Pisa torn

Ei-ei, ma ei käinud Itaalias Pisa linnas seda kuulsat viltust kellatorni toomkiriku veeres vaatamas. Istusin kodus issanda rahus ja vaatasin telekat. Ja sattusin taas pärli otsa prygikastis. Soome film 2006 aastast, rezhissöör Timo Koivusalo. Nimi ei ytle mulle midagi, aga aitäh talle igal juhul hea filmi eest. Peategelane oli hääli kuulev skisofreenik, mees 20-40eluaasta vahel. Veider könnak, ekslev pilk ja segane köne. Ja hääled peas. Mees on haiglas, eestikeeli seevaldis. Hooldaja väike tytar, 5-8 aastane, mängib haigla öuel ja korjab vöililli. Ta tuleb sisse ja annab igale haigele vöilille, mönele lamavale haigele paneb selle varvaste vahele. Köik haiged naeratavad selle peale. Kuni tydrul jöuab ema tööruumi.Ema ehmub, ma ei lubanud ju sul haiglasse sisse tulla. Tydrukul on vahva vanaema, kunagi baleriin olnud, röömus ja helge. Vanaema ja väike tydruk on haigla ehk ema töökoha öuel selle skisoga kergelt tutvunud. Vanaema vötab tydruku Itaaliasse kaasa. Itaalia on vanaema nooruse maa, seal elas ta noorena ja armastas. Skiso pögeneb haiglast ja söidab sama lennuga neile järele, samasse hotelli. Tal jäävad rohud vötmata ja siis juhtub temaga seal igasuguseid asju. Hooldaja saab teada, et skiso on Itaalias ja söidab järele, on mures, et rohud vötmata. Seal juhtub igasyguseid seiklusi aga film löppeb hästi ja skisol tuleb mälu tagasi, tervenemine algab. Filmi möte ongi, et see skisost mees leidis endale söpru ja hakkas paranema, mäletama, ta on nagu Pisa torn , kaldu, aga ikka pysti. Töesti hästi oli seda haigust kujutatud. Skiso tölgendab reaalseid olukordi vääralt ja hirmutab ise ennast. Ta ei ole kindel, mis ja kuidas juhtus. Hääled takistavad tegutsemist. Tal on raske yksi hakkama saada. Teistel on raske temaga hakkama saada. See baleriinist vanaema oli eriti möistev. Aga söprus, hingeline armastus on see, mis ravib.