Elu

ei ole öiglane. Täna panin tööle minnes körva suured rippuvad körvaröngad ja koduteel bussi oodates avastasin, et ongi ainult yks järel, teine körvaröngas oli märkamatult pudenenud. Olin näljane ega jaksanud ka tuldud teed tagasi kömpida. Pidin leppima faktiga, et NEID körvaröngaid mul enam pole. Kahju muidugi. Polnud kyll kallid, aga sobisid mulle, meeldisid mulle...Miks kadus? Kuidas kadus? Kus kadus? Kas see on mingi märk? Tytar ytles, et see on märk, et ära kanna körvaröngaid. Mul oleks elu jooksul kaotatud ehetest terve mägi. Kus see mägi on? Kadunud Asjade Maal? Vahel on tunne, et mingi kratt käib mind kiusamas ja minu asju viimas.
Kord tuli yks korrusmajas elav joodikmees "hingehädas" väliskoridori raha laenama. Kysis igalt vastutulijalt väikest laenu. Lihtsalt peaparandust tahtis. Minult ka kysis, aga minul polnud. Sai ta siis kelleltki selle önnetu kymneka ja siis avastas, et oli vötme tuppa unustanud ja ukse tagantkätt kinni löönud. Ukse avamine läheb talle maksma 20€. Ma laenasin oma mobiili, et ta saaks majavalitsusse helistada ja paluda ukse avamist. Laenuyritus löppes talle veel suurema völaga.
Kui mu söjapögenikust mees sai teada, et alates 50 eluaastast kodakondsuse taotlejatelt enam keeleeksamit ei nöuta, arvas ta ennast suurest röömust aasta vörra vanemaks. Pidin tema röömu lämmatama meelde tuletades, et sel sygisel saab tal ikka alles 49 aastat täis. Muidu tahab kyll noor olla!
Yks kunstnik rääkis, kuidas tema joonistanud vana puumaja. Kui ta siis joonistuse seinale pani, tuli söber kylla ja ytles:oled vahva vana saapa joonistanud, millel nina irvakil. Kunstnik oli shokis, et tema puumaja vöidakse näha vana saapana, aga lähemal vaatlusel avastas, et selline ilmub joonterägastikust välja kyll. Eks meie elu ole ka tihti selline, et teeme oma arust yht ja teised näevad hoopis muud!