esmaspäev, 14. mai 2012

Puhastus ja Saatan

Kylastasin esimest korda ooperimaja Helsingis. Olin saanud tytrelt synnipäevakingiks pileti Jyri Reinvere ooperile "Puhastus". Olles lugenud Sofi Oksase "Puhastuse" näidendi ja romaaniversioonid ja näinud kahe erineva teatri lavastust, ei osanud oodata yllatusi. Läksin nautima tuttavat lugu muusikas. Nähtu/kuuldu jaksas yllatada nii ylesehituses, syzheearenduses, tölgenduses kui helipildis. Rahvusvahelist karjääri tegev eestlane Jyri Reinvere seisis raske ylesande ees: panna helikeelde aeg, mida iseloomustab köike muud kui ilu- ja harmoonia. Inetuse, vägivalla, hirmu ja vale kujutamine muusikas nöuab nutikust ja ajastu hinge tundmist. Reinvere tödebki: tundsin Aliidet enne kui "Puhastus" kirjutati ja olen kohanud Zarat Moskvas. Olles Reinverega nöus, tekib kiusatus jätkata: ja Pashat ja Lavrentit Tallinnas. Aliide on eesti naine, kes on mitme matuselaua heeringad puhastanud. Hinge ei tunnista ta endal olevat.Saatan(vördub nöukogude vöim) on vaadanud Aliidet nii kaua, et ta muutus osaks saatanast. Puhtaks saab ta ainult selle kaudu, et tunneb ja tunnistab Saatanaks saamise. Aliide Saatana-aaria puhastab meid köiki, kes olime NL kodanikud. Erinevalt romaanist saab ooperi-Zara tädi osast tema ema ja vanaema Siberisse saatmisest teada lugedes Aliide tapetud kagebistide taskutest leitud arhiivimatejale. Nendest päevavalgust mitte kannatavatest paberitest, mida kirjutati körged mäed----kus on nad nyyd? Paber ei pöle, Jumal näeb. Bordelli saatunut Zara syydistab kommunistist vanatädi: minusse topiti pehmet muna, aga sina myysid rohkem kui keha, sa myysid kogu oma elu. Mulle ei meeldi kui minu kodumaad haugutakse, ytleb Vladivostokis syndinud Zara, kelle vanaisa oli eesti metsavend (rääkis ooperis eesti keelt). Syydlasi ei ole. Väärus on.