Esmaspäeval tööl olles kahetsesin kövasti, et pole vöimet olla kahes kohas korraga!
Oleksin ju pidanud olema Helsingis meeleavaldajate vastu meelt osutamas. Oleksin kandnud plakatit Hando Runneli luuletusega: IGA VENE TULE MINE Aga vaevalt keegi oleks nii peent vihjet möistnud. Oleks ikka pidanud otse panema: Leena ja Johan, kas ikka veel makstakse nii hästi?! Ei , parem ikka: Imbi ja Sofi, tublid!
Kas töesti saab keegi väljastpoolt tulla ytlema, kuidas meie, eestlased, oma ajalugu interpreteerime? Kas töesti saab keegi ytelda, et eestlased on rahvana kuritegelikult rumalad? Et Eestit pole riigina juba praegu ja ammugi mitte 10 aasta pärast olemas? "Haritud" inimesed nagu yhiskonnateaduste doktor ja kriminoloogia dotsent Johan Bäckman ja toimetaja Leena Hietanen saavad. Eesti okupeerimine olevat myyt ja eestlased diskrimineerivad venelasi, sest julgevad iseseisva eesti riigina olemas olla. Meil on oma riigikeel ja meie kodakondsus eeldab keele valdamist.Nagu igal pool. Meil on oma ajalugu ja meie räägime sellest, mis meiega juhtus. Me oleme veel vähe jöudnud rääkida. Kyyditamistest jöuame kord ka ENSVs toimunud inimöiguste rikkumiseni ja KGB osani selles.
Niiet Leenale ja Johanile "tööd" jätkub, sest Eesti riik jääb pysima.
laupäev, 28. märts 2009
teisipäev, 10. märts 2009
Katsetus lastekirjanduse alal.
Ma ei ole kyll kunagi kavatsenud midagi lastele kirjutada, sest ma ei ole eriti lapsemeelne inimene. Endal lapsi vaid 2 tydruku vörra ja ma ei pea ennast asjatundjaks kasvatuse alal nagu näiteks on mu söbranna Marju, 4 lapse ema ja kahekordne vanaema ja pika staazhiga lasteaiamuusik - tema kindlasti tunneb laste maailma, selles ma ei kahtle. Elu jooksul olen avanud uksi: vanurite ja invaliidide maailm on tuttavaks saanud töö kaudu, öpilaste koolimaailm samuti töö kaudu, väikelaste maailm paljulapseliste söbrannade ja oma tytarde kaudu. Eks meis köigis ela laps, yksköik kui täiskasvanu yritatakse ollagi. Lapsevanemaks saades alles hakkad aru saama, kui lapsik ja mittetäiskasvanu alles oled. Tuleb kasvada täiskasvanuks, turvata lapse elu.
Kui kultuuri- ja kirjandusleht SÄRÖ kuulutas välja unejutu vöistluse, pakkus ettevötmine mulle huvi ainult sellepärast, et ylesandeks oli kirjutada unejutt, mis sobib nii täiskasvanuile kui lastele ja häälega lugemiseks ehk deklameerimiseks. Rika nöudis unejuttu eelkoolini välja ja on neid talle tyytyseni loetud ja välja möeldud. Muidugi eesti keeles, nyyd aga tuli kirjutada soomekeelne. Naljaviluks siis kirjutasin yhe suht lyhikese loo ja saatsin SÄRÖLE. Klöps ja saadetud, neti kaudu on see ju liiga lihtne. Pärast vöid saatmist kahetsedagi, aga tagasi vötta enam ei saa.
Suur oli mu yllatus, kui tuli teade, et minu lugu on 10 parima hulgas, äramärgitud. Soome keeles kölab see "Äramärgitud" uhkemalt:kunniamaininta, kunnia tähendab au. Kotka lastekirjanduse nädalal esitasid näitlejad vöistluse paremikku. Söbranna öhutusel söitsin kohale mulle vöörasse Kotka linna. Leidsin kaubakeskuses mugava kotitoolidega sisustatud nishshi , kus mudilased vabalt ringi tatsasid kui tädi muinasjuttu luges. Vajusin mugavasse tooli ja jäin kuulatama. Kohe seejärel hakkas yks suurt kasvu heledas ylikonnas mees minu Iltasatu lugema. Ta luges väga jöuliselt ja ilmekalt. Jöudsin oma mobiiliga filmida vaid keskelt, algus ja löpp ei mahtunud peale. Hiljem sain teada, et esitaja oli Petri Pietilä, zhyrii liige. Hilisemas vestluses ta ytles, et teda völus muinasjutu ylesehitus, mis on luuletuse ylesehitus sisuliselt, aga möned eestikeelsused tuli siiski parandada.
Nii palju siis minu lastekirjaniku karjäärist ehk sen pituinen se - nagu löppevad soome muinasjutud.
Kui kultuuri- ja kirjandusleht SÄRÖ kuulutas välja unejutu vöistluse, pakkus ettevötmine mulle huvi ainult sellepärast, et ylesandeks oli kirjutada unejutt, mis sobib nii täiskasvanuile kui lastele ja häälega lugemiseks ehk deklameerimiseks. Rika nöudis unejuttu eelkoolini välja ja on neid talle tyytyseni loetud ja välja möeldud. Muidugi eesti keeles, nyyd aga tuli kirjutada soomekeelne. Naljaviluks siis kirjutasin yhe suht lyhikese loo ja saatsin SÄRÖLE. Klöps ja saadetud, neti kaudu on see ju liiga lihtne. Pärast vöid saatmist kahetsedagi, aga tagasi vötta enam ei saa.
Suur oli mu yllatus, kui tuli teade, et minu lugu on 10 parima hulgas, äramärgitud. Soome keeles kölab see "Äramärgitud" uhkemalt:kunniamaininta, kunnia tähendab au. Kotka lastekirjanduse nädalal esitasid näitlejad vöistluse paremikku. Söbranna öhutusel söitsin kohale mulle vöörasse Kotka linna. Leidsin kaubakeskuses mugava kotitoolidega sisustatud nishshi , kus mudilased vabalt ringi tatsasid kui tädi muinasjuttu luges. Vajusin mugavasse tooli ja jäin kuulatama. Kohe seejärel hakkas yks suurt kasvu heledas ylikonnas mees minu Iltasatu lugema. Ta luges väga jöuliselt ja ilmekalt. Jöudsin oma mobiiliga filmida vaid keskelt, algus ja löpp ei mahtunud peale. Hiljem sain teada, et esitaja oli Petri Pietilä, zhyrii liige. Hilisemas vestluses ta ytles, et teda völus muinasjutu ylesehitus, mis on luuletuse ylesehitus sisuliselt, aga möned eestikeelsused tuli siiski parandada.
Nii palju siis minu lastekirjaniku karjäärist ehk sen pituinen se - nagu löppevad soome muinasjutud.
reede, 6. märts 2009
Bonjour, Pariis!
Ja ongi seal käidud, Pariisis!
20 aastat tagasi oli see ainult unistus, mis pidi unistuseks jäämagi. 25 aastat tagasi kirjutas kuulus poeet Moguchi Emajöe Ateenas: kuis saaksin Pariisigi lennata/ ma ilma völuva Rennata! Siis oli see ainult pikantne nali. Ja nyyd on see vörratu mälestus.
Meil oli vähe raha. Me mölemad kartsime. Meil oli öömaja ainult esimeseks ööks broneeritud. Ja meil läks köik hästi ja paremini kui vöis lootagi! Tagasiteel leidsime, et meil on rahakotis yleliigset raha ja tellisime lennukis korraliku prae. Ja raha jäi yle ka tehtud völgade maksmiseks.
Riias lennujaamas istus meie körvale kerges vines fotograaf Kalve Tom : ah Tartu joodikud Pariisi söitmas! imestas ta mind ja Mattit nähes. Kyll tal ikka jätkus imestamist. Kogu situatsioon oli absurdne: Tomile meenus alles pärast esimest sigaretti, et tal on ka pagas. Seda me siis otsisime ja ka leidsime. Tomil oli kaasas kiri prantsuskeelse lausega, mille vastu sai bussipileti. Mina vuristasin selle lause myyjale ette ja buss viis meid Triumpfi kaare juurde. Sinna tuli saatkonna auto Tomile vastu ja vöttis Tomi koos lisanditega, s.t. meiega peale. Saatkonnas saime veidi nöu, kuidas oma hostellini jöuda. Hostel oli Montmartrel. Esimesel päeval olin nii segi, et hyppasin kogemata bussi ette. Matti röögatas ja siis tuli möistus koju mul, rahulikult,rahulikult, sisendasin endale. Leidsime oma hostelli, mis oli ysna vaene, kahe auguga pliit ja vähe nöusid, kuigi netireklaam lubas varustatud kööki. Keetsime seal siiski maitsva tatrapudru ja olime eluga rahul. Leidsin lähedalt odava söögipoe, kust sai piima, saia, oliive jms söödavat.
Teisel hommikul muidugi mure hingel, kas leiame kolmeks järgnevaks ööks majapaikka.
Leidsin netist lähedal asuva hotelli ja sinna asusime teele. Oli täis. Hotelle leidus igal sammul, aga täis olid. Yhte oleks äärepealt vöetud, aga omanikule ei meeldinud Matti kepp millegipärast, ytles, et 5.korrus ja kepp, ei käi, andis raha tagasi. Veider prantslane. Vantsisime edasi, kuni leidsime väikese hotelli, kus tömmu mees peremeheks. Ka seal oli täis. Araab andis teise hotelli aadressi. Otsisime seda hotelli, kui äkki märkasime, et sama mees meie selja taga ja lahkelt teed näitamas. Ilmselt juhatas ta meid oma söbra hotelli. Seal saimegi suurepärase öömaja kolmeks ööks normaalse hinnaga. Tuju töusis märgatavalt. Läksime siis Pompidou keskust otsima, kus proua Ene Rämmeld töötab ja lubas meid juhatada kuhu vaja. Olime nii tobud, et unustasime:teisipäeviti muuseumid ju kinni. Ene ytles, et ainult D`Orsey on teisipäeviti lahti, impressionistid. Läksime siis sinna. Olime pidevas kaifis kunsti vaatamisest. Mattil on rahvusvaheline kunstikoguja kaart, tema saab tasuta kogu maailma kunstimuuseumidesse. Matti tahtis teada, kas hakkab Picassost pidama, kui näeb originaali, aga ei, Picasso jäi talle ikkagi vööraks.
Kolmapäeval kylastasime Pompidou keskust völuva Ene Rämmeldi juhatusel. Seal olime oma 4 tundi. Öhtuks olin lausa pime, nii palju olin vaadanud. Impressionist Berthe Morrisot hakkas meeldima. Yhte Modigliani originaali nägin ka. Ja Kabakovi ja mida köike.
Väsinuna Pompidou eest istudes helistasime Matti ammusele söbrale kunstnik Eduard Steinbergile, kes elab Pariisis Montparnassel. Söitsime siis Montparnassele, kus Matti pillas oma kepi yhte aeda, kust me seda kätte ei saanudki. Edik abikaasaga viisid meid restorani sööma. Ilmselt paistsime nii näljased välja. Klaasist restoranis einestades olime väga önnelikud. Ytlesin Mattile, näe, see on su klaasist maja, sa ytlesid kunagi ammu, et sina elad klaasist majas, avalikult. Ediku proua Galina on öigeusklik ja filmiteadlane, kui kuulis, et ka mina kuulun öigeusku, vöttis mind omaks.
Jöudsime veel kylastada Moodsa Kunsti muuseumi, kus oli itaalia syrrealisti Chirico näitus, mida Eduard meile soovitas. Seal oli ka ameeriklase Jimmie Durhami näitus ja prantslase Raoul Dufi hiigelpannoo. Ja PALJU-PALJU MUUDKI. Muuseumi eest istudes vaatasime Eiffeli torni ja rohkem me Pariisis ei jöudnudki nelja päevaga vaadata, Louvre jaoks ei jäänud aega. Rääkimata Picasso ja Rodini muuseumidest ja paljust muust. Pariis on suur-suur kultuurilinn.
Tömmusid inimesi metroos ja prygi oli muidugi ka, aga mind see kyll ei seganud, kui on nii palju kunsti, mida saab vaadata.
Rikale sain tuua väga vahva kunstiraamatu, kus lapsele tegemist ja samas tutvustab kuulsaid kunstitöid ja kunstnikke nagu Leonardo da Vinci Mona Lisa, Manet Eine roheluses, Francois Gerard Juliette Recamier jne.
Pariis, see kutsub tagasi.
20 aastat tagasi oli see ainult unistus, mis pidi unistuseks jäämagi. 25 aastat tagasi kirjutas kuulus poeet Moguchi Emajöe Ateenas: kuis saaksin Pariisigi lennata/ ma ilma völuva Rennata! Siis oli see ainult pikantne nali. Ja nyyd on see vörratu mälestus.
Meil oli vähe raha. Me mölemad kartsime. Meil oli öömaja ainult esimeseks ööks broneeritud. Ja meil läks köik hästi ja paremini kui vöis lootagi! Tagasiteel leidsime, et meil on rahakotis yleliigset raha ja tellisime lennukis korraliku prae. Ja raha jäi yle ka tehtud völgade maksmiseks.
Riias lennujaamas istus meie körvale kerges vines fotograaf Kalve Tom : ah Tartu joodikud Pariisi söitmas! imestas ta mind ja Mattit nähes. Kyll tal ikka jätkus imestamist. Kogu situatsioon oli absurdne: Tomile meenus alles pärast esimest sigaretti, et tal on ka pagas. Seda me siis otsisime ja ka leidsime. Tomil oli kaasas kiri prantsuskeelse lausega, mille vastu sai bussipileti. Mina vuristasin selle lause myyjale ette ja buss viis meid Triumpfi kaare juurde. Sinna tuli saatkonna auto Tomile vastu ja vöttis Tomi koos lisanditega, s.t. meiega peale. Saatkonnas saime veidi nöu, kuidas oma hostellini jöuda. Hostel oli Montmartrel. Esimesel päeval olin nii segi, et hyppasin kogemata bussi ette. Matti röögatas ja siis tuli möistus koju mul, rahulikult,rahulikult, sisendasin endale. Leidsime oma hostelli, mis oli ysna vaene, kahe auguga pliit ja vähe nöusid, kuigi netireklaam lubas varustatud kööki. Keetsime seal siiski maitsva tatrapudru ja olime eluga rahul. Leidsin lähedalt odava söögipoe, kust sai piima, saia, oliive jms söödavat.
Teisel hommikul muidugi mure hingel, kas leiame kolmeks järgnevaks ööks majapaikka.
Leidsin netist lähedal asuva hotelli ja sinna asusime teele. Oli täis. Hotelle leidus igal sammul, aga täis olid. Yhte oleks äärepealt vöetud, aga omanikule ei meeldinud Matti kepp millegipärast, ytles, et 5.korrus ja kepp, ei käi, andis raha tagasi. Veider prantslane. Vantsisime edasi, kuni leidsime väikese hotelli, kus tömmu mees peremeheks. Ka seal oli täis. Araab andis teise hotelli aadressi. Otsisime seda hotelli, kui äkki märkasime, et sama mees meie selja taga ja lahkelt teed näitamas. Ilmselt juhatas ta meid oma söbra hotelli. Seal saimegi suurepärase öömaja kolmeks ööks normaalse hinnaga. Tuju töusis märgatavalt. Läksime siis Pompidou keskust otsima, kus proua Ene Rämmeld töötab ja lubas meid juhatada kuhu vaja. Olime nii tobud, et unustasime:teisipäeviti muuseumid ju kinni. Ene ytles, et ainult D`Orsey on teisipäeviti lahti, impressionistid. Läksime siis sinna. Olime pidevas kaifis kunsti vaatamisest. Mattil on rahvusvaheline kunstikoguja kaart, tema saab tasuta kogu maailma kunstimuuseumidesse. Matti tahtis teada, kas hakkab Picassost pidama, kui näeb originaali, aga ei, Picasso jäi talle ikkagi vööraks.
Kolmapäeval kylastasime Pompidou keskust völuva Ene Rämmeldi juhatusel. Seal olime oma 4 tundi. Öhtuks olin lausa pime, nii palju olin vaadanud. Impressionist Berthe Morrisot hakkas meeldima. Yhte Modigliani originaali nägin ka. Ja Kabakovi ja mida köike.
Väsinuna Pompidou eest istudes helistasime Matti ammusele söbrale kunstnik Eduard Steinbergile, kes elab Pariisis Montparnassel. Söitsime siis Montparnassele, kus Matti pillas oma kepi yhte aeda, kust me seda kätte ei saanudki. Edik abikaasaga viisid meid restorani sööma. Ilmselt paistsime nii näljased välja. Klaasist restoranis einestades olime väga önnelikud. Ytlesin Mattile, näe, see on su klaasist maja, sa ytlesid kunagi ammu, et sina elad klaasist majas, avalikult. Ediku proua Galina on öigeusklik ja filmiteadlane, kui kuulis, et ka mina kuulun öigeusku, vöttis mind omaks.
Jöudsime veel kylastada Moodsa Kunsti muuseumi, kus oli itaalia syrrealisti Chirico näitus, mida Eduard meile soovitas. Seal oli ka ameeriklase Jimmie Durhami näitus ja prantslase Raoul Dufi hiigelpannoo. Ja PALJU-PALJU MUUDKI. Muuseumi eest istudes vaatasime Eiffeli torni ja rohkem me Pariisis ei jöudnudki nelja päevaga vaadata, Louvre jaoks ei jäänud aega. Rääkimata Picasso ja Rodini muuseumidest ja paljust muust. Pariis on suur-suur kultuurilinn.
Tömmusid inimesi metroos ja prygi oli muidugi ka, aga mind see kyll ei seganud, kui on nii palju kunsti, mida saab vaadata.
Rikale sain tuua väga vahva kunstiraamatu, kus lapsele tegemist ja samas tutvustab kuulsaid kunstitöid ja kunstnikke nagu Leonardo da Vinci Mona Lisa, Manet Eine roheluses, Francois Gerard Juliette Recamier jne.
Pariis, see kutsub tagasi.
Tellimine:
Postitused (Atom)