neljapäev, 6. detsember 2007

Sofi Oksaneni tragöödia "Puhastus" ("Puhdistus"), Vantaa 2007, esietendus rahvusteatris 7.2.2007

Jöhker lugu vägivallast ja armastusest, alandusest ja ajaloost. Tegevuspaigaks on Eesti kyla, taustalugu kulgeb Siberist Kanadani, seega yle maakera. Siiski on see lugu väikese Eesti suurest valust ja ajaloolise töe halastamatusest.
Lugu ise on lyhidalt selline: öed Aliide ja Ingel varjasid Ingeli metsavennast meest Hansu kodumaja keldripeidikus nöukogude okupantide eest nagu seda tegid paljud eesti pered. Yhel ööl "tuldi neile järele" nagu tuhandetele teistelegi. Ingeli 7 aastane tytar Linda ulatas sissetunginud soldateile puust mängupyssi, väites, et see on ainus relv, mis kodus leidub. Linda, Ingel ja Aliide viidi ylekuulamisele. Neilt kysiti Hansu asupaika. Meieeiteamidagimeieeiteamidagi,vastasid naised kooris. Järgnes kujuteldamatult jöhker piinamine. Aliidet sunniti piinama 7 aastast Lindat. Ja seda seksuaalselt häbistaval viisil. Viisil, pärast mida Aliidel oli vöimatu Lindale otsagi vaadata. Ingel ja Linda viidi Siberisse. Ingel kaotas rääkimisvöime, jaajaa oli ainus söna, mida ta ytles.
Aliide varjas Hansu edasi. Aliide Truu oli uskumatu naine. Ta abiellus kommunistist Martiniga, kelle ihulöhngi oli talle vastumeelt ja armastas metsavennast Hansu, sest "Hansu käed olid puhtad". Ta abiellus punaligase Martiniga, et ellu jääda. Ja Martini tööl olles söötis-pesi-hooldas peidikus poolsegaseks läinud Hansu. Aliide muretses Hansule passi ja tahtis ta valepassiga Tallinna saata ja unistas uuest elust koos Hansuga seal Tallinnas. Hans aga miskipärast ei saanud ainsa vöimaliku väljapääsuga, mille Aliide talle orgunnis, hakkama, ja naases "koju" haavatuna. Ta ei kuuletunud Aliide stsenaariumile. Nii ei jäänud Aliidel muud yle kui armastatud mees hellalt tappa, et mitte mölemad tapetud saada. Ta uinutas Hansu magama ja sulges siis peidiku öhuluugid, korraldas valutu surma. Nii vapper naine!
Aliide ja Martini tytar Talvi abiellus soomlasega ja emigreerus Soome. Martin kustus Tshernoböli järel öunapuu alla. Paadunud kommunistil hakkas Tshernoböli valgel ajudes valgenema, surmavalt.
Linda tytar Zara ei leidnud Siberis muud väljapääsu kui prostitutsioon välismaal, Kanadas. Sealt sattus ta Tallinna bordelli, kus mörvas jöhkra kliendi ja pögenes sutenööri kättemaksu eest. Sutenöör oli endine KGB ohvitser, kellest tuule pöördudes sai köige ehtsam maffioso. Ilmselt loogiline arengukäik. Zara satub enese teadmata pögenedes vanatädi öuele. Aliide varjab pögenikku. Järgneb mineviku klaarimine ja Zara paneb jöhkra vägivallaga(pea klosetti) vanatädi tunnistama. Ta tahab teada, miks tema vanaema Ingel rääkimise löpetas. Aliide räägib loo nagu lugu oli. Zarat jahtivad maffiosod jöuavad Aliide öuele ja yks pömmutab teise maha. Zara pääseb. Aliide pöletab maja koos enda ja maffioso laibaga jättes järele vaid kirja Lindale: maad tagastatakse, tulge tagasi koju ja vötke meie maad ja metsad. Need tagastatakse endistele omanikele!
Maad ja metsad saime tagasi, aga ikka veel on "luukered kapis". OLEME VAIT EHMATATUD RAHVAS. Soome teles räägitakse veelgi söjas karmistunud soome vaaridest ja sellest, et on lahti rääkimata asju, mis möjusid nende lastele ja edasi tänastele lapselastele. Eestlased ei taha minevikust rääkida. Minu onu Kaarel tegi 20 aastaselt enesetapu, sest tema ei tahtnud Siberisse saadetud saada. Iga kord, kui ema hakkab vennast rääkima, puhkeb ta nutma, nii ei olegi ma teada saanud, kuidas köik täpselt juhtus. Eestlasel on veelgi nii valus, et sellest ei saa isegi rääkida. Vabal maal Soomes kasvanud Sofi Oksanen räägib valusatest eesti asjadest. Kas annab distants talle julguse rääkida töde? Eesti kirjanduses on minu meelest liiga vähe ajaloo sirget selgust. Endised KGB tegelased kirjutavad juba memuaare oma niii huvitavast elust, aga keegi ei kirjuta ylekuulamistest ja nuuskimistest ja ettekannetest ja lahterdamisest, nagu seda poleks olnudki. Siberi teemat veel käsitletakse, aga Brezhnevi aegse eesti inimese elu KGB valvava silma all, miks sellest ei räägita? Olen Sofi Oksanenile ääretult tänulik selle näidendi eest.