Valusad mälestused noorusest.

Kord töökaaslastega restoranis olles (siin Lahtis, kus praegu elan) rääkis lauakaaslane mulle oma söbrast eestlasest, kes elanud Kotkas ja kirjutanud raamatu, aga on kahjuks juba Manalamees. Kysisin raamatut lugeda ja nyyd see raamat ongi minu käes, kuigi olen lubanud selle kunagi tagastada. Kindlasti ka tagastan, kui omanikuga kohtun veel.
Niisiis, mu daamid ja härrad, lubage esitleda: Lembit Lond, Keelatud jobid, 1999, Öpetaja Helmi Vardja mälestuseks, trykitud tänu söbra Seppo Savola rahalisele toele.79 lehekylge eesti elu 20 sajandi teisel poolel.
Lembit elas syndmuste- ja alkoholirikast musketärielu Tallinnas( KEKis ja baarides ja Sewaldos) ja selle lähistel ja kirjutab sellest hoogsalt ja ilustamata, ausalt. Seda raamatut on kahtlemata vaja.
Nöukaaegne paratamatult kaksikmoraali periood oli ju ka omaette kategooria ja huvitav aeg. Au Lembitule,Isamaa pojale, et ta hyvastijätuks raamatu kirjutas.
Kui mees elus oleks, vötaksin nyyd ise Soomes elades temaga kindlasti yhendust.
Miks see raamat minu kätte sattus?
Eks eestlane möista teist eestlast. Raamat äratas mälestusi 80ndate Tallinnast, kus ma kodutu noore naisena ekslesin ja tegin läbi ylikoolijärgse elukooli "lutikate" ja "lutsude" linnas.
Tsiteerin löigu L.L. raamatust:
Pärast teistkordset kohtumist tömbas ta(Leek) mind korduvalt välja sitast, kuhu ma olin purjuspäi sattunud. Läksin siis taas temalt abi otsima, nyyd juba töökoha pärast.Ta ytles, et kuna on nyyd pensionär,ei saa ta mind muud moodi aidata, kui ainult agendi ehk koputaja seisusesse sokutada. Mul ei olnudki muud vöimalust oma öpitud erialale ehk baarmani kohale pääsemiseks. Tol ajal oli pea iga teine selle töö tegija koputaja. Nii sai minust kriminaaljälituse koputaja. Oma ainukeseks koputamiseks pean Vanni peale koputamist. Lahkudes Harju KEKist olin lubanud endale, et esimesel vöimalusel maksan kuhjaga tagasi selle öeluse ja sitaraiumise eest, mis ma tema kaudu KEKis olles kogesin. Panin kirja selle, mis ma ise tema koha peal oleksin teinud.Ma ei tea tänapäevani, millega see värk löppes,kuid antud momendil tundsin kättemaksust rahuldust. Hiljem, kui olin ise rataste vahel ja tundsin, kui jube seal tegelikult köik on, hakkasin tundma sydametunnistuse piinu. Kuni selle ajani oli köik minu jaoks kui yks pönev mäng. Oleksin pidanud tookord andma Vannile korralikult vastu hambaid, nagu mehele kohane, aga mitte hiljem sitta raiuma. See ongi see, mida ma ei suuda endale andestada.
Varsti pärast koputajaks hakkamist saingi Lubja tänava abiga tööle Leningradi maantee öllekasse.

Kas pole huvitav? Ei olnud teist vöimalust, kui hakata koputajaks? Ma saan aru, et KGB keldris ei ole teist vöimalust, aga kui oled veel vabaduses, miks ka siis ei olnud teist vöimalust? Miks Sulev Julius Kallasel ei olnud teist vöimalust?Miks minul, kui mul polnud kodu ega tööd, ei olnud olemas seda vöimalust? Möttes mängisin ka selle variandi läbi, aga see polnud minule kunagi vöimalus. KGB muidugi valis, neil oli terve teooria tyybist, kes sobib kaastöötajaks, ja mina jumal tänatud kindlasti ei sobi sellesse tyypi,pole piisavalt skisofreenne. Sest hullumeelne oli riik, kelle riigikaitseline tegevus mandus oma kodanike ahistamiseks.
Halleluuja!