Täna 20 aastat tagasi

seisin mina Harjumaal Balti ketis. Ma olin 7ndat kuud rase. Mul polnud kodu. Mehest ma isegi ei unistanud. Ma olin löputult väsinud. Väsinud eelköige Tallinnas valitsevast silmakirjalikkusest: köik ajasid markasid taga ja hoidsid KGBga suhteid. Valetamise ja teesklemise vajadus yletas inimpsyyhika taluvuse piiri. JA NII SEE PLAHVATAS: LEIDUS "HULLE" EHK NORMAALSEID INIMESI, KES NIIMOODI ENAM EI SAANUD, KES PANID SINIMUSTVALGE LAUALE, KES LAULSID "Isamaad" KGBlaste istudes samas lauas, kes lihtsalt pidid hakkama tött rääkima, sest tajusid:veel yks vale, ja ma pole enam inimene...
Hing lämbub valetamises. Hing tahab hingata. Balti kett oli hinge spontaanne enesekaitse. Me ei tahtnud surra. Me vötsime käest kinni ja saime uueks, saime vöitmatuks.
Kaks kuud hiljem syndis mul tytar, kes sai eesti nime - Anni.
Tema ei oska vene keelt, kuigi siin Soomes elades seda temast ikka veel eeldatakse. Tema hakkas teinieast peale inglisekeelseid raamatuid lugema.
Tema ei teaks midagi Nöukogude Liidust, kui mina sellest vahel ei räägiks.
Tema reisis välismaale juba 5 aastaselt.
Tema ei tea mis on koolivorm.
Tema elu on hoopis teistsugune kui minul tema vanuses.
Tema on vabana syndinud, kuigi alguse saanud köige suuremas
KGB terroris.
Tema on Eesti Vabariigi kodanik, EUkodaniku elamisloaga Soomes.
Tema on vabaduse ja valguse laps.