Selle religiooni asjaga on maailmas midagi kohutavalt viltu läinud. Gandhi on öelnud: Olen Jumala olemasolus veendunum kui selles, et me kaks oleme praegu samas toas. Ma olen hetkel oma tütrega kahekesi kodus. Tema vaatab elutoas telkarit ja mina istun arvutis. Kas me oleme samas ruumis? Kindlasti ei ole me samas mõtteruumis. Ma isegi ei tea, kus tema meel uitab. Veel enam, ma ei tea sedagi, kus ise uitan. Aga jumala olemasolus olen siiski veendunud. Jumal on minu jaoks teadvuse seisund ja see "teadvus" ei hõlju kusagil ebamäärases sfääris, vaid jumal on meie teadvuse omadus, mille üksikud on teostanud ehk saavutanud endas. Selline isik oli kindlasti Jeesus. Indias nimetatakse neid Jumala kehastusteks ehk avataaradeks. Arvan, et köigile tuntud n.ö. staar-avataarade lisaks on elanud ja elab ka "varjul" avataarasid, kes lihtsalt nalja pärast vöi selleks, et inimeste tõetunnetust proovile panna, on end tavise ja vahel isegi "hullu" kujul näidanud. Arvan isegi, et Jumalaid elab igal ajastul, sest on ju maailmas alati 51% headust ja 49% kurjust, asjade teisiti olles meie maailm lihtsalt häviks.
Meil on vaja Jumal endas äratada. Jumala äratamine on pikk teekond. Religiooni praktiseerimise eesmärk peakski olema jumaliku teadvuse äratamine endas. Paraku on inimkonna "ahvimeel" selleski väärtuslikus aspektis asjad pahupidi pööranud. Minule on kõhedust äratav, kui nutetakse meie kõikide pattude pärast surnud Jeesuse pärast ja juuakse sakramendina Jeesuse "püha verd". Möte pühast verest ja selle rituaalsest joomisest on kummastav. Ja alati mötlen ma kirikus, küll on kahju, et Jeesus üldse tapeti. Jeesuse loo öpetussöna on minu jaoks selles, et me ei tohiks hukka möista ja veel enam, surma möista kedagi, kes toob uut nägemust, nagu tegid Jeesuse kaasaegsed vöimumehed. Tihti oleme isegi pimedusega löödud ega näe, kui keegi on meie jaoks nagu Jeesus, öpetab, aga me ei taju, saame vihaseks, viskame öpetuse prügikasti,oleme seega kui Pontus Pilatus. Tihti spekuleeritakse ideega, et Jeesus ei surnudki ristil, et ta elas edasi, et tal oli Maarja Magdaleenaga tütar Sarah-Maria, kes syndis pärast Jeesuse surma jne. Ei tea. Aga Jeesus kindlasti ei vaja usklike hüsteeriat ega ülistust. Ta tahtis ehk ainult üht meile öpetada:armasta ligimest nagu iseennast.... Sest me oleme körgemal tasandil üks. Selles on asi. Ligimest vihates suurendame ka enda kannatusi.
Ja usu nimel tapmisest ma ei räägigi. Iga lapski saab sellest aru, et usk on siin ainult kilp, mis varjab muud: vallutushimu, vägivaldsust, hullumeelsust...
Islam seostub lääne inimestele ainult harimatuse ja vägivallaga. Tegelikult on ka islami kaudu vöimalik jumalikke kvaliteete elavdada, aga miskipärast on vägivaldne pool vallale pääsnud. Vale "umbrohi" lokkab "tõe" eest võïtlevate islamistide teadvuses. Tundub, et vägivallatuse printsiip ehk ahimsa sanskriti keeles on Jumala juurde viiva tee esimene aste. Inimeseks olemine sisaldab nii jumalat kui deemoneid. Vötmeküsimus on, millist poolt endas oleme otsustanud toita.
Vanad veedad ütlevad:läbi puhtuse saabub edu. Kuigi igapäevane elu püüab meid igati ümber veenda, tuues löputult näiteid deemonlike omaduste abil saavutatud edust ja mammonast, sügavamalt uurides paljastub teemanttera, puhas soove täitev teadvus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar