Luuletus. Kandja.

Maailmal on keel, mida rääkijad imestades kompavad saamata möhkugi aru Mida nad ise rääkinud on. Maailm on Teel, tummuse raskes rasedas varjus kantakse valguse välke ja helke, Sätendust lumes ja poris, pruudilooris ja prügis. Kandja on kummargil kuuskede kõrgete latvade kohal, Kandja on kõikide kodude keldripõrandate pragudes Kandja on toolijalgade all Ja pilvepallide peal Vahemeresinisel ekraanil Hoidmas homset Kihutavate surmahobuste eest Hoidmas haavadel sidet peal Kandja kael helendab maastike peal Müüride murduvas mürinas Kandja on Vaikuse kell Hell armastus aastate võimukas vihas Aastakümnete selgudes Tuleval sajandil alles Kandja hoiab köik alles Kingib pärleid ja kadunud aegu Paisates segi ja luues uusi Metropole ja Metsi ja Aedu