Eelmised elud ja kosmiline teadvus

Eelmised elud on eelköige örn teema. Esiteks sellepärast, et kogemus on alati individuaalne. Teine inimene ei saa sinu eest mäletada. Teiseks sellepärast, et mäletatut on raske kontrollida. Kolmandaks sellepärast, et mida minevikuga ikka peale hakata, kohe tulevad ka olevik ja tulevik mängu. Neljandaks sellepärast, et künnus teema käsitlemiseks on körge: köige töenäolisemalt liigitatakse kohe psyhhiaatria poole peale.
Siiski on avatus teema suhtes kasvanud.Löö kasvöi Google
otsingumootorisse:reinkarnatsioon, ja leiad yht-teist.
Päris suur hulk erineva taustaga inimesi peab mötet hinge rändamisest kehast kehasse ja elust elusse ysnagi vöimalikuks. Lapsed on ju niii targad, kust nende hingetarkus pärit? Ja inimesed ON erineva vaimse tasemega: yks on juba lapsena vanatark ja teine vanana lapselik selles möttes, et ei näe elu laiemast vaatevinklist, näeb ikka ainult ennast jonnimas ja tahtmas.Yks tahab ikka "seda punast vihmavarju" ja teine tahab Töde, ja kogu Töde, ja kohe? See on tarkus, mis ei ole otseses seoses haridustaseme ja teadmiste hulgaga, see on vaimne kypsus. Möni puuvili on kyps ja teine toores - nii ka indiviidid erinevad kypsusastmelt. Kuidas seda teisiti seletada, kui mitte elude ahelaga?
Ja miks yhel inimesel vallanduvad eelmiste eksistentside mälestused ja teisel ei?
Ja mis sellest siis on, kui keegi peab eelmiste elude mälestusi tähtsaks?
Kas eelmiste elude mäletamisel on tähtsust? Mis tähtsust on sellel, kas olid kuningas vöi kunstnik, kuulus vöi mittekuulus,tegid head vöi halba? Kuidas kadunud aeg möjutab tänast hetke?
Ja kas "kallid kadunukesed" seal surnuteriigis tahavadki, et neid meenutatakse eelmise eluna?
Olen seda asja möelnud nii ja naapidi. Mälu, mis see on? Need kummalised pildid ja uned kaugetest aegadest, mis see on? Mälestused mälestustest? Lapsena nägin tihti unes, et loen enda kirjutatud saja aasta tagust raamatut.
Olen aastaid töötanud ilma mäluta inimestega, vanuritega, kes ei mäleta kes nad on ja kus nad on. Väga öpetlik. Kas meie oleme kosmosest vaadatuna samasugused, ei mäleta, mis sigadusi oleme eelmistes eludes korda saatnud?
Ja kui eksid eelmiste elude rägastikku, jääb käesolev hetk elamata. Energia voolab minevikku ja oleviku kujundamiseks seda ei jätku. Sellepärast mulle tundub, et minevikku vöib ju lehitseda vahel, nagu vaataks pildialbumi, aga keegi ei vaata ju iga päev pildialbumi....
Maharishi ylikoolis olen öppinud, et teadvusel on 7 taset: uni, ärkvelolek, unistused, transtsendentaalne (piireyletav) tase, kosmiline teadvus, jumalik teadvus ja ühendteadvus. Kosmilist teadvust iseloomustab piirideta olek. Kosmiline teadvus yletab aja ja ruumi. Kui inimene on saavutanud kosmilise teadvuse ja ta surmahetkel on kosmilisel teadvusetasandil, siis ta enam uuesti syndima ei pea (aga vöib, boddhisatwana-öpetajana), sest ta teadvus on piirideta, ja kuhu saab minna see, mis on piirideta, igavene?
Kui inimese teadvus ei ole nii kaugele arenenud, öigem oleks ytelda, inimene ei ole oma teadvust arendanud, köntsast puhastanud, niikaua ta rändab elust elusse. Vanad veedad ytlevad:läbi puhtuse saabub edu. Teadvust peab puhastama nagu arvuti mälugi. Teadvus puhastub transtsendeerumise läbi. Transtsendeeruma saab öppida mediteerides.