mötlen sama, mida olen möelnud pea 3 aastakymmet:kust saaks raha. 17 aastaselt ei tulnud veel möttessegi, et raha vöib ka tulemata jääda. Siis olin sinisilmne: uskusin, et mul saab olema huvitav töö, oma maja, perekond, kaasinimeste austus jne. Ei osanud kujutleda elu, kus rahapuudus takistab elamast täiel rinnal. Mitte et ma oleksin rikkast perest pärit. Mu vanemad olid keskmiselt körgepalgalised, aga mina ei teadnud seda siis. Nöuka aegne elu oli mis ta oli: vaesus ja rikkus olid maskeeritud, peidus. Ja söök odav.
Eesti iseseisvudes höiskas hing ja toidupuudust ei pannud tähele. Köige raskem oli rahanappuses see, et nyyd kui ometi vöis reisida kuhu tahes, polnud selleks raha. Aga selleski asjas kogesin Jumala armu: sain söita töö kaudu Tartu Hooldekodus Soome ja Demokraatliku Fondi kaudu Taani.
Nyyd elan Soomes ja saan palka eurodes. Mitte sugugi suurt palka ja eluasemelaen kukil, aga tulen toime. See kuu näitas keskmisest suuremat palganumbrit tänu rohketele tööl oldud pyhadele, ja enesetunne töusis hoobilt. Siiski pole sissetulek veel selline, mis rahuldaks ja kindlustaks muretu elu endale ja lastele.
Muretu elu? Mis see on? Kas seda ma tahan, muretut elu?
Ma ei taha ju palju: juhilube, autot, suvilat, reisida, natuke paremat mööblit, natuke paremaid riideid, lastele haridust anda, mis ka maksab....Ainult natuke rohkem raha! Nagu me köik.
Nii palju ma siiski juba tean, et omand kohustab. Omandit peab oskama hooldada. Tean inimesi, kes on suuregi omandi kaotanud. Miljon eeldab möistust.Muidu ta lihtsalt sulab, jättes järele kibeduse pohmelli.
Miljon on alati pangas, vahel me lihtsalt ei pääse sellele ligi, pank on kinni vöi pin-kood ununenud...Aga kriis on igal juhul mööduv. Pyyan niimoodi mötelda.
