Märkimisväärne, et Venemaa suhtes määrab naabrus paljutki: yhegi soome poliitiku suust vaevalt nii radikaalset hinnangut härra Putini kohta kuuleks kui ookeani tagant. Nimelt väitnud Hillary Clinton, et Putinil puudub hing ja senaator John McCain näeb Putini silmades vaid 3 tähte :K,G ja B. Ja eestlane, kellele geograafiline ja ajalooline asend on andnud liha ja vere kaudu tunda neid kolme tähte, ei saa arusaadaval pöhjusel ikka veel suud lahti teha, sest paljas fakti esiletoomine oleks tölgendatav fashismina.
Juhtusin tööl olles poole silmaga vaatama saadet Venemaast. Seal on rajatud Venemaa lähiajalugu öpetav öppeasutus, vist oli Peterburis. Lektor rääkis Putini rollist. Ja röhutas just seda, et Putin andis eneseväärikuse tagasi NL lagunemise järel segadusse sattunud KGB meestele. Oma körvaga kuulsin. Siit tugevneb tunne, et KGB oli enam kui luureteenistus, mingi kummaline värdjas, humanitaarloogikaga mitte käsitletav seisus ja elulaad, kus puudus hing.
esmaspäev, 7. juuli 2008
neljapäev, 3. juuli 2008
Kohtumine
Viimasel ajal näeb soome teles tihti eesti ajalugu käsitlevaid saateid. Mind vapustas dokument, kus rääkis Ylo Jögi. Tema ja Toomas Hellat ja Leo Talgre olid soomlase Aulio juhitud "Haukka" ryhma liikmed. Punaarmee tulles Eestisse saatsid nad oma pered ja kallimad laevaga Rootsi ja jäid ise maha teenistuskohust täitma. Soomlane Aulio, ylemus, jättis mehed hätta, laeva ei tulnud, ja mehed arreteeriti. Leo sai surma, Toomas läks kaastööle KGBga ja Ylo saadeti Siberisse, 25 pluss 5. 70ndatel naases kodumaale. Toomas teenis KGBd hotelli portjeena. Seda, kuidas Ylo Jögi rääkis, oli vapustav kuulata. Esiteks, ta ytles välja, et Aulio oli siga jättes alluvad hätta. Ei vöinud siis paati järele saata! Teiseks, see, kuidas ta Siberist tulles kohtus Toomaga linnas ja mölemad tegid näo, et ei tunne teineteist. Vöis see alles olla kohtumine!Hetk täis elektrit, sönadeta söda. Aga... Tooma matusele Ylo siiski läks. Olid nad ju kunagi olnud söbrad.
On ju selge ka Tooma seisukoht:kaastöö vöi surm. Sulev Kallas valis viimase. Igayks teeb oma valikud.
Ylo Jögi isikus töusis eesti mees minu silmis.
On ju selge ka Tooma seisukoht:kaastöö vöi surm. Sulev Kallas valis viimase. Igayks teeb oma valikud.
Ylo Jögi isikus töusis eesti mees minu silmis.
teisipäev, 10. juuni 2008
Teisiti
"Nõukogude Liidus ja tema satelliitriikides valitses tegelikult elitarism, tegemist oli omamoodi seisusliku ühiskonnaga, kus nomenklatuuri esindajad elasid teises maailmas kui lihtne inimene. Neil oli hulga privileege, alates parematest korteritest, eripoodides, kus müüdi Lääne kaupa, autodest koos autojuhiga, lahedatest välissõidu-võimalustest, erikoolidest ja paljust muust.
Kõige selle juures sündis kommunistliku eliidi noorema põlvkonna hulgas vähehaaval rahulolematus sellise olukorraga. Rahulolematud olid ühelt poolt need vähesed tõsimeelsed kommunistid, kes pidasid oma privileege ebaõiglasteks ja vältisid võimaluste piirides nende kasutamist. Ent hoopis enam oli neid, kes nägid, et ka nende võimalused magusat elu nautida jäid kaugelt maha tavalise Lääne kõrgema keskklassi võimalustest. Gorbatshovi perestroika liikumapanev jõud oli suuresti seesama kommunistlik eliit, kes soovis jõuda järele oma klassikaaslastele Läänes. Nende meelest oli üks suuremaid takistusi selles mineviku proletaarse, egalitaristliku ideoloogia pärand, millest tuli vabaneda. Nooremate nomenklatuuri liikmete jaoks olid marksismist-leninismist saanud tüütud kammitsad. Üks tunane partei linnakomitee sekretär sõńastas oma arusaama reformide eesmärgist väga tähendusrikkalt: “Ebaõiglane võrdsus tuleb asendada õiglase ebavõrdsusega.” Nii, nagu teame, ka juhtus ja pole mingi ime, et suur osa neist, kes muudatuste käigus sellest tekkivast õiglasest ebavõrdsusest kasu on lõiganud, on endise “kommunistliku” eliidi liikmed."
Eeltoodud löigu leidsin Jaan Kaplinski kodulehekyljelt tema artiklist "Uus-elitarism Ida-Euroopas".
See on möte, milleni olen ka ise jöudnud, aga pole osanud seda nii selgelt väljendada.
80ndate algul avaldasid ajakirjanduses mötteid Jaan Kaplinski ja Gustav Naan. Mäletan end Pälsoni yhikas yhe juuratudengiga diskuteerimas.Mina jagasin ikka Kaplinski mötteid ja see juurakas Naani omi. Naanist pole enam midagi kuulda, aga Kaplinskilt on endiselt lugeda.
Selles riigis pole mötet mötelda
ikka saab sust teisitimötleja
Kui sa kohaned selle yhiskonnaga
miskit pole väärt sa enam inimesena
laulab JMKE lausus "Elab veel Beeria"
Jaan Kaplinski väidab oma romaanis "SILM" peategelase-jutustaja sönade läbi: minule pole iseloomulik trotslik käitumine, olin lojaalne isegi nöukogude vöimule.
Teisiti vöis ju möelda, aga kes julges öelda? Ja ka ytlemata jätta vöis teisiti.
Mina, metsavend (vöi -öde)80ndailt, ei saa ka nyyd veel Eestis elada. Ootan, kuni öhk saab puhtaks. Ja see saab.
Kõige selle juures sündis kommunistliku eliidi noorema põlvkonna hulgas vähehaaval rahulolematus sellise olukorraga. Rahulolematud olid ühelt poolt need vähesed tõsimeelsed kommunistid, kes pidasid oma privileege ebaõiglasteks ja vältisid võimaluste piirides nende kasutamist. Ent hoopis enam oli neid, kes nägid, et ka nende võimalused magusat elu nautida jäid kaugelt maha tavalise Lääne kõrgema keskklassi võimalustest. Gorbatshovi perestroika liikumapanev jõud oli suuresti seesama kommunistlik eliit, kes soovis jõuda järele oma klassikaaslastele Läänes. Nende meelest oli üks suuremaid takistusi selles mineviku proletaarse, egalitaristliku ideoloogia pärand, millest tuli vabaneda. Nooremate nomenklatuuri liikmete jaoks olid marksismist-leninismist saanud tüütud kammitsad. Üks tunane partei linnakomitee sekretär sõńastas oma arusaama reformide eesmärgist väga tähendusrikkalt: “Ebaõiglane võrdsus tuleb asendada õiglase ebavõrdsusega.” Nii, nagu teame, ka juhtus ja pole mingi ime, et suur osa neist, kes muudatuste käigus sellest tekkivast õiglasest ebavõrdsusest kasu on lõiganud, on endise “kommunistliku” eliidi liikmed."
Eeltoodud löigu leidsin Jaan Kaplinski kodulehekyljelt tema artiklist "Uus-elitarism Ida-Euroopas".
See on möte, milleni olen ka ise jöudnud, aga pole osanud seda nii selgelt väljendada.
80ndate algul avaldasid ajakirjanduses mötteid Jaan Kaplinski ja Gustav Naan. Mäletan end Pälsoni yhikas yhe juuratudengiga diskuteerimas.Mina jagasin ikka Kaplinski mötteid ja see juurakas Naani omi. Naanist pole enam midagi kuulda, aga Kaplinskilt on endiselt lugeda.
Selles riigis pole mötet mötelda
ikka saab sust teisitimötleja
Kui sa kohaned selle yhiskonnaga
miskit pole väärt sa enam inimesena
laulab JMKE lausus "Elab veel Beeria"
Jaan Kaplinski väidab oma romaanis "SILM" peategelase-jutustaja sönade läbi: minule pole iseloomulik trotslik käitumine, olin lojaalne isegi nöukogude vöimule.
Teisiti vöis ju möelda, aga kes julges öelda? Ja ka ytlemata jätta vöis teisiti.
Mina, metsavend (vöi -öde)80ndailt, ei saa ka nyyd veel Eestis elada. Ootan, kuni öhk saab puhtaks. Ja see saab.
neljapäev, 22. mai 2008
Valusad mälestused noorusest.
Kord töökaaslastega restoranis olles (siin Lahtis, kus praegu elan) rääkis lauakaaslane mulle oma söbrast eestlasest, kes elanud Kotkas ja kirjutanud raamatu, aga on kahjuks juba Manalamees. Kysisin raamatut lugeda ja nyyd see raamat ongi minu käes, kuigi olen lubanud selle kunagi tagastada. Kindlasti ka tagastan, kui omanikuga kohtun veel.
Niisiis, mu daamid ja härrad, lubage esitleda: Lembit Lond, Keelatud jobid, 1999, Öpetaja Helmi Vardja mälestuseks, trykitud tänu söbra Seppo Savola rahalisele toele.79 lehekylge eesti elu 20 sajandi teisel poolel.
Lembit elas syndmuste- ja alkoholirikast musketärielu Tallinnas( KEKis ja baarides ja Sewaldos) ja selle lähistel ja kirjutab sellest hoogsalt ja ilustamata, ausalt. Seda raamatut on kahtlemata vaja.
Nöukaaegne paratamatult kaksikmoraali periood oli ju ka omaette kategooria ja huvitav aeg. Au Lembitule,Isamaa pojale, et ta hyvastijätuks raamatu kirjutas.
Kui mees elus oleks, vötaksin nyyd ise Soomes elades temaga kindlasti yhendust.
Miks see raamat minu kätte sattus?
Eks eestlane möista teist eestlast. Raamat äratas mälestusi 80ndate Tallinnast, kus ma kodutu noore naisena ekslesin ja tegin läbi ylikoolijärgse elukooli "lutikate" ja "lutsude" linnas.
Tsiteerin löigu L.L. raamatust:
Pärast teistkordset kohtumist tömbas ta(Leek) mind korduvalt välja sitast, kuhu ma olin purjuspäi sattunud. Läksin siis taas temalt abi otsima, nyyd juba töökoha pärast.Ta ytles, et kuna on nyyd pensionär,ei saa ta mind muud moodi aidata, kui ainult agendi ehk koputaja seisusesse sokutada. Mul ei olnudki muud vöimalust oma öpitud erialale ehk baarmani kohale pääsemiseks. Tol ajal oli pea iga teine selle töö tegija koputaja. Nii sai minust kriminaaljälituse koputaja. Oma ainukeseks koputamiseks pean Vanni peale koputamist. Lahkudes Harju KEKist olin lubanud endale, et esimesel vöimalusel maksan kuhjaga tagasi selle öeluse ja sitaraiumise eest, mis ma tema kaudu KEKis olles kogesin. Panin kirja selle, mis ma ise tema koha peal oleksin teinud.Ma ei tea tänapäevani, millega see värk löppes,kuid antud momendil tundsin kättemaksust rahuldust. Hiljem, kui olin ise rataste vahel ja tundsin, kui jube seal tegelikult köik on, hakkasin tundma sydametunnistuse piinu. Kuni selle ajani oli köik minu jaoks kui yks pönev mäng. Oleksin pidanud tookord andma Vannile korralikult vastu hambaid, nagu mehele kohane, aga mitte hiljem sitta raiuma. See ongi see, mida ma ei suuda endale andestada.
Varsti pärast koputajaks hakkamist saingi Lubja tänava abiga tööle Leningradi maantee öllekasse.
Kas pole huvitav? Ei olnud teist vöimalust, kui hakata koputajaks? Ma saan aru, et KGB keldris ei ole teist vöimalust, aga kui oled veel vabaduses, miks ka siis ei olnud teist vöimalust? Miks Sulev Julius Kallasel ei olnud teist vöimalust?Miks minul, kui mul polnud kodu ega tööd, ei olnud olemas seda vöimalust? Möttes mängisin ka selle variandi läbi, aga see polnud minule kunagi vöimalus. KGB muidugi valis, neil oli terve teooria tyybist, kes sobib kaastöötajaks, ja mina jumal tänatud kindlasti ei sobi sellesse tyypi,pole piisavalt skisofreenne. Sest hullumeelne oli riik, kelle riigikaitseline tegevus mandus oma kodanike ahistamiseks.
Halleluuja!
Niisiis, mu daamid ja härrad, lubage esitleda: Lembit Lond, Keelatud jobid, 1999, Öpetaja Helmi Vardja mälestuseks, trykitud tänu söbra Seppo Savola rahalisele toele.79 lehekylge eesti elu 20 sajandi teisel poolel.
Lembit elas syndmuste- ja alkoholirikast musketärielu Tallinnas( KEKis ja baarides ja Sewaldos) ja selle lähistel ja kirjutab sellest hoogsalt ja ilustamata, ausalt. Seda raamatut on kahtlemata vaja.
Nöukaaegne paratamatult kaksikmoraali periood oli ju ka omaette kategooria ja huvitav aeg. Au Lembitule,Isamaa pojale, et ta hyvastijätuks raamatu kirjutas.
Kui mees elus oleks, vötaksin nyyd ise Soomes elades temaga kindlasti yhendust.
Miks see raamat minu kätte sattus?
Eks eestlane möista teist eestlast. Raamat äratas mälestusi 80ndate Tallinnast, kus ma kodutu noore naisena ekslesin ja tegin läbi ylikoolijärgse elukooli "lutikate" ja "lutsude" linnas.
Tsiteerin löigu L.L. raamatust:
Pärast teistkordset kohtumist tömbas ta(Leek) mind korduvalt välja sitast, kuhu ma olin purjuspäi sattunud. Läksin siis taas temalt abi otsima, nyyd juba töökoha pärast.Ta ytles, et kuna on nyyd pensionär,ei saa ta mind muud moodi aidata, kui ainult agendi ehk koputaja seisusesse sokutada. Mul ei olnudki muud vöimalust oma öpitud erialale ehk baarmani kohale pääsemiseks. Tol ajal oli pea iga teine selle töö tegija koputaja. Nii sai minust kriminaaljälituse koputaja. Oma ainukeseks koputamiseks pean Vanni peale koputamist. Lahkudes Harju KEKist olin lubanud endale, et esimesel vöimalusel maksan kuhjaga tagasi selle öeluse ja sitaraiumise eest, mis ma tema kaudu KEKis olles kogesin. Panin kirja selle, mis ma ise tema koha peal oleksin teinud.Ma ei tea tänapäevani, millega see värk löppes,kuid antud momendil tundsin kättemaksust rahuldust. Hiljem, kui olin ise rataste vahel ja tundsin, kui jube seal tegelikult köik on, hakkasin tundma sydametunnistuse piinu. Kuni selle ajani oli köik minu jaoks kui yks pönev mäng. Oleksin pidanud tookord andma Vannile korralikult vastu hambaid, nagu mehele kohane, aga mitte hiljem sitta raiuma. See ongi see, mida ma ei suuda endale andestada.
Varsti pärast koputajaks hakkamist saingi Lubja tänava abiga tööle Leningradi maantee öllekasse.
Kas pole huvitav? Ei olnud teist vöimalust, kui hakata koputajaks? Ma saan aru, et KGB keldris ei ole teist vöimalust, aga kui oled veel vabaduses, miks ka siis ei olnud teist vöimalust? Miks Sulev Julius Kallasel ei olnud teist vöimalust?Miks minul, kui mul polnud kodu ega tööd, ei olnud olemas seda vöimalust? Möttes mängisin ka selle variandi läbi, aga see polnud minule kunagi vöimalus. KGB muidugi valis, neil oli terve teooria tyybist, kes sobib kaastöötajaks, ja mina jumal tänatud kindlasti ei sobi sellesse tyypi,pole piisavalt skisofreenne. Sest hullumeelne oli riik, kelle riigikaitseline tegevus mandus oma kodanike ahistamiseks.
Halleluuja!
pühapäev, 11. mai 2008
Emadepäev
Yks tark inimene teadis rääkida, et: selline kui on sinu suhe emaga, on ka sinu suhe kaasinimestega ja nagu on sinu suhe isaga, selline on sinu majanduslik seis.
Suhe emaga (vöi isaga) on elu vundamentaalseim suhe, see on kergesti haavatav, ja sellest on palju öppida. Ka pikaaegselt pöletikulist ema-suhet tasub hakata ravima, ja kohe. Sest seal on väärtuslik elu öppetund peidus.
Mind aitas igatahes Louise Hay öpetus: kui keegi täiskasvanud inimene sind ärritab, pyya teda ette kujutada lapsena ja kysi endalt: kas sa vihkad seda last? Ka köige ärritavam inimene on kunagi olnud syyty laps. Ja see laps temas on ikka olemas, ehkki sygaval peidus.
Kui mul olid elus rasked ajad, kui ma ei leidnud oma kohta elus, ei osanud ma kodunt tuge leida, vastupidi, ma ajasin enda olukorra igatpidi hullemaks sellega, et pögenesin ka sealt, kus mul veel koht oli. Ma olin liiga kaua see viieline koolilaps, kellele kiituskiri andis armastatud olemise tunde. Kui kiituskirja polnud ette näidata, muutusin pahuraks ega teadnud, kuidas kodus olla. Mind oli alati nähtud kui head öpilast ja ma julgenud olla nagu olen, heas ja halvas.
Kui ma hakkasin tasakaalu leidma mediteerides ja joogates, ei saanud mu vanemad aru, et asjad liiguvad paremuse poole. Jälle polnud kiituskirja ette näidata. Mul polnud meest ega head töökohta, ilusat korterit ega autot,majanduses vajasin vanemate abi, aga sisemine areng oli tohutu. See jäi mu vanemate eest varju.
Muidugi ma saan aru, et mu vanemad ainult muretsesid mu pärast. Yksikema nagu mina poldud meie suguvösas enne nähtud. Siiski kogesin ma nende muret(semist) alandavana, tahtsin näidata, et saan ise hakkama. Kuigi alati ei saanud. Kuigi enamasti ju ikkagi sain. Mida yldse tähendab "hakkama saamine"?
Eks pöhiprobleem ole ikka see, et ma pole abielus laste isaga ja mul pole minu haridusele vastavat töökohta. Minusuguseid on ju oi kui palju. Ometi ma tean, et on palju asju mu elus, mille yle tasub olla önnelik:lapsed terved ja pole isegi töötu, teen vajalikku tööd. Ja jaksan uskuda tulevikku.
Suhe emaga (vöi isaga) on elu vundamentaalseim suhe, see on kergesti haavatav, ja sellest on palju öppida. Ka pikaaegselt pöletikulist ema-suhet tasub hakata ravima, ja kohe. Sest seal on väärtuslik elu öppetund peidus.
Mind aitas igatahes Louise Hay öpetus: kui keegi täiskasvanud inimene sind ärritab, pyya teda ette kujutada lapsena ja kysi endalt: kas sa vihkad seda last? Ka köige ärritavam inimene on kunagi olnud syyty laps. Ja see laps temas on ikka olemas, ehkki sygaval peidus.
Kui mul olid elus rasked ajad, kui ma ei leidnud oma kohta elus, ei osanud ma kodunt tuge leida, vastupidi, ma ajasin enda olukorra igatpidi hullemaks sellega, et pögenesin ka sealt, kus mul veel koht oli. Ma olin liiga kaua see viieline koolilaps, kellele kiituskiri andis armastatud olemise tunde. Kui kiituskirja polnud ette näidata, muutusin pahuraks ega teadnud, kuidas kodus olla. Mind oli alati nähtud kui head öpilast ja ma julgenud olla nagu olen, heas ja halvas.
Kui ma hakkasin tasakaalu leidma mediteerides ja joogates, ei saanud mu vanemad aru, et asjad liiguvad paremuse poole. Jälle polnud kiituskirja ette näidata. Mul polnud meest ega head töökohta, ilusat korterit ega autot,majanduses vajasin vanemate abi, aga sisemine areng oli tohutu. See jäi mu vanemate eest varju.
Muidugi ma saan aru, et mu vanemad ainult muretsesid mu pärast. Yksikema nagu mina poldud meie suguvösas enne nähtud. Siiski kogesin ma nende muret(semist) alandavana, tahtsin näidata, et saan ise hakkama. Kuigi alati ei saanud. Kuigi enamasti ju ikkagi sain. Mida yldse tähendab "hakkama saamine"?
Eks pöhiprobleem ole ikka see, et ma pole abielus laste isaga ja mul pole minu haridusele vastavat töökohta. Minusuguseid on ju oi kui palju. Ometi ma tean, et on palju asju mu elus, mille yle tasub olla önnelik:lapsed terved ja pole isegi töötu, teen vajalikku tööd. Ja jaksan uskuda tulevikku.
kolmapäev, 7. mai 2008
Sünnipäev
Synnipäev kingituste, önnitluskaartide, kartulisalati ja tordiga on synnipäev eesti moodi. Alles välismaal elades hakkad tajuma, millestest asjadest eestlane olemine koosneb.
10 aastat Eestis elanud soome ajakirjanik Leena Hietaneni väide, et Nöukogude okupatsioon Baltikumis on myyt ja et venelaste olukord Eestis on apartheid, mida Postimehest lugesin ja ka kommenteersin,on muidugi äravusttekitav ja vihastamapanev.
Eesti venelaste soovimatus elada EV kodanikena, milleks neil on köik vöimalused, on tingitud kahetsusväärsest psyhholoogilisest barjäärist, mida Venemaa poliitikud ei raatsi jätta öhutamata. Ja Konstantin Päts kindlasti ei loovutanud Eestit Venemaale, käitus vaid sinisilmselt lubades Vene armeele tugipunkte Eestis. Venelane oli see, kes lepingust kinni ei pidanud.
Soomes elades kohtan tihti venelasi. Soomes nad saavad aru, et soome keele oskus ja soome kodakondsus on kasuks, Eestis miskipärast ei saa. Ei ole eesti keel neile raskemini omandatav kui soome. Eesti on demokraatlik riik nagu Soome. Kodanikud on vördöiguslikud. Ja eestlased on söbralik rahvas. Valmis aitama iga venelast eesti keele öppimisel.
Soome presidendil Tarja Halosel on lastele möeldud netilehekylg. Www.lastenpresidentti.fi Seal ta ytleb, et öpib vene ja eesti keelt, et naabreid paremini möista.
Minagi elan välismaalasena Soomes. Ma pyyan igati oma soome keele oskust arendada.
10 aastat Eestis elanud soome ajakirjanik Leena Hietaneni väide, et Nöukogude okupatsioon Baltikumis on myyt ja et venelaste olukord Eestis on apartheid, mida Postimehest lugesin ja ka kommenteersin,on muidugi äravusttekitav ja vihastamapanev.
Eesti venelaste soovimatus elada EV kodanikena, milleks neil on köik vöimalused, on tingitud kahetsusväärsest psyhholoogilisest barjäärist, mida Venemaa poliitikud ei raatsi jätta öhutamata. Ja Konstantin Päts kindlasti ei loovutanud Eestit Venemaale, käitus vaid sinisilmselt lubades Vene armeele tugipunkte Eestis. Venelane oli see, kes lepingust kinni ei pidanud.
Soomes elades kohtan tihti venelasi. Soomes nad saavad aru, et soome keele oskus ja soome kodakondsus on kasuks, Eestis miskipärast ei saa. Ei ole eesti keel neile raskemini omandatav kui soome. Eesti on demokraatlik riik nagu Soome. Kodanikud on vördöiguslikud. Ja eestlased on söbralik rahvas. Valmis aitama iga venelast eesti keele öppimisel.
Soome presidendil Tarja Halosel on lastele möeldud netilehekylg. Www.lastenpresidentti.fi Seal ta ytleb, et öpib vene ja eesti keelt, et naabreid paremini möista.
Minagi elan välismaalasena Soomes. Ma pyyan igati oma soome keele oskust arendada.
esmaspäev, 5. mai 2008
Eelmised elud ja kosmiline teadvus
Eelmised elud on eelköige örn teema. Esiteks sellepärast, et kogemus on alati individuaalne. Teine inimene ei saa sinu eest mäletada. Teiseks sellepärast, et mäletatut on raske kontrollida. Kolmandaks sellepärast, et mida minevikuga ikka peale hakata, kohe tulevad ka olevik ja tulevik mängu. Neljandaks sellepärast, et künnus teema käsitlemiseks on körge: köige töenäolisemalt liigitatakse kohe psyhhiaatria poole peale.
Siiski on avatus teema suhtes kasvanud.Löö kasvöi Google
otsingumootorisse:reinkarnatsioon, ja leiad yht-teist.
Päris suur hulk erineva taustaga inimesi peab mötet hinge rändamisest kehast kehasse ja elust elusse ysnagi vöimalikuks. Lapsed on ju niii targad, kust nende hingetarkus pärit? Ja inimesed ON erineva vaimse tasemega: yks on juba lapsena vanatark ja teine vanana lapselik selles möttes, et ei näe elu laiemast vaatevinklist, näeb ikka ainult ennast jonnimas ja tahtmas.Yks tahab ikka "seda punast vihmavarju" ja teine tahab Töde, ja kogu Töde, ja kohe? See on tarkus, mis ei ole otseses seoses haridustaseme ja teadmiste hulgaga, see on vaimne kypsus. Möni puuvili on kyps ja teine toores - nii ka indiviidid erinevad kypsusastmelt. Kuidas seda teisiti seletada, kui mitte elude ahelaga?
Ja miks yhel inimesel vallanduvad eelmiste eksistentside mälestused ja teisel ei?
Ja mis sellest siis on, kui keegi peab eelmiste elude mälestusi tähtsaks?
Kas eelmiste elude mäletamisel on tähtsust? Mis tähtsust on sellel, kas olid kuningas vöi kunstnik, kuulus vöi mittekuulus,tegid head vöi halba? Kuidas kadunud aeg möjutab tänast hetke?
Ja kas "kallid kadunukesed" seal surnuteriigis tahavadki, et neid meenutatakse eelmise eluna?
Olen seda asja möelnud nii ja naapidi. Mälu, mis see on? Need kummalised pildid ja uned kaugetest aegadest, mis see on? Mälestused mälestustest? Lapsena nägin tihti unes, et loen enda kirjutatud saja aasta tagust raamatut.
Olen aastaid töötanud ilma mäluta inimestega, vanuritega, kes ei mäleta kes nad on ja kus nad on. Väga öpetlik. Kas meie oleme kosmosest vaadatuna samasugused, ei mäleta, mis sigadusi oleme eelmistes eludes korda saatnud?
Ja kui eksid eelmiste elude rägastikku, jääb käesolev hetk elamata. Energia voolab minevikku ja oleviku kujundamiseks seda ei jätku. Sellepärast mulle tundub, et minevikku vöib ju lehitseda vahel, nagu vaataks pildialbumi, aga keegi ei vaata ju iga päev pildialbumi....
Maharishi ylikoolis olen öppinud, et teadvusel on 7 taset: uni, ärkvelolek, unistused, transtsendentaalne (piireyletav) tase, kosmiline teadvus, jumalik teadvus ja ühendteadvus. Kosmilist teadvust iseloomustab piirideta olek. Kosmiline teadvus yletab aja ja ruumi. Kui inimene on saavutanud kosmilise teadvuse ja ta surmahetkel on kosmilisel teadvusetasandil, siis ta enam uuesti syndima ei pea (aga vöib, boddhisatwana-öpetajana), sest ta teadvus on piirideta, ja kuhu saab minna see, mis on piirideta, igavene?
Kui inimese teadvus ei ole nii kaugele arenenud, öigem oleks ytelda, inimene ei ole oma teadvust arendanud, köntsast puhastanud, niikaua ta rändab elust elusse. Vanad veedad ytlevad:läbi puhtuse saabub edu. Teadvust peab puhastama nagu arvuti mälugi. Teadvus puhastub transtsendeerumise läbi. Transtsendeeruma saab öppida mediteerides.
Siiski on avatus teema suhtes kasvanud.Löö kasvöi Google
otsingumootorisse:reinkarnatsioon, ja leiad yht-teist.
Päris suur hulk erineva taustaga inimesi peab mötet hinge rändamisest kehast kehasse ja elust elusse ysnagi vöimalikuks. Lapsed on ju niii targad, kust nende hingetarkus pärit? Ja inimesed ON erineva vaimse tasemega: yks on juba lapsena vanatark ja teine vanana lapselik selles möttes, et ei näe elu laiemast vaatevinklist, näeb ikka ainult ennast jonnimas ja tahtmas.Yks tahab ikka "seda punast vihmavarju" ja teine tahab Töde, ja kogu Töde, ja kohe? See on tarkus, mis ei ole otseses seoses haridustaseme ja teadmiste hulgaga, see on vaimne kypsus. Möni puuvili on kyps ja teine toores - nii ka indiviidid erinevad kypsusastmelt. Kuidas seda teisiti seletada, kui mitte elude ahelaga?
Ja miks yhel inimesel vallanduvad eelmiste eksistentside mälestused ja teisel ei?
Ja mis sellest siis on, kui keegi peab eelmiste elude mälestusi tähtsaks?
Kas eelmiste elude mäletamisel on tähtsust? Mis tähtsust on sellel, kas olid kuningas vöi kunstnik, kuulus vöi mittekuulus,tegid head vöi halba? Kuidas kadunud aeg möjutab tänast hetke?
Ja kas "kallid kadunukesed" seal surnuteriigis tahavadki, et neid meenutatakse eelmise eluna?
Olen seda asja möelnud nii ja naapidi. Mälu, mis see on? Need kummalised pildid ja uned kaugetest aegadest, mis see on? Mälestused mälestustest? Lapsena nägin tihti unes, et loen enda kirjutatud saja aasta tagust raamatut.
Olen aastaid töötanud ilma mäluta inimestega, vanuritega, kes ei mäleta kes nad on ja kus nad on. Väga öpetlik. Kas meie oleme kosmosest vaadatuna samasugused, ei mäleta, mis sigadusi oleme eelmistes eludes korda saatnud?
Ja kui eksid eelmiste elude rägastikku, jääb käesolev hetk elamata. Energia voolab minevikku ja oleviku kujundamiseks seda ei jätku. Sellepärast mulle tundub, et minevikku vöib ju lehitseda vahel, nagu vaataks pildialbumi, aga keegi ei vaata ju iga päev pildialbumi....
Maharishi ylikoolis olen öppinud, et teadvusel on 7 taset: uni, ärkvelolek, unistused, transtsendentaalne (piireyletav) tase, kosmiline teadvus, jumalik teadvus ja ühendteadvus. Kosmilist teadvust iseloomustab piirideta olek. Kosmiline teadvus yletab aja ja ruumi. Kui inimene on saavutanud kosmilise teadvuse ja ta surmahetkel on kosmilisel teadvusetasandil, siis ta enam uuesti syndima ei pea (aga vöib, boddhisatwana-öpetajana), sest ta teadvus on piirideta, ja kuhu saab minna see, mis on piirideta, igavene?
Kui inimese teadvus ei ole nii kaugele arenenud, öigem oleks ytelda, inimene ei ole oma teadvust arendanud, köntsast puhastanud, niikaua ta rändab elust elusse. Vanad veedad ytlevad:läbi puhtuse saabub edu. Teadvust peab puhastama nagu arvuti mälugi. Teadvus puhastub transtsendeerumise läbi. Transtsendeeruma saab öppida mediteerides.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)