Ilus luuletus, ei tea, kes kirjutanud.

BUDDHA

Köik olev on ju selline:
kui pilveloss, kui terendus,
kui unenägu, kummitus
ja omaolemuseta,
vaid tuntav omadustena.


Köik olev on ju selline:
kui selgest taevast paistev kuu,
mis peegeldumas järvevees;
kuid ometi ei ole kuu
ju iial järve laskunud.


Köik olev on ju selline:
kui kaja, mis on tekkinud
kas nutust, häälest, muusikast,
kuid kajal endal pole ju
ei heli, viisi - midagi.


Köik olev on ju selline:
mustkunstimeistri trikist kui
köik tulnud härjad, hobused
ja vankrid ja köik asjad muud;
ei ole miskit nii kuis näib.

Öpetlik luuletus Portia Nelsoni sulest

AUTOBIOGRAAFIA VIIES VAATUSES
1.
Ma könnin mööda tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ja sisse kukungi.
Ma olen eksinud... Mul pole lootust.
See pole minu syy.
Et välja rabeleda siit, mul kulub igavik.

2.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Teen näo, et ma ei näe.
Ja sisse kukun taas.
Uskumatu - jälle olen siin.
See minu syy ju pole.
Et välja rabeleda siit, taas kulub palju aega.

3.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma näen ju kyll,
kuid ikka kukun sisse..See on kui harjumus!
Mu silmad on nyyd lahti
ja tean, kus olen.
See on mu oma syy
ja kohe ronin välja.

4.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma lähen sellest mööda.

5.
Ma lähen teist teed.