna jaoks lisab jöuludele vyrtsi seik, et NL lapsel jöule n.ö. polnud. Oli kuusepuu ja kingitused ja shampanjavahune Kremli kellade helin sydaööl telkari ees. Ei olnud nii vaest peret, kus lapsed poleks näärivanalt kinke saanud. Ja mina deklameerisin 8 aastase tösise patsikandjana : Tere Taat.Sa tunned vast/ seda väikest mudilast/ kes su habet ykskord paitas/kes sul koti selga aitas/Nyyd ma pole enam väike/paremini oskan köike/ aga kui saan päris suureks/sputnikuga viin sind Kuule! Kosmose vallutamine kajastus ka lasteluules.
Minu 8 aastane tytar esines eile kooli jöulupeol jöuluinglina jöuluevangeeliumis. Ei mingit sputnikut, hoopis 2 aastatuhande tagune söim vastsyndinud Vabastajaga. Nii on ajaratas ringi käinud.
Kui ma mötlen Jeesusest, ei tea ma, mida möelda. Esimesena tuli minu juurde vanaema Jeesus. Ema sai alati arusaamatult pahaseks, kui vanaema Jeesusest rääkis. NLs ei tohtinud Jeesust olemas olla. See ainult kyttis mu huvi. Ma kuulasin vanaema jutte Jeesusest ja vötsin heldinud vanaemalt vastu postkaarte Jeesuse pildiga, neid on mul veelgi alles ja rohkem kui Jeesust meenutavad need lahkunud vanaema. Vanaema töi mulle ka ajakirja "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik" ja piibli töi mulle ka vanaema. See oli NL välismaalt sala toimetatud piibel.Olen uhke oma vanaema Elli Alfriede Kiissa yle, et ta mulle oma Viru-Nigula kirikust selle piibli töi!
See köik tundus mulle siiski vaid vana armsa asjana, sygavat seesmist usku Jumalasse siis veel ei ärganud. Kordasin möttes Jaan Kaplinski värsirida:jumalapoeg kas ka sina/oled ainult muistne legend/ ja keegi ei kanna me koormat/ja keegi ei ohverda end.(Luulekogust "Uute kivide kasvamine").
Jaan Kaplinski kirjutas möödunud aasta lihavötte ajal Etelä-Suomen Sanomates, kuidas ta lapsena nutma puhkes kuuldes, et Jeesus on surnud. Ka mina olen tihti möelnud: mida ylevat on ebaöiges kohtumöistmises ja syytu tapmises? Jeesus oleks pidanud elama pika elu ja öpetama palju aastaid. Jeesus oli Suur Öpetaja, uue nägemuse tooja, revolutsionäär, Puhastaja-Vabastaja. Ta raputas tolmu maha rabbide-variseride hallitanud ja vanaks jäänud konservatiivsetelt targutustelt. Uuendas-värskendas vana lepingut inimese ja Jumala vahel. See on selge. Ja Juudas ei tahtnudki Jeesust tappa. Ta tahtis ainult, et Jeesus väitleks öpetatud nöukogu ees, saavutaks intellektuaalse vöidu. Jeesus aga ei läinud seda teed. Tema tarkus oli sydames, mitte filosoofilistes sönaväänamistes. Kuna Jeesus keeldus öpetatud nöukogu ees ennast kaitsmast, ei jäänud vöimudel muud yle, kui langetada surmaotsus. Jeesus ootas kohtumöistjatelt sydame avanemist, aga seda ei syndinud.
Miks tundub kiriku öpetus tänapäeval sageli nii tyhjana, et täiesti möistan neid, kes otsivad abi Religiooni Ohvrite Yhendusest? Elasin hiljuti kaasa vestlussaatele, kus mormoonide peres kasvanud naine rääkis oma loo. Ta ytles, et köik ta mormooni lapsepölves ju polnud halb, olid rahvusvahelised suvelaagrid jms, aga 17 aastaselt ta tundis, et löpetab hulluris, kui ei pääse eemale oma perest ja kirikust. Tal jätkus otsustavust täisealiseks saades elada oma söltumatut elu ja ta sai abi Religiooni Ohvrite Yhendusest. Ka yks mees rääkis analoogse loo. Ta oli yksildane ja annetas palju raha kirikule,tagantjärele kahetseb, et ei kasutanud raha öpinguiks. Kirikuga liitumine viis ta ummikusse.
Eks ole tösi seegi. 2000 aastat aset leidnud suur syndmus on lihtsalt liiga vana, et toita löputult. Viga pole Jeesuses. Jeesus oli on ja jääb. Aga me ei pea nutma tema vere pärast, mida ta olevat meie heaks ohverdanud, ei, MEIL TULEKS VAID ARMASTADA LIGIMEST NAGU ISEENNAST SEST KÖRGEMAL YHENDVÄLJA TASANDIL OLEME ME YKS, ERALDATUS EI AITA MEID.
Jeesus teadis seda. Kirik ja usulised organisatsioonid miskipärast tihti ei tea. Vahepeal on nii palju toimunud ja kirik oma sissepoolepööratuses seda lihtsalt ei märka.
Yks minu söber käis Indias avataaride juures valgustatust saamas(kursusel). Ta ytles mulle, et Jeesus käis teda önnistamas, vaimus. Tema on siis Jeesust kohanud. Mul käis kylas inimene, keda Jeesus önnistas! Tajusin syndmuse reaalsust. Ehk önnistab Jeesus kunagi ka mind? Nii palju on mu syda elust kyll öppinud, et vihkamine pöördub bumerangina tagasi. Et elu on alati väärt armastust.
Minu 8 aastane tytar esines eile kooli jöulupeol jöuluinglina jöuluevangeeliumis. Ei mingit sputnikut, hoopis 2 aastatuhande tagune söim vastsyndinud Vabastajaga. Nii on ajaratas ringi käinud.
Kui ma mötlen Jeesusest, ei tea ma, mida möelda. Esimesena tuli minu juurde vanaema Jeesus. Ema sai alati arusaamatult pahaseks, kui vanaema Jeesusest rääkis. NLs ei tohtinud Jeesust olemas olla. See ainult kyttis mu huvi. Ma kuulasin vanaema jutte Jeesusest ja vötsin heldinud vanaemalt vastu postkaarte Jeesuse pildiga, neid on mul veelgi alles ja rohkem kui Jeesust meenutavad need lahkunud vanaema. Vanaema töi mulle ka ajakirja "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik" ja piibli töi mulle ka vanaema. See oli NL välismaalt sala toimetatud piibel.Olen uhke oma vanaema Elli Alfriede Kiissa yle, et ta mulle oma Viru-Nigula kirikust selle piibli töi!
See köik tundus mulle siiski vaid vana armsa asjana, sygavat seesmist usku Jumalasse siis veel ei ärganud. Kordasin möttes Jaan Kaplinski värsirida:jumalapoeg kas ka sina/oled ainult muistne legend/ ja keegi ei kanna me koormat/ja keegi ei ohverda end.(Luulekogust "Uute kivide kasvamine").
Jaan Kaplinski kirjutas möödunud aasta lihavötte ajal Etelä-Suomen Sanomates, kuidas ta lapsena nutma puhkes kuuldes, et Jeesus on surnud. Ka mina olen tihti möelnud: mida ylevat on ebaöiges kohtumöistmises ja syytu tapmises? Jeesus oleks pidanud elama pika elu ja öpetama palju aastaid. Jeesus oli Suur Öpetaja, uue nägemuse tooja, revolutsionäär, Puhastaja-Vabastaja. Ta raputas tolmu maha rabbide-variseride hallitanud ja vanaks jäänud konservatiivsetelt targutustelt. Uuendas-värskendas vana lepingut inimese ja Jumala vahel. See on selge. Ja Juudas ei tahtnudki Jeesust tappa. Ta tahtis ainult, et Jeesus väitleks öpetatud nöukogu ees, saavutaks intellektuaalse vöidu. Jeesus aga ei läinud seda teed. Tema tarkus oli sydames, mitte filosoofilistes sönaväänamistes. Kuna Jeesus keeldus öpetatud nöukogu ees ennast kaitsmast, ei jäänud vöimudel muud yle, kui langetada surmaotsus. Jeesus ootas kohtumöistjatelt sydame avanemist, aga seda ei syndinud.
Miks tundub kiriku öpetus tänapäeval sageli nii tyhjana, et täiesti möistan neid, kes otsivad abi Religiooni Ohvrite Yhendusest? Elasin hiljuti kaasa vestlussaatele, kus mormoonide peres kasvanud naine rääkis oma loo. Ta ytles, et köik ta mormooni lapsepölves ju polnud halb, olid rahvusvahelised suvelaagrid jms, aga 17 aastaselt ta tundis, et löpetab hulluris, kui ei pääse eemale oma perest ja kirikust. Tal jätkus otsustavust täisealiseks saades elada oma söltumatut elu ja ta sai abi Religiooni Ohvrite Yhendusest. Ka yks mees rääkis analoogse loo. Ta oli yksildane ja annetas palju raha kirikule,tagantjärele kahetseb, et ei kasutanud raha öpinguiks. Kirikuga liitumine viis ta ummikusse.
Eks ole tösi seegi. 2000 aastat aset leidnud suur syndmus on lihtsalt liiga vana, et toita löputult. Viga pole Jeesuses. Jeesus oli on ja jääb. Aga me ei pea nutma tema vere pärast, mida ta olevat meie heaks ohverdanud, ei, MEIL TULEKS VAID ARMASTADA LIGIMEST NAGU ISEENNAST SEST KÖRGEMAL YHENDVÄLJA TASANDIL OLEME ME YKS, ERALDATUS EI AITA MEID.
Jeesus teadis seda. Kirik ja usulised organisatsioonid miskipärast tihti ei tea. Vahepeal on nii palju toimunud ja kirik oma sissepoolepööratuses seda lihtsalt ei märka.
Yks minu söber käis Indias avataaride juures valgustatust saamas(kursusel). Ta ytles mulle, et Jeesus käis teda önnistamas, vaimus. Tema on siis Jeesust kohanud. Mul käis kylas inimene, keda Jeesus önnistas! Tajusin syndmuse reaalsust. Ehk önnistab Jeesus kunagi ka mind? Nii palju on mu syda elust kyll öppinud, et vihkamine pöördub bumerangina tagasi. Et elu on alati väärt armastust.
neljapäev, 6. detsember 2007
Sofi Oksaneni tragöödia "Puhastus" ("Puhdistus"), Vantaa 2007, esietendus rahvusteatris 7.2.2007
Jöhker lugu vägivallast ja armastusest, alandusest ja ajaloost. Tegevuspaigaks on Eesti kyla, taustalugu kulgeb Siberist Kanadani, seega yle maakera. Siiski on see lugu väikese Eesti suurest valust ja ajaloolise töe halastamatusest.
Lugu ise on lyhidalt selline: öed Aliide ja Ingel varjasid Ingeli metsavennast meest Hansu kodumaja keldripeidikus nöukogude okupantide eest nagu seda tegid paljud eesti pered. Yhel ööl "tuldi neile järele" nagu tuhandetele teistelegi. Ingeli 7 aastane tytar Linda ulatas sissetunginud soldateile puust mängupyssi, väites, et see on ainus relv, mis kodus leidub. Linda, Ingel ja Aliide viidi ylekuulamisele. Neilt kysiti Hansu asupaika. Meieeiteamidagimeieeiteamidagi,vastasid naised kooris. Järgnes kujuteldamatult jöhker piinamine. Aliidet sunniti piinama 7 aastast Lindat. Ja seda seksuaalselt häbistaval viisil. Viisil, pärast mida Aliidel oli vöimatu Lindale otsagi vaadata. Ingel ja Linda viidi Siberisse. Ingel kaotas rääkimisvöime, jaajaa oli ainus söna, mida ta ytles.
Aliide varjas Hansu edasi. Aliide Truu oli uskumatu naine. Ta abiellus kommunistist Martiniga, kelle ihulöhngi oli talle vastumeelt ja armastas metsavennast Hansu, sest "Hansu käed olid puhtad". Ta abiellus punaligase Martiniga, et ellu jääda. Ja Martini tööl olles söötis-pesi-hooldas peidikus poolsegaseks läinud Hansu. Aliide muretses Hansule passi ja tahtis ta valepassiga Tallinna saata ja unistas uuest elust koos Hansuga seal Tallinnas. Hans aga miskipärast ei saanud ainsa vöimaliku väljapääsuga, mille Aliide talle orgunnis, hakkama, ja naases "koju" haavatuna. Ta ei kuuletunud Aliide stsenaariumile. Nii ei jäänud Aliidel muud yle kui armastatud mees hellalt tappa, et mitte mölemad tapetud saada. Ta uinutas Hansu magama ja sulges siis peidiku öhuluugid, korraldas valutu surma. Nii vapper naine!
Aliide ja Martini tytar Talvi abiellus soomlasega ja emigreerus Soome. Martin kustus Tshernoböli järel öunapuu alla. Paadunud kommunistil hakkas Tshernoböli valgel ajudes valgenema, surmavalt.
Linda tytar Zara ei leidnud Siberis muud väljapääsu kui prostitutsioon välismaal, Kanadas. Sealt sattus ta Tallinna bordelli, kus mörvas jöhkra kliendi ja pögenes sutenööri kättemaksu eest. Sutenöör oli endine KGB ohvitser, kellest tuule pöördudes sai köige ehtsam maffioso. Ilmselt loogiline arengukäik. Zara satub enese teadmata pögenedes vanatädi öuele. Aliide varjab pögenikku. Järgneb mineviku klaarimine ja Zara paneb jöhkra vägivallaga(pea klosetti) vanatädi tunnistama. Ta tahab teada, miks tema vanaema Ingel rääkimise löpetas. Aliide räägib loo nagu lugu oli. Zarat jahtivad maffiosod jöuavad Aliide öuele ja yks pömmutab teise maha. Zara pääseb. Aliide pöletab maja koos enda ja maffioso laibaga jättes järele vaid kirja Lindale: maad tagastatakse, tulge tagasi koju ja vötke meie maad ja metsad. Need tagastatakse endistele omanikele!
Maad ja metsad saime tagasi, aga ikka veel on "luukered kapis". OLEME VAIT EHMATATUD RAHVAS. Soome teles räägitakse veelgi söjas karmistunud soome vaaridest ja sellest, et on lahti rääkimata asju, mis möjusid nende lastele ja edasi tänastele lapselastele. Eestlased ei taha minevikust rääkida. Minu onu Kaarel tegi 20 aastaselt enesetapu, sest tema ei tahtnud Siberisse saadetud saada. Iga kord, kui ema hakkab vennast rääkima, puhkeb ta nutma, nii ei olegi ma teada saanud, kuidas köik täpselt juhtus. Eestlasel on veelgi nii valus, et sellest ei saa isegi rääkida. Vabal maal Soomes kasvanud Sofi Oksanen räägib valusatest eesti asjadest. Kas annab distants talle julguse rääkida töde? Eesti kirjanduses on minu meelest liiga vähe ajaloo sirget selgust. Endised KGB tegelased kirjutavad juba memuaare oma niii huvitavast elust, aga keegi ei kirjuta ylekuulamistest ja nuuskimistest ja ettekannetest ja lahterdamisest, nagu seda poleks olnudki. Siberi teemat veel käsitletakse, aga Brezhnevi aegse eesti inimese elu KGB valvava silma all, miks sellest ei räägita? Olen Sofi Oksanenile ääretult tänulik selle näidendi eest.
Lugu ise on lyhidalt selline: öed Aliide ja Ingel varjasid Ingeli metsavennast meest Hansu kodumaja keldripeidikus nöukogude okupantide eest nagu seda tegid paljud eesti pered. Yhel ööl "tuldi neile järele" nagu tuhandetele teistelegi. Ingeli 7 aastane tytar Linda ulatas sissetunginud soldateile puust mängupyssi, väites, et see on ainus relv, mis kodus leidub. Linda, Ingel ja Aliide viidi ylekuulamisele. Neilt kysiti Hansu asupaika. Meieeiteamidagimeieeiteamidagi,vastasid naised kooris. Järgnes kujuteldamatult jöhker piinamine. Aliidet sunniti piinama 7 aastast Lindat. Ja seda seksuaalselt häbistaval viisil. Viisil, pärast mida Aliidel oli vöimatu Lindale otsagi vaadata. Ingel ja Linda viidi Siberisse. Ingel kaotas rääkimisvöime, jaajaa oli ainus söna, mida ta ytles.
Aliide varjas Hansu edasi. Aliide Truu oli uskumatu naine. Ta abiellus kommunistist Martiniga, kelle ihulöhngi oli talle vastumeelt ja armastas metsavennast Hansu, sest "Hansu käed olid puhtad". Ta abiellus punaligase Martiniga, et ellu jääda. Ja Martini tööl olles söötis-pesi-hooldas peidikus poolsegaseks läinud Hansu. Aliide muretses Hansule passi ja tahtis ta valepassiga Tallinna saata ja unistas uuest elust koos Hansuga seal Tallinnas. Hans aga miskipärast ei saanud ainsa vöimaliku väljapääsuga, mille Aliide talle orgunnis, hakkama, ja naases "koju" haavatuna. Ta ei kuuletunud Aliide stsenaariumile. Nii ei jäänud Aliidel muud yle kui armastatud mees hellalt tappa, et mitte mölemad tapetud saada. Ta uinutas Hansu magama ja sulges siis peidiku öhuluugid, korraldas valutu surma. Nii vapper naine!
Aliide ja Martini tytar Talvi abiellus soomlasega ja emigreerus Soome. Martin kustus Tshernoböli järel öunapuu alla. Paadunud kommunistil hakkas Tshernoböli valgel ajudes valgenema, surmavalt.
Linda tytar Zara ei leidnud Siberis muud väljapääsu kui prostitutsioon välismaal, Kanadas. Sealt sattus ta Tallinna bordelli, kus mörvas jöhkra kliendi ja pögenes sutenööri kättemaksu eest. Sutenöör oli endine KGB ohvitser, kellest tuule pöördudes sai köige ehtsam maffioso. Ilmselt loogiline arengukäik. Zara satub enese teadmata pögenedes vanatädi öuele. Aliide varjab pögenikku. Järgneb mineviku klaarimine ja Zara paneb jöhkra vägivallaga(pea klosetti) vanatädi tunnistama. Ta tahab teada, miks tema vanaema Ingel rääkimise löpetas. Aliide räägib loo nagu lugu oli. Zarat jahtivad maffiosod jöuavad Aliide öuele ja yks pömmutab teise maha. Zara pääseb. Aliide pöletab maja koos enda ja maffioso laibaga jättes järele vaid kirja Lindale: maad tagastatakse, tulge tagasi koju ja vötke meie maad ja metsad. Need tagastatakse endistele omanikele!
Maad ja metsad saime tagasi, aga ikka veel on "luukered kapis". OLEME VAIT EHMATATUD RAHVAS. Soome teles räägitakse veelgi söjas karmistunud soome vaaridest ja sellest, et on lahti rääkimata asju, mis möjusid nende lastele ja edasi tänastele lapselastele. Eestlased ei taha minevikust rääkida. Minu onu Kaarel tegi 20 aastaselt enesetapu, sest tema ei tahtnud Siberisse saadetud saada. Iga kord, kui ema hakkab vennast rääkima, puhkeb ta nutma, nii ei olegi ma teada saanud, kuidas köik täpselt juhtus. Eestlasel on veelgi nii valus, et sellest ei saa isegi rääkida. Vabal maal Soomes kasvanud Sofi Oksanen räägib valusatest eesti asjadest. Kas annab distants talle julguse rääkida töde? Eesti kirjanduses on minu meelest liiga vähe ajaloo sirget selgust. Endised KGB tegelased kirjutavad juba memuaare oma niii huvitavast elust, aga keegi ei kirjuta ylekuulamistest ja nuuskimistest ja ettekannetest ja lahterdamisest, nagu seda poleks olnudki. Siberi teemat veel käsitletakse, aga Brezhnevi aegse eesti inimese elu KGB valvava silma all, miks sellest ei räägita? Olen Sofi Oksanenile ääretult tänulik selle näidendi eest.
Tellimine:
Postitused (Atom)