pühapäev, 24. mai 2009
neljapäev, 21. mai 2009
See teine, tundmatu holokaust
Tuglase seltsi "Elo" lehes ilmus Sofi Oksaneni artikkel, mida tahan lyhidalt refereerida.
(Tuglas-seuran jäsenlehti nro 3 2009)
Tuglase Selts palus Sofi Oksanenil rääkida kömu tekitanud artiklitekogu "Kaiken takana oli pelko" (Köige taga oli hirm) - mille ta yhistöös Imbi Pajuga koostas ja toimetas ja mis märtsikyyditamise 60 aastapäeval välja anti - saamisloost, autoritest ja rahvusvahelisest diskussioonist, kuhu teos värske sönavötuna liitub.
Pean mainima, et Soomes on raamat väga populaarne, enim laenutatud artikkel raamatukogudes. Kui möned päevad tagasi läksin seda Lahti raamatukogust laenutama, sain kuulda, et olen järjekorras 45es. Ka mu tuttav raamatukoguhoidja ytles, et ammu enam pole ykski raamat olnud niivörd nöutud.
Raamat on paks, töeline telliskivi, punaste kaantega, tuletab KP ajaloo öpikut meelde. Maksab yle 30€. Ootan, kuni hind langeb.
Raamtu vajalikkus tuli ilmi lugejatega kohtumistel, kui hakkas korduma kysimus: kas siis eestlased ise oma ajalugu ei uurigi. Soomes on ilmunud mitmeid soome autorite eesti ajaloo käsitlusi.Kysitavaidki nagu Martti Turtola ja Johan Bäckmani omad. Lugejatega kohtumistes selguski töik, et soome kirjastajad ei ole huvitatud taasiseseisvumise järgsete eesti ajaloouurimuste avaldamisest. Sofi ja Imbi vötsid siis tööks esitada soome lugejale värskeimat eesti ajaloouurimust. Mölemal toimetajal oli kohe meelde tulnud autoreid, teised ilmusid töö käigus. Tellitud artiklite puhul toimetajad ei teadnud ette, mida autor vötab kirjutada. Osa artiklitest on taas tölked juba ilmunud töödest. Möned jällegi on syndinud intervjuudest.
Kyyditamisest väidelnud Aigi Rahi-Tamm oli kindlate valitute seas. Tema tööde kaudu ilmsiks tulnud nöukogudevöimu kyyditusoperatsiooni kylmavereline systemaatilisus oli yllatuseks ka Sofile.
Ajakirjanik Jukka Rislak, kes on kirjutanud suurepärase raamatu "Tapaus Latvia"(2008),mis käsitleb Läti ajaloo vääristamist ja desinformatsiooni, oli asjatundjana samuti selge valik.
Iivi Anna Masso (eesti päritolu Soomes tegutsev ajakirjanik, yhiskonnateaduste doktor)essed Eesti Päevalehes olid äratanud tähelepanu. Professor Tauno Tiusasel taas on kogemus töövöimaluste kitsenemisest kylma söja ajal, kui Soomes valitses NL ees kyyrytamise taktika.
Leo Kunnas ja Vladimir Bukovski olid NL aegsed dissidendid, Kunnas istus patareivanglas 1980ndatel.
Toimetajate soov oli esitleda postsotsialistlike riikide ajaloo ja Gulaagi uurijaid, kelle töid ei ole soomendatud. Sellised on Anne Applebaumi "Gulag" ja Edward Lucasi "The new cold war".
Ameerika ylikoolide andmebaase sirvides leidis Oksanen Jehanne M Gheithi, Duke ylikooli slavistika abiprofessori, kes on 10 aastat intervjueerinud venelastest Gulaag-veterane ja kellel on uus originaalne lähtekoht Gulaagi uurimises. Gheithi meelest läänes ei ole vahendeid möistmaks Gulaagi, see on niivörd erinev köigest seni kogetust. Läänes ollakse harjutud teatud trauma-möistega, kuid sellega ei ole midagi peale hakata käsitledes Gulaagi liituvat katastrofaalset kannatust,mis ei meenuta midagi senituntut.
Loodetavasti need vahendid kunagi siiski leiduvad, tödeb Oksanen. Gulaag oli siiski yhine katastroof baltlastele lisaks ka soomlastele, sakslastele, idaeurooplastele.
Ka Gulaag-veteranid ise ei ole nöus sellega, et nende kogemust käsitletaks traumana. On see ju möistetav: nöukogude vöim tegi nendest inimestest "kurjategijad", miks peaksid nad tahtma veel ka hullu märki otsa ette? Trauma möiste läänes on sootuks midagi muud kui ekssovjettide arusaamises.
Soome vanem pölvkond teab siiski hästi, mida Siberisse saatmine tähendas. Rootsis taas 90protsenti noortest ei tea, mis on Gulaag ja pooled arvavad, et kommunism aitas kaasa vaesuse vähendamisele. Gheith märkas, et paljud intelligentsed öpilased saavad Gulaagist teada alles tema loengutel.
Teadmise Gulaagist on siiski oluline möistmaks endiste nöukogudemaade ajalugu,mis tähendab, poole Euroopa ajalugu. Gulaagi-uurimuse edendamine ja inimöiguste rikkumiste uurimine ei ole siis tähtis ainult sellepärast, et see oleks öiglane, vaid sellepärast, et ilma selleta jääks poole Euroopa ajalookirjutus selliseks, nagu nöukogudepropaganda on selle maalinud - ja mis sellisena ei ole äratuntav neile maile endile.
Sakslaste toimepandud holokaust lähtus rassismist, venelaste oma yhiskonna klassijaotusest. Esimene tahtis pääseda töupuhtasse maailma, teine klassideta maailma. Viimasena mainitud ajupesu kestis kauem ja selle tagajärgede likvideerimine vötab aega.
NL korda saadetud holokausti maha vaikimine johtub suuresti sellest, et NL oli vöitja poolel. Teiseks möjuriks on see,et kommunismiaateid ja vasakpoolseid ideid toetatakse läänes ka täna. Euroopa vasakpoolsed intellektuaalid sulgesid silmad NL kuritegude ees. Kolmandaks teadagi see, et NL arhiivid olid suletud ja Jeltsini vabama perioodi järel taas sulgumas. Venemaa ei soovi selgitada mineviku negatiivseid pooli ja on hakanud NL köigeti rehabiliteerima.
Kurb töde, aga lääne holokausti löpetamine tähendas ida holokausti lubatud jätkamist. Seda teadagi ei ole meeldiv tunnistada läänes ja nii on Gulaag-uurimus takerdunud. Vangileerikirjandust on siiski palju vörrelduna Gulaag-uurimusega, aga seegi on vähene holokaustikirjandusega vörreldes.
(Tuglas-seuran jäsenlehti nro 3 2009)
Tuglase Selts palus Sofi Oksanenil rääkida kömu tekitanud artiklitekogu "Kaiken takana oli pelko" (Köige taga oli hirm) - mille ta yhistöös Imbi Pajuga koostas ja toimetas ja mis märtsikyyditamise 60 aastapäeval välja anti - saamisloost, autoritest ja rahvusvahelisest diskussioonist, kuhu teos värske sönavötuna liitub.
Pean mainima, et Soomes on raamat väga populaarne, enim laenutatud artikkel raamatukogudes. Kui möned päevad tagasi läksin seda Lahti raamatukogust laenutama, sain kuulda, et olen järjekorras 45es. Ka mu tuttav raamatukoguhoidja ytles, et ammu enam pole ykski raamat olnud niivörd nöutud.
Raamat on paks, töeline telliskivi, punaste kaantega, tuletab KP ajaloo öpikut meelde. Maksab yle 30€. Ootan, kuni hind langeb.
Raamtu vajalikkus tuli ilmi lugejatega kohtumistel, kui hakkas korduma kysimus: kas siis eestlased ise oma ajalugu ei uurigi. Soomes on ilmunud mitmeid soome autorite eesti ajaloo käsitlusi.Kysitavaidki nagu Martti Turtola ja Johan Bäckmani omad. Lugejatega kohtumistes selguski töik, et soome kirjastajad ei ole huvitatud taasiseseisvumise järgsete eesti ajaloouurimuste avaldamisest. Sofi ja Imbi vötsid siis tööks esitada soome lugejale värskeimat eesti ajaloouurimust. Mölemal toimetajal oli kohe meelde tulnud autoreid, teised ilmusid töö käigus. Tellitud artiklite puhul toimetajad ei teadnud ette, mida autor vötab kirjutada. Osa artiklitest on taas tölked juba ilmunud töödest. Möned jällegi on syndinud intervjuudest.
Kyyditamisest väidelnud Aigi Rahi-Tamm oli kindlate valitute seas. Tema tööde kaudu ilmsiks tulnud nöukogudevöimu kyyditusoperatsiooni kylmavereline systemaatilisus oli yllatuseks ka Sofile.
Ajakirjanik Jukka Rislak, kes on kirjutanud suurepärase raamatu "Tapaus Latvia"(2008),mis käsitleb Läti ajaloo vääristamist ja desinformatsiooni, oli asjatundjana samuti selge valik.
Iivi Anna Masso (eesti päritolu Soomes tegutsev ajakirjanik, yhiskonnateaduste doktor)essed Eesti Päevalehes olid äratanud tähelepanu. Professor Tauno Tiusasel taas on kogemus töövöimaluste kitsenemisest kylma söja ajal, kui Soomes valitses NL ees kyyrytamise taktika.
Leo Kunnas ja Vladimir Bukovski olid NL aegsed dissidendid, Kunnas istus patareivanglas 1980ndatel.
Toimetajate soov oli esitleda postsotsialistlike riikide ajaloo ja Gulaagi uurijaid, kelle töid ei ole soomendatud. Sellised on Anne Applebaumi "Gulag" ja Edward Lucasi "The new cold war".
Ameerika ylikoolide andmebaase sirvides leidis Oksanen Jehanne M Gheithi, Duke ylikooli slavistika abiprofessori, kes on 10 aastat intervjueerinud venelastest Gulaag-veterane ja kellel on uus originaalne lähtekoht Gulaagi uurimises. Gheithi meelest läänes ei ole vahendeid möistmaks Gulaagi, see on niivörd erinev köigest seni kogetust. Läänes ollakse harjutud teatud trauma-möistega, kuid sellega ei ole midagi peale hakata käsitledes Gulaagi liituvat katastrofaalset kannatust,mis ei meenuta midagi senituntut.
Loodetavasti need vahendid kunagi siiski leiduvad, tödeb Oksanen. Gulaag oli siiski yhine katastroof baltlastele lisaks ka soomlastele, sakslastele, idaeurooplastele.
Ka Gulaag-veteranid ise ei ole nöus sellega, et nende kogemust käsitletaks traumana. On see ju möistetav: nöukogude vöim tegi nendest inimestest "kurjategijad", miks peaksid nad tahtma veel ka hullu märki otsa ette? Trauma möiste läänes on sootuks midagi muud kui ekssovjettide arusaamises.
Soome vanem pölvkond teab siiski hästi, mida Siberisse saatmine tähendas. Rootsis taas 90protsenti noortest ei tea, mis on Gulaag ja pooled arvavad, et kommunism aitas kaasa vaesuse vähendamisele. Gheith märkas, et paljud intelligentsed öpilased saavad Gulaagist teada alles tema loengutel.
Teadmise Gulaagist on siiski oluline möistmaks endiste nöukogudemaade ajalugu,mis tähendab, poole Euroopa ajalugu. Gulaagi-uurimuse edendamine ja inimöiguste rikkumiste uurimine ei ole siis tähtis ainult sellepärast, et see oleks öiglane, vaid sellepärast, et ilma selleta jääks poole Euroopa ajalookirjutus selliseks, nagu nöukogudepropaganda on selle maalinud - ja mis sellisena ei ole äratuntav neile maile endile.
Sakslaste toimepandud holokaust lähtus rassismist, venelaste oma yhiskonna klassijaotusest. Esimene tahtis pääseda töupuhtasse maailma, teine klassideta maailma. Viimasena mainitud ajupesu kestis kauem ja selle tagajärgede likvideerimine vötab aega.
NL korda saadetud holokausti maha vaikimine johtub suuresti sellest, et NL oli vöitja poolel. Teiseks möjuriks on see,et kommunismiaateid ja vasakpoolseid ideid toetatakse läänes ka täna. Euroopa vasakpoolsed intellektuaalid sulgesid silmad NL kuritegude ees. Kolmandaks teadagi see, et NL arhiivid olid suletud ja Jeltsini vabama perioodi järel taas sulgumas. Venemaa ei soovi selgitada mineviku negatiivseid pooli ja on hakanud NL köigeti rehabiliteerima.
Kurb töde, aga lääne holokausti löpetamine tähendas ida holokausti lubatud jätkamist. Seda teadagi ei ole meeldiv tunnistada läänes ja nii on Gulaag-uurimus takerdunud. Vangileerikirjandust on siiski palju vörrelduna Gulaag-uurimusega, aga seegi on vähene holokaustikirjandusega vörreldes.
esmaspäev, 11. mai 2009
Imeline inimene.
Maailmas elab imelisi körgelt arenenud vaimuga inimesi. Selline on telesaates nähtud briti naine Alex, kes on lapsendanud 7 raske puudega last. Praegu on tal 5 poissi, köik Downi tövega ja yks lisaks autist, yks Downi tydruk ja yks ajukasvajaga tydruk. Kolmas tydruk on hoiul, kuna puudega lapse vanemad vajavad puhkust. Päeval aitavad Alexit 2 riigi poolt palgatud hooldajat, öhtud ja ööd on ta täiesti yksi. Ta ei käi väljas,tal pole meest ega bioloogilisi lapsi, adopteeritud pere on tema elu. Ta väidab, et ei tahagi muud, et on niimoodi önnelik. Alexi ema oli hooldekodu juhataja ja juba väikese tydrukuna käis Alex ema töö juures ja kiindus haigetesse. Alguses plaanis ta kyll loomade talitajaks öppimist, aga öppis siiski eripedagoogikat ja öpetaski puuetega lapsi koolis, kuni pere kasvas nii suureks, et oli sunnitud koju jääma. Kodus tal ju tööd ööpäev ringi! Alex armastab ja möistab oma lapsi. Ta peab ylal suhteid ka laste bioloogiliste vanematega. Köik vanemad lihtsalt pole suutelised puudega lapsega hakkama saama, Alex on! Ta ytles, et kuigi on nyyd juba keskeas, on ta valmis adopteerima lisa,kui kohtab last, kes tema peresse sobib.
Lapsed armastavad Alexit. Ainult yks autist poiss ei anna vaatamata Alexi katsetele "myyrist" läbi murda vastukaja, aga see on tingitud autismist. Elab meil nagu yyriline, ytleb Alex. Teised näitavad oma armastust välja. Eriti vanim Down poiss on hea käitumisega, viisakas ja abivalmis, unistab oma perekonnast. Alex ytles, et poleks uskunud, et tydrukutega on nii palju raskem toime tulla kui poistega. Kui esimene tudruk 5 poisi järel tuli, arvas Alex algul, et tulemas on ainult lehvide sidumine jms, aga tegelikkus osutus hoopis raskemaks...
Ka sotsiaali ametnikega on Alex pidanud vöitlust.Ta ei lahkunud enne, kui jutule pääses...
Kuidas ta kyll jaksab?
Esimese adoptatsiooni järel olevat shokk sellest, et laps ongi nyyd täiesti ja ainuyksi tema vastutusel, siiski suur olnud. Hiljem kogemuste kasvades kasvas ka julgus... Need lapsed oleksid hooldeasutustesse vegeteerima jäänud...Alex andis neile kodu ja maksimaalse arenguvöimaluse. On ju teada, et ka raske puude puhul on areng teatud piirides vöimalik, kui selle nimel tehakse tööd.
Kust kyll tulevad sellised imelised inimesed?
Jumala önnistust Alexile!
Lapsed armastavad Alexit. Ainult yks autist poiss ei anna vaatamata Alexi katsetele "myyrist" läbi murda vastukaja, aga see on tingitud autismist. Elab meil nagu yyriline, ytleb Alex. Teised näitavad oma armastust välja. Eriti vanim Down poiss on hea käitumisega, viisakas ja abivalmis, unistab oma perekonnast. Alex ytles, et poleks uskunud, et tydrukutega on nii palju raskem toime tulla kui poistega. Kui esimene tudruk 5 poisi järel tuli, arvas Alex algul, et tulemas on ainult lehvide sidumine jms, aga tegelikkus osutus hoopis raskemaks...
Ka sotsiaali ametnikega on Alex pidanud vöitlust.Ta ei lahkunud enne, kui jutule pääses...
Kuidas ta kyll jaksab?
Esimese adoptatsiooni järel olevat shokk sellest, et laps ongi nyyd täiesti ja ainuyksi tema vastutusel, siiski suur olnud. Hiljem kogemuste kasvades kasvas ka julgus... Need lapsed oleksid hooldeasutustesse vegeteerima jäänud...Alex andis neile kodu ja maksimaalse arenguvöimaluse. On ju teada, et ka raske puude puhul on areng teatud piirides vöimalik, kui selle nimel tehakse tööd.
Kust kyll tulevad sellised imelised inimesed?
Jumala önnistust Alexile!
reede, 24. aprill 2009
Venemaal uued "imed"
Tänane Etelä-Suomen Sanomat toob teateid Moskvast. Partei "Yhtne Venemaa" kavatseb 9.mail ehk Vöidupyhal esitada riigiduumas seaduseelnöu, mis kriminaliseerib endise NL kritiseerimist ja kommunismi kuritegude esile toomist. Baltimaade okupeerimine NL poolt on siis juba väitena esitatava seaduseelnöu kohaselt kuritegu. Isegi vanglasse vöib sattuda erineva ajalootölgenduse töttu, lubatakse 3-5 aastat. Karistuse vöivad saada nii venelased kui välismaalased. Köik tölgendused väljaspool "nöukogude narratiivi" on siis karistatavad.
Eks ole uskumatu?
"Vabastajate" arusaam söna-, mötte- ja sydametunnistusevabadusest on uskumatult veider!
Eks ole uskumatu?
"Vabastajate" arusaam söna-, mötte- ja sydametunnistusevabadusest on uskumatult veider!
teisipäev, 14. aprill 2009
Valik, mida ei saa kahetseda!
Transtsendentaalset meditatsiooni on maailmas öpitud juba pool aastasada ja kuigi liikumise algataja ja hing Maharishi Mahesh Yogi lahkus meie hulgast möödunud aasta veebruaris olles täitnud oma missiooni edukalt jätkab liikumine töusujoones. Hiljuti andsid eksbiitlid Paul MacCartney ja Ringo Starr kontserti toetamaks TM öppijaid.
Ka Eestis on see ikka veel vöimalik!
TM-i sissejuhatav loeng toimub Tallinnas Hotelli Susi seminariruumis Jyri (Peterburi tee 48) neljapäeval 23.aprillil kl 18.30
Info tel. 7 111 028 ja 58365183
Meditatsiooni harjutamine annab organismile ja psyyhikale sygava puhkuse ja on seega ammendamatu energia allikas!
laupäev, 28. märts 2009
Ida-Virumaa a´la Ahvenamaa ja Eesti olematu riigina.
Esmaspäeval tööl olles kahetsesin kövasti, et pole vöimet olla kahes kohas korraga!
Oleksin ju pidanud olema Helsingis meeleavaldajate vastu meelt osutamas. Oleksin kandnud plakatit Hando Runneli luuletusega: IGA VENE TULE MINE Aga vaevalt keegi oleks nii peent vihjet möistnud. Oleks ikka pidanud otse panema: Leena ja Johan, kas ikka veel makstakse nii hästi?! Ei , parem ikka: Imbi ja Sofi, tublid!
Kas töesti saab keegi väljastpoolt tulla ytlema, kuidas meie, eestlased, oma ajalugu interpreteerime? Kas töesti saab keegi ytelda, et eestlased on rahvana kuritegelikult rumalad? Et Eestit pole riigina juba praegu ja ammugi mitte 10 aasta pärast olemas? "Haritud" inimesed nagu yhiskonnateaduste doktor ja kriminoloogia dotsent Johan Bäckman ja toimetaja Leena Hietanen saavad. Eesti okupeerimine olevat myyt ja eestlased diskrimineerivad venelasi, sest julgevad iseseisva eesti riigina olemas olla. Meil on oma riigikeel ja meie kodakondsus eeldab keele valdamist.Nagu igal pool. Meil on oma ajalugu ja meie räägime sellest, mis meiega juhtus. Me oleme veel vähe jöudnud rääkida. Kyyditamistest jöuame kord ka ENSVs toimunud inimöiguste rikkumiseni ja KGB osani selles.
Niiet Leenale ja Johanile "tööd" jätkub, sest Eesti riik jääb pysima.
Oleksin ju pidanud olema Helsingis meeleavaldajate vastu meelt osutamas. Oleksin kandnud plakatit Hando Runneli luuletusega: IGA VENE TULE MINE Aga vaevalt keegi oleks nii peent vihjet möistnud. Oleks ikka pidanud otse panema: Leena ja Johan, kas ikka veel makstakse nii hästi?! Ei , parem ikka: Imbi ja Sofi, tublid!
Kas töesti saab keegi väljastpoolt tulla ytlema, kuidas meie, eestlased, oma ajalugu interpreteerime? Kas töesti saab keegi ytelda, et eestlased on rahvana kuritegelikult rumalad? Et Eestit pole riigina juba praegu ja ammugi mitte 10 aasta pärast olemas? "Haritud" inimesed nagu yhiskonnateaduste doktor ja kriminoloogia dotsent Johan Bäckman ja toimetaja Leena Hietanen saavad. Eesti okupeerimine olevat myyt ja eestlased diskrimineerivad venelasi, sest julgevad iseseisva eesti riigina olemas olla. Meil on oma riigikeel ja meie kodakondsus eeldab keele valdamist.Nagu igal pool. Meil on oma ajalugu ja meie räägime sellest, mis meiega juhtus. Me oleme veel vähe jöudnud rääkida. Kyyditamistest jöuame kord ka ENSVs toimunud inimöiguste rikkumiseni ja KGB osani selles.
Niiet Leenale ja Johanile "tööd" jätkub, sest Eesti riik jääb pysima.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)