Tartu Kevades sa ikka istud aknalaual
kitarri sörmitsedes luulet ytled yles
blond väsind ingel teabmis koorem hingel
maalid yles oma rasket valu
sa möistsid teisi iial kedagi ei möistnud hukka
argiraskused töid vanaduse tukka
kuid hing sul oli vaba iginoor
sellel puudus kyyniline kaitsev koor
ja kogu elu armastasid yhte meest
kes väikest sammugi ei kergendand su teest
su surmagi salongimaailm völtsis ära
vaid hullu nägid sinus aga sinu sära
yllas kaugelt yle akadeemiliste peade
sa olid Kunstnik aga ainult heade
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar