7.novembri syndmused Löuna-Soome väikelinna gymnaasiumis vapustasid soome yhiskonda juurteni. On ju Soome tuntud turvalise maana, mida ta kindlasti ka on. Meeldetuletus kinnistunud arusaamade petlikkusest tuli ootamatult tahult: täisealine(18!) öpingutes edukas kesklassi induviduaalmajas muusiku peres elav Pekka Eric Auvinen teostas ette planeeritud ja netis avaldatud demonstratiivse akti - surmas päise päeva ajal kooli 61 aastase naisrektori, kooli meditsiinitöötaja ja 7 kaasöpilast, neist 2 tydrukut ja 5 poissi. Ja löpuks lasi endale kuuli pähe. Surm saabus mörvar-noorukile hilisöhtul haiglas.
Sajad öpilased veetsid tunde (kuni 4 tundi) koolipingi all kabuhirmus pääsemist oodates-lootes. Alumistelt korrustelt hypati klassiakendest välja. Yks ema sammus siiras teadmatuses kooli sisse, minnes kokkulepitud kohtumisele lapse klassijuhataga, kohtas tyhjas koridoris väga närvis gymnaasiumipoissi, kes kysis: mida sina siin teed? Tulin öpetajaga rääkima,lausus naine. Täna see ei önnestu, teatas noormees. Siis alles märkas naine revolvrit närvilise noormehe käes ja pani padavai välisukse poole jooksu. Ja imestab tänini, et kuuli selga ei saanud.
Soome politsei tegutses kindlasti professionaalselt. Viimase lasu ja politseibrigaadi koolihoonesse sisenemise vahel oli siiski poolteist tundi. Ega politsei ju väljas teadnud, et viimane kölanud lask oli mörvari pähe. Kindlasti pole mina asjatundja ytlema, kas kedagi oleks saanud päästa,kuigi haavatud said abi alles poolteist tundi pärast haavata saamist.
Muidugi ruttas kirik avama kriisiabipunkti ja uudistes esinesid peaministrile lisaks tuntud kasvatusteadlased ja lapsevanematele soovitati lastega juhtunut käsitleda. Minugi lapsed (8 ja 18 aastased tydrukud) kuulasid kella kymneseid uudiseid koos minuga ja olime köik yhtviisi shokis.Järgmisel päeval oli linn leinalippudes. Atmosfäär tundus töepoolest röhuv.
Mönigi tuttav soomlane on syydistanud kaasmaalasi sekkumise loiduses. Et selline mentaliteet valitseb: pole minu asi, mida teised teevad-mötlevad. Pekka-Eric avaldas oma inimvihkavat filosoofiat netilehekylgedel ohtrasönaliselt. Ta kandis ka T-särki kirjaga:humanity is overrated (inimkond on ylehinnatud). Tema iidoliteks olid Hitler, Stalin ja lähikymnendi välismaalastest öpilasmörvarid nagu korealane Cho Seung-hui Ameerika tehnikaylikoolist.Ta avaldas veritöö eelsel ööl oma manifesti ja täpse tegutsemisplaani. Talle vastati foorumis: tee nii!, vöi: idioot! aga tösiselt teda keegi ei vötnud. Kas ta seda ootaski? Vöi lootis ta,et keegi ometi reageeriks ta sönadele, et teda takistataks? Ta palus "testamendis" mitte syydistada juhtunus vanemaid, öpetajaid, söpru, muusikat jne. Tegemist oli teadliku tahteavaldusega. "Viha, se on asia jota olen täynnä ja rakastan sitä," kirjutab ametlikult relvaluba omav laskmist harrastav noormees. Relvaloa saamisega kaasneb kyll psyhhiaatriline kontroll, aga Pekka-Eric oli niisiis tunnistatud vastutusvöimeliseks. Kaaslased iseloomustasid teda kui löbusat, kuid eraklikku eluviisiga intellektuaalset noormeest.
Olen täis VIHA ja ARMASTAN SEDA!!! Pekka oli loonud endale äraspidisest filosoofiast kaitsekilbi. Möni melanhoolne tytarlaps armastab samal kombel oma kurbust. Seal, kus peaks olema syda, oli Pekkal inimvihkav filosoofia. Ta kyttis nende mötete ja tekstide-videodega yles oma viha. Ta oli eksinud noor inimene, kes vajas abi ega saanud seda. Hingevigane. Ja meie -yhiskond, kaaskodanikud- ei näinud seda. Kuri oli ammu kohal, nyyd sai ta Pekka Auvisen näo, nii kirjutab yks Iltalehti ajakirjanik(Sirpa Kulonen). Olen temaga sama meelt. Nii arusaamatu kui noormehe tegu mulle ongi, ausalt endasse vaadates nägin ootamatut pilti: ka minul on olnud 18 aastaselt äraspidiseid mötteid. Noor inimene lihtsalt läheb kergemini eksi kui kyps inimene. Ja noor inimene ei lase kypsemaid sageli endale ligi, kasvatab kooriku ymber. Sisemine haavatavus lämmatatakse vihaga.
Soome lasteaedades öpetatakse lastele, et emotsioonid nagu viha, kurbus on loomulikud nagu röömgi, neid vöib väljendada. Kasvataja ylesanne on öpetada lastele negatiivsete emotsioonide öiget kanaldamist. Lapsi pyytakse öpetada teadvustama oma tegelikke emotsioone. Sinna maani oldi ka Pekka-Ericuga önnestunud. Ta teadis täpselt, mida tunneb. Ta leidis ka kanali(laskmisharrastus, internetimängud,ajaloouurimine jne.) - kahjuks kyll ohtliku ja vale kanali. Me ei tea, millist dialoogi ta pidas enda sees, kyll aga teame, et ta yritas pidada dialoogi yhiskonnaga (meediapakett!), saamata adekvaatset vastukaja.Tahaksin teada, kas ja millist dialoogi oli ta pidanud oma vanematega.
Viha tundub olevat "yleöigustatud" tänapäeval. Telefoni teel myyjale öpetatakse myygikoolitusel, et seda tööd tuleb teha "parajalt vihasena". Punktid ja boonused on vaja möneski yhiskondlikus aspektis viha toel maksimisse ajada. Kiire ja vihane inimene, naeratus näol ja asjakohaselt riietatud-friseeritud - selline on "edukas" inimene. Muusikast ja filmidest ei maksa rääkidagi - niiiii palju viha!!! Oleks justkui olemas ka elutervet ja isegi pyha viha. Ei tohi siiski unustada, et viha on viha ja tömbab ligi teist viha. Leebus, rahu, leppimine, austus köige elava vastu - kelle hooleks jääb nende omaduste kasvatamine järelpölves?
Kirjanik Anja Snellmann, kes on tundliku sotsiaalse närviga kirjanik ja kahe lapse ema, rääkis hiljuti teleintevjuus teemal, et vanemad peaksid ikka jälgima laste netitegemisi,kasvöi yle öla, kasvöi arvuti mälust. Kui "naelapea pihta" ta jälle tabas!
8ndal novembril 2007 ei osanud mina, 46aastane 2 koolilapse ema, kellest yks 18 aastane, muud: palusin jumalat, et ta räägiks nende hingedega, kes juba on Sealpool, aga siiski veel tuntavalt lähedal(astraalkeha surm toimub mönda aega pärast fyysilist surma, sellepärast tunnevad lähedased tihti matustel lahkunu lähedalolu); et Jumal räägiks Pekka-Eric Auvise ja nende teistega, kelle nimesid ma ei tea, kuid kes kindlasti on ootamatust surmast shokis, et ta veel räägiks nendega ja vötaks nad oma hoolde, igayhe viisil mida ta vajab. Et ta räägiks Pekka-Ericule, kui suur vöimalus on synd inimesena ja kui suur kaotus on tapetud inimene ja kui palju on väärt yks inimhing.
