Täna 20 aastat tagasi

seisin mina Harjumaal Balti ketis. Ma olin 7ndat kuud rase. Mul polnud kodu. Mehest ma isegi ei unistanud. Ma olin löputult väsinud. Väsinud eelköige Tallinnas valitsevast silmakirjalikkusest: köik ajasid markasid taga ja hoidsid KGBga suhteid. Valetamise ja teesklemise vajadus yletas inimpsyyhika taluvuse piiri. JA NII SEE PLAHVATAS: LEIDUS "HULLE" EHK NORMAALSEID INIMESI, KES NIIMOODI ENAM EI SAANUD, KES PANID SINIMUSTVALGE LAUALE, KES LAULSID "Isamaad" KGBlaste istudes samas lauas, kes lihtsalt pidid hakkama tött rääkima, sest tajusid:veel yks vale, ja ma pole enam inimene...
Hing lämbub valetamises. Hing tahab hingata. Balti kett oli hinge spontaanne enesekaitse. Me ei tahtnud surra. Me vötsime käest kinni ja saime uueks, saime vöitmatuks.
Kaks kuud hiljem syndis mul tytar, kes sai eesti nime - Anni.
Tema ei oska vene keelt, kuigi siin Soomes elades seda temast ikka veel eeldatakse. Tema hakkas teinieast peale inglisekeelseid raamatuid lugema.
Tema ei teaks midagi Nöukogude Liidust, kui mina sellest vahel ei räägiks.
Tema reisis välismaale juba 5 aastaselt.
Tema ei tea mis on koolivorm.
Tema elu on hoopis teistsugune kui minul tema vanuses.
Tema on vabana syndinud, kuigi alguse saanud köige suuremas
KGB terroris.
Tema on Eesti Vabariigi kodanik, EUkodaniku elamisloaga Soomes.
Tema on vabaduse ja valguse laps.

Minu tee iseendasse ja maailma.

Juuli löpul sain söbrannalt kutse osaleda Stokholmis toimuvas 3päevases seminaris. Ideena oli see ettepanek ju tore, aga tundus, et kohe päris vöimatu teostada. Esiteks: 3 vaba päeva töölt, kuidas selline asi korraldada? Vaatasin kalendrisse:ainult 6.august, seminari alguspäev, vaba. 7-8 aug.tööl. Ja hind: paarsada euri plus laevapiletid plus öömaja. EI, täitsa vöimatu enne kooli algust, kui on niigi palju kulusid.
Jalutasin siis nukralt toidupoodi ja näen: mesilane valge ristikututi sees nokkapidi, imeb nektarit. Ja korraga ma teadsin: see asfalt, millel mina könnin siin linnamajade vahel, see sinine suvetaevas, see rohelus- see ongi Jumala maailm, jumalik nektar on igalpool, jumal on köikjalviibiv. Ja mina könnin siin jumalamaal kui pyhitsetu kunagi. Selline kogemus oli.
Läksin siis tööle ja töökaaslane palus vahetust vahetada, tal venna 60 juubel. Olin nöus. Siis kysiti, millal tahan neid vabu päevi tagasi: 7-8 august, vastasin. Ja siis ma taipasin: ma lähen ju Stokholmi tolle 13 aastaselt valgustatuks saanud Samadarshini seminarile.
Vaatasin Viking Line pakkumisi. Oligi pakkumisel eriti soodne hotellipakett laevapiletite ja 2 ööga hotellis Stokholmi keskuses.
Maksin siis krediidiga arve ja otsus oli tehtud, hakkasin asju pakkima.
Ilmad olid eriti ilusad. Hotell Clarioni saali oli kogunenud paarsada (250) inimest eri rahvustest. Meid eestlasi oli 3 ja soomlasi 2.
Samadarshini astus 13 aastaselt Oneness ylikooli, mille rajasid avataarad Amma ja Bhagavan Indias. Amma ja Bhagavani poeg, kes on Samadarshiniga umbes yhevanune, andis talle deeksha ehk valgustatuse seemne. Noorelt valgustatuks saanud noor naine on nyyd Oneness ylikooli teadlane ja direktriss.
Väikesekasvuline habras ja särav öpetaja vallutas saali ainsa hetkega, köik olid temasse armunud. Töökaaslasena oli tal kaasas ka teine noor öpetaja, kelle nimi kahjuks ei jäänud meelde. Temperamendikas öpetaja temagi.
Käsitluse all olid universumi universaalsed seadused ja indiviidi suhted vanematega, lastega, partneriga jne. Ka tshakraid käsitleti ja aktiveeriti.
Palju sai nutta ja palju sai naerda ja eriti palju tantsida.
Saime Amma ja Bhagavani önnistuse.
Eks ole see ju iidne töde: ära tee teisele mida ei taha et tehakse endale sest jumala silmis me oleme yks: köik mis juhtub yhele meist juhtub köigile. See on oneness.
Nii leidsin mina valgustatuse Stokholmi hotellis.

Fotosid kaunitest augustipäevadest Stokholmis

Lapsevanemluse kunst

mahub yhte lausesse:
eluaastad 0-6 kohtle kui kuningat vöi kuningannat
eluaastad 6-12 kohtle kui printsi vöi printsessi
eluaastad12-....kohtle kui head söpra

Printsess ja söber saabuvad ylehomme koju.