Ema, isa ja laps.

Soome meedias kohtasin mötlema panevat sönapaari:riittävä vanhemmuus. Onko vanhemmuudesi riittävä? Kas oled piisavalt lapsevanem? Kas täidad lapsevanema rolli ikka piisavalt ja igakylgselt?
Tänapäeval saab lapsevanem olla mitmel viisil. Saab olla nädalalöpuisa näiteks, kui ollakse lahutatud ja lapsed veedavad teatud nädalalöpud ja vaheajad yhe ja teise vanema juures. Saab olla ka ainult maksev isa, selline, kes lapse elust osa ei vöta, on vaid korraliku kodanikuna valmis maksma vöimude poolt määratud elatusraha. Möni vanaema on vallaslapsest lapselapsele rohkem kui vanavanem, nagu teine vanem sageli. Peale selle saab olla lapsevanem ja elada lapsest eraldi kasvöi töö töttu. On ka igat sorti ristivanemlust: ristilaps vöib olla hea söbra laps vöi ka tundmatu vaese riigi orb. Kasuvanemlust on igat sorti: abikaasa lapsed, adopteeritud lapsed, hoolduspered jne. Pilt on kirju ja samas ka köigile järjest enam tuttav.
Ja kui vaatamegi vaid bioloogilisi lapsi, ka neile saab olla rohkem ja vähem lapsevanem, pealiskaudsem vöi sygavam, materiaalsem vöi hingelisem saab seegi suhe olla. Kuigi vanema-lapse suhe on elupikkune, tuleb kord ka see hetk, kus tajud:seegi suhe on alguse ja löpuga ja möödub öieti kahetsusväärselt kiiresti. Väikesest lapsest saab suur laps ja kord lendab ta pesast välja. Ja on suur saavutus,nii vanema kui lapse oma, kui tiivad ikka kannavad. Vahel need ei kanna. Muidugi, laps jääb vanemale ikka lapseks ja neid lapsi, keda tiivad yhel vöi teisel pöhjusel ei kanna, armastatakse ikkagi. Sygav lapsevanemlus tajub ära ka selle hetke, kui lapsel tuleb lasta minna omadele radadele. Kui tuleb lahti lasta ja elada ise ja lasta lapsel elada. Liigne klammerdumine ei ole hea. Seda juhtub tihedamini peredes, kus on vähe lapsi. Ja isegi kui vanem on piisavalt arukas andmaks lapsele eluruumi, kui vanem ei lämmata last oma armastusega, mida ta ise armastab, ka siis: mis on need ymmarguselt 18 aastat, mille argipäeva veedetakse koos, igaviku, kosmilise elutsykliga vörreldes? Vaid hetk.Vaid alguses paistab ees olev tee pikana.Ja seda hetke ei tohiks mööda lasta minna argimurede ja tylpimuse-väsimuse katte all. Laps on kallis kylaline. Aeg on arm.
Esimestest yhistest hetkedest synnitusmaja voodil 18 aastase synnipäevani - mu vanem tytar sai sygisel 18 - kui kiiresti see on möödunud. Tema synniks ei olnud ma materiaalselt yldse valmis, olin pennita ja koduta, oskusi ei mingeid, ometi oleme hakkama saanud,käinud yhise tee. Ma ei tea, kas olen olnud piisavalt ema, olen sipelnud omades probleemides ja tema on olnud vaikselt mu körval, ja kasvanud täiskasvanuks probleemses keskkonnas. Nyyd elame kolmekesi: mina, tema ja väike öde. Ja me oleme koos önnelikud.
Pyhapäevane EteläSuomen Sanomat kirjutab Venemaa abordiprobleemist. Venemaa valitsus pyyab vähendada massilisi aborte, millest 20% löpeb surma vöi viljatusega. Venemaa seadustas esimesena maailmas abordid aastal 1920. 1935 aastani, mil Stalin keelustas abordid, löppes 60% rasedustest abordiga. Stalini ajal öitsesid nurgatagused abordid. Hrushtshov seadustas abordid aastal 1955. 1964 tegid NL naised maailmarekordi: 5.6 miljonit aborti aastas! 1987 vöeti kasutusele n.ö. sotsiaalabort, mis lisas aborte veelgi. Selle seaduse järgi vöis vallaline naine, paljulapseline ema, lesk vöi vangi naine teha aborti ka 28 rasedusnädala möödudes(hiline abort).Margaret Tatcher avaldas perestroika aegu imestust, miks NLs tehakse nii palju aborte! Tänapäeva Venemaal saab hilist aborti teha vaid vägistatud vöi verepilastuse ohvriks sattunud naine. Venemaa valitsus on vötnud tarvitusele abinöud. Naistenöuandlates töötavad psyhholoogid ja papid, kes vestluse abil pyyavad anda naisele teise valiku:laps. Kui naine siiski keeldub synnitamast, peab ta alla kirjutama paberi, et on teadlik vöimalikust ebaönnestumisest. Valitsus tahab tulevikus keelata erakliinikute abordid, kus klientideks on enamasti koolitydrukud ja kus aborte tehakse medikamentide abil, mis pöhjustavad verejookse ja muid kurbi tagajärgi. Vene naised vastavad kysimusele enamasti yhel viisil: kyll synnitaks, kui elu oleks kergem materiaalselt.
Jah. Eks Nikita seadus ole puudutanud ka eestlasi. Meie, 60ndail syndinud, oleme väikestest 1-2-3lapselistest peredest. Suuri peresid oli vähe.Meie vanemad seevastu olid suurtest peredest(4-7-10last), seega on meil palju onusid-tädisid. Abordi moraalsuse yle palju ei juureldud.(See pähkel jäi järgmisele sugupölvele lahendada!) Kui on riigi poolt lubatud, siis on öige asi! Kiriku söna sellal ei kostnud. Keegi ei tundnud end abordi pärast kurjategijana ega ebamoraalsena. Rasedusvastaseid vahendeid ei olnud ka olemas. Niisiis, töötav nöukogude naine tegi vahel aborti, see oli tavaline. Ka gynekoloogid ei vastustanud aborte, kyllap see oli ka hea sissetulekuallikas, ja isegi esimest korda rasedale pakuti arsti vastuvötul köhklemata esimese vöimalusena aborti. Ei yhtegi psyhholoogi aitamas noort segaduses olevat yliöpilasneidu näiteks tegema rasket otsust.Viisnurk löikas läbi kosmilise kanali, elu ei nähtud laiemast filosoofilisest aspektist. Yks eesti ravitseja ytles mulle, et tema juures ravil käis naine, kes oli teinud yle 30 abordi.See oli 80ndate keskpaik. Kui naisele yteldi, et tema bioväli on sellest kui must auk ja tema haigus on sellega seotud, sai ta pahaseks: kas ma oleksin siis pidanud kodus lasteaia avama, 30 last? Ta ei saanudki aru, et tal ei oleks olnud 30 last. Ehk ainult 4-5. Kui niigi palju. Elu pyydis teda yles äratada, saates lapse, tema aga ei ärganudki, jooksis muudkui aborte tegama.
Olgu väline systeem ja yldlevinud arusaam milline tahes, jumalik arm on siiski alati olemas. Hingeline tarkus ei kadunud päriselt ka kummistuslikul kommunismiajal. Ka siis oli neid, kes teadsid elu pyhadust.Paljulapselisi emasid koheldi kui ullikesi.
Syndimata jäänud lapsega on tegelikult palju raskem elada kui syndinud lapsega. Syndimata laps ei ela edasi mitte ainult ema vöimaliku neuroosina, ta on kirjas ka ema meditsiinilisel kaardil ja möjutab ema tervist ja selle kaudu ka piltlikult öeldes ödede-vendade tervist. See, mis mehele on unustuse prygikasti visatud seik, jääb naisele alati kaasa. Igal gynekoloogi vastuvötul vastab naine kysimusele:mitmes rasedus, mitmes laps. Mehelt ei kysita kunagi, mitu korda ta on viljastanud munaraku.Mees ei jää "yhisest" abordist viljatuks. Mees sageli ei peatu isegi mötlema, mis see abort on. Naine käis mingil meditsiinilisel protseduuril ja köik.Mees tellis vaid takso. Kas selline ongi mees?
Vahel (tihti) on nii, et laps synnib vallaslapsena. Ema tahab last, aga lapse isa miskipärast ei taha. Kas emal on öigus laps isast ilma jätta? Kas isal on öigus ennast lapsest, ehkki soovimatust, ilma jätta? Need on löputud ja vastuseta kysimused. Kas ema peab aborti tegema, kui isa miskipärast ei suuda vastutust vötta? Muidugi ei pea.

Elu on elu, iga päev katkestatakse rasedusi ja iga päev synnib lapsi. Lapsest loobutakse enne ja pärast syndi. Vanemaks olemise kingitust ei vöeta alati vastu. Meeltesegadusest? Hirmust? Usu puudumisest? Ja ometi tahame me köik ise vastu vöetud saada, tahame elada.