Luuleline essee läinud sajandi viimasest veerandist.

Tere!
Ma kirjutan Sulle, auväärt Mälestusteveski. Vanana, au- ja usaldusväärsena seisad sa taamal mäe peal, ajahallid sammaldunud laudseinad päikesest soojad, räästa all pääsupesa, tiivad pyydmas vähest suvesooja tuult. Taevas on sini-sinine ja pilvekiud säravvalged, maa rohetab ja sumiseb ja laulab. Önnemäel seisad Sa, vana lobudik, transtsendentaalses rahus, ja jätkad oma tööd. Sul on ylesanne, enamgi - missioon. Meie liivajooksnud unistused ja mörud mälestused jahvatad Sa uueks alustuseks, uudseleiva jahuks.

See oli läinud aastasaja viimasel veerandil, kui elati kummalist kopikaelu. Linnaliini bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt. Vaid kahe aastakymne eest jöustunud Hrustshovi abordiseadus heiastus ylekaaluliste naiste keemiliselt lokitatud peades ja löhnades "Bötj mozhet", "Mozhet bötj". Köik vöis vöibolla ka olemas olla ja olematus vöis ka olemas olla. Olla vöi mitte olla? Hollaa!!

Kevadised veed sulisesid Toomemäelt alla ja ylikooli sambad vabisesid noorte maailmavallutajate rebaste hull-ääretust tulevikuplaanide energiast.Körgharidus tasuta, stippigi vöib saada, köik noores elus kumamas ees. Botaanika-aia iga-aastane Luulekevad lisas romantikat atmosfääri.

Kui Liina Teoga fyssahoonesse jöudis, oli loeng minuti pärast algamas. Vudinal auditooriumi suunas kiirustava Liina peatas hallipäine yhiskonnaöpetuse naislektor seltsimees Kask.
"Teid oodatakse dekanaadis."
Mida??? Liina peas valitses tyhjus. Arusaamatu. Millega olen hakkama saanud? Hyvastijätupilk Teole ja Liina pöördus vastassuunda köndides öppejöu sabas, pilk kinni tema kulunud ebamäärast värvi villasel seelikul. Yhtki seletust sellele kutsele ei osanud Liina oletadagi.
Töötajatest tyhjas dekanaadiruumis tervitas Liinat korrektses ylikonnas noorepoolne meesterahvas, kuidagi liiga neutraalne olekult, ja näitas oma töötoendit: Rein Sepp. Rein Sepp, kordas segaduses Liina möttes, on ju olemas samanimeline luuletölk, kes elavat Lätis Eesti piiri lähedal. Rein Sepp on Eestis levinud nimi. Julgeolek. Mis jama. Provintsist ylikoolilinna öppima tulnud Liinale oli julgeolek siiani olnud sama kauge kui Kuu. Kuupealsena ta end nyyd tundiski. Rein Sepp pakkus Liinale galantselt istet.
"Miks just mina?
"Te paisitate silma oma eriliste huvidega, kirjutate luuletusi:"
"Kas Te olete neid lugenud?"
"Loodetavasti tulevikus loen."
Liina ei osanud midagi ytelda. Liigagi tihti ei osanud Liina midagi ytelda. Midagi polnud ka ytelda.
"Te ei vöi oma luuletusi anda igale, kes neid ehk kysima tuleb. Olete ehk kuulnud Pool-Päevalehest? Doris Kareva oli sellega seotud."
"Jah, olen kuulnud, Matti rääkis..."
" Matti suhtes olge ka ettevaatlik, Tartus elab igasuguseid veidraid kujusid, kellest on parem eemale hoida..."
" Ja meie vestlusest ärge kellelegi rääkige."
Hämmastusega see hämmastav dialoog löppeski.

Pärast loenguid kohtas Liina Teod yhikas ja rääkis hommikul juhtunust Teole. Yle Teo näo levis kummaline kaastundlik-köiketeadev irve, millest Liina aru ei saanud ja mis kohutas." Ah kontor tundis huvi... " ... "Sa oled nii kaitsetu sotsiaalsete nykete suhtes. Meie NLs on köik vöimalik mönedele, ka lövijaht Aafrikas..."
"Kes nyyd ENSVst Aafrikasse lövijahile pääseb . Minu ema, kes on AY esinaine, ei pääsenud isegi Soome turismireisile, kuna tema vend, minu onu, kannab juhtumisi vanglakaristust.Mu emal pole ometi venna tegemistes mingit osa."
"Minu ema käis Rootsis ja pöikas Stockist ka Pariisi."
".....?????"
"Ja hambaid, neid tuleb muidugi parteihaiglas parandada, seal kasvatatakse sulle tyhja koha peale uus hammas ka. Ja minu emal on Tallinna parim gynekoloog."
".....??????"

Jätkub ikka hämmastusi yheks päevaks, ohkas Liina.

Lohutus leidus nagu ikka luuleridades: ja olgu peale/armastus nii väike/aknad pimedad ja ymberringi pori/tuleb kevad/viskab imelise läike/ kodu harilikku halli koridori. V. Luik. Luule oli öieti ainus, mis NLs lootust sisaldas. Ehk ka teater, peidetud alltekst.Hermakyla.


Need kysimärgid jäidki öhku. Kakskymmend aastat hiljem said neist retoorilised.
Teo ja Liina olid koos seitse aastat. Ja köik need seitse aastat ei saanud Liina aru, kuidas Teo end tema kaudu vaimsetesse ringkondadesse pressib ja nn. teisitimötlejate kohta organitele ette kannab. Armastus tegi Liina pimedaks. Nii pimedaks, et pani teadmatuses ohtu oma kalleid, ja mis köige tähtsam, ausaid, söpru.Kas inimene saab alati ausaks jääda? Kas NLs oli vöimalik ausaks jääda? Kas köverpeeglis saab elada hulluks minemata?

Ja köige yle valvas nähtamatute jäsemetega ämblikmees, sala(k)aval organ.
SIIN ta valvas ja SEAL ta jälgis. Mida valvas, mida jälgis? Seda, mis oli SEAL, ei tohtinud olla SIIN. Aga SIIN seda oli ja rohkemgi veel. Siinne oli "sealsemgi" kohati. Keelatud vili on teatavasti oi kui magus. Ja elada SIIN nagu SEAL , no oli see vast elu. SEDA elu elasid valitud. Tösi, nad polnud SEDA ise valinud. Nad valisid vaid kahest halvast parema. Kui niigi saab ytelda, sest polnud ju HEA ja HALB teemaks ajal, kui ainus lubatud teema oli (äraspidine) ÖIGE ja VALE (mötlemine). Moraalne syrr. Sotsiaalne utopism.

Vöta vöi need Tallinna linnud-linnukesed. Need olid päris isesugust liiki. Ega kaugemast provintsist pealinna tulnud lihtsameelne hing neist teadnudki. Mitmes keeles nemad sädistasid ja pöhjapötru linnataksodes ohjasid. Soome markadest tehtud rublades nemad söid ja jöid ja organigi peale vilistasid. Sest organile nad tegelikult meeldisid, sugulaskeelt ja-meelt, paar parajaid, nad öigupoolest olidki. Organi kohus oli kyll linnukesi aeg-aljalt lendu ehmatada, et plats puhtaks teha, aga sörmevibutus löppes yldjuhul peasilitusega.
Olga oli yle Olympia lind. Tömmu kaunitar salapärast segapäritolu, isa armeenlane ja ema ukrainlanna. Tumedad kiskjasilmad ja keskpärane välimus tegid temast soositud prostituudi. Tal oli oma usaldusisik ehk ärikaaslane restorani kelneri näol, kes hoidis talle vöimalust mööda vaba lauda, kuhu saakloomi, enamasti soome ehitajaid, tuua. Kelner, kes oli peale "eraettevötja" Olga ka KGB usaldusmees, sai oma "palgalisa" ja prostitutsioon öitses linnakodanike silme all ja ometi sala, mingit stripiklubi polnud vaja. Ja keegi polnud keegi: kelner polnud seksiärimees, kuigi ta seda oli, ja Olga polnud prostituut,vaid koristaja (ta töötas poole kohaga kunstikooli koristajana), kuigi ta seda oli, restoran polnud seksiklubi, kuigi ta seda oli. Nii elati kopikamaal. Täiuslik varjumäng köigi silme all. Ja kelner, kes informeeris riigi julgeolekut riigis, kus prostitutsiooni polnud avalikult isegi olemas ja igasugune tulu peale seadusliku palga lubamatu kuritegu, elas kui täissöönud siga ja korralik nöukogude kodanik sotsiaalsetest nyketest kättesaamatus körguses. KGB jälgis lääne elu ja selle jäljendaminegi oli lubatud valituile.


Kuigi punasest roosakaks kulunud viisnurkne täht veel örnalt valgustas neid päevi, oli ometi pidevalt pöhjatult pime.Kuidas pöletada nooruse angsti, kui pole lootustki näha ja käega katsuda raudse eesriide tagust vabadust? Kui normaalne elu on kättesaamatuses? Kui oled syndinud vanglas, aga ellujäämise hinnaga pidid tegema näo, et elad paradiisis? Et mitte päriselt hulluks minna, harrastati karnevali. Maskid ees mängiti elu. Et oleks ometi midagi, mis vähemalt meenutakski elu. Igatsus elu järele, mida Soome TVst ka näha oli, sai vormi sellesse paraadi. Ja just vaba seks sai yheks protestivormiks ja leevendajaks totalitaarses ängis. Kui 1987ndal näidati soome TVs 1974ndal valminud erootilist Emmanuelle sarja, peatus kogu Tallinn filmi vaatama. Liiklus seiskus paariks tunniks ja baarideski valitses vaikus. Poeetilistes värvitoonides ja romantilise taustamuusikaga moefotograaf Just Jaeckini seksifilm Emmanuelle Arsani romaani järgi Sylvia Krysteliga peaosas möjus kui maagia viisnurkse infantiilse asketismi taustal. Nöukogude inimesel ju ei saanud olla ei seksuaalsust ega probleeme.


Muidugi leidus ka yllaid hingi, kes pimedusele vastu hakkasid. Don Quijote meelepuust. Yks selline oli vibalik Tiit, kes joonistas Tallinna taevale nöiamärke, energiat vabastavaid vigureid. Kusagilt kaugelt vanast Hiinast tema neid korjamas käis. Ja agaralt tema neid joonistas ja tahtjatelegi öpetas ja levitas. Tiidu könelemismissioon oli nii vöimas, et kultuurihuvilised ja mystikajanused linnaprouad vahel koguni minestasid Tiidu esikus, kuna Tiit ei suutnud oma loengut löpetada.


Kas nyyd nende märkide kutsel vöi mingil muul pöhjusel maandus yhel pimeda aastakymne syngel sygiskuul Tallinna Raekoja platsile ufolaev. Tiit nägi seda oma pilvelöhkuja-kodu aknast ja jäädvustas fotopaberile. Oodanud, kuni Tiit pildistamise löpetas ja oma tubaste toimingute juurde naases, avas laevaomanik arglikult ukse ja astus munakivisillutisele. Munakivisillutise aastatuhandete höng imbus ufoka varvaste kaude tema meelde ja vanad mälestused eelmistest eksistentsidest liigutasid rändurit. Nagu paljajalu kodu öuemurul! Ta istus Raeapteegi vastas asetseva nurgapealse maja trepile ja ymises Koidula luuletuse "Mu isamaa on minu arm" eestiaegset viisi. Raekoja kell löi 5 hommikul ja linnakodanikud pöörasid rahutult teist kylge. Isamaalaul valgus nende unedesse ja roosakast udust ilmus Hermanni torni sinimustvalge, siiras ja tösimeelne, aus eesti lipp. 70aastane vanaema puhkes liigutusest nutma.



Liigutus oli töepoolest suur. Muutus ja hingevärin, uskumatu IME. Kössutavast orjast sai jälle kord sirgeselgne vaba mees. Väärtused hakkasid tasapisi oma öigesse paika nihkuma. Tasapisi. Pole ju kerge ligi 50aastast rääma silmist pyhkida. Silmist ja sydamest. Ja aastakymneid kommunismitondiga hirmutatud aju töökorda seada, sellega oli tegemist. Oli ju töustud söjast, mis toimus varjatult kohvikulaua "lutikate" ja pealekaebamiste abil ylekuulamistel ja piinamistel. See varjatus andis enneolematu dimensiooni ja vastuhakkajad ei peitnud ennast metsades, vaid hulkusid kodutute hippidena pealinna tänavail. Nad olid öövalvurid, katlakytjad ja kunstikoolide modellid, määramatud ollused nomenklatuuriga vastandudes, ja nende peas kölas vaid yks viis :Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus....
Ent ... kuidas olla siis, kui "ainus eluvorm on vöimatus"(D.Kareva)


Önneks meil on meri. Oleme mereäärne rahvas, kykitame nurganukil, kahest kyljest merega piiratud. Merd ei saa meilt vötta. Suur Hall elab meie silmavaates ja vabadust vajavas meeles. Aili Vindi meremaalid 80ndate algusest tegid näitusesaalides oma hääletut tööd, töid meid tagasi algusesse. Samuti Kalju Pöllu soomeugriline graafika. Viisnurga teravad meelt löhestanud nurgad leidsid tugevama vastase kui olid oodanud. Eesti kunst ammutas alglättest ja tugevdas vaatajate töemeelt.
Ja meie rannad - pehme liivaga Kauksi rand ja kiviklibune Toila, Klooga ja Pärnu, Pirita ja Emajöe...Eesti rannad aitasid meid rasketest aegadest yle. Alati sai minna randa, ka siis, kui polnud kuhugi minna. Sai käia paljajalu veepiiril ja leevendada masendust. Ja vaadata vee ja taeva kohtumisjoont ja möelda, mis on sealpool. Totalitaarne riik ei saanud ju ehitada seina mere keskele. Raadiolaineid ei käsuta käskkirjaga. Köikvöimas KGBgi oli sunnitud Soome TV möju ees tallinlaste teadvuses käpad pysti töstma.KGB Eesti osakond pani Moskvale ette laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel katkestada,sest pea igal Tallinna perel oli oma "kodusoomlane", kuid Moskva ei suutnud tuluallikast loobuda.Meile eestlastele jäi alles tunne ja teadmine, et ykski poliitiline vöim ei saa meid muust maailmast eraldada. Me lihtsalt oleme osa Euroopat, sinna ei vöi miski.