Olen nyyd juba 4 aastat Soomes elades pyydnud ka soome keeles kirjutada.Sooritasin isegi Jyväskylä avatud ylikoolis kirjutamiskursuse.Hakkasin saatma kaastööd kirjandus-ja kultuurileht SÄRÖle.SÄRÖ korraldas unejutu vöistluse. Oli vaja kirjutada unejutt, mis on deklameeritav ja sobib nii täiskasvanuile kui lastele. Ma saatsin sellele vöistlusele 2 kaastööd. Ja unustasin kogu asja. Paar päeva tagasi sain teate, et minu töö on 8 äramärgitud töö hulgas. Osalejaid oli 100, anti välja 1. ja 2. auhind ja 8 tööd said soome keeles "kunniamaininta", eesti keeles "äramärgitud".Need ilmuvad SÄRÖ järgmistes numbrites ja esitatakse lastekirjanduse nädalatel Kotkas ja Porvoos. Täna kuulutati kogu lugu Kotkas välja, s.t. et info on avalik alates tänasest. Tahtsin kyll ise kohale söita Kotkasse ja oma silmaga näha zhyriid, aga kahjuks vöi önneks pidin hoopis tööle minema, ootamatu asendus vanadekodus.
Tahtsin need oma unejutud siia blogisse yles panna, aga siis tuli meelde, et SÄRÖ ei avalda blogis avaldatid tekste. Nii et panen need yles kunagi hiljem.
Siiski meeldiv yllatus, et suutsin soomlastega konkureerida.
Kuigi... see oli ainult näpuharjutus.
Ikkagi romaan painab meelt.
Aga ykski endine kgbshnik ei taha mulle intervjuud anda. Aga mul on romaani jaoks seda materjali vaja. Tahan et keegi räägiks mulle, kuidas see siis igapäevases elus välja nägi. Kellel oli juurdepääs toimikutele? Kuidas raporteeriti? Milliseid asju
pidi silmas pidama?
Ei endine Viru kelner ega ka punane ajaloolane taha minuga vestelda.
Ma ju tean et igal yhel olid oma pöhjused miks sellisele tööle sattus ja harva keegi vabatahtlikult sattus ja harva keegi ideeline oli.
Aga miks nad nyyd rääkida ei taha?
Kui neid ridu juhtub lugema keegi kellel oleks mulle rääkida oleksin eriti tänulik.
