Printsess

Olin juba läbi lugenud Ilkka Raitasuo (töötanud hooldajana Kellokoskel) ja Terhi Siltala(kirjandusteadlane)raamatu "Kelloskosken prinsessa", kui läksin vaatama Arto Halose filmi Anna Lappalaise alias Prinsessa (1896-1988)elust millest 52 aastat möödus Kellokoske psyhhiaatriahaiglas, elu viimased aastad Nikkilä haiglas.
Sydame pöhjani liigutav lugu. Anna oli kaheaastane kui ta alkoholistist isa suri.Leseks jäänud ema otsustas kolmest lapsest ära anda just Anna (Annal oli 2 venda). Anna elas kokku 15 peres kasulapsena, kuni tuli 15 aastasena tagasi vahepeal Helsingisse kolinud pere juurde. Ta käis koolis ja tegi juhutöid. Esines kabarees, esitas kupleesid. Abiellus Arthur Svedholmiga, abielu kestis vaid 3 aastat. Maksmata yyrid ja vaesus teravdasid niigi nörga psyyhikaga noore naise olukorda. Ta sattus hullukasse. Alguses ta ei rääkinud seal hullukas. Ja kui rääkima hakkas, nimetas ennast printsessiks, määras endale kammerneitsi, andis köigile uued nimed. Yks arstidest oli talle prints Henrik, teine "Öpilane", raamatus on liitena toodud printsessi antud aunimed (kuningatar Astrid, Lehmälääkäri, Suomen Neito jne). Ta ei eksinud kord antud nimedes kunagi. Printsess jagas "rahatshekke", masseeris, esines, lohutas, riietus kaunisti, käitus printsessina elu löpuni. Kylarahvas armastas teda.Ta oli legend juba oma eluajal. Ka psyyhiliselt haigena töi ta helgust kaasinimeste ellu. Alles surivoodil ytles ta:ei ole ma mingi printsess, olen Anna Lappalainen.
Printsessi pyyti ravida. Alguses insuliinishokiga, siis elektrishokiga. lobotoomiaga, ravimitega... Miski ei muutnud tema luulu endast kui printsessist. Löpuks lasti tal elada oma loodud maailmas. Film annab ka läbilöike psyhhiaatrilise hoolduse ajaloost, arengust.
Tänapäeval on Kellokoskel muuseum ja mälestusmärk Printsessile, kivist lill ja spiraal.

NL ja KGB

Need on lyhendid, mis vajuvad ajalukku. Minu lapselapsed neid enam ei tea.
Noorem tytar tuli mind eile teleri juurde kutsuma: ema, siin on midagi KGBst, sind vist huvitab...Jah, huvitab. Ja oligi huvitav dokument. NL kulutas läänest informatsiooni varastamisele nii palju, et pankrotistus. Selle asemel et eraldada raha oma teadustööks, kuulata oma andekaid teadlasi ja insenere, toetus NL juhtkond välisluure rahastamisele ja läänest varastatud teabele. Ja jäi niimoodi tehnika arendamises lootusetult läänest maha. Salaluure, kuigi see oli tugev, polnud siiski nii tugev kui vaja. Luureohvitser Vetrov Pariisis töötas palju aastaid vaenlase kasuks. Löpuks ta vangistati armukese tapmise eest. Ta lootis, et tapmine jätab varju riigireetmise. Kuid nii ei läinud... Vetrov paljastati ja surmati kui riigireetur. Ometi oldi KGB ringkondades sunnitud tunnistama: NL lagunemises oli Vetrovil tähelepanuväärne panus. Sama arvas Vetrov isegi: mina vähemalt tegin midagi....
Selle asemel, et parandada kodanike elu, neid vaid valvati...
Selle asemel, et arendada tehnikat ja kasutada oma teadlaste potentsiaali, varastati lääne tehaste jooniseid...
Keskenduti poisikeste mängule, luurele, ega kasvatudki täiskasvanuks, enne kui tuli löpp...