film

Antti Jokise Sofi Oksase romaani põhjal tehtud film "Puhastus" rebis ja rõõmustas, raputas ja vabastas õuduses ja tões. Tõde on alati ilus, veri ja vägivald mitte. Sõltub vaatajast, kas ta näeb pildi taha. Eesti suguvõsa lugu poliitiliste pöörete keerises, julmas ja külmas söjas, KGB-kultuuri jätkuvas haardes väljendub ekraanil tippnäitlejate (Liisi Tandefelt,Laura Birn,Krista Kosonen,Kristan Sarv,Amanda Pilke) meisterlikus miimikas,suletud huulte värinas, ninasöörmete võbeluses,pilkudes,häältes, kehakeeles. Keha peab kõik meeles, ka selle, mida vägisi unustada püütakse. Peaaegu sõna-sõnalt sama dialoog mis toimus Aliide ja Zara vahel Ingeli nn.varguse teemal,on toimunud ka minu ja mu ema vahel, kui uurisin, miks vanaema vangistati. Ta oli varastanut vilja oma/kolhoosi põllult. Vanaema olles vangis tegi ta vanim poeg ehk minu onu kes oli metsavendadega liitunut haarnangus enesetapu, sest tema ennast Siberisse saata lasta ei tahtnud. Vanaemale teatati kohtulaua ees poja surmast. Vanaema valdav mõte seal kohtulaua ees poja surmateadet kuuldes oli et nende vene sigade ees tema ei nuta. Nuttis siis koduteel. Ja nuttis elu lõpuni. 20aastasena armusin eakaaslasesse. Suhe oli noor ja tuline, pimestavalt tormiline ja seksuaalne. Möödus aastaid kuni taipasin et olen katsejänes: mees töötas KGBle ja minust püüdis minu teadmata voolida müügikölblikku prostituuti. Mind "päästis" lolli mängimine. Õnneks viisid töökohustused tüübi Eestist kaugele. Usaldus inimsuhetes on siiski olnud mulle probleemiks. Ma ei tea kes on need eestlased kes väidavad et Sofi Oksanen maalib Eestist vale vöi liialdatud pildi. Kunstiline liialdus toob esile tõe. Nõuka oli õudne, verine rezhiim, KGB valve ahistav, inimõigusi rikuti karistamatult, kuigi Brezhnev 1975ndal Helsingis lubas olla rikkumata, sovjetiseeritud inimesi manipuleeriti halastamatult. Sellest hoolimata säilitas eesti rahvas oma kultuuri ja saavutas uue vabaduse. Me ei andnud alla. Me saime oma saatuse tagasi. Me võime uhkusega näidata maailmale, millisest võitlusest oleme välja tulnud võitjatena. Tänu Sofi Oksasele tõuseme maailma kaardile,meist hakatakse aru saama ja austama.Film raputas ja vabastas kaugeid valusaid blokeeringuid. Zara võitja-naeratus Koluvere teel puhastab eesti rahva kannastuste tee. tõuseme maailma kaardile,meist hakatakse aru saama ja austama. raputas ja vabastas

Luuletus. Minul oli valus.

Minul oli valus Helge Homse verisel maal Sünnimaal põleva kivi köhus Punarättide Paraadide Õhupallide Õõnsas pateetikapõõsas Kohkunult küsisin: kodu???!!! Mis on sinust saanud, mu kodu?! Põõsaste all mängisin vennaga kodu Ja sõda venekeelsete sõpradega sõprusesõda Mängisin südames hirm Oh varja mind varja mind sirm Palusin, väike laps, Et keegi ei näeks seda kahtlust Mis juba ärganud oli: Kas see viisaastakute töö Lenini portree ja punane siid Ongi mu elu või hoopis film Kuhu mind rööviti-viidi? Oh kui leiaksin niidi Ja rulli ja veereksin ära Valgete laevade Merede taha Päris Maale kus päris on raha Välismaale olgu seal hea või paha Aga Vabadus ometi on Salaja soovisin seda teades Et kodu on siin Kuhu ma ära ei mahu Tahmane üleskaevatud linn Euroopa ja Aasia piiril Minul oli valus Kas seda öeldes Muutun haledaks ohvriks? Haljad, oh igihaljad on Tõe ravivad viisid

Luuletus. Kandja.

Maailmal on keel, mida rääkijad imestades kompavad saamata möhkugi aru Mida nad ise rääkinud on. Maailm on Teel, tummuse raskes rasedas varjus kantakse valguse välke ja helke, Sätendust lumes ja poris, pruudilooris ja prügis. Kandja on kummargil kuuskede kõrgete latvade kohal, Kandja on kõikide kodude keldripõrandate pragudes Kandja on toolijalgade all Ja pilvepallide peal Vahemeresinisel ekraanil Hoidmas homset Kihutavate surmahobuste eest Hoidmas haavadel sidet peal Kandja kael helendab maastike peal Müüride murduvas mürinas Kandja on Vaikuse kell Hell armastus aastate võimukas vihas Aastakümnete selgudes Tuleval sajandil alles Kandja hoiab köik alles Kingib pärleid ja kadunud aegu Paisates segi ja luues uusi Metropole ja Metsi ja Aedu