reede, 31. detsember 2010

Eurovision Winners - The first 50 years (1956-2005)

2011

Kallid söbrad ja tuttavad, kaasmaalased ja muumaalased, kallis inimkond:
mina soovin teile köigile selget möistust ja avatud sydant
vastuvötmaks seda mida uus aasta 2011 toob.

On alust oodata erilist aastat.

Amma ja Bhagawan on lubanud suuri muutusi veebruarikuust alates. Muutuste ahel mis algas 1989 aastal saab körgpunkti just algaval aastal. Inimkond liigub valgustatud kuldajastu suunas. Paljud inimesed saavutavad valgustuse lähikymnenditel.

Helsingi peapiiskop Irja Askola lubas oma könes senativäljakul usalduse aastat. Jumal loodab meie peale ja meie loodame Jumala peale.

Olgem siis valvel vastu vötmaks Jumala kinki, vabadust ja valgust.

Uusaastatervitus Maharishi ylikoolilt

teisipäev, 28. detsember 2010

Fanny ja Aleksander

Head kunstiteost iseloomustab see et ka pärast mitmendat nautimist avaneb uusi sygavusi. Olen Ingmar Bergmani(1918-2007) mitmekordse Oscariga auhinnatud klassikut "Fanny ja Aleksander" (1982) paar korda ennegi vaadanud, aga tänavu jöuluaegu see alles avanes minule. Oma völu on möödunud sajandi alguse rootsi kodukultuuri ja teatrikultuuri visuaalses nautimises, aga teose sygavam filosoofia avaneb löpukaadrites onu Carli könes kahe tydruku ristsetel. Usu kurjus (piiskop) ja headuse usk (Ekdahlid);vastsyndinu, kes pyhitseb elu;lapse öigused; väikese maailma önn suure pörgu paratamatuses; rollid elus, mis tuleb vaid vötta ja mängida (vanaema), surm ja synd, siin- ja sealpoolne - köik mahub sellesse sydamlikku perekonnaloosse!

teisipäev, 21. detsember 2010

Kas Saatuseta ongi kergem kui Saatusega?

Inimesed arvavad ikka veel, et on tänapäeva meditsiini suur saavutus ja edumeelne
valikuvabadus, kui saab vabatahtlikult katkestada rasedust.
Laps on kahe inimese projekt, aga ainult yks teeb aborti.
Ärgake! Ärgake! Ärgake!
Ärgake mehed ja ärgake naised!
Teie depressioonid ja psyyhikahäired pärast aborti lähevad nii teile endile kui yhiskonnale rohkem maksma kui lapse mähkmed.
Ka Eestis makstakse lapseraha!
Paljud inimesed ei saa lapsi.
Aborti tehes lähete riidu iseenda ja oma Saatusega.

Hetke kontojääk ei saa olla otsustav tegur valikus.
Partneri EI ei saa olla käsk. Vöibolla oled sina lihtsalt targem.

Ärge tehke neid jubedaid auke maailma jumalikku mustrisse!

neljapäev, 9. detsember 2010

Printsess

Olin juba läbi lugenud Ilkka Raitasuo (töötanud hooldajana Kellokoskel) ja Terhi Siltala(kirjandusteadlane)raamatu "Kelloskosken prinsessa", kui läksin vaatama Arto Halose filmi Anna Lappalaise alias Prinsessa (1896-1988)elust millest 52 aastat möödus Kellokoske psyhhiaatriahaiglas, elu viimased aastad Nikkilä haiglas.
Sydame pöhjani liigutav lugu. Anna oli kaheaastane kui ta alkoholistist isa suri.Leseks jäänud ema otsustas kolmest lapsest ära anda just Anna (Annal oli 2 venda). Anna elas kokku 15 peres kasulapsena, kuni tuli 15 aastasena tagasi vahepeal Helsingisse kolinud pere juurde. Ta käis koolis ja tegi juhutöid. Esines kabarees, esitas kupleesid. Abiellus Arthur Svedholmiga, abielu kestis vaid 3 aastat. Maksmata yyrid ja vaesus teravdasid niigi nörga psyyhikaga noore naise olukorda. Ta sattus hullukasse. Alguses ta ei rääkinud seal hullukas. Ja kui rääkima hakkas, nimetas ennast printsessiks, määras endale kammerneitsi, andis köigile uued nimed. Yks arstidest oli talle prints Henrik, teine "Öpilane", raamatus on liitena toodud printsessi antud aunimed (kuningatar Astrid, Lehmälääkäri, Suomen Neito jne). Ta ei eksinud kord antud nimedes kunagi. Printsess jagas "rahatshekke", masseeris, esines, lohutas, riietus kaunisti, käitus printsessina elu löpuni. Kylarahvas armastas teda.Ta oli legend juba oma eluajal. Ka psyyhiliselt haigena töi ta helgust kaasinimeste ellu. Alles surivoodil ytles ta:ei ole ma mingi printsess, olen Anna Lappalainen.
Printsessi pyyti ravida. Alguses insuliinishokiga, siis elektrishokiga. lobotoomiaga, ravimitega... Miski ei muutnud tema luulu endast kui printsessist. Löpuks lasti tal elada oma loodud maailmas. Film annab ka läbilöike psyhhiaatrilise hoolduse ajaloost, arengust.
Tänapäeval on Kellokoskel muuseum ja mälestusmärk Printsessile, kivist lill ja spiraal.

NL ja KGB

Need on lyhendid, mis vajuvad ajalukku. Minu lapselapsed neid enam ei tea.
Noorem tytar tuli mind eile teleri juurde kutsuma: ema, siin on midagi KGBst, sind vist huvitab...Jah, huvitab. Ja oligi huvitav dokument. NL kulutas läänest informatsiooni varastamisele nii palju, et pankrotistus. Selle asemel et eraldada raha oma teadustööks, kuulata oma andekaid teadlasi ja insenere, toetus NL juhtkond välisluure rahastamisele ja läänest varastatud teabele. Ja jäi niimoodi tehnika arendamises lootusetult läänest maha. Salaluure, kuigi see oli tugev, polnud siiski nii tugev kui vaja. Luureohvitser Vetrov Pariisis töötas palju aastaid vaenlase kasuks. Löpuks ta vangistati armukese tapmise eest. Ta lootis, et tapmine jätab varju riigireetmise. Kuid nii ei läinud... Vetrov paljastati ja surmati kui riigireetur. Ometi oldi KGB ringkondades sunnitud tunnistama: NL lagunemises oli Vetrovil tähelepanuväärne panus. Sama arvas Vetrov isegi: mina vähemalt tegin midagi....
Selle asemel, et parandada kodanike elu, neid vaid valvati...
Selle asemel, et arendada tehnikat ja kasutada oma teadlaste potentsiaali, varastati lääne tehaste jooniseid...
Keskenduti poisikeste mängule, luurele, ega kasvatudki täiskasvanuks, enne kui tuli löpp...